) §-le 82, § 116 lg-le 1, §-le 117, § 118 lg-le 1, § 120 lg-le 1, § 124 lg-le 1, § 137 lg-tele 1 ja 3, § 143 lg-tele 1, 2 ja 21, lastekaitseseaduse (LaKS) § 21 lg-le 1, lapse õiguste konventsiooni Artiklile 9 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24 lg-le 3. Kohus märkis, et menetleb asja
lg 1 järgi eelkõige lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi. Kohus asus seisukohale, et menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on leidnud tõendamist järgmised asjaolud: 1) alaealise lapse RR vanemad elavad lahus vähemalt alates lapse sünnist; 2) laps on alates sünnist elanud koos emaga ja ei ole kunagi elanud ühises peres koos mõlema vanemaga; 3) laps on oma isaga kohtunud aastatel 2011-2013, kui isa last ema kodus külastas ning alates 2016 vastavalt vanemate igakordsele kokkuleppele ja suhtlemiskorrale; 4) lapsel ei ole selget ja ühest arusaamist sellest, et YY on tema isa; 5) ema ei ole soodustanud isa ja poja vahel vanema-lapse lähedussuhte tekkimist; 6) lapse vanemad on üksmeelel selles, et lapsel on õigus kohtuda ja suhelda oma isaga, kuid ei ole üksmeelel lapse ja tema isa suhtlemise korras; 6 7) vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud minevikus kogetud tunnetest; 8) lapse vanemate vahelised konfliktsed suhted kahjustavad lapse kasvatamist ja lapse heaolu; 9) lapse vanemad on üksmeelel selles, et lapse viibimiskoht on ka edaspidi ema juures. Kohus, andes hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele, leidis, et avaldus on põhjendatud.
lõikes 1 sätestatud õigusnormi kohaldamise eeldused on olemas: vanemad elavad lahus ja üks vanematest on avaldanud, et ei soovi hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Avaldajal on hingeline seotus lapsega ja ta on võimeline last edasi kasvatama olukorras, kus lapse vanemad elavad eraldi. Kohtumenetluses esitatud väidetest nähtuvalt ei ole lapse vanemate vahel vaidlust selles, et laps elab käesoleval ajal ja ka edaspidi oma ema juures. Avaldaja on põhistanud ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha osas üle andmist sellega, et lapse isa ei viibinud avaldaja kõrval ei perioodil enne sünnitust, sünnituse ajal ega peale sünnitust ning tuli Eestisse alles 1,5 kuu möödudes pärast lapse sündi kõigest kaheks päevaks avaldaja palvel, et last registreerida. Avaldaja teabe kohaselt ei ole lapse isa teostanud hooldusõigust lapse sünnist saadik ja reaalselt ei ole siiani asunud hooldusõigust teostama, millest lähtuvalt puudub võimalus eeldada, et edaspidi midagi muutub. Samuti asub lapse isa Eestisse elama vaid ajutiselt, töölähetuse perioodiks. Elades välismaal ei saa ta igal juhul ühist hooldusõigust teostada, mis tähendab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud ning ei ole lapse huvidega vastuolus, sest lapse elus midagi ei muutu, kuna hooldusõigust teostas alates lapse sünnist vaid lapse ema. Lapse isa on kogu kohtumenetluse ajal kinnitanud, et ta ei ole loobunud hooldusõiguse teostamisest vabatahtlikult, et pärast 2013 lapse vanemate vahel toimunud lahkheli katkestas ema suhtlemise lapse isaga, lapse ema ei vastanud kirjadele ja vahetas ära arvelduskonto numbri, millele lapse isa oli lapse ülalpidamiseks emale raha kandnud. Lapse isa on kohtule esitanud e-kirjad avaldajale (29.09.2011, 18.06.2013, 19.03.2014, 25.04.2014, 24.12.2014, 30.09.2015, 31.03.2016, 03.04.2016), millest nähtub, et lapse isa on korduvalt püüdnud avaldajaga ühendust võtta ja soovinud teostada lapse hooldusõigust. Samuti on lapse isa tõendanud, et ta on teinud lapse ema arvelduskontole makseid ajavahemikul 27.01.2011-14.12.2013, mida saab alates lapse sünnist 05.08.2011 lugeda lapsele elatise maksmiseks. Avaldaja on kohtus ärakuulamisel nimetatud maksete tegemist kinnitanud ja avaldanud, et ta sulges arvelduskonto ja uut arvelduskonto numbrit lapse isale ei teatanud. Seega kuni 2016 teise pooleni, mil lapse isa sai teada lapse ema uue arvelduskonto numbri, ei olnud lapse isal võimalik lapse ema kontole raha kanda. Elatise tasumine alates 2016 oktoobrist on tõendatud kohtule esitatud maksekorraldustega.
