KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 14. detsember 2017 Kriminaalasja number 1-17-1456 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Juhan Sarv Apelleeritud koh

§ 25lg 2 ja § 203 lg 1 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluse korras.

Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Üllar Jalas ja kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Prokuratuur Esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Üllar Jalas. Isikukood: 36002136524, elukoht: xx, hetkel viibib Tartu Vanglas. Töökoht puudub. Varasemalt kriminaalkorras karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud

1. novembril 2016, tõkend vahistamine alates
2. novembrist 2016 Kaitsja Karin Antsov Kannatanud K.J. , esindaja Feliks Luiksaar K.K., P.K., M.L. RESOLUTSIOON:
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsus osas, millega Üllar Jalas tunnistati süüdi KarS § 114 lg 1 punkti 2 – § 25 lg 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.
6. Muuta kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt raskendab Üllar Jalasele KarS § 214 lg 1 p 6 järgi mõistetavat karistust süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata.
9. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure apellatsioonimenetluses Üllar Jalasele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot, sh käibemaks 44 eurot. Jätta see menetluskulud riigi kanda.
10. Mõista Eesti Vabariigilt K.J. kasuks välja 570 (viissada seitsekümmend) eurot apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Tartu Maakohtu
12. septembri
13. a otsusega mõisteti Üllar Jalas süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja teda karistati 10 kuu pikkuse vangistusega, tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 6 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 203 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, mille eest karistati teda vangistusega 1 aasta. Ü. Jalas tunnistati süüdi ka KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastat. Kar

