Obsah (6)

§ 438§ 174§ 163§ 175§ 138§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2017 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-19177 Tsiviilasi AIRSEA O

) § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste 2 tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

1. Hageja on kostja vastu esitanud nõude, milles palub täita kostja poolt võetud garantiikohustus. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on nõue hageja vastu. Kostja leiab, et kostja kiri ei ole garantii ja juhul, kui see kinnitus on ühe arve tasumiseks „garantiikohustus”, siis see on täidetud ja garantii lõppenud.
2. Hageja nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 alusel, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Seega tuleb esmalt tuvastada kas tegemist on garantiiga.
3. Õiguskirjanduse kohaselt juriidilise olemuse poolest on garantii võlatunnistuse spetsiifiline alaliik. Garantii antakse teise isiku (põhivõlgniku) kohustuse tagamiseks võlausaldaja ees. VÕS § 155 lõikest 1 tulenevalt võib garandina garantiilepingu sõlmida ning endale garandi kohustused võtta üksnes isik, kes tegutseb garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole garantiilepingu sõlmimiseks nõutav, et garantiilepingut garandina sõlmida sooviva isiku majandus- või kutsetegevus seonduks nimelt garantii andmisega (mis tähendaks, et garantiilepingu saaks garandina sõlmida üksnes krediidiasutus või kindlustusselts) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 155 komm 4.1.2 ja 4.2.1, lk 526). Käesoleval juhul on kostja majandustegevuses tegutsev isik. Kohus täitis 12.07.2016 määrusega selgitamiskohustust ning selgitas hagejale, et hagejal tuleb selgitada ja tõendada, et tegemist on garantiiga. Samuti tuleb hagejal põhistada ja tõendada asjaolu, et kostja võttis garantiiga just arve nr 1211/15A tasumise kohustuse (tl 63-64). Hageja selgitas 19.08.2016 kohtule, et 24.09.2015 hagejale väljastatud garantiikirjas on OÜ Rober Ehitus juhatuse liige Xxxxkinnitanud, et OÜ Rober Ehitus garanteerib arve tasumise vastavalt sõlmitud alltöövõtulepingule nr ATV_LE_05_v
4. Seega garanteeris kostja majandustegevuses tegutseva isikuna võlgniku kohustust hageja ja võlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel. Eeltoodust tulenevalt on tuvastamist leidnud, et tegemist on garantiiga. Kuivõrd hageja poolt on kostjale esitatud arve nr 1211/15A tööde eest, mis on teostatud vastavalt sõlmitud alltöövõtulepingule nr ATV_LE_05_v1 ning ka teostatud tööde vastuvõtuaktis 30.10.2015 on märgitud „TÖÖVÕTULEPING NR. ATV_LE_05_v1 sõlmitud 24.09.2015, siis on tõendatud, et kostja võttis garantiiga just arve nr 1211/15A tasumise kohustuse.
5. Kostja väitel on kohustus, mida garantiileping pidi tagama, täidetud. VÕS § 155 lg 3 kohaselt garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. VÕS § 155 lg 4 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui: 1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud; 2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud; 3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.
6. Riigikohus on selgitanud, et hageja ja kostja vaheline garantiileping on olemuselt mitteaktsessoorne nõudegarantii, mis ei seo garandi kohustust võlgniku ja hageja vahelise lepinguga. VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Seega ei ole kostjal juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, esitada, VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt, garantiiga tagatavast kohustusega (laenulepingust) seotud vastuväiteid (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-12, p 12). 3
7. Kostja esitas kohtule maksekorralduse, millest nähtuvalt maksis ROBER GRUPP OÜ AIRSEA OÜ-le 27.10.2015 10 500 eurot, selgitusega „0110/15A“ (tl 36). Kohus täitis 12.07.2016 määrusega selgitamiskohustust ning selgitas, et kostjal kohtule selgitada, millistel asjaoludel saab lugeda ROBER GRUPP OÜ poolt 27.10.2015 tasutud arvega täidetuks garandi (kostja Rober Ehitus OÜ) poolt garantiiga tagatav kohustus. Kohus selgitab ka kostjale, et juhul, kui kostja leiab, et ta on kohustuse täitnud, siis tuleb tõendada kostja poolt kohustuse täitmist. Juhul, kui kostja tõendab ära, et ta on täitnud kohustuse hageja ees, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale (so hagejale) (tl 63-64). Kostja selgitusi ega tõendeid kohtule ei esitanud.