lg 1 kohaselt eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et lapse isa ei ole lapse varahooldusõigust rikkunud. Käesolevaks ajaks on lapse isa asunud tööle Eesti Vabariigis ja viibib Eestis töölähetuses kavandatavalt kuni 2022. aastani, millega on ära langenud küsimus, kuidas on lapse isal võimalik vahetult hooldusõigust teostada. Avaldaja on kohtule avaldanud, et temale on vastuvõtmatu ja põhjendamatu olukord, kus tema kui hooldusõigust alaliselt teostav vanem peab nüüd pöörduma iga küsimusega lapse isa poole, kes hooldusõigust lapse sünnist saadik ei teostanud. Kohus märkis, et avaldaja ise on pidanud lapse isa niivõrd usaldusväärseks ja väärikaks isikuks, et on valinud tema oma lapsele isaks ning on alati teadnud ka seda, et lapsel on õigus suhelda oma isaga. Avaldaja on esitanud kohtule valeandmeid selle kohta, et lapse isa pole proovinud temaga ühendust võtta ja ei ole soovinud lapsega suhelda, samuti on avaldaja ise teinud võimatuks aastatel 2014-2016 lapse isal lapsele elatist maksta. Lapse ema lõpetas lapse isaga suhtlemise, ei vastanud lapse isa e-kirjadele ja muutis ära oma telefoninumbri ega suhelnud sotsiaalmeedias. Omalt poolt ei ole avaldaja teinud mitte midagi selleks, et lapse isale oma kontakte edastada, tema kirjadele vastata, talle helistada, temaga 7 lapse kasvatamise ja lapse eest hoolitsemise osas kokkuleppele jõuda. Kohus jõudis seisukohale, et avaldaja on aastaid rikkunud lapse isikuhooldusõigust ja last kahjustanud sellega, et ema tegevuse tagajärjel on laps kasvanud teadmises, et tal ei ole isa, kellega on võimalik suhelda. Avaldaja on kohtumenetluses läbivalt väitnud, et laps ei tunne lapse isa ja et lapse isa on lapse jaoks võõras. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja teabe kohaselt ei teadnud laps 09.06.2017 kohtumisel taas, et YY on tema isa ja nimetas oma isana vanaisa. Kohus pidas lubamatuks niisugust lapse eksitamist ema poolt ja kohtu hinnangul ei ole usutav, et 6-aastane laps ei teaks, kes on isa üldse ja ei tunneks huvi isaga suhtlemise vastu, kui ema suhtuks pooldavalt isa ja poja suhtlemisse ja selgitaks lapsele arusaadavalt isa eraldi elamisega seonduvaid asjaolusid. Nähtuvalt avaldaja põhjendustest on lapse vanemate vahel isiklikud omavahelised vastuolud, mis takistavad vanematel lapse heaolu silmas pidades normaalselt suhelda. Samas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, milles vanematel oleks lapse hooldusõiguse teostamise osas põhimõttelisi eriarvamusi. Kohtu hinnangul ei ole avalduses esitatud väidetega tõendatud, et ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole objektiivselt võimalik, eriti olukorras, kus lapse ema on keeldunud Harku Vallavalitsuse poolt pakutavast nõustamisest. Seega ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamine ja lapse emale ainuhooldusõiguse üle andmine. Kohus leidis, et lapse elukorralduse stabiilsuse huvides on tulenevalt vanemate ühiste perekondlike suhete puudumisest ühe elukoha olemasolu. Laps elab käesoleval ajal koos emaga ning lähtudes lapse vanemate omavahelistest suhetest ja nende