S § 64 lg 1 alusel üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõisteti Ü. Jalasele karistuseks 9 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. november
2. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. P.K. tsiviilhagi rahuldati summas 414 eurot. Samuti lahendati menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused. MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3. Maakohus mõistis Ü. Jalase süüdi kõigis talle esitatud süüdistustes. Kokkuvõtlikult seisnevad maakohtu põhjendused järgmises. 2.1 KarS § 120 järgi tunnistati Ü. Jalas süüdi selles, et tema
4. a oktoobris ähvardas telefoni teel Põlva maakonnas Põlvas, XXX eramus elavat endist abikaasat K.J. . Ta lubas K.J. keele välja lõigata ja ta ratastooli lüüa. K.J. oli alust ähvarduse täideviimist karta, kuna Ü. Jalas lõi
5. detsembril
6. a Põlvas XXX elamus oma 19-aastasele tütrele J.K. kõhtu. 2.1.2 Ü. Jalase süü on tõendatud K.J. . ütlustega. Kohus luges kooskõlaliseks Üllar ja K.J. ütlused selles, et nende varalised suhted olid reguleeritud abieluvaralepinguga. Lahutuse järel jäi Põlva XXX elamumaa K.J. e. Kooskõlas on ütlused ka selles, et mingil ajal peale lahutust hakkasid süüdistatav ja kannatanu varalistes küsimustes suhtlema. Kannatanu ütluste kohaselt hakkas Ü. Jalas esitama alates
7. a oktoobri lõpust varalisi nõudmisi. Ehkki selle kohta sideettevõtjalt andmeid saadud ei ole, ei ole süüdistatav eitanud K.J. e helistamisi. 2.1.3 Süüdistatav eitab, et ta
8. a helistas kannatanule ning ähvardas teda keele väljalõikamise ja ratastooli löömisega. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu K.J. . ütlused: olukorras, kus poolte vahel on erimeelsused, ei saa iseenesest välistada, et ühel poolel võib olla soov neid erimeelsusi vastaspoolele kahjulikult lahendada. K.J. . ütlustes ei ole põhjust kahelda. Ü. Jalas ei leidnud ühtki põhjust, miks peaks K.J. valetama. Ka
9. a novembris ähvardas Ü. Jalas K.J. t mitmel korral ning süüdlase ähvardavat sõnakasutust on teistes episoodides kinnitanud lisaks K.J. . enda ütlustele T.J. ja K.P. . Ü. Jalas on ähvardanud teisigi inimesi (K.K. ja P.K. ), kes ei kuulu Jalastega soetud suguvõssa ega ole nende varaküsimustest huvitatud. Seega on ka muude tõenditega kinnitust leidnud, et ähvardav sõnakasutus ei ole Ü. Jalasele võõras (istungil kinnitas süüdistatav, et ei räägi alati ilusti). K.J. . ütlusi kinnitavad ka teistes episoodides muud tõendid, samas kui Ü. Jalase ütlused on ümber lükatud. 2.1.4 Ü. Jalase ähvardused on suunatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamisele. Kannatanu kinnitas, et oli Ü. Jalase ähvarduste tõttu väga hirmul. Ta kartis, et Ü. Jalas võib kallale tulla, vigastada või teha midagi veel midagi hullemat. Kartust süvendas asjaolu, et aasta enne sündmust oli Ü. Jalas läinud tütrele kallale. Telefonis oli Ü. Jalas väga agressiivne, tema nõudmised olid kellaajalised ning volitusele saadeti järele teine inimene. 2 2.1.5 Ü. Jalase varasem vägivaldne käitumine tütre suhtes andis K.J. e aluse karta ähvarduse täideviimist. Ka objektiivsele kõrvaltvaatajale tekitaks selline ähvardus hirmu. Ähvardus on suunatud konkreetse kannatanu vastu ning sisaldab sõnaselget viidet vägivallateole. Ähvarduse hetkel olid kannatanu ja süüdistatav konfliktis, mistõttu saab eeldada, et süüdistatav ise pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Seega on süütegu toime pandud tahtlikult. 2.2 KarS § 120 järgi tunnistati Ü. Jalas süüdi selles, et
10. novembril
11. a helistas K.K. tema elukohta aadressil XXX, Põlva linn Ü. Jalase korraldusel seni tuvastamata isik, kes teavitas, et kui K.K. Üllariga asju ära ei klaari, viiakse ta sohu ja tehakse soovahetusoperatsioon. K.K. il oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna ta teadis, et Ü. Jalas on agressiivse ja ettearvamatu käitumisega. K.K. tundis reaalset ohtu oma tervisele. 2.2.1 K.K. i ja tunnistaja L.L. ütlused on kooskõlas selles, et
12. a novembrikuu alguses töötas K.K. lühiajaliselt Ü. Jalase juures, kus neil tekkis tööalane konflikt. L.L. on kinnitanud sedagi, et Ü. Jalas oli
13. novembril
14. ärritunud. Süüdistatav on õigeks võtnud, et helistas ja saatis K.K. ile sõnumeid, kuid ähvardamist on ta eitanud. Tunnistaja L.L. kinnitas, et K.K. helistas talle ja kurtis, et teda on ähvardatud.
15. novembril
16. a avaldas L.L. le Ü. Jalas, et K.K. ile tuleks teha soovahetusoperatsioon. Kohus luges K.K. i ütlused usaldusväärsemaks Ü. Jalase ütlustest. Tegemist on ähvardusega, mis on ebatavaline, mistõttu on eluliselt ebausutav, et erinevad inimesed (K.J. , K.K. , L.L. ) sellise väljendi ise välja mõtlesid. 2.2.2 Süüdistuses ette heidetud teo pani Ü. Jalas toime teise isiku vahendusel. Kannatanu kinnitusel viitas tuvastamata isik sellele, et K.K. klaariks Üllariga asjad. Kohus märkis, et just sel ajal olid Ü. Jalase ja K.K. i vahel tööalased erimeelsused. Seega on alust seostada tuvastamata isiku telefonikõnet ja selles avaldatut Ü. Jalasega. Selleks annab aluse ka asjaolu, et tunnistaja L.L. ja kannatanu ütluste kohaselt oli samasugust sõnakasutust kasutanud samal päeval Ü. Jalas ise. 2.2.3 Kannatanu kinnitas, et oli
17. novembril
18. a toimunud telefonikõne tõttu väga hirmul. Tunnistaja L.L. ütlustega on tõendatud, et kannatanu oli endast väljas. Asjaolu, et kannatanu hirmunud olek oli läbi telefoni arusaadav ka teisele isikule, teeb usutavaks kannatanu väite hirmu tundmise kohta
19. novembril juhtunu tõttu. Ü. Jalase korraldusel toimunud tuvastamata isiku sõnakasutus - viia sohu ja teha läbi soolõikus või soovahetusoperatsioon viitab võimalikule tervisekahjustuse tekitamisele. Kannatanu on kinnitanud, et kartis enda väärkohtlemist või isegi tapmist. Kohus leidis, et kannatanu selline arusaam viitab ähvarduse sisule. Ähvarduse täideviimist oli kannatanul Ü. Jalase ettearvamatu käitumise tõttu alust ka karta. Nende tutvus ei olnud küll pikaajaline, ent ka selle lühikese aja jooksul Ü. Jalase käitumine muutus märgatavalt ning kannatanu ütluste kohaselt ärritus Ü. Jalas
20. novembril
21. a silmnähtavalt. Kannatanu sai
22. novembril
23. a mitmeid ähvardava sisuga kõnesid ka Ü. Jalaselt endalt. Ü. Jalase käitumine
24. novembri õhtul ja ähvardava sisuga kõned
25. novembril
26. a andsid kannatanule küllaldase aluse pidada Ü. Jalast ettearvamatu käitumisega isikuks. Nende asjaolude valguses tekitab Ü. Jalase käitumine hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Tunnistaja L.L. on kinnitanud, et ehkki Ü. Jalas teda ei ähvardanud ja ka ta ise ei arvanud, et keegi hakkab soovahetusoperatsiooni tegema, tekitas Ü. Jalase ärritunud olek ja K.K. i ähvardamine temaski hirmutunnet. Subjektiivsest küljest luges kohus teo toimepanduks tahtlikult. 2.3 KarS § 120 lg 1 järgi tunnistati Ü. Jalas süüdi selles, et tema
27. novembril
28. a kella 11:49 paiku telefonivestluses P.K., kes viibis töökohas aadressil XXX küla, Põlva maakond, soovitas K.J. ga mitte suhelda ning Põlva linnas X tänaval asuvasse elamusse mitte ilmuda. Kui P.K. tema korraldusi ei täida, saab tal olema väga väga valus. P.K. l oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna ta oli teadlik, et varem oli Ü. Jalas ähvardanud vägivallaga K.J. t. P.K. tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele. 2.3.1 Kannatanu P.K. ütlustega, süüdistatava ütlustega ja kõnede väljavõtetega on tõendatud, 3 et süüdistatava ja P.K. vahel oli
29. novembril
30. a hommikul telefonikõnesid, sh 11:49 ajal. Kõnede sisu osas on kannatanu ja süüdistatava ütlused vastuolulised. Kannatanu P.K. ütluste usaldusväärsust suurendavad aga K.J. . ütlused. Viimastega on leidnud kinnitust, et P.K. rääkis K.J. e enda ähvardamisest samal päeval. Kuna ka teistes episoodides on süüdistatava ütluste usaldusväärsus ümber lükatud, suurendab see antud episoodis P.K. ütluste usaldusväärsust. 2.3.2 P.K. ja K.J. on töökaaslased ja lähedased tuttavad. Seega võib eeldada, et nad omavahel tihedalt suhtlesid ja P.K. võis aeg-ajalt viibida K.J. . majas X tänaval. Kannatanu poolt kirjeldatud Ü. Jalase sõnakasutus viitab sellele, et viimane pidi teadma, et P.K. viibib K.J. . majas ja suhtleb temaga juba enne vaidlusalust kõne. Ka eluliselt on usutav, et Ü. Jalas soovis klaarida suhteid P.K. ga, millele viitavad mh tunnistaja P.U. ütlused, et
31. novembri
32. a õhtul palus Ü. Jalas tal minna vaatama, mitu autot seal on. Samuti on K.J. kinnitanud, et Ü. Jalas oli
33. novembril
34. a huvitatud P.K. telefonitsi kättesaamisest. 2.3.3 Ü. Jalase sõnakasutus viitab vähemalt tervisekahjustuse tekitamisele. Kannatanu on kinnitanud, et Ü. Jalase öeldu tekitas temas hirmu. Ta kartis füüsilist vägivalda ja kahju varale. See arusaam võimalikust füüsilisest vägivallast vastab ähvarduse sisule. 2.3.4 Arvestades Ü. Jalase eelnevat käitumist, oli P.K. l alust karta ähvarduse täideviimist. Ehkki varasem suhtlus Ü. Jalasega puudus, teadis ta viimase ettevaatamatust käitumisest K.J. kaudu.
35. novembri hommikul sai ta K.J. . ga töö juures kokku ja viimane rääkis, et eksabikaasa oli teda korduvalt ähvardanud ja tahab kokku saada P.K. ga. Ta teadis sellestki, et varem oli Ü. Jalas rünnanud oma tütart K. 2.3.5 Süüdistatava ähvardus oli suunatud konkreetse kannatanu vastu. See sisaldab endas keeleliselt piisavalt arusaadavat viidet võimalikule vägivallateole. Ähvardamise hetkel oli konfliktisituatsioon kannatanu P.K. lähedase tuttava K.J. . ja süüdistatava vahel. Seega saab eeldada, et ka süüdistatav ise pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Seega on tegu toime pandud tahtlikult. 2.4 Ü. Jalase tunnistati KarS § 120 lg 1 süüdi selles, et tema
36. novembril
37. a kella 08:26 paiku helistas M.L. ja ähvardas viimase venna M.L. ratastooli peksta. M.L. helistas seejärel oma õele K.J. e ja rääkis talle ähvardusest.
38. novembril
39. a ennelõunasel ajal teatas K.J. telefoni teel Põlva maakonnas Põlva vallas viibivale M.L. le, et Ü. Jalas lubas ta ratastooli peksta. M.L. l oli alust ähvarduse täideviimist karta, kuna ta oli teadlik XXX elumaja tulekahjust ja asjaolust, et Ü. Jalas on K.J. t ähvardanud. M.L. tundis reaalset ohtu oma tervisele. 2.4.1 Süüdistava ütlused, tunnistaja M.L. ütlused ja kõnede väljavõtted tõendavad, et süüdistatav helistas tunnistajale nii
40. kui ka
41. novembri hommikupoolikul. Tõendid on vastuolulised osas, mis päeval Ü. Jalas ähvarduse tegi. Kuna M.L. suhtes tehtud ähvardus sai esmalt teatavaks M.L. , lähtus kohus viimase ütlustest. M.L. oskas ka kohtuistungil detailselt selgitada, milliselt numbrilt ja millal Ü. Jalas talle helistas. Seega on alust arvata, et tal on võrreldes teiste isikutega paremini meeles M.L. puudutavate kõnede toimumisega seonduvad asjaolud. 2.4.2 Telefonikõne sisu osas on otsesed tõendid (tunnistaja M.L. ja Ü. Jalase ütlused) vastuolus. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust suurendab see, et ta rääkis ähvardusest samal päeval edasi K.J. e. Viimane on kinnitanud, et sai M.L. lt teada täpselt sama sisuga ähvarduse, nagu tunnistaja M.L. istungil avaldas. M.L. ütluste usaldusväärsust suurendab seegi, et K.J. . ütluste kohaselt oli Ü. Jalas juba
42. novembri hommikul ähvardanud kaudselt ka K.J. . vendasid. Kuna erinevate isikute ütlused Ü. Jalase poolt M. L aadressil tehtud ähvarduste olemasolust kattuvad, muudab see need tõendid usaldusväärsemaks Ü. Jalase enda ütlustest, milles ta M.L. ähvardamist eitab. 2.4.3 Ü. Jalase sõnakasutus viitab vähemalt võimalikule tervisekahjustuse tekitamisele. M.L. ütluste kohaselt tundis ta Ü. Jalase ähvardustest teada saades hirmu, et talle võidakse tekitada 4 kehavigastusi. 2.4.4 Ähvarduse täideviimist oli M. L alust karta, kuna ta teadis, et aasta varem oli Ü. Jalas oma tütrele kallale läinud ja majas vandaalitsenud. Ta teadis sedagi, et Ü. Jalas oli ähvardanud tema õde K.J. t ning et XXX oli olnud tulekahju.
43. ja
44. novembril
45. a helistas Ü. Jalas korduvalt K.J. e ja ähvardas teda vägivallaga.
46. novembri päeval ja hilisõhtul olid XXX tulekahjud. Kuna mõlemal päeval suhtles M.L. oma õega, teadis ta XXX toimunust. Seega oli M.L. l põhjust pidada Ü. Jalast ettearvamatu käitumisega isikuks ning ka objektiivsele kõrvaltvaatajale tekitaks Ü. Jalase käitumine hirmu. Süütegu oli toime pandud tahtlikult, sest saab eeldada, et ka süüdistatav ise pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. 2.5 Ü. Jalase süüd välistavad asjaolud puuduvad. Ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis nr 16E-KPA0868 antud ekspertiisiarvamuse kohaselt vastab Ü. Jalase psüühiline seisund
47. ja
48. novembri tegude toimepanemise ajal korduva depressiooni remissioonile, mis on hinnatav kerge psüühikahäirena. Ü. Jalas sai aru oma teo keelatusest ja oli võimeline oma käitumist juhtima. Tema võime oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt selle juhtida ei olnud oluliselt piiratud.
49. Ü. Jalas tunnistati KarS § 214 lg 2 p 6 järgi süüdi selles, et tema
50. novembril
