lg 1 alusel jäeti menetluskulud – määratud kaitsja tasu summas 432 € ning lepingulise kaitsja tasu 900 € riigi kanda. XX-le oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 03.09.2017 ajavahemikul kell 10:00 kuni 10:33 Pärnu linnas XXX eramu ees tänaval tõukas oma endist elukaaslast YY’d, mille tagajärjel YY kaotas tasakaalu. YY haaras tasakaalu kaotades kinni XX seljas olnud riietest, et vältida kukkumist. Selle käigus murdusid YY’l vasaku käe V, IV ja III sõrme küüned ja parema käe IV sõrme küüs ning YY tundis füüsilist valu. Seejärel võttis XX kinni YY randmetest ning väänas YY käsi, millega tekitas YY’le füüsilist valu. Maakohtu põhjendused süüdistatava õigeksmõistmisel olid järgmised.
sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu hinnata argumente kogumis. Maakohus asus seisukohale, et ei ole võimalik, tuginedes kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja ütlustele rekonstrueerida 03.09.2017.a XXX maja ees aset leidnud sündmusi selliselt, et oleks ilma kahtluseta võimalik järeldada, et kannatanul fikseeritud vigastus on tõepoolest saadud süüdistatava poolt tema suhtes rakendatud jõu tulemusena. Samuti pole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud vestluse täpset sõnastust lapse üleandmise hetkel. Seega kohtu hinnangul ei ole eeltoodud asjaoludel üheltpoolt kannatanu ning teiselt poolt süüdistava ütluste asetamisel ühtsesse konteksti võimalik teha tõsikindlat järeldust kummagi leeri ütluste suurema usaldusväärsuse suhtes, kuna mõlemad pooled on pikemat aega tõsises konfliktis, eelkõige lapse kasvatamise korra üle, mida tõendab ka Pärnu Maakohtu 18.05.2017.a kohtumäärus, millega on kinnitatud suhtlemiskord lapse üle andmisega emalt isale. Kohtule esitatud teabest ei ole võimalik järeldada, et kannatanu ütlused oleksid rohkem usaldusväärsed kui süüdistatava ütlused. Süüdimõistva kohtuotsuse koostamine on 2 võimalik ka ainult kannatanu ütlustele tuginedes, juhul kui ei ole muude käsitletud asjaolude pinnalt tõusetunud mittekõrvaldatavat kahtlust süüdistatava süüdiolekus. Seega on kohtu hinnangul süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka oludes, kus süüdistatavat süüstavad otseselt kannatanu ütlused, millega haakuvad loogilises seoses teised kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud kaudsed tõendid ning puuduvad kriminaalmenetluses kontrollitud või kontrollitavad tõendid, mis tekitaksid eelnimetatud otseste ja kaudsete tõendite või nendevahelise loogilise seoses suhtes põhjendatud kahtluse. Antud kriminaalasja uurimise raames ei ole vastuvaidlematult tuvastatud süüdistatava poolne kehaline väärkohtlemine kannatanu suhtes. Kohus küll nõustus riikliku süüdistajaga selles osas, et XX on varem kriminaalkorras karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kuid nimetatud seisukoht ei ole piisavaks aluseks isiku süüdimõistmiseks.