8. Kohus leiab, et nimetatud tõendiga (maksekorraldusega) ei ole garantiiga tagatud kohustuse lõppemine tõendatud. Nimetatud maksekorralduse kohaselt on makse aluseks arve nr 0110/15A ning on tasutud ROBER GRUPP OÜ poolt mitte kostja poolt. 24.09.2015 väljastatud garantiikirjaga võttis kostja kohustuse tasuda hageja poolt ROBER GRUPP OÜle töövõtulepingu alusel väljastatud arve. Hageja väljastas 12.11.2015 ROBER GRUPP OÜ-le akti nr 2 alusel tasumiseks arve nr 1211/15A summas 12 000 eurot (tl 18). Seega on nimetatud arve tasumine kostja poolt tõendamata.
9. Eeltoodust tulenevalt ei ole garantiilepingust tulenev kohustus VÕS § 155 lg 4 p 1 kohaselt lõppenud, kuna garantii andja ei ole tasunud võlasumma, mida ta on garantiilepingu järgi kohustatud maksma. Kostja on esitanud väite, et nimetatud arve ei ole muutunud sissnõutavaks ning väite, et hageja jättis töövõtulepinguga kokku lepitud tööd pooleli, hakkas kokkulepitule lisaks raha nõudma ning rikkus lepingut. Kohus selgitab, et garantii olemasolu korral saab võlausaldaja rahuldada oma nõuded garantii arvel nõuete olemasolu sisuliselt tõendamata. Riigikohus on märkinud, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1) (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-49-12, p 11). Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult.
10. Eeltoodust tulenevalt kuulub rahuldamisele hageja nõue kostja vastu garantiikohustuse täitmisena summas 12 000 eurot.
11. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised perioodi 08.12.2015-18.12.2015 eest vastavalt hageja arvele 0,5% päevas, kokku 600 eurot. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on põhjendamatult suur, isegi kui see oleks õigustatud ja viivist tuleb vähendada nt määrani 0,05% päevas (18.25% aastas).
12. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
13. Hageja on esitanud sissenõutavaks muutunud viivisenõude kokku 600 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist garantiilepingust tuleneva arve tasumata jätmise tõttu. ROBER GRUPP OÜ ja hageja on lepingu nr ATV_LE_05_v1 sõlminud majandustegevuses. Nimetatud lepingus leppisid lepingu pooled lepingu p-is 4.7 kokku, et arve tasumisega viivitamisel on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,1% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud tööpäeva eest. Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda nimetatud lepingus kokkulepitud viivisemäärast, kuna kostja andis garantii nimetatud lepingust tuleneva arve 4 tasumiseks. Kohus leiab, et kostja taotlus vähendada viivist määrani 0,05% päevas ei ole põhjendatud. Kuigi kokkulepitud viivisemäär 0,1 % päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivisekalkulaatori kohaselt http://www.viivisekalkulaator.ee on arve nr 1211/15A tasumata jätmisega summas 12 000 eurot viivis perioodi 08.12.2015-18.12.2015 eest 132 eurot (11 päeva eest 0,1% päevas). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis summas 132 eurot. MENETLUSKULUD 20.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 21. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 96% ulatuses, siis on kohtu hinnangul põhjendatud jätta hageja menetluskulud 96% ulatuses kostja kanda ja 0,4% ulatuses hageja kanda

§ 163

lg 1 alusel.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 22.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskuludeks on nõudelt tasutud riigilõiv 650 eurot. Riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud, mistõttu kuulub hagejale hüvitamisele riigilõiv summas 650 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 624 eurot (s.o 650 eurost 96%). 23.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 5