51. a kella 05:58 kuni kella 06:58-ni helistas oma abikaasale K.J. e ja nõudis ähvarduste saatel temalt alusetult raha üleandmist, summat täpsustamata. Ü. Jalas ütles telefonikõnes K.J. e: “Kui sa mulle raha ei anna, lõikan ma sul keele suust välja. Löön sind ratastooli ja teen soovahetusoperatsiooni.“ Veel lubas ta K.J. . suguvõsale kätte maksta ja K.J. . vennad M ja M.L. „kasti lüüa“.
52. novembril
53. a kella 11:30 paiku süütas ta tahtlikult XXX , Põlva elumajaga ühenduses oleva puukuuri all oleva puuriida, mis suudeti kustutada, kuna juhuslikud möödasõitjad H.P. ja M.K. märkasid tulekahju, asusid seda kustutama ning teatasid Päästeametisse.
54. novembril
55. a kella 23:40 paiku süütas Ü. Jalas tahtlikult XXX , Põlva elumajaga ühenduses oleva puukuuri all oleva puuriida, mille tagajärjel süttis XXX elumaja. Tulekahjus kahjustati tugevalt XXX elumaja ning kodust vara ja tekitati kahju 80 000 eurot. Majas viibisid süütamise hetkel K.J. ja P.K. , kes pääsesid majast tänu möödakäijate M.V. ja A.J. abile.
56. novembri
57. a kella 02:49 paiku helistas Ü. Jalas oma endisele abikaasale K.J. e ja nõudis temalt alusetult raha üleandmist, sest vastasel korral põletab ta K.J. . maja maha. Ü. Jalas tunnistas telefonikõnes K.J. e, et tema põhjustas tahtlikult K.J. . maja põlemise ja laseb seda uuesti teha, kuna ei usu, et kõik veel maha põles. Ü. Jalas käskis K.J. t talle raha kanda, muidu paneb kõik uuesti põlema.
58. novembril
59. a ajavahemikul kell 02:49 kuni 07:57 käskis Ü. Jalas T.J. el öelda K.J. e edasi oma ähvarduse, mis seisnes selles, et kui Ü. Jalase arvele ei ole
60. novembri
61. a õhtuks kantud 70 000 eurot, siis kordub sama asi, mis eile ja veel hullemalt. Ü. Jalas ähvardas hävitada K.J. e kuuluva maja Põlvas, suvila Valgemetsas ning K.J. autod ja K.J. krossibussi ning lõpuks võtta ette inimesed. 3.1
62. novembri
63. a hommikuse episoodi osas luges kohus tõendatuks, et Ü. Jalas helistas K.J. e korduvalt ajavahemikus 10:15 – 11:25, ent alles alates 10:17 on ta saanud tegelikult K.J. ga vestelda. Ebatäpsus K.J. . ütlustes helistamise kellaaegade osas ei sea aga kahtluse alla K.J. . ütlusi, et Ü. Jalas nõudis temalt
64. novembri
65. a hommikupoolikul telefonitsi raha kasutades ähvardavaid väljendeid. K.J. ei ole kinnitanud, et on lubanud Ü. Jalasele XXX kinnistu müügist pool raha. Kohus luges süüdistatava taolise väite ka eluliselt ebausutavaks. K.J. on kinnitanud, et nende varasuhe oli reguleeritud abieluvaralepinguga ning elamumaa XXX pidi jääma K.J. e. Registriosa väljatükk tõendab, et XXX elamumaa kuulus 1996 –
66. a detsembrini K.J. e. Ehkki kannatanu ja süüdistatava ütlused
67. novembri
68. a hommikul toimunud kõnede 5 täpsema sõnastuse osas on vastuolulised, nähtub ka P.K. ütlustest, et K.J. rääkis talle sama päeva hommikul ähvardamisest. Kohus leidis, et asjaolu, et K.J. endaga juhtunust lühikese aja jooksul rääkis ka teistele inimestele, suurendab tema ütluste usaldusväärsust. Väljendid „keele väljalõikamine, ratastooli löömine, soovahetusoperatsiooni tegemine“ on kattuvad ka mitme teise isiku (K.K. , L.L. , M.L. ) ütlustega sellest, milliseid väljendeid Ü. Jalas telefonikõnedes on kasutanud. Seega on selliste väljendite kasutamine Ü. Jalasele omane ning on usutav, et neid väljendeid kasutas ta ka suhtlemisel K.J. ga. Selline sõnakasutus viitab võimalikule tervisekahjustuse tekitamisele. Kannatanu pöördus ähvarduste tõttu ka politseisse. Kannatanu käitumine näitab, et ta tundis hirmu ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Ü. Jalas oli varasemalt käitunud vägivaldselt nende tütre suhtes. Selline ähvardus tekitaks hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas. 3.2 Uuritud tõenditega on tõendatud, et
69. novembril
70. a ennelõunasel ajal umbes kella 11:30 paiku põles XXX elumajaga ühenduses oleva varjualuse all puuriit. Asjaolu, et kuni tulekahju likvideerimiseni jõudsid osaliselt põleda vaid mõned puuhalud, annab alust järeldada, et tulekahju puhkes lühikest aega enne M. K ja H. P sündmuskohale jõudmist. Päästeameti raporti kokkuvõttest nähtub, et põleng võis tõenäoliselt saada alguse tuhaämbrist. Asjatundja I. Tootsi arvates oli tuli riitade vahel süüdatud, kuna puuriidad olid hoonest kaugemal ja hoones puudub elekter. Kuna ka hilisõhtul puhkes tulekahju samas kohas ja selle süütas Ü. Jalas, siis kattuvus kahe tulekahju asjaoludes annab küllaldase aluse seostada Ü. Jalast ka päeval kella 11:30 paiku toimunud põlengu põhjustamisega Ü. Jalase ja tunnistaja P.U. ütlused ning sideettevõtjalt saadud andmed on kooskõlas selles, et Ü. Jalas
71. novembril
72. a hommikupoolikul tuli Tartust Põlvasse ning viibis seal 11-12 vahelisel ajal. P. U ja Ü. Jalas pidid
73. novembril
74. a kohtuma umbes 12 paiku. Tunnistaja sõnul asub XXX kinnistu tema kodust umbes kilomeetri kaugusel. Kuna Ü. Jalas viibis Põlvas ennelõunasel ajal liikudes mootorsõidukiga, siis oli tal võimalus käia 11:30 paiku ka XXX kinnistul. Kohus märkis, et Ü. Jalas on erinevates menetlusetappides andnud erinevaid ütlusi, kellega ta viibis
75. novembri
76. a hommikupoolikul. See tekitab kahtlusi ka muude Ü. Jalase ütluste usaldusväärsuse osas, milles neid ei kinnita muud tõendid. K.J. . ütluste kohaselt pärast seda, kui ta sai
77. novembril 2016.a teada tulekahjust, helistas talle isa H.L. , kes rääkis, et talle helistas Ü. Jalas ja käskis K.J. e edasi öelda, et kui ta raha ei maksa, hakkab temaga juhtuma hirmsaid asju. Ü. Jalas tegi palju kõnesid ka K.J. e, ent ta ei võtnud neid vastu. Vastu võttis ta kõne kella 15:34 ajal ning Ü. Jalas küsis, kas sa nüüd saad aru, mis hakkab juhtuma, kui sa mulle raha ei anna? Sellega tunnistas Ü. Jalas, et teadis, mis on vahepeal juhtunud. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab, et Ü. Jalas helistas
78. novembril
79. a 13:24 ajal H.L. le, mis teeb usaldusväärseks ka K.J. . ütlused, et süüdistatav talle peale lõunat korduvalt helistas, sh 15:34 ajal ja korduvalt ka hiljem. Tõendid ei kinnita Ü. Jalase versiooni, et tulekahjust sai ta teada kõrvalistelt isikutele. Süüdistatav ei osanud kohtuistungil selgitada, kuidas ta üldse XXX tulekahjudest teada sai. Eluliselt on usutav, et Ü. Jalas sai tulekajust toimunust teada üksnes enda vahetu kokkupuutumise tõttu tulekahjuga. 3.3 Uuritud tõendid (kannatanute K.J. . ja P.K. , tunnistajate K. P, M.V. , A.J. ning asjatundja I. Tootsi ütlused, A.J. i fotod, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja Häirekeskusele tehtud kõne salvestis, Päästeameti sündmuste kokkuvõte ja patrullileht) tõendavad, et
80. novembri
81. a hilisõhtul ja ööl vastu
82. novembrit 2016 oli tulekahju XXX kinnistul. Põles elumajaga ühendatud varjualuse all puuriit, samuti varjualune koos elumajaga. Asjatundja I. Tootsi ütluste kohaselt oli tulekahju alguse saanud varjualuse all olnud puuriitade vahelt, kus oli olnud kõige suurem lokaalne põleng. Asjaolule, et tuli on alguse saanud puuriitade vahelt, osutab sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv kahe riida vahel olev koonusekujuline põlemisjälg. See levis kiiresti edasi elumajas ja tekitas kuni kustutamiseni elumaja varjualuse poolses juba küllaltki ulatuslikke kahjustusi. 6 Asjatundja kinnitusel oli varjualuse all riitade vahel tuli tahtlikult põlema pandud. Tulekoldest on leitud põlevvedeliku jääke. Ka diislikütusest või kergest kütteõlist alguse saanud tulekahju viitab sellele, et tegemist oli tahtliku süütamisega. Ü. Jalas on eitanud viibimist Põlvas
83. novembri
84. a hilisõhtul. Tõendid ei kinnita, et Ü. Jalas oleks saanud tulekahjust teada kõrvalistelt isikutelt. Ta ei osanud kohtuistungil selgitada, kuidas ta tulekahjust teada sai. Tunnistaja E.H. ütluste kohaselt helistas talle ööl vastu
85. novembrit
86. a Ü. Jalas ja palus tal minna Põlvasse vaatama, mis seal toimub ja kas maja põleb. Peale seda hakkas ta E.H. le helistama ja küsis, kui kaugel see on ja mida nägi. E.H. kohale ei läinud ja valetas, et puuriit põles, ent ta rääkis päevastest sündmustest, mida oli kuulnud D lt.. E.H. ja Ü. Jalas suhtlesid omavahel kell 02:58, s.o pärast Ü. Jalase kõnet K.J. e. Kuna Ü. Jalas ei saanud kell 02:49 K.J. e helistades kõrvaliste isikute vahendusel tulekahjust teada saada, teeb eluliselt usutavaks, et ta sai tulekahjust teada üksnes enda vahetu kokkupuutumise tõttu vaidlusaluse sündmusega. Kannatanute ja tunnistajate M.V. ja A.J. i ütlustega on tõendatud, et majas viibisid K.J. ja P.K. . Mõlemad kannatanud kinnitasid, et magasid ning ärkasid alles kolkimise peale. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et magamistuba asub teisel korrusel ning korruseid ühendav trepp just varjualuse poolses otsas, mis sai kõige suuremaid kahjustusi. Kuna tegemist oli öise ajaga, kannatanud magasid teisel korrusel, tuli levis kiiresti ning tekitas kahjustusi just korruseid ühendava trepi piirkonnas, võib asuda seisukohale, et kannatanud pääsesid majast tänu M.V. ja A.J. i tegevusele. XXX kuulus tulekahju ajal K.J. e. Sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab, et see sai märkimisväärselt kahjustada. Kindlustus hindas kahjuks 75 000 eurot, lisaks maksis 5000 eurot koduse vara eest. Lisaks tasus kindlus talle 2000 eurot ajutise elukoha üürikulu. Seega tekitati kannatanule varalist kahju vähemalt 80 000 euro ulatuses. Suurema kahju olemasolu ei ole olemasolevate tõenditega tõendatud. 3.4 Kohus luges tõendatuks ka
87. novembril
88. kella 02:49 K.J. . Ü. Jalase poolt. ähvardamise Kohus luges kõnede väljavõtetega tõendatuks, et Ü. Jalas helistas süüdistuses nimetatud ajal K.J. e. Seda on kinnitanud ka K.J. ning seda ei ole välistanud ka süüdistatav ise. Kuigi kõne sisu kohta süüdistatav üksikasjalikke ütlusi anda ei osanud, on ta õigeks võtnud, et mõnedes kannatanuga peetud kõnedes on ta kannatanult raha küsinud. Ähvardamist on ta aga kategooriliselt eitanud. Kuna kannatanu lülitas sisse telefoni valjuhääldi, kuulis ka tunnistaja K. P, et
89. novembri
90. a telefonikõnes sisaldus raha nõudmine ja ähvardused. Tunnistaja ütlused suurendavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. K. P ei kuulanud ära küll kogu vestluse sisu, ent see ei lükka ümber kannatanu ütlusi, et lisaks raha nõudmisele oli juttu ka vara hävitamisest. Pärast telefonikõnet helistas K.J. ka Häirekeskusesse ja teavitas Ü. Jalase ähvardamistest. Samuti rääkis ta ähvardamisest P.K. le, mis samuti suurendab tema ütluste usaldusväärsust. Ü. Jalase sõnakasutus viitab vara olulises ulatuses kahjustamisele. Kannatanu kinnitusel, mida tõendab ka Häirekeskusele tehtud kõne salvestis, teatas ta vahetult peale ähvarduse saamist ka Häirekeskusele. Salvestiselt on kuulda K.J. . hääletoon, mis on hirmunud. Kannatanul oli alust karta, arvestades eelnenud sündmusi ja varasemaid ähvardusi. Ü. Jalase taoline käitumine tekitaks hirmu ka objektiivsele kõrvaltvaatajale. 3.5 Tõendatud on ka
91. novembril
92. a hommikul K.J. . ähvardamine Ü. Jalase poolt. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ning tunnistaja T.J. e ütlustega on tõendatud, et
93. novembri
94. a hommikul kella 7:35 ajal helistas Ü. Jalas T.J. le. Peale seda helistas T. J K.J. e. Kuna Ü. Jalase kõne T.J. le toimus
95. novembril
96. a kella 07:45 ajal, siis ei saanud väidetav ähvarduse edasiütlemine toimuda varasemal ajal, nagu on märgitud süüdistuses. Tunnistaja T.J. ja kannatanu K.J. . ütlused on kokkulangevad selles, et tunnistaja helistas kannatanule ja vahendas isa poolt öeldut. T.J. ütlustes ei ole kohtul alust kahelda – tegemist on 7 süüdistatava, mitte kannatanu tütrega. Asjas puuduvad viited ka sellele, et tunnistajal oleks konflikti K.J. ga nimetatud perioodil. Süüdistatava varasem käitumine (
97. ja
98. novembril raha nõudmine ja vägivallaga ähvardamine) suurendab samuti tunnistaja T.J. ütluste usaldusväärsust, et K.J. e öeldu näol ei olnud tegemist tunnistaja T.J. enda väljamõelduga, vaid tekstiga, mille edasiütlemist palus Ü. Jalas. Kannatanu ja tunnistaja ütlused kattuvad ka asjaolu osas, et Ü. Jalas esitas K.J. e T.J. vahendusel rahalise nõude. Erinevus on vaid summa suuruses. K.J. kinnitas, et see oli 70 000 eurot, T. J, et 50 000 eurot. Samas ei välistanud T. J istungil, et summa võis olla teine. Kannatanu ei ole summa suuruse osas kordagi kahelnud, vaid selgitas, et nõutav summa suurenes eelmise päevaga võrreldes. Kohus luges summa suuruse osas usaldusväärsemaks kannatanu ütlused ning luges tõendatuks, et Ü. Jalas esitas K.J. e T.J. vahendusel
99. novembril
100. a hommikul 70 000 euro tasumise nõude. Ka asjaolus, et tasumata jätmise korral hävitatakse maja, suvila ja autod, on kinnitatud nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustega. Samas lugenud kohus tõendatuks, et Ü. Jalas oleks T.J. vahendusel ähvardanud ka inimesi. Ü. Jalase sõnakasutus viitab vara olulises ulatuses kahjustamisele. Ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta eelnenud sündmusi arvestades. Sellised ähvardused tekitaksid hirmu ka objektiivsele kõrvaltseisjale.
101. Ü. Jalas tunnistati KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 alusel süüdi selles, et tema olles eelnevalt korduvalt ähvardanud K.J.