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt ei saa süüdimõistev kohtuotsus põhineda oletustel, kuuldustel, vaid ainult tõsikindlatel tõenditel, millised on kogutud kriminaalmenetlusõigust järgides. Antud oludes kannatanu YY ütlustele suurema kaalu omistamine süüdistatava ütlustele oleks süüdistatava süüd eeldav ja
Veel juhtis maakohus tähelepanu, et kriminaalrepressiooni kohaldamine on oma olemuselt isiku põhiõigusi niivõrd intensiivselt riivav, et selle kohaldamine on põhjendatud ainult äärmuslikul juhul, kui isik ründab koosseisupärase ja õigusvastase teoga süüliselt selgelt kriminaalõiguslikult kaitstavat õigushüve ning tema süü on riikliku karistussunni kohaldamiseks piisavalt suur. Kuriteo asjaolude esinemine peab olema kriminaalmenetluses lubatud tõenditega tõsikindlalt tuvastatud. Juhul kui võistlevas menetluses kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik ilma kahtlusteta sellist järeldust teha, on isiku suhtes kriminaalrepressiooni kohaldamine lubamatu ning johtuvalt sellest tuleb ülalnimetatud analüüsile tuginedes XX esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks mõista. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustasid prokurör ja kannatanu. Prokurör leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, arvestamata kõikide tõenditega ja kõrvutamata tõendeid omavahel. Kannatanu on kohe, vahetult pärast sündmust võimaldanud koguda tõendeid. Kohtu poolt on asjakohatu ette heita kannatanule ja seeläbi seada elulise usutavuse aspektist kahtluse alla kannatanu ütlusi, et ta koheselt tunnistajale ei rääkinud küünte murdumisest ja valust. Nii nagu tunnistaja ütles, kannatanu tuli tuppa, oli nutune, ütles, et X sülitas näkku ja üritas lüüa lapsevankriga. Sealt edasi omavahel ei vesteldud, kannatanu läks kohe ära. Edasi on kannatanu mõni minut hiljem helistanud hädaabinumbrile 112, rääkinud nii tõukamisest kui ka veristest küüntest. Tunnistaja nägi, kuidas auto pagasniku juures YY nagu hüppas tagasi, seda kasutas ära XX, kes istus koos lapsega esiistmele ja kiirustades läks minema, see toimus kiiresti, paari sekundi jooksul. Eeltoodust saab järeldada, et süüdistatava ütlused selle kohta, kuidas lapse ema sai tõenäoliselt enda vigastused sellest, kui tema kõigepealt pani lapse autosse, siis pani kõrvalistuja poolt auto lukku, seejärel läks eestpoolt teisele poole autot ja samal ajal kui tema autos istus, 3 YY peksis kätega autot külje pealt ja siis tema sõitis otse Pärnu politseijaoskonda asja fikseerima, ei lähe kokku tunnistaja ütlustega. Ja ei lähe kokku ka kannatanu ütlustega selle kohta, kuidas kannatanu oma küüned murdis ja millest ta valu tundis. Seega usaldusväärseks ei saa lugeda süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu ise teda tõukas, lõi jalaga ning küüned murdusid tõenäoliselt auto akna vastu peksmisest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et XX ei süüdistata mitte üksnes tervisekahjustuste tekitamises, vaid ka füüsilise valu tekitamises. Nimelt oli süüdistus esitatud selles, et XX olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 03.09.2017 ajavahemikul kell 10:00 kuni 10:33 Pärnu linnas XXX eramu ees tänaval tõukas oma endist elukaaslast YY’d, mille tagajärjel YY kaotas tasakaalu. YY haaras tasakaalu kaotades kinni XX seljas olnud riietest, et vältida kukkumist. Selle käigus murdusid YY’l vasaku käe V, IV ja III sõrme küüned ja parema käe IV sõrme küüs ning YY tundis füüsilist valu. Seejärel võttis XX kinni YY randmetest ning väänas YY käsi, millega tekitas YY’le füüsilist valu. Politseis ülekuulamisel on vigastused pildistatud ning näha on nii kuivanud verd küünte all kui ka murdunud küüsi. Kannatanu ei ole suurendanud kohtuistungil süüdistatava vägivaldsust, vaid andis kattuvaid ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustega. YY on istungil kinnitanud, et nii tõukamine, püsti jäämiseks kinni haaramine, küünte murdumine kui ka randmetest väänamine tekitas valu. Ka objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on taoliste tegevuste iseloomulikuks tagajärjeks valu. Kohus on jätnud tõendite analüüsil selle tähelepanuta. Siduda