t elule ja tervisele ohtliku vägivallaga ning ühel korral P.K. tervisekahjustuse tekitamisega, süütas

1. novembril
2. a kella 23:40 paiku tahtlikult põlevvedelikku kasutades Põlvas, XXX elumajaga ühenduses oleva puukuuri, teades, et elumajas viibivad sel ajal K.J. ja P.K. . Elumaja hävines osaliselt tulekahjus. K.J. . ja P.K. surm jäi saabumata, kuna juhuslikud möödakäijad M.V. ja A.J. märkasid tulekahju, koputasid elumaja akendele ja uksele, äratasid K.J. . ja P.K. ning teatasid Päästeametisse. Üldohtlik viis seisneb elumaja süütamises. Süütamisega põhjustas Ü. Jalas tahtlikult reaalse ohu K.J. . ja P.K. elule. 4.1 Põlvas XXX elumajas olid selle süütamise hetkel K.J. ja P.K. . Nad pääsesid elumajast tänu juhuslikele möödakäijatele M.V. le ja A.J. ile, kes märkasid tulekahju, koputasid elumaja akendele ja uksele, äratasid K.J. . ja P.K. ning teavitasid Päästeametit. Tunnistajate ütlustest nähtub, et mingit liikumist majas näha ei olnud ning kannatanud väljusid majast alles pärast seda, kui tunnistajad olid mitu minutit maja akendele ja uksele kolkinud. Tunnistaja A.J. i tehtud fotodelt nähtub, et majaga ühenduses oleva varjualuse all on suured leegid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et vajualune on elumajaga kokku ehitatud, selle sarikad on tehtud puitkonstruktsioonidest nii nagu ka elumaja katus (sarikad ja teise korruse ots). Leegid said hõlpsasti levida elumajja. Kannatanute elumajast lahkumise ajal olid leegid levinud juba elumaja külge. Tunnistaja K. P ütlustest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et tuli levis kiiresti edasi ka elumajas ja tekitas elumaja varjualuse poolses otsas juba ulatuslikke kahjustusi. Magamistuba asub teisel korrusel ning korruseid ühendav trepp just varjualuse poolses otsas. See osa ongi sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt saanud kõige suuremaid kahjustusi. 4.2 Kannatanu K.J. . ütlustest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et XXX kinnistu ei asu tiheda hoonestusega alal. Naabreid on vähe. Üheks naabriks on kirik, kus ööpäevaringset tegevust ei ole, vastas naabreid ei ole ning ainsaks naabriks olevast majast vaadet XXX õuele ei ole. Tegemist oli öise ajaga, mil kannatanud magasid teisel korrusel. Tuli levis kiiresti majas edasi ning tekitas kahjustusi just korruseid ühendava trepi piirkonnas. Seega jäi kannatanute surm saabumata üksnes juhuslike möödakäijate tegevuse tõttu. 4.3
3. novembril
4. a kella 2:49 ja 2:50 ajal helistas Ü. Jalas K.J. e. Nende kõnede toimumise ajal oli ta Tartu tugijaamade piirkonnas, s.o sündmuskohalt lahkunud. Sellega minetas ta igasuguse kontrolli sündmuste edasise käigu üle ja oli ükskõikne kannatanute edasise saatuse osas. 8 4.4 Põlevvedelikku kasutades elumajaga ühenduses oleva varjualuse all puuriida süütamisega ja sündmuskohalt lahkumisega pidas ta võimalikuks mistahes tagajärge, sh et tule kiire leviku tõttu ei saa kannatanud majast välja. Elumaja keldrikorrus ja esimene korrus on kivist. Süüdistatav aga süütas elumajaga ühenduses oleva varjualuse puuriida kasutades selleks põlevvedelikku. Seega annab ka tule tegemise viis ja koht alust järeldada, et süüdistatav soovis tulekahju võimalikult kiiret puhkemist ja levikut. Ü. Jalase tegevusele osundab ka tema varasem käitumine, s.o
5. novembri hilisõhtul K.J. . korduv ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega ja P.K. ähvardamine sama päeva hommikul. Eelnev konflikt viitab vaenulikule meelestatusele kannatanute suhtes ning muudab eluliselt usutavaks, et süüdistatav teadlikult seadis kannatanute elu ohtu. 4.5 Süüdistatava ütlused, tunnistaja P.U. ütlused ning sideettevõtjalt saadud andmed kogumis tõendavad, et
6. novembri
7. a õhtul kella 20:30 paiku helistas Ü. Jalas P.U. le ja tundis huvi, mitu autot seisab XXX maja ees. Eluliselt usutavaks pidas kohus, et Ü. Jalas teadis, milliseid sõidukeid kasutab K.J. või nende tütar K. P.U. lt saadud infost, et maja ees on 3 sõidukit oli Ü. Jalasel küllaldane alus arvata, et peale K.J. . viibib majas veel keegi. Kuna
8. novembri telefonikõnes soovitas Ü. Jalas P.K. XX tn majja mitte ilmuda ja K.J. . ga mitte suhelda, pidi Ü. Jalas teadma, et P.K. suhtleb K.J. ga ja viibib tema majas juba enne vaidlusalust kõnet. Seega teadis ta sedagi, millist sõidukit P.K. kasutab. 4.6 Süütamine pandi toime hilisõhtusel ajal, mil inimesed eelduslikult magavad, teades, et tegemist ei ole tiheasustusega alaga ning põlevvedelikku kasutades puuriida süütamise teel. Sellele eelnes konflikt mõlema kannatanuga ja nende ähvardamine ning P.U. lt teadasaamine, et majas võib viibida mitu kannatanut. Teojärgset käitumist iseloomustab Ü. Jalase lahkumine sündmuskohalt. Kõik see kogumis annab aluse järeldada, et Ü. Jalas pani vähemalt kaudse tahtlusega toime K.J. ja P.K. tapmise katse. Tapmist süütamisega loetakse kohtupraktika kohaselt üldohtlikuks viisiks. Tapmise katse pani Ü. Jalas toime kahe inimese suhtes.
9. Ü. Jalas tunnistati KarS § 203 lg 1 - § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et tema
10. novembri
11. a kella 23:40 paiku püüdis tahtlikult süüdata Põlvas XXX hoovis P.K. le kuuluvat sõiduautot Volkswagen Passat (registreerimismärgiga XXX) väärusega 5000 eurot, mis on oluline kahju KarS § 121 p 1 järgi. Ta valas sõidukile põlevvedelikku ja viskas tikke. Kuritegu jäi toimepanemata Ü. Jalasest mitteolenevatest põhjustest, kuna sõidukile visatud tikud kustusid. Oma tegevusega põhjustas Ü. Jalas kannatanule kahju 414,68 eurot. 5.1 Kannatanute K.J. . , P.K. ja M.L. ning tunnistajate A.J. i ja M.V. ütlused ning A.J. i tehtud fotod tõendavad, et
12. novembri hilisõhtul puhkenud tulekahju ajal oli XXX kinnistul muuhulgas P.K. le kuuluv sõiduauto VW Passat. Kuigi kannatanud P.K. ja M.L. tundsid sõiduki juures mingit lõhna, siis keegi
13. novembri öösel sõidukit täpsemalt ei uurinud. Alles hommikul avastasid P.K. ja K.J. , et sõiduki kapotil on tikud. Sõiduki vaatlust teostati ööpäev hiljem Põlgastes. See ei anna aga põhjust kahelda, et poolpõlenud tikud ja diiselküttesarnase lõhnaga määrdumine oli autol juba
14. novembri
15. a tulekahju ajal. Tunnistaja R. T kinnitusel olid tikud kapoti külge kleepunud – seega on eluliselt usutav, et need püsisid seal Põlvast Põlgastesse sõites. 5.2 Sündmuskoha vaatlusprotokoll, tunnistaja R. T ütlused ja ekspertiisiaktis toodu kogumis tõendavad, et põlevvedeliku ekspertiisiobjektiks nr 3 on olnud sõiduauto VW Passat esikapotilt võetud proov. Sõiduauto esikapotil oli raskete naftadestillaatide hulka liigitatava põlevvedeliku jäägid. 5.3 DNA-ekspertiisiakti kohaselt on ekspertiisiobjektideks olnud VW Passat esikapotilt võetud 2 osaliselt põlenud tikku ja Ü. Jalaselt võetud DNA-proov. Mõlemalt tikult saadud proovidelt saadi DNA-täisprofiilid, mis on pärit ühelt isikult ja need on kokkulangevad Ü. Jalase profiilidega. 5.4 Kuna sõiduki kapotil olnud poolpõlenud tikkudel oli Ü. Jalase DNA-profiil, on tõendatud, et viimane püüdis sõidukit süüdata. Kohus ei lugenud usaldusväärseks Ü. Jalase 9 ütlusi, et tikud, mis Ü. Jalas oli varasemalt tikutopsi puuriida vahele pannud, võisid põlengu ajal kukkuda auto kapotile. Ühestki uuritud tõendist ei nähtu, et sõiduauto oleks olnud varjualuse all või selle vahetus läheduses. Auto oli pargitud hoovi. Tunnistaja A.J. i fotol on näha tumedat sõiduautot, mis tunnistaja ütluste kohaselt oli Volkswagen. Seega ei saanud Ü. Jalase poolt varem sinna jäetud põlenud tikud iseenesest auto kapotile kukkuda. Arvestades, et
16. novembri
17. a öösel olid kannatanud silmnähtavalt endast väljas ja kustutustööd võtsid mitu tundi, ei ole eluliselt usutav, et kannatanu sõiduki kapotile pani tikud keegi sündmuskohal viibinutest. 5.5 Ü. Jalasele süüteo toimepanijana viitab kaudselt seegi, et oma kõnes
18. novembri
19. a öösel K.J. e tunnistas ta, et püüdis autot süüdata. P.K. ütluste kohaselt rääkis vahetult peale kõnet K.J. sellest ka talle. Kumbki kannatanutest öösel sõidukit ei uurinud ega olnud teadlikud selle põlemapanemise katsest. Ei ole eluliselt usutav, et K.J. sellise asjaolu ise välja mõtles. 5.6 AÕS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle keskmine müügihind. Kannatanu ütluste kohaselt on tema sõiduauto turuhinnaks arvestades varustust ja aastakäiku Auto24 kodulehe kohaselt 5000 eurot. Kohus kannatanu väiteid kahtluse alla ei seadnud. 5.7 Oluline on kahju, mis ületab 4000 eurot. Seega oleks sõiduki hävinemisega põhjustatud kannatanule oluline kahju. Süütamisel kasutati põlevvedelikku. Sõiduautos leidub kergesti süttivaid aineid (kütus, õlid), mis soodustavad tule kiiret levikut. Süütamise õnnestumise korral oleks kannatanu sõiduk tulekahju tagajärjel saanud sedavõrd kahjustada, et oleks muutunud kasutuskõlbmatuks. Selline tagajärg on ettenähtav igale tavalise elukogemusega täiskasvanule. Kannatanu sõiduki süütamise viis osutab asjaolule, et süüdistatava tahteks oli tekitada võimalikult suurt kahju. Kuigi ta ei pruukinud teada kannatanu sõiduki täpset turuhinda, ei saanud ta sõidukorras autot pidada väheväärtuslikuks asjaks. 5.8 Kannatanu P.K. ütluste kohaselt olid õlilaikude all värvikahjustused, mistõttu ta pidi tegema remonttöid 414, 78 euro eest. Remonttööde maksumust tõendab OÜ X hinnakalkulatsioon.
20. Kohus luges Ü. Jalase teosüü suureks. Ehki tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, teeb süü suureks toimepandud episoodide rohkus. Kuritegusid pani ta toime mitme erineva kannatanu, eriti intensiivselt K.J. . suhtes hoides teda hirmuõhkkonnas terve ööpäeva. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine endise perekonnaliikme K.J. . suhtes. Kuna väljapressimisega kaasnes ka kannatanu elumaja süütamine, saab selles kuriteos raskendava asjaoluna vaadelda ka süüteo toimepanemist üldohtlikul viisil. Elumaja põlengu tagajärjel tekkis K.J. e 80 000 euro suurune kahju. Kohus luges väljapressimise puhul raskendavaks asjaoluks kannatanule raske tagajärje põhjustamise. 6.1 KarS § 120 lg 1 ja § 203 lg 1 sanktsioonid näevad ette ka rahalise karistuse. Vaatamata varasemate karistuste puudumisele pidas kohus põhjendatuks karistada Ü. Jalast kõikide süütegude eest vangistusega. Seejuures arvestas kohus ähvardamise puhul episoodide ning kannatanute arvu, kergendavate asjaolude puudumist ning ühte raskendavat asjaolu. Seetõttu tuleb Ü. Jalast karistada sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistusega. 6.2 P.K. sõiduauto põlemapanemisel valas Ü. Jalas kapotile põlevvedelikku, mis näitab, et tema tegevus oli läbimõeldud ja sihikindel. Kergendavad asjaolud puuduvad. Kuna kuritegu jäi katsestaadiumi ja tegelik varaline kahju kannatanule suureks ei osutunud, võib karistus jääda alla sanktsiooni keskmist määra. 6.3 KarS § 214 lg 2 sanktsioon näeb ette 4-12 aasta pikkuse vangistuse. Kergendavad asjaolud puuduvad, esineb kaks raskendavat asjaolu. Seega on välistatud Ü. Jalase karistamine sanktsiooni alammääras. Arvestades asjaolu, et Ü. Jalase puhul on tegemist varem karistamata isikuga, pidas kohus võimalikuks karistada teda sanktsiooni keskmisest määrast väiksema 10 karistusega. 6.4 KarS § 114 lg 1 sanktsioon näeb ette 8-20 aasta pikkuse vangistuse või eluaegse vangistuse. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, raskendavaid asjaolusid on üks. Kuna tegu jäi katsestaadiumi, karistas kohus Ü. Jalast sanktsiooni alammääras. Arvestades, et Ü. Jalas on toime pannud eriliigilisi kuritegusid, pidas kohus põhjendatuks liita karistused asperatsioonipõhimõttel.
21. Kohus mõistis tsiviilhagi välja VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Ü. Jalas tekitas P.K. sõiduki hävitamise katsega talle õigusvastaselt kahju ning on selle tekitamises süüdi. VÕS § 132 lg 3 alusel saab kannatanu P.K. lt nõuda oma sõiduauto parandamise mõistlike kulude hüvitamist. Kannatanu väiteid remonttööde maksumuse kohta tõendab OÜ X hinnakalkulatsioon. Vaatamata süüdistatava seisukohale, et kahjunõue on ülepaisutatud, kuna sama värvi kapoti saaks lammutusest 100 euroga, leidis kohus, et hinnakalkulatsioon sõiduki kapoti remonttööde maksumuse kohta ei ole üle paisutatud. Süüdistatav ei osanud kohtule ka põhjendada, millel tema teadmine, et kapoti saaks lammutusest 100 euroga, põhineb. Kalkulatsioonis kajastatud töötunni hind, tööde kirjeldus ja maht on vajalikud ja põhjendatud, s.o tegemist on mõistlike kuludega. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis selle Ü. Jalaselt P.K. kasuks välja. APELLATSIOONID
22. Kaitsja A. Pärteli apellatsioonis taotletakse tühistada maakohtu otsus Ü. Jalase süüdimõistmises KarS § 120 lg 1, § 214 lg 2 p 6, § 203 ja § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi ja mõista ta õigeks.

Alternatiivselt taotleb kaitsja (kui kohus loeb siiski tuvastatuks mõned neist eelloetletud paragrahvidest) mõista Ü. Jalas õigeks KarS § 114 lg 1 p-de 2,3 ja § 25 lg 2 järgi, sest tegu on hõlmatud KarS § 214 lg 2 p-ga

1. KarS § 120 järgi vähendada mahtu või kõigis eelnimetatud episoodides Ü. Jalas õigeks mõista ja tunnistada ta süüdi KarS § 404 järgi. Kui kohus ei näe võimalust õigeksmõistmiseks ega süüdistuse mahu vähendamiseks ja ümber kvalifitseerimiseks, siis vähendada Ü. Jalasele mõistetud karistust mõistes sanktsiooni alammäära jääva karistuse. Apellatsioon seisneb kokkuvõtlikult järgmises. 8.1 Ü. Jalas ei ole end üheski süüdistuses süüdi tunnistanud ja leiab, et kannatanud valetavad. 8.2 Ü. Jalas eitab K.J. . ähvardamist. Ta on helistanud K.J. e, ent rääkis ilusti ja tahtis kokku saada, et maja müügist rääkida. Abikaasadena elati 30 aastat. Abielu lahutati
2. a märtsis. Vaidlus puudub selles, et XXX asuv maja Põlvas jäi K.J. e abieluvaralepingu alusel. Abieluvaraleping oli tehtud sel põhjusel, et Ü. Jalase firmal olid võlad ja probleemid maksuametiga. Sündmuste toimumise ajal oli maja müügis. Ü. Jalas väitis kohtus, et K.J. . ga oli mitmel korral juttu, et ta saab pool maja müügirahast. Süüdistatava selgitused on eluliselt usutavad. Kohus puudutab otsuses ka suhteid ja leiab, et suheldi raha ja vara teemal. Suhtlemine oli keeruline ja konfliktne. 8.3 Kõneeristustega on tuvastatud, et Ü. Jalas helistas K.J. e. Küsitav on, kas väidetavad ähvardused olid nii tõsised, nagu seda väidab K.J. . Kahtlemata oli kannatanu jaoks ebamugav kui Ü. Jalas helistas ja raha nõudis, sest maja oli müümata. Kui Ü. Jalas midagi telefonis ütleski, ei saa seda pidada ähvarduseks KarS § 120 lg 1 mõttes. Ü. Jalas oli kohtupsühhiaatria ekspertiisi kohaselt
3. a oktoobris korduva depressiooni remissioonis ja käitus sel põhjusel ärritunult, kurjalt ja oli ebamõistlike väljaütlemistega. Muutusi Ü. Jalase käitumises on kinnitanud L.L. ja E.H. , kes tunnevad Ü. Jalast pikka aega. Nad on kinnitanud, et muidu rõõmsa, sõbraliku ja tasakaaluka Ü. Jalase käitumine muutus äkki
4. a oktoobris. Mõlemad tunnistajad mõistsid, et Ü. Jalase tervis ei ole korras ja tema käitumine on ebanormaalne. Ü. Jalas ähvardas ka L.L. t ja E.H. t, saates viimasele sõnumi, et kui koju tuled, siis maja põleb, ent kumbki tunnistaja ei 11 võtnud ähvardusi tõsiselt. Seega ei saanud ka K.J. olla suur hirm ähvarduste täideviimist karta. 8.4 K.K. il ei saanud tekkida tõsiseltvõetavat hirmutunnet. Teda ähvardati viia sohu ja teha soovahetusoperatsioon, mis on ebamõistlik väide. Pigem tundub see kõrvaltvaatajale naljakas, ebareaalne ja ebameeldiv. 8.5 P.K. ähvardamist ei saa samuti pidada tõsiseltvõetavaks. Ähvardust, et „kui minu naisega XXX majja lähed, siis saab olema oi kui valus“, ei saa võtta ähvardusena. 8.6 M.L. ähvardamine on ilmselt kõige tõsiseltvõetavam ja tõendatud, kuna eelnevalt oli ta oma venna M. kaudu saanud teada, et Üllar oli M. helistanud ja lubanud ta ratastooli peksta. Samuti oli M.L. ka K.J. t kuulnud, et Üllar ähvardab ja helistab. M.L. oli ka K.J. t teada saanud, et XXX juures oli puuriit põlema pandud. Öösel toimus põleng, mis sai alguse puuriidast, teist korda ning tuli jõudis majani. Õe helistamise peale tuli M.L. kohale ja nägi ning kuulis, milles asi. 8.7 KarS § 214 lg 2 p 6 alusel esitatud süüdistuses Ü. Jalas oma süüd ei tunnista. Ta kinnitas, et helistas K.J. e ja rääkis temaga ilusti ega ähvardanud, vaid palus K.J. leida korteri ostmiseks raha. Kohtus kinnitas ta, et ei ole püüdnud K.J. e kuulunud vara hävitada. Ta ei süüdanud
5. novembri
6. a päeval ega õhtul puuriita, millest süttis elamu XXX . Samuti ei ole ta soovinud hävitada P.K. le kuuluvat vara. 8.8 KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi ei ole Ü.

Jalase süü tõendatud ja ta tuleks õigeks mõista. Ü. Jalasel puudus soov K.J. . mõrvamiseks. Isegi kui jaatada seda, et Ü. Jalas on K.J. t ähvardanud, oli see seotud raha saamise eesmärgiga, mitte elu võtmisega. Pigem tuleb Ü. Jalase ähvardusi K.J. . suhtes vaadata kooskõlas väljapressimisega ja lubadusega seejuures hävitada vara (KarS § 214 lg 2 p 6). K.J. . mõrvamine Ü. Jalase rahaprobleemi lahendanud ei oleks. Kui ta olekski tahtnud kannatanut mõrvata, siis ei oleks olnud vajadust teda eelnevalt korduvalt tüüdata ja ähvardada. Vastupidi - eelnev käitumine näitab, et Ü. Jalase eesmärk oli hirmutamisega saada K.J. t 50 000 eurot. Ka P.K. suhtes mõrvamotiiv puudub. K.J. . mõrvamise korral ei oleks Ü. Jalas pärijate ringi kuulunud. 8.9 Keegi ei ole näinud, et Ü. Jalas oleks

1. novembril
2. a päeval ja sama päeva hilisõhtul käinud sündmuskohal ja süütevedelikuga üle valanud puuriida või auto. Samas on olemas DNA ekspertiis. Isegi kui pidada siiski tõendatuks, et Ü. Jalas on süüdistuses nimetatud aegadel puuriida süütanud, millest süttis ka elumaja ning on alust eeldada, et ta valas süütevedelikuga üle ka auto, siis võib tegu olla KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Täidetud on nii süüteo objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. 8.10 Kui kohus tuvastab, et Ü. Jalase tegevuse tulemusena sai P.K. auto kahjustada, on 100 eurot piisav hagisumma. 8.11 Ü. Jalas kohtus puhtsüdamlikku kahetsust ei avaldanud, mis aga ei tähenda, et kahetsust ei oleks võimalik tuvastada. Kahtlemata kahetseb Ü. Jalas, et sellised asjad on tema elus olnud. Tuleks ka arvestada, et ta tegutses haiguslikus seisundis (kerges psüühikahäires), mis oli korduv ja ägenev just perioodil, mil ta väidetavalt teod toime pani. Seega tuleks teda karistada võimalikult leebelt.
3. Ü. Jalas ei ole nõus talle mõistetud karistusega. Ta ei põhjustanud kannatanutele valu ega piinasid. Ü. Jalast ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Ta on töötanud ja maksnud makse. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4. Ringkonnaprokurör Ü. Hõrak leiab kirjalikus seisukohas, et kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud. Kohtuotsus tuleks jätta muutmata. Kaitsja sisuliseks taotluseks on tõendite ümberhindamine, kuna süüdistatav üheski episoodis end süüdi ei tunnista. Kaitseversiooni 12 mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine. Kaitsja ei ole väitnud, et kohus oleks rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme. 10.1 Ähvardused olid tõsiseltvõetavad ning kannatanutel oli alust karta nende täideviimist. Kohus on ähvardamise episoodides hinnanud tõendeid kooskõlas Riigikohtu praktikaga asjas nr 3-1-1-59-
5. 10.2 Nõustuda ei saa apellandi väitega, et Ü. Jalase süü mõrvas ei ole tõendatud ja pigem on tegemist KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Prokurör nõustub kohtuotsuses toodud põhjendustega, et tegemist oli mõrva katsega. 10.3 Ü. Jalase avaldused-taotlused, mis on apellatsioonile lisatud, ei ole põhjendatud. Kriminaaltoimikut tutvustab kaitsja ja seda on ka tehtud. 10.4 Kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud ka karistuse mõistmist, mis on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Ü. Jalase väited pagulaste teemal ei ole asjakohased. 10.5 Kohus on põhjalikult motiveerinud, miks süüdistatava ütlused usaldusväärsed ei ole ning milliste tõenditega kogumis on kõrvaldatud kahtlused Ü. Jalase süüdiolekus.
6. Kannatanu K.J. . esindaja F. Luiksaar taotleb kirjalikus seisukohas jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ning kannatanu õigusabikulud apellatsioonimenetluses süüdistatava kanda. Seisukohtadele on lisatud süüdistatava poolt
7. oktoobril
8. a K.J. e saadetud kiri ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude nimekiri ning maksmist tõendav dokument. Kirjalikus seisukohas on märgitud, et kannatanu jääb kõigi maakohtus esitatud väidete juurde. Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõigust. Kannatanu ähvardamine on leidnud tõendamist kohtus uuritud tõenditega. Tegemist ei ole sõna-sõna vastu olukorraga, vaid uuritud on ka teisi süüdistusaktis nimetatud tõendeid, mis on läbinud kohtuliku kontrolli. 11.1 Kaitsja väited, nagu oleks K.J. andnud kohtus ütlusi, et abieluvara leping ei olnud abikaasade vaba soov, ei vasta tegelikkusele. Elamumaa XXX kuulus kannatanule juba enne abielu ja süüdistaval puudusid vähimadki moraalsed ja õiguslikud põhjendused rahaliste nõuete esitamiseks kannatanule 18 aastat peale abieluvaralepingu sõlmimist. 11.2 Kaitsja ei ole vaidlustanud Ü. Jalase süüdimõistmist KarS § 214 lg 2 p 6 järgi. Küll aga on ta kahtluse alla seadnud süüdistatava süüdimõistmise KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi ning leidnud, et nii ähvardamine kui kohtu poolt elu võtmise katsena kvalifitseeritud tegu on hõlmatud Kar