kannatanu ütlusi kannatanu ja süüdistatava halbade omavaheliste suhetega ei ole kujunenud olukorda arvestades põhjendatud. Kannatanu ei ole teinud avaldusi ega otsinud abi enne, kui olukord on olnud tema jaoks juba väljakannatamatu. Kannatanu käitumine kohe toimunu järgselt viitab samuti sellele, et talle tekitati valu ja tervisekahjustus, ta tundus tunnistajale endast väljas ja ta teatas politseile. Seega on kannatanu võimaldanud tõendite kogumist tõendamiseseme asjaolude kohta koheselt ja seda sellises ulatuses, mis üldse taolistes olukordades võimalik. Tõenditest tulenev on kogumis loogilises seoses ning kahtlusi, mis oleks jäänud kõrvaldamata ja tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, tegelikult ei esine. Eeltoodu alusel palub prokurör ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada XX õigeksmõistmises ning XX süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja mõista talle karistuseks 4 kuud vangistust, moodustades liitkaristuse Pärnu Maakohtu 28.09.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistusega. Kannatanu YY ei ole nõus maakohtu otsusega süüdistatav XX õigeks mõista ning vaidlustab otsuse täies ulatuses. Kannatanu leiab, et korduvat vägivaldset käitumist ega sellega ähvardamist ei saa õigeks mõista. Lisaks julgustab õigeksmõistev otsus süüdistatavat edaspidigi oma käitumist jätkama, lisab õigustust perevägivallale, mis kahetsusväärselt on korduvalt toimunud ühise lapse ees. Seetõttu palub kannatanu süüdistatav vastavalt esitatud süüdistusele süüdi mõista. Kannatanu palub arvestada, et tegemist ei ole sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu vigastused on fikseeritud politseijaoskonnas kui ka haigla erakorralises vastuvõtus. Neid ta endale ise ei oleks saanud põhjustada. Samuti on kannatanu helistanud kohe peale juhtumit hädaabinumbrile, kus ta nutab, kirjeldab koheselt oma vigastusi, temaga juhtunut. Kannatanu palub kohtul seda tõendina lisatud salvestust kuulata. 4 Süüdistatav on peale toimunud intsidenti kirjutanud kannatanule viber-vestluses, et tema kaelal on küünejäljed ning, et ta kirjutab selle kohta ka avalduse, mida ta aga ei ole teinud, kuigi süüdistatav sõitis autoga peale intsidenti politseijaoskonda. Seetõttu võib süüdistatavat pidada valelikuks ja võtta seda kui püüdlust hirmutada kannatanut mitte politseisse pöörduda. Süüdistatav viibis oma ütluste kohaselt peale juhtunut politseijaoskonnas ja kui tema versioon juhtunust vastaks tõele, siis oleks võinud temale tehtud vigastused seal fikseerida ja kirjutada kannatanu vastu avaldus, mida ta vestluses kannatanuga väidab tegevat. Seda ta ei teinud, mis näitab, et süüdistatava versioon, et hoopis kannatanu teda ründas on väljamõeldis süüst pääsemiseks. Arvestades, et kannatanu oli niigi endast väljas ja kiirustas politseijaoskonda, siis ei jõudnud ta tunnistajale, kelleks on pensionärist vanem naisterahvas, pikemalt selgitada temaga juhtunut ega vigastusi näitada. Lisaks oli kannatanu vahetult peale juhtumit pigem mures tol ajal ühe aasta ja 10 kuuse lapse heaolu pärast, kellega süüdistatav oli vihasena lahkunud. Muuhulgas palub kannatanu pöörata tähelepanu faktile, et süüdistatav on varasemalt olnud vägivaldne nii kannatanu kui oma esimese lapse ema ja ka venna suhtes. Selle eest on teda kriminaalkorras mitmel korral karistatud. Samuti on osutunud vajalikuks süüdistatava saatmine vihajuhtimiskoolitusele, mis näitab, et tal on probleeme viha kontrollimisega. Süüdistatav oli ärritunud juba enne kannatanu juurde saabumist, kuna tegi samal hommikul parklas väikse avarii. Samuti oli süüdistatav hilinemas (vibervestlus) ning kannatanu soovis, et ta kiirustaks, sest lapsel oli haigestumise tõttu ilmselt halb olla, mis süüdistatavat veelgi ärritas. Toimus ka vestlus, mis kinnitab kannatanu sõnu, et süüdistatav teda sõimas. Ähvardamine, sõimamine ja näkku sülitamine jätkus süüdistatava saabumisel kannatanu juurde. Samuti palub kannatanu mitte tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdistatav püüdis kannatanut tänaval lüüa lapsekäruga, mis oleks võinud põhjustada suuremaid tervisekahjustusi. Samuti ka lapsele, kellele