S § 214 lg 2 p-ga

1. Kannatanu ei nõustu sellega ja leiab, et süüdistatava tegevus on kvalifitseeritud õigesti. 11.3 Pannes
2. novembril
3. a kella 23:40 paiku toime XXX elumaja tahtliku süütamise, pani süüdistatav toime kahe isiku mõrva katse üldohtlikul viisil, sest elamu, milles viibivad magavad inimesed süütamine on üldohtlik. Kohtus üle kuulatud spetsialisti ütluste kohaselt oli tule levik väga kiire, sest elamu plekk-katuse all oli ruberoid. Süüdatud puudest tekkinud leek põhjustas kõrge temperatuuri. Majas viibivate inimeste surm võinuks saabuda ka vingust. 11.4 Tegu ei saa olla kvalifitseeritav KarS § 404 lg 1 järgi, sest süütamise koosseis on paigutatud karistusseadustikus üldohtlike süütegude peatüki alla ning need teod ei ole toime pandavad süüdistatava tahtest hõlmatud konkreetsete kannatanute suhtes, vaid määratlemata hulga identifitseerimata, abstraktsete isikute ja asjade suhtes. Kaitstavaks õigushüveks on üldine turvalisus. 11.5 Kannatanu ei nõustu kaitsja seisukohtadega süüdistatavale võimalikult leebe karistuse kohaldamise osas. Puhtsüdamlikku kahetsust ei ole süüdistatav otseselt ega kaudselt ilmutanud. Küll aga esinevad tema süüd raskendavad asjaolud. Kohus on igakülgselt põhjendanud karistuse mõistmist. Alusetu on süüdistatava poolt talle kohaldatud karistuse võrdlemine teisele süüdlasele kohaldatud karistusega. 11.6 Süüdistatav on apellatsioonile lisanud
4. augustil
5. a dokumendi „avaldus13 taotlus“, millise ta esitas maakohtule
6. septembril 2017 ja võttis tagasi samal kuupäeval kell 11:
7. See dokument ei saa olla käsitletav süüdistatava apellatsiooni osa ega lisana ning sellest tulenevalt sisuliselt läbi vaadatav. Dokumendis toodud taotlused on alusetud, ei tulene asja tehioludest ega tõenduslikust olukorrast.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ja anti menetluspooltele õigus esitada seisukohad, taandused ja muud taotlused kuni
9. novembrini
10. Süüdistatava apellatsioonile lisatud dokumendi „Avaldus-taotlus“ osas leidis ringkonnakohus, et see on kord juba esitatud maakohtule, ent süüdistatava poolt tagasi võetud, kuna tal tegelikult taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks ei ole. Ringkonnakohtule dokumendi esitamist ei ole Ü. Jalas kuidagi põhjendanud.
11. Ü. Jalas märgib kirjalikus seisukohas, et ei ole rahul kaitsja ega kohtu tööga tema avaldus - taotluses esitatud täiendavate tõendite kogumise osas. Samuti on tal etteheiteid prokuratuuri ja uurija tööle tõendite kogumisel. Ü. Jalas ei saanudki aru, millal on tal õigus ennast õigustavaid tõendeid esitada. Ü. Jalas esitab taas taotluse erinevate tõendite välja nõudmiseks. 13.1 Ü. Jalas märgib, et tema tegevus ei saanud olla väljapressimine, sest raha ei küsinud ta suvalisel põhjusel, vaid K.J. lubas raha korduvalt ka ise. Ü. Jalas tunnistab, et on K.J. . ga suhtlemisel olnud emotsionaalne ja kasutanud ebatsensuurseid väljendeid, ent samasuguseid on kasutanud ka K.J. . Mingil vastastikuse sõimamise hetkel võis Ü. Jalas olla vihane, ent ta pole kunagi tappa ega mõrvata tahtnud. 57 aasta vältel ei ole Ü. Jalas olnud vägivaldne. Tütre löömine tulenes vaid omavahelisest konfliktist ja arusaamatusest ning selle seostamine Ü. Jalase vägivaldsuse või mõrvakatsega on absurdne ja ebaõige. 13.2 Ü. Jalas kahetseb ja vabandab kõigi ees ja saab nüüd aru, et K.J. oli keeruline leida ühisvarast poolt, kuid taoline eksabikaasade vaheline tegevus ei olnud ega saanud kuidagi olla mõrva või muu raske kuriteona määratletav. Ü. Jalas kasutas sel perioodil antidepressante, kuid kahjuks olid vastastikused suhted emotsionaalsed. Ü. Jalas on K.J. e ja teistele kõik andestanud ning vabandab veelkord.
12. Kannatanu K.K. jääb oma ütluste juurde ja ei muuda oma süüdistust Ü. Jalase suhtes.
13. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat K. Antsov jääb A. Pärteli poolt esitatud apellatsiooni juurde, ent soovib avaldada järgmist. 15.1 Kohus ei ole otsuses läbivalt järginud tõendite hindamise põhimõtteid. Kohtu põhjendused K.J. . ütluste usaldusväärsemaks tunnistamise osas ähvardamise episoodis ei ole veenvad. Tulevikus aset leidva sündmusega ei saa lugeda tõendatuks
14. a oktoobris toimunud telefonivestluse sisu ja täpset sõnakasutust. 15.2 Ka P.K. episoodis ei kinnita, vaid hoopis kahandab tema ütluste usaldusväärsust see, et ta on samal päeval endaga juhtunust rääkinud K.J. e. Tegemist on lähedastes suhetes olevate inimestega, mistõttu on nende ütlused pigem kooskõlastatud kui objektiivsed. Taaskord on kohus põhjendanud telefonivestluse sisu teiste isikutega seotud episoodidega ning oletustega, mida tõenäoliselt võidi rääkida. Oletus ei saa olla süüdimõistmise aluseks ning kõrvaldamata kahtluse (väidetava ähvarduse toimumise ja selle sisu) pidanuks tõlgendama Ü. Jalase kasuks. 15.3 M.L. ütluste usaldusväärsust kahandab samuti see, et K.J. ja M.L. on õde ja vend ning nende ütlused on suurema tõenäosusega kooskõlastatud. Taas on kohtu oletus olnud süüdimõistmise aluseks ning antud episoodis pidanuks kõrvaldamata kahtluse tõlgendama Ü. Jalase kasuks. 15.4 K.K. i ähvardamise puhul on küsimus selles, kas ähvarduse tegemine ja selle sisu on usaldusväärselt tõendatud ning kas täidetud on KarS § 120 koosseisu objektiivne asjaolu, s.o alus karta ähvarduse – nn soovahetusoperatsiooni tegemine, täideviimist. Kuna kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi 14 tuvastada. Neid asjaolusid tuvastatud ei ole, sest kohus on piirdunud vaid üldise nentimisega, et K.K. il oli alust karta ähvarduse täideviimist Ü. Jalase ettearvamatu käitumise tõttu. 15.5 Väljapressimise koosseisu osas on kohus taas möönnud, et väidetava ähvarduse sisu osas tõendid puuduvad. Kõrvaldamata kahtluse (väidetava reaalse ähvarduse toimumine ja selle väidetav sisu) pidanuks kohus tõlgendama süüdistatava kasuks, sest K.J. . ütluste usaldusväärsust kahandab asjaolu, et tõenäoliselt on ta kooskõlastanud oma ütlused talle lähedase isiku – P.K. ga. Taoline K.J. . käitumine on ka eluliselt usutav. 15.5.1 Ü. Jalasele heidetakse ette varalise kasu üleandmise nõudmist. Ü. Jalas on möönnud, et on suhelnud K.J. . ga nendevahelistes rahalistes küsimustes, ent ta ei ole esitanud K.J. e varalise kasu üleandmise nõuet KarS § 214 tähenduses. 15.5.2 Varalise nõude seisukohast on oluline kaitsja apellatsioonis välja toodud K.J. . selgitus, et ühisvara oli abieluvaralepinguga K.J. . nimel põhjusel, et säästa vara, sest Ü. Jalasel olid probleemid maksuametiga. Kuivõrd abieluvaralepingu eesmärgiks oli vara päästmine, oli Ü. Jalasel õigus osale ühisvarast. Nimetatud ütlused on maakohus jätnud tähelepanuta, kohtu järeldused varasuhete osas on ekslikud. Seega oli Ü. Jalasel õigus oma osale ühisvarast ja selles küsimuses ta K.J. . poole ka pöördus, ent mitte viisil, mis vastab väljapressimise koosseisule. 15.5.3 Ü. Jalase ja K.J. . vaheline vestlus on sõna-sõna-vastu juhtum ning otsesed tõendid koosseisupärase nõudmise kohta puuduvad. 15.5.4 Ka süütamise osas ei ole esitatud ühtegi tõendit, et tegu oleks toime pandud Ü. Jalase poolt. Oluline on, et prokuratuur ei ole isegi soovinud sideettevõtjalt välja nõuda telefonikõnede salvestusi ja/või sisu väljavõtet, vaid on piirdunud üksnes sideettevõtjalt saadud andmetega telefoniühenduse toimumise kohta. Ü. Jalase suhtes on kogutud vaid süüstavaid tõendeid, ent jäetud õigustavad tõendid kogumata. 15.5.5 Kohus ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile selle kohta, kas Ü. Jalas ka tegelikult Põlvas viibis viidatud ajal ning isegi kui ta seal viibis, siis ei kinnita see fakt, et ta süütas XXX kinnistul asuva puuriida. Samal ajal viibis Põlvas veel antud menetlusega seotud ja mitteseotud isikuid ning kohtu põhjendustest lähtuvalt võiks kõigile neile esitada süüdistuse. Kohtu järeldused mõlema süütamise episoodi osas on oletuslikud. 15.5.6 Ka kella 23:40 paiku toimunud süütamises ei ole põhjendatud Ü. Jalase süüditunnistamine. Usaldusväärselt on tõendamata telefonikõnede sisu öösel kell 02:
15. Eluliselt ei ole usutav, et K.J. mäletab telefonikõnede sisu sõna-sõnalt kui ta peaks olema majas toimuva tulekahju tõttu šokeeritud. Kaitsja leiab, et toimunud vestlus on kujundatud hilisemalt vastavalt vajadusele. 15.5.7 Ü. Jalase öiste telefonikõnede toimumise hetkel tuleb hinnata ka tema tervislikku seisundit. Ta kinnitas, et oli valuvaigistite mõju all ning ei mäleta täpselt, kuidas ta põlengust teada sai. Samuti ei osanud ta öelda, miks täpselt ta
16. novembri
17. a öösel K.J. e helistas, mis on põhjendatav valuvaigistite tarvitamisega.
18. detsembril
19. a tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisiaktis nr 16E-KPA0868 on ekspert esitanud arvamuse, et 15.-
20. novembril
21. a vastas Ü. Jalase psüühiline seisund depressiooni remissioonile, mis on hinnatav kerge psüühikahäirena. Sellega on põhjendatav ka tema mittemäletamine
22. novembril
23. a toimunust. 15.6 Kuna tõendatud ei ole, et Ü. Jalas oleks süütanud
24. novembril
25. a kella 23:40 ajal XXX kinnistul asuva puuriida, siis ei saa süüdistatavale ette heita mõrva katset. Tõendamist ei ole leidnud, et Ü. Jalas oleks tegutsenud tahtlusega tappa K.J. ja P.K. . 15.7 Ü. Jalas on süüdi tunnistatud ka asja hävitamise katses. Antud koosseisu esmaseks küsimuseks on, kas täidetud on olulise kahju kriteerium. Kuna see on tõendamata, siis on välistatud isiku süüditunnistamine katse toimepanemises. 15.7.1 Kohus on ka antud episoodis tuginenud K.J. . ütlustele sellest, mida Ü. Jalas telefonitsi 15 rääkis, ent mida Ü. Jalas ei tunnista ja mida keegi teine ei ole kuulnud. Usutavad ei ole tunnistajate M.L. ütlused ja A.J. i ütlused. Tunnistajate ütlused ei kinnita, et sõiduki süütas Ü. Jalas. 15.7.2 Kaitsja leiab, et P.K. sõiduki ülevaatuse andmed olid ebausaldusväärsed ning ei kajasta objektiivselt sõidukiga seotud asjaolusid, sest sõiduki ülevaatus teostati kohas, kus väidetav sündmus aset ei leidnud. Asjaolu, et kapotil olnud tikkudelt leiti Ü. Jalase DNA-d, ei kinnita, et ta oleks püüdnud sõidukit hävitada. XXX kinnistu oli Ü. Jalase elukohaks ja sellel kinnistul oli rohkesti Ü. Jalase DNA-d. 15.8 Ü. Jalase karistust tuleks oluliselt kergendada. Tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Kogu süüdistus on rajatud sõna-sõna vastu olukorrale ja vähetähtsaks ei saa pidada asjaolu, et enamus Ü. Jalase vastu antud ütlusi on andnud tema sugulased ning lähedased ja on tõenäoline, et ütluste andmine on kooskõlastatud. 15.8.1 Ü. Jalas ei kiida heaks vägivalda ega vara hävitamist ning on jätkuvalt positsioonil, et ta ei ole süütegusid toime pannud. Kohtu poolt on meelevaldne seostada väidetavalt aasta tagasi isa ja tema murdeealise tütre ühekordset löömist. Ü. Jalas ei ole vaatamata oma keerulisele psühholoogilisele ja psüühilisele seisundile tütart peksnud ega vägivallatsenud. Kui selline juhtum aset leidiski, siis kindlasti ei ole see õigustatud käitumine, ent Ü. Jalas ei ole peksja või vägivallatseja. Ü. Jalase meditsiiniandmetest nähtub, et ta on süüdiv kuid samas psühholoogiliselt keeruliselt käituv isik. Ebaõnnestunud suitsiidikatse viitab pigem isiku enda vigastamise soovile ja psühholoogilisele tasakaalutusele, mitte aga vägivaldsusele teiste isikute suhtes. 15.8.2 Vangistuse mõistmine on põhjendatud vaid juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
26. Apellatsioonikohtus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja põhistab oma otsustust järgmiselt.
27. Kaitsja A. Pärteli apellatsiooni põhiline taotlus on maakohtu otsuse tühistamine ja Ü. Jalase õigeksmõistmine. Alternatiivselt taotleb kaitsja mõista Ü. Jalas õigeks KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi, sest see kuritegu on kaitsja hinnangul hõlmatud Kar