süüdistatav oleks otsa komistanud. Õnneks oli tänaval mööduv naisterahvas, kelle pealtnägemine takistas sellel juhtumast. Seda võib võtta kui ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega. Lisaks ärritas süüdistatavat kannatanu poolt kannatanule kuuluva televiisori tagasi küsimine kohtumisel. Puudub vaidlus lapse üleandmise kohta enne kohtumist, kuna vastasel juhul ei oleks kannatanu koos lapsega hoovis oodanud süüdistatavat lapsele järgi. Vaidlus lapse üleandmise kohta puudus hetkeni, mil süüdistatav ähvardas tänaval kannatanut lapsekäruga lüüa, vastasel juhul ei oleks kannatanu koos lapse ja asjadega läinudki tänavale. Kannatanu keeldus last kaasa andmast alles peale süüdistatava ähvardavat käitumist kannatanu suhtes, kuna süüdistatav oli selleks hetkeks tugevalt vihane ja lapse kaasaandmisest keeldumine on igati õigustatud, kuna vihasena autorooli istudes võib inimene olla ohtlik nii endale, kaasreisijatele kui ka teistele liiklejatele. Lapse kaasa lubamisest keeldumise järel süüdistatav kannatanut tõukaski nii, et kannatanu kukkumise vältimiseks pidi haarama riietest, mille tagajärjel kannatanul küüned murdusid. Lisaks jätkus selle tagajärjel sõnelemine, tõuklemine ja süüdistatav väänas kannatanut lisaks kõigele randmetest. Alles seejärel pani süüdistatav autoukse lukku. Süüdistatava väide, et kannatanu olevat peksnud vastu autoklaasi on ebaõige, kuna süüdistatav ise kirjeldab, kuidas tema pani nupust kinni auto küljeukse, kus istus laps ning läks ümber auto juhiistmele ning sõitis minema. Selline tegevus võtab aega vaid mõne sekundi. Ja arvestades kannatanu ematundega, ei hakkaks ta kunagi peksma auto ust, kus klaasi taga istub tema niigi juhtunut pealt näinud ja sellest ehmatanud nuttev laps, et last veelgi traumeerida. Lisaks on selgelt väljamõeldis süüdistatava versioon kannatanu küünte murdumisest, sest mitte kuidagi ei ole võimalik vigastada 5 küüsi selliselt nagu kannatanu vigastused on politseis fikseeritud, väidetava kannatanu poolt autoukse peksmise käigus. Selleks, et vigastada küüsi, oleks pidanud väidetav auto löömine toimuma ilmselt näpuotstega, kuna auto pind on sile ja sellele käega löömisel ei puutu küüned vastu auto pinda. Sellest nähtub, et kannatanule tehtud vigastused on ikkagi tekkinud kannatanu poolt kirjeldatud viisil ehk süüdistatava poolse tõukamise tagajärjel, kui kannatanu haaras kukkumise vältimiseks mõlema käega süüdistatava riietest, mille tagajärjel kannatanu küüned murdusid. Kohtu seisukoht, et süüdimõistev kohtuotsus ei saa põhineda oletustel, kuuldustel vaid ainult tõsikindlatel tõenditel on õige ning tõenditeks on kannatanule tekitatud vigastatud, mis on nii politseijaoskonnas kui ka haiglas fikseeritud, mida ei saa kindlasti lugeda oletusteks või kuuldusteks. Samuti on tõendiks kannatanu poolt hädaabi numbril tehtud kõne, kus kannatanu kirjeldab vahetult peale intsidenti temaga juhtunut ning talle tekitatud vigastusi.Kogutud tõendid haakuvad kannatanu versiooniga juhtunust, vastupidiselt süüaluse versioonile. Lisaks on süüdistatav andnud valeütlusi14.01.2018 toimunud sündmuste kohta väites, et tema ei käinud hoovis ja kutsus ise politsei. Vastupidiselt tuli süüdistatav hoovi, filmis kaameraga maja aknaid ümber maja käies ning hirmutas oma ebaselge eesmärgiga tehtud tegevusega majaelanikke, misjärel oli kannatanu ise sunnitud hirmust hädaabinumbrile helistama. Seega leiab kannatanu, et tegemist on antud asjaolu ebapiisava tuvastamisega, kuna ei ole kuulatud selles osas hädaabinumbrile tehtud kõne. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 2. märtsist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 12.märtsini 2018. Oma seisukohad esitas määratud tähtajaks süüdistatava kaitsja adv. Silver Reinsaar, kes leiab, et apellatsioonides toodud põhjendustel puudub maakohtu otsuse tühistamiseks alus. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning jälgitavalt jõudnud järelduseni, et ainukese süüstava tõendiallikana ei ole kannatanu YY ütluste pinnalt tõusetunud mõningaid kahtluseid õnnestunud kohtuliku uurimise käigus täielikult kahtlusteta kõrvaldada. Maakohus on õigustatult
lõike 3 alusel tõlgendanud tekkinud kahtlused süüdistatav XX kasuks ja teinud õigeksmõistva kohtuotsuse. Eeltoodust tulenevalt tulebki Pärnu Maakohtu 07.02.2018 kohtuotsust pidada seaduslikuks ja põhjendatuks. Kaitsja palub maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja palub tagastada kannatanu apellatsiooni lisadena esitatud Viber-suhtlusprogrammi vestlused, kuivõrd kannatanu pole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud neid tõendeid varem esitada. XX apellatsioonimenetluse kulud moodustuvad õigusabitasust kokku nelja tunni ulatuses. Apellatsioonimenetluses seisneb õigusabi 30 min maakohtu otsuse ja apellatsioonidega tutvumises, 30 min kliendiga nõupidamises ja 3 tundi apellatsioonivastuse koostamises. Advokaadibüroo Simson Straus osutab õigusabiteenuseid tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 150 eurot ühe tunni kohta. Kokku tuleb XX-l teda esindavale advokaadibüroole tasuda nelja tunni õigusabi eest kaitsjatasuna 600 eurot. Kuna apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, palub kaitsja selle summa
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 6 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Puutuvalt kannatanu apellatsiooni märgib kohtukolleegium, et suur osa apellatsioonis esitatust on oletuslikus vormis ja käsitletakse neid asjaolusid, mis võisid süüdistatavat kannatanu arvates ärritada, arutletakse selle üle, miks süüdistatav ei esitanud kuriteoavaldust jne. Neid apellatsiooni seisukohti kohus ei pea oma otsuses ümber lükkama ning neid käsitlema. Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise. Veel soovitab kannatanu oma apellatsioonis kohtul kuulata salvestist hädaabi numbrile, kus on kuulda, kuidas kannatanu koheselt kirjeldab vigastusi ja temaga juhtunut. Kuna maakohus on kuulanud seda helisalvestist, siis apellatsioonikohtus selle uuesti üle kuulamiseks vajadus puudus, mistõttu ei pidanud ka kohus suulist apellatsioonimenetlust vajalikuks. Ka taotleb kannatanu 14.01.2018 hädaabi numbrile tehtud kõnesalvestise kuulamist, kuid kuna tegemist on sündmustega, mis ei ole seotud arutatava sündmusega, siis selle kuulamiseks puudus kohtul samuti alus. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ja seda just kannatanu apellatsiooni sisust tulenevalt, et maakohus ei ole eitanud seda, et süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted olid pikaaegselt konfliktsed ja konfliktsituatsioon esines ka vahetult arutatava sündmusega seotud ajal. Konkreetne konfliktsituatsioon oli seotud lapse üleandmisega kannatanult süüdistatavale vastavalt lapsega suhtlemise korrale. Kannatanu ja süüdistatav kohtusid kannatanu kodu juures tänaval, kuhu süüdistatav lapsele järele sõitis. Kannatanu oli tulnud välja lapsega, lapse käruga, turvatooliga ja lapse asjadega. Kogu üleandmise-vastuvõtmise protseduur kasvas üle tüliks kuna kannatanu oli selle käigus muutnud meelt ja otsustas, et ei anna ikka last lapse isale, sest talle tundus, et lapse isa e süüdistatav on närviline. Sellises olukorras ei ole ka alust eitada tõuklemisi, eest ära lükkamisi, kinnihaaramisi jms kas tahtmatuid füüsilisi kontakte või tahtlikke, kuid seejuures väheolulisi e bagatellründeid. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatav tõukas teda mitmel korral – küll käru autosse tõstes, küll turvatooli autosse toimetades -, kuid neid tõuklemisi ei ole süüdistatavale süüdistuses ette heidetud. Lahates süüdistuse sisu ja seda jätkuvalt toetavat prokuröri apellatsiooni võib väita, et süüdistatavale heidetakse ette kahte füüsilise vägivalla akti ja nimelt – esiteks seda, et ta tõukas oma endist elukaaslast YY’d, mille tagajärjel YY kaotas tasakaalu. YY haaras tasakaalu kaotades kinni XX seljas olnud riietest, et vältida kukkumist. Selle vägivallaaktiga tekitas süüdistatav kannatanule kehavigastuse - murdusid YY’l vasaku käe V, IV ja III sõrme küüned ja parema käe IV sõrme küüs – ja füüsilist valu - YY tundis füüsilist valu. Teiseks, XX võttis kinni YY randmetest ning väänas YY käsi, millega tekitas YY’le füüsilist valu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et kannatanul murdusid konflikti