S § 214 lg 2 pga

1. Samuti palub apellant vähendada KarS § 120 lg 1 järgi süüdistuse mahtu või mõista Ü. Jalas eeltoodud paragrahvide järgi õigeks ja tunnistada ta süüdi KarS § 404 järgi. Alternatiivselt taotletakse ka karistuse vähendamist sanktsiooni miinimummäärani. Kaitsja leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (KrMS § 338 p 2) ja mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlase isikule (KrMS § 338 p 4). Ü. Jalase apellatsioonis leitakse, et karistus on kohtupraktikat arvestades ebaproportsionaalselt raske. Süüdistatava lepingulise kaitsja K. Antsovi kirjalikes seisukohtades on tähelepanu koondatud tõendite hindamisega seotud vigadele ning eeluurimise ja kohtuliku uurimise kvaliteedile. K. Antsovi kirjalikele seisukohtadele sekundeerib Ü. Jalas, kes avaldab rahulolematust menetluse kvaliteedi osas ning esitab rida taotlusi tõendite kogumiseks.
2. Arvestades apellatsioonides ja kirjalikes seisukohtades toodut, võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha lepingulise kaitsja ja Ü. Jalase nende väidete osas, mis puudutavad kriminaalmenetluse olulist rikkumist (I), seejärel annab hinnangu ähvardamisega (II), mõrva katsega (III), väljapressimisega (IV) ja asja hävitamise katsega (V) seotud kaitseväidetele. Pärast seda võtab kohtukolleegium seisukoha karistuse osas (VI), annab hinnangu tsiviilhagile 16 (VII) ning kaitsja ja kannatanu esindaja menetluskulude põhjendatusele (VIII) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IX). I
3. Seoses kaitsja kirjalikus seisukohas esitatud väidetega menetlusõiguse rikkumiste kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 19.1 Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 19.2 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kui ka tema kaitsja kaitseversioonid. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja kirjalikud seisukohad ei kummuta maakohtu tõendite analüüsi ning selles puuduvad veenvad argumendid maakohtu otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. 19.3 Kaitsja K. Antsov heidab maakohtule ette, et kohus on süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning eelistanud kannatanute ütlusi (jättes samas arvestamata kannatanute lähedased suhted ning võimaluse, et ütlused võidi kooskõlastada). Kõrvaldamata jäänud kahtlused tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. 19.4 Kohtukolleegium viitab kohtupraktikas juurdunud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05). 19.4.1 Maakohtu otsusest nähtuvad põhistused, millise kaalu ja miks on kohus tõendile omistanud. Asjaolu, et osad isikulised tõendiallikad on omavahel pere- või lähisuhte kaudu seotud, ei kahanda tõendiallika usaldusväärsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole midagi imekspandavat selles, et kuriteo ohvriks langenu räägib sellest esimesena lähedasele inimesele. Selles kriminaalasjas ei ole isikulisteks tõendiallikateks vaid kannatanu K.J. . lähikondsed, vaid inimesed, kes ei ole teadlikud Jalase pere asjadest ning kellel puudub motiiv Ü. Jalase suhtes valeütluste andmiseks (K. P, L.L. , Ü. Jalase tütar varasemast abielust T.J. ). 19.4.2 Väärib märkimist, et kannatanute kohtuistungil antud ütlused on samasisulised kohtueelsel uurimisel antud ütlustega (vähemalt ei ole ristküsitlemise käigus taotletud kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist vastuolude tõttu). Seevastu annab süüdistatava ütlustes põhjust kahelda see, et tema kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, samuti kannatanute ütluste ja teiste tõenditega. Vastupidiselt kannatanute ütlustele nähtub kohtuistungi protokollist, et süüdistatav on küll leidnud, et kõik kannatanud valetavad, ent ei ole osanud selgitada, miks peaksid kannatanud (kellega Ü. Jalas väidetavalt on rahumeelselt suhelnud) teda alusetult süüdistama (II kd lk 78 pöördel, 79), samuti ei mäleta ta sündmusega seotud asjaolusid (II kd lk 79, viimast on kinnitatud ka kaitsja kirjalikus seisukohas lk 5, II kd lk 185). 17 Ringkonnakohtu hinnangul on kannatanud andnud piisavalt üksikasjalikke ütlusi nende suhtes toimepandud kuritegude asjaolude kohta. Maakohus on kõrvutanud kannatanute ütlusi teiste kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungi käigus kogutud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed. Analüüsist selgub üheselt, et Ü. Jalase kohtuistungil antud ütlused on ümber lükatud. 19.4.3 Ringkonnakohus ei näe maakohtu minetust selleski, et kohus on ajaliselt varasemate episoodide tõendatuks lugemisel viidanud etteruttavalt edaspidi tuvastatavatele asjaoludele ning on analüüsinud süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontekstis ka ajaliselt järgnevaid süüdistuse episoode. Riigikohus on oma lahendites (nt asjas nr 3-1-1-8-10) sedastanud, et erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt RKKKo 3-1-1-32-05 p 8 või RKKKo nr 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mis võib kinnitada, et isik pani teo toime. Kohtukolleegium leiab, et erinevate episoodide ühised jooned (sh Ü. Jalase sarnane käitumismuster, kuritegude toimepanemise viis, kasutatud sõnavara) annavad täiendava aluse lugeda süüdistatava süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseteks. Eeltoodu tõttu puudus maakohtul alus kahelda kannatanute ütlustes. 19.4.4 Süüdistatav ja tema kaitsja on avaldanud nördimust, et prokurör on jätnud kogumata Ü. Jalast õigustavad tõendid (mh telefonikõnede salvestised, videofailid kaameratest XXX maja ja Põlvasse sisenevate ja väljuvate autode kohta). Kohtukolleegiumi hinnangul on sellised etteheited asjakohatud. Tulenevalt KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõttest otsustavad kohtumenetluse pooled ise, milliseid tõendeid nad kohtule esitavad. Kohus omakorda peab KrMS § 60 lg-st 2 tulenevalt kujundama veendumuse, kas tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad, uuritud tõendite põhjal. Kaitsjal on vastavalt KrMS §-le 225 õigus taotleda tõendite kogumist juba enne kriminaalasja kohtusse saatmist, samuti on pooltel õigus taotleda täiendavate tõendite kogumist kohtuliku uurimise ajal. Antud kriminaalasjas seda tehtud ei ole. Ü. Jalas esitas küll
4. augustil
5. a maakohtule dokumendi „avaldus-taotlus“. Kohus küsis
6. septembri
7. a kohtuistungil, miks süüdistatav selle taotluse esitas, ehkki ta oli enne kohtuliku uurimise lõppu avaldanud, et tal ei ole täiendusi, täpsustusi ega vastuväiteid kohtuliku uurimise lõpetamisele. Ü. Jalas vastas kohtu küsimusele, et tegelikult tal taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks ei ole ja et ta võtab avalduse tagasi (II kd lk 83). Sellest tulenevalt jättis ka ringkonnakohus apellatsioonile lisatud „avaldus-taotluse“ rahuldamata, sest Ü. Jalas ei selgitanud, miks ta lisas apellatsioonile taas taotluse, ehkki väitis maakohtus, et tal ei ole taotlusi tõendite kogumiseks ei ole. Kirjalikus seisukohas selgitas Ü. Jalas, et kuna tal olid suhtlemispiirangud, siis oli tal tõendite kogumine raskendatud, ta ei teadnud, millised süüd tõendavad tõendid on kogutud, samuti takistas teda taotlust esitamast kaitsja. Ringkonnakohus leiab, et Ü. Jalase taotlused jäävad siiski edutuks, sest tõendite kogumist kohtueelses menetluses ja maakohtus ei ole õigeaegselt taotletud ja süüdistatav pole nimetanud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid seda teha. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi kogumisest mh juhul, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Praegusel juhul on tegemist just sellise olukorraga. Ü. Jalas on pärast seisukohtadeks antud tähtaega esitanud ka ringkonnakohtule meditsiinilise dokumentatsiooni oma tervise kohta, mis tuleb talle eeltoodud põhjustel tagastada. Ka suhtlemispiirangu korral ei ole süüdistataval keelatud suhelda kaitsjaga (KrMS § 1431 lg 4). Pärast kohtueelse menetluse 18 lõpuleviimist oli Ü. Jalasel õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga. Sellest tulenevalt oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus hinnata, milliseid tõendeid nad soovivad täiendavalt esitada või milliste tõendite kogumist täiendavalt taotleda. Ometi ei ole kaitseaktis nimetatud ühtki tõendit, mida kaitsja soovinuks kohtule esitada või mille kogumist kohtult taotleda. Mh ei taotlenud kaitsja ühegi tunnistaja ülekuulamist. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav ega kaitsja ei taotlenud täiendavate tõendite kogumist, tuli kohtul hinnata süüdistust olemasolevate tõendite pinnalt. Kohtu järeldusi ei saa mõjutada väide, et on olemas veel mingid tõendid, mille kogumist ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud. 19.4.5 Kirjalikus seisukohas on kaitsja K. Antsov püstitanud ka hüpoteesi, et osad kuriteod (P.K. auto süütamise katse, XXX kinnistul asuva puuriida süütamise) võis toime panna keegi muu. Näiteks märgib kaitsja, et samal ajal oli Põlvas veel menetlusega seotud ja mitteseotud isikuid ning kohtu põhjendustest lähtuvalt võiks kõigile neile esitada süüdistuse, eriti arvestades, et tikkudelt on kogumata P.K. ja K.J. . DNA. Ringkonnakohus leiab, et selline spekulatiivne kaitseväide ei tekita tõsiseltvõetavat kahtlust Ü. Jalase süüs. Nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKK 3-1-1-77-15, p-d 18–19) Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited, et kuriteo on sooritanud hoopis keegi kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, on mõneti üllatavad. Kuigi kohtuliku menetluse käigus on Ü. Jalas kaitsja küsimusele vastates väitnud, et „ei uskunud, et K.J. . ja kõikide tema sugulaste poolt selline käik tehakse tema vastu“, siis versioon süütamise toimepanemisest kellegi kolmanda isiku poolt on ringkonnakohtu menetluses esitatud esmakordselt. Kohtukolleegium leiab, et kaitsetees põlengu tekitamise osas K.J. . , P.K. või kellegi kolmanda poolt, ei haaku kriminaalasjas esitatud tõenditega. Maakohus tuvastas, et K.J. sai
8. novembri
9. a hommikupoolikul kella 11:30 ajal toimunud põlengust teada H. P. Kohtuistungi protokollist nähtub, et K.J. oli
10. novembril
11. a kella 11-st alates koosolekul Põlgaste alevikus Arke lihatööstuses, kui märkas telefonilt, et talle helistab H. P. Kell 11:38 väljus ta koosolekuruumist, et kõnele vastata. Peale tulekahju kustutamist helistas talle Põlva Päästeametist inimene, kes teatas põlengu kustutamisest (K.J. . ütlused, II kd lk 45 ja pöördel). Kohtuistungi protokollist nähtub, et ka P.K. viibis nimetatud sündmuse toimumise ajal tööl Arke lihatööstuses, kui 11:49 helistas ta tagasi vastamata kõnele ja talle vastas Ü. Jalas. Enne 13:00 helistas Ü. Jalas teistkordselt ja palus, et P.K. pöörduks K.J. . poole, et viimane võtaks vastu Ü. Jalase telefonikõned. Kohe ei saanud P.K. K.J. . ga kokku, ent hiljem kuulis juba K.J. t, et toimunud oli esimene põleng (II kd lk 49 pöördel ja 50). Arvestades põlengu toimumise aega ja asjaolu, et nii P.K. kui ka K.J. olid sündmuskohast umbes 16 km kaugusel ning kahtluse alla ei ole seatud, et sel päeval olid nad tööl, siis on objektiivselt võimatu, et puuriida oleks päeval süüdanud kumbki kannatanutest. Küll aga oli sel päeval kella 11-12 vahelisel ajal Põlvas Ü. Jalas. Ehkki Ü. Jalas väitis, et viibis sel päeval üksi oma elukohas Tartus, on see ümber lükatud. Ü. Jalase viibimist Põlvas kinnitab nii sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millest nähtub tema telefoni liikumisteekond, kui ka tunnistaja P. U, kes kinnitab, et Ü. Jalasega sai ta kokku kella 12 paiku. Peale lõunat aga helistas 19 Ü. Jalas ja teatas, et oli Põlvast lahkudes Ahja tee peal kaotanud mingid kanistrid ja tagavararattad (otsuse lk 17). Kohus leidis, et erinevates menetlusetappides erinevate ütluste andmine ning alibi kasutamine, mis kinnitust ei leidnud, seab kahtluse alla Ü. Jalase ütluste usaldusväärsuse. Samas luges kohus usaldusväärseks K.J. . ütlused, et umbes 15:34 ajal helistas talle Ü. Jalas ja küsis, kas sa nüüd saad aru, mis hakkab juhtuma, kui sa raha ei anna (kohtuotsus lk 18). Kohtu hinnangul viitas see Ü. Jalase teadlikkusele, et vahepeal on midagi juhtunud. Kohtukolleegium leiab, et kogutud tõendusteabe valguses ei saanud ka õhtuse põlengu taga olla P.K. ja K.J. . Mingit motiivi K.J. süütamiseks ei olnud. Tunnistate M.V. ja Ü. J ütluste kohaselt oli nende kohale jõudes maja pime. Alles peale 3-10 minutilist koputamist nii ustele kui akendele tulid majast välja mees ja naine, kes olid väga ehmunud ja šokis (otsuse lk 19). Häirekeskuse kõne salvestisel olev K.J. . hääletoon ja kõnemaneer viitavad sellele, et ta oli hirmunud (otsuse lk 25). Kohtukolleegiumi hinnangul nõuaks erilist näitlejameisterlikkust kogu sündmuse lavastamine üksnes selleks, et Ü. Jalasele kätte maksta. Seda enam, et mingit põhjust ei näi K.J. selleks olevat. K.J. kinnitas, et omavahelised suhted olid jahedad juba pikemat aega ning viimased 10 aastat lihtsalt jagati ühiseid eluruume, abielu lõppes
12. a märtsis ning Ü. Jalas kinnitas, et seoses abielulahutusega mingeid varalisi nõudmisi ei ole (kohtuistungi protokoll lk 44 pöördel ja 47). Ka süüdistatav ei ole osanud välja tuua motiive, miks peaks kannatanud teda süüdistama. Ringkonnakohtu hinnangul puudus ka kannatanu P.K. l motiiv Ü. Jalase süüstamiseks. Tema jaoks on süüdistatav „täiesti võõras inimene“ (kohtuistungi protokoll, tlk 49 pöördel). Arvestades teadlikult valeütluste andmisega ja tõendi kunstliku loomisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi süüteomenetluses, ei saa tõsiseltvõetavaks pidada kaitsja väiteid, et P.K. ja K.J. . vahel olid ütlused kooskõlastatud ja et tikud võisid P.K. auto kapotile panna ka P.K. ise või K.J. . DNA-ekspertiisist nähtub üheselt, et ekspertiisiobjektidelt leiti ühe inimese DNAd ja see oli kokkulangev Ü. Jalase DNA profiiliga.
13. Eluliselt usutavaks ei saa pidada ka versiooni, et süütamise pani toime keegi kolmas, kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Keegi menetlusosalistest ei ole väitnud endal olevat selliseid vihavaenlasi, kes võiksid toime panna sellised koletud teod kättemaksuhimust.
14. Ringkonnakohus leiab, et veenvaid põhjusi I astme kohtu poolt kriminaalmenetluses kogutud tõenditele antud hinnangu muutmiseks ei ole. Kaitsja kirjaliku seisukoha väited ei kummuta ringkonnakohtu seisukohta, et tõsiseltvõetav tõenduslik alus kahtlustada süütegude toimepanemises kedagi muud, puudub.
15. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et Ü. Jalase süüasja menetlemisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Asjaolu, et kaitsja K. Antsov ja süüdistatav ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning nende hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ringkonnakohtu seisukohta ei muuda. II
16. Kohtukolleegium vaeb järgnevalt väiteid, mis on seotud Ü. Jalasele esitatud süüdistusega ähvardamises, täpsemalt kaitsja A. Pärteli taotlusega mõista süüdistatav ähvardamises kas täielikult õigeks või vähendada süüdistuse mahtu (K.K. i ja P.K. episoodid). Vaidluse teravik on suunatud küsimusele: kas kannatanutel oli alust karta ähvarduse täideviimist. 20 23.1 Ähvardamisega kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet (RKKK 3-1-1-59-11, p 9.1). Praegusel juhul tuvastas maakohus, et kõik kannatanud olid ähvarduste tõttu väga hirmul. K.J. kartis, et Ü. Jalas võib talle kallale tulla, vigastada või teha hullemat (otsuse lk 6), K.K. kartis enda väärkohtlemist või isegi tapmist (otsuse lk 8), P.K. kartis füüsilist vägivalda ja enda varale tehtavat kahju (otsuse lk 11) ja M.L. tundis hirmu, et talle võidakse tekitada tervisekahjustusi (otsuse lk 13). 23.2 Oluline on, et ähvardaja sõnakasutus või väljendusviis ning muud asjaolud (nt ähvardaja varasem käitumine) kogumis annaksid aluse ähvarduse täideviimist eeldada. Kuna tegemist on objektiivse koosseisu tunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada (RKKK 3-1-1-59-11, p 9.2). Kohus tuvastas, et kannatanu K.J. oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna ähvardaja oli aasta tagasi tütrele kallale läinud, ta oli telefonis väga agressiivne, esitas kellaajalisi nõudmisi ning saatis volitustele järele teise inimese (otsuse lk 7). K.K. il oli alust eeldada kahju tekitamist, kuna lühikese aja jooksul muutus Ü. Jalase käitumine märgatavalt, ta ärritus silmnähtavalt ning ta tegi kannatanule ka ise ähvardava sisuga kõnesid. Seetõttu pidas K.K. Ü. Jalast ettearvamatu käitumisega isikuks (otsuse lk-d 8-9). P.K. l oli alust eeldada koosseisupärase kahju tekitamist, kuna ta teadis, et Ü. Jalas on korduvalt ähvardanud oma eksabikaasat ning rünnanud tütar K. Süüdistatava käitumist arvestades oli P.K. l alust pidada Ü. Jalast ettearvamatu käitumisega isikuks (otsuse lk 11). M.L. osas leidis kohus, et kannatanu kartus kahju tekitamist eeldada põhines teadmisel, et varem on süüdistatav oma tütrele kallale läinud ning majas vandaalitsenud, samuti teadis ta, et süüdistatav oli ähvardanud M.L. õde K.J. t ja et XXX oli olnud tulekahju (otsuse lk 13). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas veenvalt, et kõikidel kannatanutel oli alust eeldada koosseisupärase kahju tekitamist, sest selleks andsid alust ähvardusega kaasnevad teod, süüdlase isiksuseomadused ning varasem käitumine. Samuti oli mitmele kannatanule teada, et Ü. Jalas on varem olnud vägivaldne oma tütre K vastu. Kannatanu K.J. . ütluste kohaselt oli Ü. Jalasel probleeme alkoholiga. Alkoholijoobes olles oli ta suhteliselt agressiivne, mistõttu hoidis ta siis Ü. Jalasest eemale ja püüdis konflikte vältida (kohtuistungi protokoll II kd lk 47). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanute arusaam võimalikust füüsilisest vägivallast vastab ähvarduse sisule ning tuvastatud asjaoludel tekitaks see hirmu ka objektiivsele kõrvaltseisjale. 23.3 Apellatsioonikohus ei nõustu kaitsja A. Pärteliga, et K.K. i ähvardamisel kasutatud fraas „Viin sohu ja teen soovahetusoperatsiooni“ on ebamõistlik soovahetusoperatsiooni teostamatuse tõttu. Konteksti arvestades on igale mõistlikule inimesele selge, et niiviisi formuleeritud ähvarduse sisuks ei ole mitte ühe meditsiinilise protseduuri tegemine, vaid see, et kannatanu viiakse kusagile kõrvalisse kohta, kus talle tekitatakse märkimisväärseid tervisekahjustusi. 23.4 Ka kaitsja A. Pärteli põhjendused, et Ü. Jalase ärritunud ja kurja käitumist ning tema ebamõistlikke väljaütlemisi põhjustas korduv depressioon, ei anna alust kahelda ähvarduste tõsiseltvõetavuses. Asjaolu, et süüdistatava pikaajalised tuttavad L.L. ja E.H. ei võtnud Ü. Jalase poolt neile tehtud ähvardusi tõsiselt, praeguses asjas tähtsust ei oma, kuivõrd kummagi nimetatud tunnistaja ähvardamise osas ei ole Ü. Jalasele süüdistust esitatud. 23.5 Kaitsja K. Antsov leiab, et ähvardamise puhul tuleb arvestada, et süüdistatava ja kannatanute omavahelise telefonikõne täpsema sisu ja sõnakasutuse kohta tõendid puuduvad (s.o tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga), mistõttu tuleks kõrvaldamata kahtlused tõlgendada Ü. Jalase kasuks. 21 23.5.1 Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus tõendid on omavahel vasturääkivad, peab kohus tõendeid hinnates paratamatult otsustama, millist tõendit ta peab usaldusväärseks ja millist mitte. Praegusel juhul on kohus pidanud ebausaldusväärseteks just süüdistatava süüd eitavaid ütlusi. Olgugi, et süüdistatav on kogu menetluse vältel jäänud endale kindlaks, et ähvardanud ta kannatanuid ei ole, on selline väide ümber lükatud kannatanute ütlustega, samuti on kohus osutanud tegude toimepanemise viisi sarnasusele (nt on Ü. Jalas kasutanud sarnase sisuga ähvardusi). Kõik kannatanud on tundnud telefonis öeldu tõttu hirmu, mis omakorda viitab sellele, et tegemist ei olnud lihtsalt süüdistatava ebamõistlike väljaütlemistega, vaid otsuses nimetatud põhjustel oli kannatanutel alust ähvardusi tõsiselt võtta. 23.5.2 Ringkonnakohus märgib, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust maakohtul praeguses asjas ei tekkinud ja seda ei tekkinud ka ringkonnakohtul.
17. Ringkonnakohus nõustub Tartu Maakohtuga Ü. Jalase süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi ega pea vajalikuks otsust antud osas muuta. III
18. Kaitsjad taotlevad Ü. Jalase õigeksmõistmist KarS § 114 lg 1 p-de 2,

§ 25lg 2 järgi süüteo tõendamatuse tõttu.