käigus pikad küüned. Kas küüned murdusid siis, kui kannatanu püüdis tasakaalu säilitamiseks süüdistatava riietest haarata või murdusid nad näiteks siis, kui kannatanu püüdis süüdistatavalt last ära võtta, selle kohta ei ole kogutud muid tõendeid, kui ainult kannatanu ütlused ja selles osas on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et selliselt nagu on kannatanul küüned 7 murdunud, ei saa need murduda kätega vastu autot pekstes. Üldiselt, kui auto vastu kätega pekstakse, siis seda tehakse rusikatega. Süüdistuses märgitud vasaku käe vigastatud küüned annavad tunnistust sellest, et nendega on püütud haarata midagi. Sellise pikkusegi küüned nagu seda olid kannatanul, on igasugust käelist tegevust segavad ja need võivad murduda ka ilma igasugustesse füüsilistesse konfliktidesse sattumata – igapäevased kodused toimingud, auto ukse avamisel, kätega vehkimisel kuskile vastu sattumisel jne. Sellisel juhul murduvad pikad küüned tavaliselt küüne otsast, mitte naha juurest. Kui aga selliste küüntega haarata ootamatult kellegi riietest, siis on kaks varianti – kas need pikad küüned läbivad riideeseme, näiteks trikotaažist T-särgiv või selleks, et saada sõrmedega mingit pidet tugevamast materjalist riideesemest kinnihoidmiseks, painduvad tugeva haarde tagajärjel need küüned tagurpidi, sest haarata on vaja sõrmedega ja küüned jäävad paratamatult ette. Tagurpidi paindumisel on paindumiskese küüneplaadi ja naha piiril ning selle tagajärjel küüs, kas murdub sellest kohast või lahtilaskmisel jääb küll terveks, kuid tekitab verevalumi paindumiskohas. Just seda on näha kannatanu sõrmedel – V vasaku käe sõrmeküüs ja parema käe II sõrmeküüs murdus, IV jäi küll püsima, kuid küüne tagurpidi paiskumisest tekkis verevalum. Veel on süüdistuses märgitud kehavigastusena ka vasaku käe III küüs, mis on murdunud sõrme nahast tunduvalt kõrgemal. Selles osas ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust rääkida tervise kahjustamisest KarS prg 121 mõttes. Asjakohaseks peab kohtukolleegium siinjuures viidata tunnustatud õigusteadlase ja praktiku, riigikohtunik Paavo Randma artiklile „Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis“, mis on avaldatud Juridica 2015 nr 3 ja on vägagi teemakohane. Artikli autor tunneb muret ülekriminaliseerimise pärast ning arutleb asjakohaselt, kuidas KarS §-s 121 kohaldamisel seda vältida. Tuginedes eelkõige Saksa karistusõigusele, mille mõju on vaieldamatult kõige tuntavam karistusseadustiku koostamisel, jõuab autor järeldusele, et karistusõiguse enda pädevuses on, kuidas määratleda mõiste „tervis“ ning edasi selle kahjustamine. Nii on saksakeelses erialakirjanduses jõutud peaaegu et üksmeelsele kokkuleppele, et tervise kahjustamisena tuleb käsitada igasugust keha normaalsest toimimisest erineva kahjuliku iseloomuga haigusliku (patoloogilise) seisundi esilekutsumist (või ka juba olemasoleva kahjuliku seisundi võimendamist), sõltumata sellest, millisel viisil seda tehti ning kas kannatanu seejuures valu tunneb või mitte. Tuginedes asjaolule, et teo tulemusel peab koosseisu sõnastuse kohaselt puudutatud isiku tervis olema kahjustatud, räägitakse koosseisupärasest tagajärjest alles siis, kui teo tulemusena tehakse teine isik haigeks või halvendatakse juba olemasolevat haiguslikku seisundit. Teisisõnu peab isikule tekitatud seisund olema patoloogilise iseloomuga. Lisakriteeriumina aga märgitakse veel üksmeelselt, et teo toimepanemise tulemusel tekkinud erinevus varasemast olukorrast ei tohi olla väheoluline - juba sõnastuse kohaselt nõuab seadus tervise kahjustamist, s.o pelgalt tervise mõjutamine ei ole koosseisu realiseerimiseks küllaldane. Mida pidada oluliseks, mida aga väheoluliseks, ei ole kannatanu subjektiivse hinnangu küsimus, vaid see määratakse objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, kusjuures kahjustuse olulisuse kasuks võivad rääkida eeskätt sellised asjaolud nagu tervise mõjutamise kestus, samuti teo intensiivsus. Seadus ei nõua kriminaalkorras reageerimist iga tervisekahjustuse korral, mille kõrvaldamiseks piisab tükist jääst või lihtsalt plaastrist. Kokkuvõtteks märgib autor, et arvestades Riigikohtu praktikat, millega on juba püütud tõmmata koomale KarS § 121 teise alternatiivi (valu tekitanud kehaline väärkohtlemine) toimeala, oleks soodne moment mõningaid koosseisu kitsendavaid lisatunnuseid arvesse võttes filtreerida 8 karistusõiguse kui ultima ratio abinõu vaateväljast välja käitumis aktid, mis sinna ilmselgelt ei peaks kuuluma. Kohtukolleegiumi hinnangul, ei kahjusta selline küüne murdumine nagu seda on näha kannatanu paremal käel vähemalgi määral inimese tervist ja ei vaja ka mingit meditsiinilist sekkumist. Soovitud pikkuse taastamiseks on vaja vaid iluteenust e maniküüri ja aega, mis võtab küüne soovitud pikkuse saavutamiseks. Kohtukolleegium võrdleks seda kellegi kõrgustesse sätitud soengu segiajamisega. Teised küüned, mis on murdunud naha piirilt ja mis on tekitanud verevalumeid või väga vähesel määral vereeritust, ei ole samuti meditsiiniliste meetoditega ravitavad. Need võivad küll tekitada igapäevatoimingute tegemisel alguses e kuni nahapiirist kaugemale kasvavad valu, kuid hakkamasaamiseks piisab plaastrist. Valu leevendamiseks soovitati kannatanule vasaku käe IV sõrmele külma panna e nö piisab tükist jääst. Olulisem aga sellest, kas küünte murdumine kvalifitseerub tervise kahjustamisena, on küsimus sellest, kas üldse küüne murdumised ja sellega kaasnevad väikesed kahjustused ning valu on etteheidetavad kellelegi peale nende küünte omaja. Kohtukolleegiumi seisukoht on selles osas eitav. Kohtukolleegiumi hinnangul on isik, kes kasvatab endale sedavõrd pikad küüned, et nad paratamatult igale liigitusele ette jäävad, tekitanud endale teadlikult enesekahjustamise ohu ja kellelegi peale tema enda ei saa panna kohustust jälgida nende soovitud pikkust ja kuju ning vältida nende murdumist nii olmes, kui ka erinevates olukordades. Märkimata ei saa jätta sedagi, et inimese küünte tugevus ja elastsus sõltub olulisel määral ka konkreetse inimese organismi nii sisemistest – vitamiinide ja mineraalide piisavust organismis – kui ka välimistest – küünte hooldus – faktoritest. Seega ei saa kohtukolleegiumi arvates ka subjektiivselt süüdistatavale ette heita tahtlust ehk siis seda, et ta sai aru ning kiitis minimaalselt kaudse tahtluse tähenduses heaks, et tema tegu (süüdistuse kohaselt kannatanu eemale tõukamine) põhjustab sellise tagajärje (küünte murdumised). Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et see tõukamine, mille tagajärjel kannatanu püüdis tasakaalu säilitamiseks süüdistatava riietest haarata, olenemata, kas selle tagajärjel murdusid kannatanu küüned või mitte, on hinnatavad bagatellründena. Eelpool viidatud artiklis on põhjalikult selgitatud ka seda, kuidas erialakirjanduses ja praktikas tehakse vahet bagatellrünnete ja kehalise väärkohtlemise vahel. Ka kehaline väärkohtlemine on määratlemata õigusmõiste. Õiguskirjanduses leiab suhteliselt üldiselt kõlava määratluse, et kehalise väärkohtlemisena tuleb mõista teise isiku sobimatut kohtlemist, millega mõjutatakse kaalukalt teise isiku kehalist heaolu või kehalist puutumatust/terviklikkust. Selliseid tunnuseid, mis valitseva praktika kohaselt kehalisele väärkohtlemisele omistatakse – s.o sobimatu, kaalukas – seaduse tekst iseenesest ei nimeta, kuid nende kui (kirjutamata) koosseisutunnuste vajalikkust tunnustatakse suhteliselt üksmeelselt lisaks praktikale ka erialakirjanduses. Nende lisakriteeriumite kehtestamise eesmärgiks on rõhutada, et kehalisest väärkohtlemisest rääkimiseks peab täideviimisteos peegelduma objektiivne suunatus teise isiku „kehalise huvi“ vastu, mille abil saab samal ajal koosseisu toimealast eemaldada sellised sotsiaalse igapäevaelu ilmingud nagu ukse poole trügimine inimesi täis bussis ning selle käigus (kaudse tahtlusega) teise isiku varba peale astumine, kuivõrd sellist tegu ei saa pidada kaalukaks kehalise puutumatuse rikkumiseks. Nende lisakriteeriumite eesmärgiks on tõlgenduslikult eemaldada koosseisu toimealast 9 bagatellründed. Olulisus tuleb ka selle alternatiivi juures määrata objektiivselt, s.o seda hinnatakse objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Ka valu põhjustamise KarS § 121 teise alternatiivi mõttes saab