Kui aga kohus tuvastab, et puuriida süütas Ü. Jalas, tuleb see tegu kaitsjate arvates kvalifitseerida KarS § 404 järgi. Kaitsjad märgivad, et keegi ei ole näinud, et Ü. Jalas süütas XXX juures asuva puuriida. Seetõttu ei saa talle ette heita ka mõrva katset. Mõlemad kaitsjad leiavad, et Ü. Jalasel puudus tahtlus ja motiiv K.J. . ja P.K. tapmiseks. 25.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et Ü. Jalas süütas

1. novembril
2. a kella 23:40 paiku tahtlikult põlevvedelikku kasutades Põlvas XXX elumajaga ühenduses oleva puukuuri, teades, et elumajas viibivad sel ajal K.J. ja P.K. . Ehkki Ü. Jalase tegevust tõepoolest keegi pealt ei näinud, tuleb nõustuda sellega, et kogutud tõendid viitavad otseselt Ü. Jalasele kui kuriteo toimepanijale. Maakohus tuvastas, et just Ü. Jalas oli isik, kes juba
3. novembri
4. a korduvalt K.J. t ning ühel korral ka P.K. ähvardas, mis viitab süüdistatava vaenulikule meelestatusele kannatanute suhtes. Samuti helistas Ü. Jalas korduvalt P.U. le ning ka sündmuse toimumise õhtul kell 20:30 palus viimasel minna vaatama, mitu autot maja ees seisab. P.K. ga vesteldes soovitas ta viimasel XXX majja mitte ilmuda. P.U. lt saadud info alusel teadis ta, et K.J. ei ole majas üksi. Ka öine (kell 2:49) telefonikõne K.J. e kinnitab, et Ü. Jalas teadis toimunust. Ka telefonikõned, milles Ü. Jalas alates kella 2:58 korduvalt E.H. le helistas ja palus minna Põlvasse vaatama, kas maja põleb, näitavad, et süüdistatav oli toimunust teadlik. Järgmisel päeval XXX maja ees seisnud P.K. auto kapotilt võeti ekspertiisimaterjaliks tuletikud ning põlevvedeliku jääk.
5. jaanuaril
6. a teostatud põlevvedeliku ekspertiisiaktist nr 16E-AP0041 (I kd lk 96-98) nähtub, et XXX maja juurest võetud põlevvedeliku proovid ja P.K. sõiduauto kapotilt võetud proovid sisaldasid naftadestillaatide hulka liigitatava põlevvedeliku jääki (nt diislikütus, kerged kütteõlid). DNA ekspertiisiakti eksperdiarvamuse kohaselt saadi mõlemalt tikult DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit ühelt isikult ja need on kokkulangevad Ü. Jalase DNA-profiiliga. Maakohus on ümber lükanud süüdistatava seletuse, kuidas võis tema DNA tuletikkudele sattuda. Kuidas Ü. Jalas põlengust teada sai, ta enda väitel ei mäleta (otsuse lk 24). Ka ringkonnakohtule esitatud kirjalikes seisukohtades väidab kaitsja K. Antsov, et Ü. Jalas sai põlengust teada kolmandatelt isikutelt, ent kes need olid, ta ei täpsusta, põhjendades süüdistatava mäluprobleeme tema psüühilise seisundiga. Kohtukolleegium leiab, et Ü. Jalas sai olla põlengust teadlik vaid seetõttu, et ta ise selle tekitas. 22 25.2 Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks kaitsja versiooni, et Ü. Jalas helistas P.U. le vaid sel põhjusel, et ta tahtis omavahel kõrvaliste isikute juuresolekuta K rahaasju selgeks rääkida. Arvestades P.U. le helistamise hilist kellaaega, ei ole usutav, et Ü. Jalase eesmärgiks oli tulla Tartust Põlvasse selleks, et K.J. . ga rääkida. Kõnealusel päeval helistas Ü. Jalas korduvalt K.J. e (ainuüksi numbrilt 5051192 helistati 21 korda, millest 14 korral K.J. ka kõnedele vastas), mistõttu saanuks ta K.J. . ga kokkusaamise kokku leppida ka telefonitsi. 25.3 Apellatsioonide kohaselt puudus Ü. Jalasel motiiv K.J. . maja süütamiseks, sest olemuslikult pool majast kuulub talle ning ta ei oleks kuulunud ka pärijate ringi. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väitega, et Ü. Jalasel puudus motiiv K.J. . ja P.K. tapmiseks. See, et objektiivse kõrvalseisja jaoks ei ole Ü. Jalase käitumine ratsionaalne, ei tähenda motiivi puudumist. Kohtukolleegium juhib kaitsjate tähelepanu asjaolule, et süüdistuses ega maakohtu otsuses ei ole esitatud väidet, nagu oleks K.J. . ja P.K. mõrva katse eesmärk olnud K.J. t väidetava võla kätte saamine. Seetõttu ei kuulu K. Antsovi püsitatud küsimus, kas Ü. Jalase nõue K.J. . vastu oli põhjendatud, tõendamiseseme asjaolude hulka. Tahtlus ei pea avalduma üksnes sihilikus ja läbimõeldud teise isiku elu ohustavas käitumises ning sagedasti see nii ei olegi, kuivõrd sellelaadsed käitumisaktid on enamjaolt toime pandud äkkotsuse ajel. Millise teo toimepanemisele oli isiku teotahtlus konkreetsel juhul suunatud, saab selliste juhtumite korral hinnata eeskätt toimepandud teo välise teopildi või – teisisõnu – teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Siinjuures on oluline silmas pidada, et teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga ja rangelt individualiseeritult konkreetse kriminaalasja tehiolusid silmas pidades. (RKKK 3-1-1-111-16, p 11) Maakohus tuvastas, et Ü. Jalas valis süütamiseks hilisõhtuse aja, mil inimesed eelduslikult magavad. Seejuures süütas ta elumajaga ühenduses oleva varjualuse, kust tuli sai kiiresti levida majja. Samuti on tuvastatud süüdistatava eelnev konflikt mõlema kannatanuga ja tema teadlikkus, et majas viibib mitu inimest, aga ka asjaolu, et pärast süütamist lahkus Ü. Jalas sündmuskohalt, teades samas, et maja asub mitte eriti tiheda asustusega alal. Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et Ü. Jalasel oli varjualust süüdates tahtlus ka mõlema kannatanu surma suhtes. 25.4 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja A. Pärteli taotlusega süüdistatava teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 404 järgi. Puudub alus arvata, et Ü. Jalase tahtluseks oli põhjustada üksnes oht inimeste elule või tervisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Ü. Jalase teotahtlus oli suunatud K.J. . ja P.K. tapmisele, millele viitavad konkreetse kriminaalasja tehiolud. 25.5 Ringkonnakohus märgib, et antud juhul ei saa süüdistatavale ette heita tapmiskatse toimepanemist üldohtlikul viisil KarS § 114 lg 1 p 2 mõttes. 25.6 Üldohtlikul viisil tapmisega on tegemist olukorras, kus isiku tapmiseks kasutatakse kolmandatele isikutele ohtlikku viisi. Üldohtlikku viisi iseloomustab kaks tunnust: 1) oht määramata arvule isikutele; 2) toimepanija ei valitse (ei kontrolli) tapmisviisist tulenevat ohtu ega saa välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Kuna teoviis peab olema „üldohtlik“, ei vasta sellisele tunnusele tapmistegu, millega võib lisaks sihiks võetud isikule kahjustada konkreetset kolmandat isikut. Samuti ei ole tapmisega üldohtlikul viisil iseenesest tegemist ka olukorras, kus teo toimepanija tahtlus ongi suunatud mitme konkreetse inimese surma põhjustamisele (nt pannakse põlema maja lootuses, et surma saab seal olev perekond). Sellisel juhul võib olla tegemist kahe või enama isiku tapmisega (KarS § 114 p 3). (vt ka Elina Elkind. Üldohtlik viis, kahe või enama isiku tapmine ja omakasu motiiv kui mõrva tunnused. 23 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-36-
7. Juridica 2009, V, lk 329). 25.7 Maakohus on antud teo üldohtlikku toimepanemist põhistanud sellega, et Ü. Jalas pani tapmise toime süütamisega. 25.8 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tõlgendus üldohtlikku viisi sisustamisel on ülemäära lai. Kuriteo toimepanemist üldohtlikul viisil ei iseloomusta üksnes vahend, mille abil tegu toime pannakse, vaid on vaja, et selle vahendi kasutamise viis oleks antud tingimustes üldohtlik. Näiteks võib üldohtliku viisiga tegemist olla kortermaja süütamisel olukorras, kus süütaja ei kontrolli saabuvat tagajärge ning ohtu võivad sattuda majas olevad kolmandad isikud. Üldohtliku viisi jaatamiseks nõutav oht, et tapmistegu toob tõenäoliselt vahetult kaasa ka teiste isikute surma või tervisekahjustuse, peab aga olema reaalne. Praegusel juhul on riiklik süüdistaja Ü. Jalasele ette heitnud kahe inimese mõrva katset. Seejuures on süüdistuses sõnaselge viide sellele, et Ü. Jalas teadis, et majas viibivad vaid K.J. ja P.K. . Antud kaasuse tehiolusid arvestades ei saa väita, et toimepanija ei valitsenud tapmisviisist tulenevat ohtu ega saanud välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt võib öelda, et tegu oli suunatud konkreetsetelt K.J. e ja P.K. le ega kujutanud ohtu määramata arvule isikutele. Vastupidi – maakohus tuvastas, et Ü. Jalas põhjustas süütamisega tahtlikult reaalse ohu K.J. . ja P.K. elule. Kohus tuvastas veel, et elumaja üheks naabriks on kirik, kus ööpäevaringset tegevust ei ole ning teise naabri majast XXX maja õuele vaadet ei ole. Tänaval tihedat liiklust ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa seega ka väita, et Ü. Jalas oleks pidanud vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne koosseis (ühe isiku tapmisteo toimepanemisel üldohtlikul viisil on täideviijal kaudne tahtlus teiste isikute surma suhtes, kuna sellise viisi valimisega peab ta võimalikuks teiste isikute surma ja möönab seda). 25.9 Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus tunnistas Ü. Jalase KarS § 114 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi süüdi üldohtlikul viisil toime pandud mõrvakatses. Süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud Ü. Jalase tegu on käsitatav kahe inimese suhtes toime pandud mõrva katsena (KarS § 114 lg 1 p 3 – § 25 lg 2). Kuna ringkonnakohus ei muuda Ü. Jalasele süüksarvatava teo kirjeldust (asjaolusid), vaid üksnes teole antavat karistusõiguslikku hinnangut, pole alust Ü. Jalast KarS § 114 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi õigeks mõista. Tema kõnealune tegu tuleb üksnes KarS § 114 lg 1 p 3 – § 25 lg 2 järgi ümber kvalifitseerida. (Vt nt RKKK 3-1-1-36-09, p-d 14.3 ja 18 ning 3-1-1-63-09, p 12). IV
8. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud Ü. Jalase süüdimõistmist KarS § 214 lg 1 p 6 järgi. Kirjalikus seisukohas on kaitsja seadnud kahtluse alla tõenditele antud hinnangu (vt käesoleva otsuse punkt 15.5 koos alapunktidega). Ringkonnakohus märgib, et nõustub täiel määral maakohtu otsusega tõenditele antud hinnangu osas ning on käsitlenud kaitsja väiteid otsuse I osas. Kohtukolleegium leiab, et Ü. Jalase tegu on õigesti kvalifitseeritud. V
9. Apellatsioonis taotleb kaitsja A. Pärtel P.K. sõiduauto hävitamise katse ümberkvalifitseerimist süütamisena KarS § 404 järgi. Lisaks märgib ta, et süütamise osas 24 tõsikindlad tõendid puuduvad – teol puuduvad tunnistajad. K. Antsovi kirjalikus seisukohas leitakse, et olulise kahju puudumise tõttu on Ü. Jalase süüditunnistamine välistatud. Ebausaldusväärseteks peetakse sõiduki ülevaatuse andmeid ning tunnistajate ütlusi. Ka asjaolu, et tikkudelt leiti Ü. Jalase DNA-d, ei tõenda tema süüd. 27.1 Ringkonnakohus leiab, et Ü. Jalase teole antud hinnang on õiguslikult korrektne ning teo ümberkvalifitseerimiseks kaitsja taotletud viisil põhjust ei ole. P.K. sõiduauto süütamise katsega ei põhjustatud ohtu inimese elule või tervisele, mis on KarS § 404 lg 1 kohaldamise eeldus. 27.2 Väär on kaitsja arvamus, et vaid riikliku süüdistaja esitatud dokumentaalsed tõendid tõendavad olulise kahju olemasolu. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka kannatanu ütlused. Väärib märkimist, et kannatanu ütlusi ümberlükkavaid tõendeid sõiduauto väärtuse osas maakohtus ei esitatud. P.K. ütluste kohaselt sai ta informatsiooni auto väärtuse kohta Auto24 lehelt aastakäigu, lisavarustuse ja kubatuuri andmete alusel (kohtuistungi protokoll II kd lk 52). Tegemist on ka kaitsjale kättesaadava infokanaliga, ent ei maa- ega ringkonnakohtus ole esitatud tõendeid, mis seaksid kannatanu ütlused sõiduauto väärtuse osas kahtluse alla. 27.3 Ainuüksi see, et keegi ei näinud, et Ü. Jalas oleks sõiduauto süütevedelikuga üle valanud, ei tingi tema õigeksmõistmist. Süütegusid pannaksegi enamasti toime teiste eest varjatult. Kaitsja K. Antsov on seadnud kahtluse alla tunnistajate ütlused, et kütuse lõhna tuli just tumeda auto juurest. Erinevalt kaitsjast ei kahtle ringkonnakohus tunnistajate ütluses (mh A.J. i ütlustes, kes kinnitas, et ta tundis kütuse lõhna just tumeda sõiduki juures). Tunnistaja M.V. andis ütlusi, et põlevast majast asuti asju autodesse vedama (II kd lk 71). Seda on kinnitanud ka M.L. , kes õe helistamise peale öösel appi tuli ja istungil avaldas, et kui asju autodesse veeti, lõhnas tugevalt süütevedeliku järgi Passati juures. Lõhna oli tunda ka tükk aega hiljem (II kd lk 53). Seega arvestades, et tunnistajad kandsid asju autodesse, sh P.K. Passatisse, on mõistetav, et nad autoga lähedalt kokku puutudes tundsid põlevvedeliku lõhna. Asjaolu, et põlevvedeliku lõhna tundsid mitmed isikud (P.K. , A.J. , M.L. ) üksnes kinnitab ütluste usaldusväärsust. 27.4 Kaitsja K. Antsov leiab, et ka tunnistajate ütlused süütevedeliku ja kütuse lõhna kohta ei kinnita teo toimepanemist Ü. Jalase poolt. Ringkonnakohus osutab maakohtu otsusele, kus on süütaja isiku tuvastatuks lugemisel tuginetud DNA-ekspertiisi aktile, millest nähtub, et ekspertiisiobjektilt võetud DNA-proovist saadi täisprofiil, mis on pärit ühelt isikult ja kokkulangev Ü. Jalase DNA-profiiliga. Maakohus on tuginenud lisaks K.J. . ütlustele, kes kinnitas, et P.K. sõiduauto süütamise katsest rääkis talle telefonis Ü. Jalas ise (otsuse lk 34). Ühtlasi on maakohus välistanud süüdistatava versiooni tikkude juhuslikust sattumisest kapotile põlengu käigus. Samuti on maakohus arvestades sündmuste kulgu ja selle mõju kannatanutele eluliselt ebausutavaks pidanud, et tikke oleks kannatanu sõiduki kapotile hakanud seadma keegi sündmuskohal viibinud isikutest (otsuse lk 33). Ringkonnakohtu hinnangul on selline võimalus välistatud juba ainuüksi seetõttu, et ekspertiisiobjektidelt saadud DNA-profiil on pärit ühelt isikult. Viimaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kuna tunnistaja vanemkriminalist R. T ütluste kohaselt olid tikud kapoti külge kleepunud, siis on eluliselt usutav, et tikud püsisid seal Põlvast Põlgastesse sõidu ajal. Ringkonnakohus arvestab, et tegemist oli külma aastaajaga ning vahemaa Põlva ja Põlgaste vahel on väike. Proovide võtja ei välistanud lisaks tikkude kinnikleepumisele vedeliku tõttu ka võimalust, et tikud olid kapotile kinni külmunud (II kd lk 77 pöördel). Kui asuda toetama kaitsja positsiooni, et füüsikaseadusi arvestades ei ole võimalik, 25 et tikud 90 km/h kiiruse juures 16 km pikkuse sõidu ajal kapotile püsima jääksid, ehk versiooni, et tikud pandi kapotile Arke lihatööstuse parklas, siis nõuaks selline tegevus vähemalt kriminalisti teadmisi, et mitte jätta sündmuskohale oma DNA-d ja lavastada sündmuskoht, mis menetlejates kahtlust ei tekitaks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka kaitsja väited ümber maakohtu põhjendatud järeldust, et poolpõlenud tikud ja diiselkütte sarnase lõhnaga määrdumine olid sõiduautol juba
10. novembri
11. a öösel toimunud tulekahju ajal. 27.5 Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse Ü. Jalase süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 lg 1 – § 25 lg 2 järgi muutmata. VI
12. Kaitsjad ja süüdistatav on vaidlustanud ka Ü. Jalasele mõistetud karistuse. A. Pärtel taotleb süüdistatavale sanktsiooni miinimummääras karistuse mõistmist. K. Antsov taotleb Ü. Jalase karistuse olulist vähendamist. Ü. Jalas leiab, et tema karistus on liiga range.
13. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on Ü. Jalasele mõistnud karistuse KarS §-s 56 sätestatust lähtudes ning oma seisukohta karistusmäära valikul põhistanud. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, mille kohaselt kohtuotsuses esitatud positiivsed ja kergendavad asjaolud mõistetud karistuses ei kajastu. Muuhulgas on kohus positiivse asjaoluna arvestanud ka kaitsja K. Antsovi ja Ü. Jalase poolt välja toodut, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Kohus ei ole karistust mõistes arvestanud Ü. Jalase ja tema tütre vahelist konflikti, mistõttu on seda konflikti puudutavad kaitsja väited ainetud.
14. Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et karistusõigus on suunatud esmajoones teole ning karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on eelkõige isiku süü (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-43-06; 3-1-1-99-06 jt). Kohus on hinnanud iga kuriteo puhul eraldi isiku teosüüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning mõistnud karistuse, mis jääb sanktsiooni piiridesse.
15. Kaitsja K. Antsov heidab maakohtule ette, et kohus on jätnud põhistamata, miks tuleb Ü. Jalast KarS § 120 lg 1 ja § 203 - § 25 lg 2 järgi karistada vangistusega. Selliselt on kohus eksinud KarS § 56 lg-s 2 sätestatud põhimõtte vastu. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Maakohus on põhjendanud, millistel kaalutlustel ta leiab, et Ü. Jalast tuleb ähvardamise ja võõra asja hävitamise katse eest karistada just vangistusega. Kokkuvõtlikult on maakohus põhistanud ähvardamise eest vangistuse mõistmist sellega, et Ü. Jalas pani ähvardamisi toime arvukalt ja erinevate kannatanute vastu. Kohus arvestas kergendavate asjaolude puudumist ja raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist endise pereliikme suhtes. KarS § 203 lg 1 järgi arvestas kohus karistusliigi valikul Ü. Jalase teosüü suurust, sh teo toimepanemise viisi (läbimõeldud ja sihikindel tegevus). Ringkonnakohus leiab, et I astme kohus on nõuetekohaselt põhistanud, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigilise karistusega.
16. Kaitsja A. Pärtel leiab, et ehkki Ü. Jalas puhtsüdamlikku kahetsust ei avaldanud, kahetseb ta kahtlemata selliste asjade juhtumist. Kohtupraktikas on leitud, et otsustamine, kas kohtualune kahetseb ja kas see kahetsus on ka puhtsüdamlik, on fakti küsimus (RKKK 3-1-1-186-04, p 12.2). Puhtsüdamlik kahetsus peab olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga, et Ü. Jalase käitumises ei esine kergendavaid asjaolusid. Ka Ü. Jalase enda kirjalikus seisukohas 26 avaldatu, et ta loomulikult kahetseb ja vabandab kõigi ees, keda on oma tegevusega häirinud, ei tingi kohtukolleegiumi hinnangul tema kahetsuse lugemist puhtsüdamlikuks. Kassatsioonikohtu praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (RKKKo 3-1-1-18-14, p 11). Praegusel juhul ei ole asjaolude pinnalt tuvastatav, et Ü. Jalas ka reaalselt on oma teo ohtlikkusest aru saanud või püüdnud süüd kuidagi heastada. Puhtsüdamlikku kahetsust ei ole süüdistatav kannatanute ees avaldanud. Vastupidi – kannatanu esindaja märgib oma kirjalikus seisukohas (millele on lisatud süüdistatava poolt K.J. e vanglast saadetud kiri), et Ü. Jalase ähvardab jätkuvalt K.J. t.
17. Kohtukolleegium möönab, et ehkki KarS § 57 lg 2 võimaldab karistuse kohaldamisel arvestada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid, ei ole kergendava asjaoluna arvestatavad kaitsja K. Antsovi poolt loetletud põhjendused (süüdistus on rajatud vaid kaudsetele tõenditele ning paljuski sõna-sõna vastu olukordadele, enamuse ütlusi on andnud K.J. ja tema sugulased ning lähedased). Ringkonnakohus leiab, et Ü. Jalase süü on kõikides talle esitatud süüdistustes tõendamist leidnud. See, milliste tõenditega süüdistatava kuritegu on tõendatud, ei mõjuta ühelgi juhul süüdistatavale selle kuriteo eest mõistetava karistuse liiki ega määra.
18. Kergendava asjaoluna ei arvesta ringkonnakohus ka isiku tervislikku seisundit kuriteo toimepanemise ajal. Maakohus tuvastas, et Ü. Jalas tegude toimepanemise ajal süüdiv (ja seda ei ole apellatsioonis ka vaidlustatud). Ü. Jalase tegutsemisviis on maakohtu otsuses üksikasjalikult kirjeldatud. Ringkonnakohtule ei jää muljet, et Ü. Jalas oleks tegutsenud õigusvastaselt oma tervislikust seisundist tulenevalt, pigem on tema teod läbimõeldud ja suunatud kannatanutele moraalse ja ainelise kahju tekitamisele.
19. Kaitsjad on taotlenud Ü. Jalasele sanktsiooni miinimummäära lähedale jääva karistuse mõistmist. 35.1 Kohtukolleegium märgib, et Ü. Jalasele süüks arvatud KarS §-s 114 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on seadusandja poolt kehtestatud karistuseks vangistus kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegne vangistus. Ehkki ringkonnakohtu hinnangul ei saa Ü. Jalasele omistada teo toimepanemist üldohtlikul viisil, ei mõjuta see süüdlasele mõistetud karistust. Maakohus ei ole arvestanud Ü. Jalase teosüüle hinnangut andes, et ta tunnistati süüdi kahe kvalifitseeriva tunnuse järgi. Maakohtu poolt tuvastatud kahe inimese mõrva katse tehiolud, süüdlase käitumine nii kuriteo toimepanemise ajal kui pärast seda, viitavad ringkonnakohtu hinnangul otseselt süü suurusele sellisel määral, mis ei võimalda mõista miinimumilähedast karistust. Ometi on maakohus arvestanud, et tegu jäi katsestaadiumi ja mõistnud Ü. Jalasele KarS § 114 - § 25 lg 2 järgi sanktsiooni alammäärale vastava karistuse. 35.2 Ringkonnakohus leiab, et väljapressimise süüdistuses ei saa raskendava asjaoluna arvestada teo toimepanemist üldohtlikul viisil. Ü. Jalase väljapressimistegu – kannatanule telefoni teel ähvarduse saatel rahalise nõudmise esitamine (vt käesoleva otsuse punkt 3) – ei saanud kujutada ohtu määramata isikute ringile. 35.3 Selle raskendava asjaoluga arvestamata jätmine ei tingi siiski Ü. Jalase karistuse kergendamist. Ü. Jalase karistus on moodustatud asperatsioonipõhimõttel. Arvestades Ü. Jalase süü suurust, kergendavate asjaolude puudumist ning raskendavate asjaolude esinemist, ei tule ringkonnakohtu hinnangul kõne alla karistuse mõistmine alla seaduses ettenähtud alammäära. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks karistuste liitmist ka absorbtsioonipõhimõtet rakendades. 27 Nimelt on kohtupraktikas on leitud, et KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt nr 3-1-1-20-16 p-s 16). Praegusel juhul on maakohus mõistnud Ü. Jalasele mõrva katse eest 8 aasta pikkuse vangistuse, mis on sanktsiooni miinimummäär. Seetõttu ei oleks karistuste liitmine absorbtsioonipõhimõtte alusel põhjendatud, kuivõrd sellisel juhul jääks teiste Ü. Jalasele süüks arvatud kuritegude ebaõigus karistuse mõistmisel arvestamata. VII
20. Tsiviilhagi osas leiab kaitsja A. Pärtel, et 100 euro suurune kahjuhüvitis on piisav juhul, kui kohus tuvastab, et Ü. Jalase käitumise tulemusena sai P.K. auto kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et kahju hüvitamise ulatust asja kahjustamise korral reguleerib mh VÕS § 132 lg 3, mille esimene lause näeb ette, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et P.K. sõiduauto kapotil olid värvikahjustused, millega kannatanule on tekitatud kahju. OÜ X hinnakalkulatsiooni kohaselt on sõidukile vaja teha maalri- ja plekitöid (detailide demontaaž, värvi eeltööd, ühe detaili värvimine). Kokku on töö ja materjali maksumuseks kalkulatsiooni kohaselt 345,65 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on asja parandamiseks mõistlike kuludega, mis hõlmavad selle võimaliku väärtuse vähenemise. Apellatsioonimenetluses on kaitsja 100 euro suuruse kahjuhüvitise osas möönnud, et tegemist on kaitsealuse paljasõnalise väitega. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ja leiab, et isegi kui arvestada süüdistatava positsiooni maakohtus, et lammutusest saaks uue kapoti 100 euroga, tuleks vana kapoti eemaldamiseks ja uue paigaldamiseks teostada monteerimis- ja võimalik, et ka värvimistöid, mistõttu kannaks kannatanu paratamatult suuremaid väljaminekuid, kui pelgalt lammutusest kapoti ostmisega seotud kulud. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi suurust puudutavad kaitseväited on põhjendamatud. VIII
21. Ü. Jalase kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks Ü. Jalasele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, kliendiga vestluseks ja apellatsiooni koostamiseks 5,5 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure 220 eurot, millele lisandub käibemaks 44 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri
22. juuli
23. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades maakohtu otsuse pikkust, sellega tutvumise ja analüüsi vajadust, süüdistatavaga konsulteerimist ning apellatsiooni põhjenduste mahtu, on usutav, et kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses Ü. Jalase kaitsmisele 5,5 tundi.
24. Kannatanu K.J. . esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse jätta kannatanu apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud süüdistatava kanda. Kirjalikele seisukohtadele on lisatud Feliks Luiksaare Õigusbüroo poolt väljastatud arve nr 2017102, mille kohaselt kulus kannatanu esindajal 40-leheküljelise kohtuotsuse terviktekstiga tutvumiseks ja analüüsiks 2 tundi ja 30 minutit, kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidega tutvumiseks ja nende analüüsiks 2 28 tundi ja oma seisukohtade koostamiseks minimaalselt 2 tundi. Kannatanu esindaja on lisaks tutvunud kannatanule saadetud kirjadega ja
25. oktoobril
26. a konsulteerinud kannatanut seonduvalt vastuste ettevalmistamise ja seisukohavõtuga süüdistatava kirjade suhtes (1 tund). Kaitsja töötunni hinnaks on 76 eurot. Seega tuli kannatanul valitud esindajale maksta 7 tunni ja 30 minuti töö eest tasu 570 eurot. Ringkonnakohtule on esitatud ka maksekorraldus nr 1571, mis kinnitab, et arve on kannatanu K.J. . poolt tasutud
27. oktoobril
28. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu poolt esindajale makstud tasu suurus on mõistlik ja põhjendatud. Esindajatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja- või esindajatasu ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RKKK 3-1-1-99-11, p 9). Ringkonnakohus leiab, et esindaja poolt taotletud õigusteenuse tasumäär 76 eurot tunnis on mõistliku suurusega, arvestades isegi asjaolu, et praegusel juhul ei ole esindaja näol tegemist advokaadiga. Kannatanu esindaja on tutvunud maakohtu otsuse ja apellatsioonidega ning kirjutanud kaks kirjalikku seisukohta, samuti konsulteerinud kliendiga. Ringkonnakohtu hinnangul on kannatanu huvides osutatud õigusabi põhjendatud ning seondub esindustoimingutega.
29. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb kogu apellatsioonimenetluse kulu – sh nii süüdistatava määratud kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu (KrMS § 175 lg 1 p 4) kui ka kannatanu poolt oma valitud esindajale makstud tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1) – KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Kannatanule peab riik menetluskulud hüvitama. IX
30. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-st 2 osaliselt tühistada, osaliselt aga muuta kohtuotsuse põhiosa. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus tunnistas Ü. Jalase süüdi KarS 114 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi. Maakohtu põhiosast tuleb välja jätta põhjendus, mille kohaselt on KarS § 214 lg 1 p 6 järgi karistuse mõistmisel raskendava asjaoluna arvestatav teo toimepanemine üldohtlikul viisil. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 29