isikule omistada vaid juhul, kui selle põhjustamine tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Teise süüdistuses kirjeldatud vägivallaakti kohta selgitas kannatanu kohtus järgmist: Ta hiljem haaras mind randmetest, et mind autost eemale saada, et ta saaks autoga minema sõita, haaras randmetest, väänas, lükkas mind kuidagi eemale täpselt ei mäleta mis sõnelus veel selle käigus toimus“. Arvestades kogu konfliktsituatsiooni olemust e seda, et kannatanu tõesti mingil hetkel otsustas, et ta siiski ei anna last isaga kaasa, isa aga oli otsustanud lapse kaasa võtta, siis on usutav, et kannatanu ka asus takistama lapse äraviimist, mis tähendab ka seda, et ta püüdis pidevalt süüdistatava teele ette seista ja süüdistatav teda ka seejuures eest ära lükkas. Välistada ei saa ka seda, et süüdistatav seejuures kannatanu kätest kinni võttis. Käte väänamisest ei ole kannatanu teatanud hädaabinumbrile pärast sündmusi helistades. Küll mainis ta seda EMO-sse pöördumisel. Mida kannatanu täpselt käte väänamise all mõelnud on, ei ole arusaadav. Täpsemalt ei ole ka kannatanu kirjeldanud, kuidas see väidetav väänamine toimus, millises asendis tema käed olid, kui süüdistatav need haaras. Kuna mingeid vigastusi e näiteks sinikaid kannatanu kätel ei olnud, siis võib ette kujutada, et kannatanu, kes püüdis süüdistatavat takistada ära sõita, pidi millegipärast käed üles tõstma ning enda kehast eespool hoidma ja süüdistatav siis tema labakäed oma kätte võttis ja selliselt kannatanut endast eemale lükkas. Kui kannatanu vähegi vastu punnis, siis võivadki labakäed ainuüksi meesterahva füüsilise jõu tõttu pisut vastassuunda liikuda, kuid kuna mingeid sinikaid ega paistetusi tagajärjeks ei olnud, ei saanud olla tegu jõulise käitumisaktiga, mis kestva valu tekitas. Ei ole loogiline, et süüdistatav võttis kannatanu käed endale kätte, kui need nö rippuvas asendis olid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud süüdistatava poolt kannatanu käte väänamist selle mõiste nö klassikalises mõttes. Igasugune lükkamine konkreetses konfliktsituatsioonis on aga kvalifitseeritav bagatellründena. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures rõhutada, et kui vaatlusalune käitumine eemaldatakse koosseisupärase teo mõistest – nagu arutataval juhul tõukamine, eemale lükkamine ei ole teise isiku väärkohtlemine objektiivse koosseisu tähenduses – on kriminaalvastutus välistatud sõltumata sellest, kas puudutatud isik tundis selle tulemusel valu või mitte. Seega nõustub kohtukolleegium sisuliselt kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja maakohtu järeldustega ning leiab, et maakohus on põhjendatult süüdistatava mõistnud õigeks. Süüdistatava lepinguline kaitsja adv. S.Reinsaar on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale XX apellatsioonimenetluse kulud, mis moodustuvad õigusabitasust kokku nelja tunni ulatuses. Apellatsioonimenetluses seisneb õigusabi 30 min maakohtu otsuse ja apellatsioonidega tutvumises, 30 min kliendiga nõupidamises ja 3 tundi apellatsioonivastuse koostamises. Advokaadibüroo Simson Straus osutab õigusabiteenuseid tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 150 eurot ühe tunni kohta. Kokku tuleb XX-l teda esindavale advokaadibüroole tasuda nelja tunni õigusabi eest kaitsjatasuna 600 eurot. Kuna apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, palub kaitsja selle summa
10 Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab
, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Süüdistatav XX õigeksmõistmise on vaidlustanud prokurör, mis tähendab seda, et tema poolt kantud apellatsioonimenetluse kulud – valitud kaitsjale makstud tasu - tuleb temale hüvitada osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Otsuse nr 3-1-1-60-14 p-s 10.1 on Riigikohus selgitanud, et …[kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, pd 9-12)]. Kohtukolleegium peab ajakulu ja tunnitasu mõistlikuks ning leiab, et süüdistatavale tuleb hüvitada temal tekkivad apellatsioonimenetluse kulud summas 600 eurot. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse XX suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.