poolt kohtumenetluses väljendatud seisukohtadest ja tegelikkuses välja kujunenud olukorrast, ei ole võimalik eeldada, et lapsel oleks lähiajal võimalik elada ja kasvada koos mõlema vanemaga ühises peres. Kohtumenetluses on leidnud kinnitust asjaolu, et lapse isa soovib edaspidi osaleda lapse kasvatamises ja lapse elukorralduses. Käesolevas menetluses on lapsega suhelnud lapsele määratud esindaja, Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Harku Vallavalitsuse esindaja ning on tuvastanud, et emal ja lapsel on lähedane suhe ning et ema on võimeline lapse eest nõuetekohaselt hoolitsema. Kohus leidis, et avaldus on võimalik rahuldada osaliselt ja anda lapse hooldusõigus osaliselt, so lapse viibimiskoha määramise õiguse osas, üle emale. Lapse arenguks on oluline turvaline suhe mõlema vanemaga. Käesoleval juhul elavad vanemad lahus ja hingeline seos lapse ja tema ema vahel on tugev. Menetluses esitatud teave veenis kohut, et käesoleval ajal on põhjendatud, et laps elab ka edaspidi oma ema juures, millega on nõus mõlemad vanemad. Lapse huvides on, et hooldusõigust teostatakse parimal võimalikul viisil ja et senise elukorralduse muutus ei tooks kaasa lapsele kahjulikke tagajärgi. Kohus leidis, et lapse senise elukorralduse jätkamine koos emaga on lapse huvides ning et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine on põhjendatud. Kohus oli seisukohal, et käesolevas asjas vanemate poolt lapse ühise hooldusõiguse teostamine üksmeeles ja pidades silmas lapse heaolu võib olla ohus seoses vanemate vahelise mõistmatu suhtlemisega, mis omakorda võib negatiivselt mõjutada lapse arengut. Lapse vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas ühele vanemale andmine väldiks edaspidi tekkida võivaid sellekohaseid vaidlusi. Kohus ei pidanud põhjendatuks piirata avaldaja hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi territooriumiga, kuna vanematel ei ole ema ja lapse välisreiside osas vaidlusi. Kohtumenetluses ei ole leidnud kinnitust vajadus lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus tervishoiukorralduse ja hariduskorralduse osas. Kohus pidas usutavaks, et kumbki vanem suudab iseseisvalt langetada otsuseid lapse tervise osas, kuid leidis, et asjaolu, et lapse isa elab lapsest eraldi ning et ema ei soovi koos lapse isaga ühist hooldusõigust teostada, ei ole piisavaks põhjuseks, et hooldusõigus lapse tervisega seonduvates küsimustes ainult ühele vanemale üle anda. Teisi lapsele olulisi asjaolusid, milles vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades terviseküsimustes kokkuleppele, ei ole kohtu ette toodud ega põhistatud. Lapse 8 vanemad on käesoleval ajal eriarvamusel selles, kuhu kooli laps õppima asub. Kohtus ärakuulamisel on ema avaldanud, et ta soovib, et laps asub õppima vene õppekeelega XXX erakoolis ning isa soovib, et laps asub õppima inglise õppekeelega XXX (asukoht Tallinnas, XXX). Kohus pidas usutavaks, et kumbki vanem suudab iseseisvalt langetada otsuseid ka lapse hariduse osas, kuid leidis, et asjaolu, et lapse isa elab lapsest eraldi ning et ema ei soovi koos lapse isaga ühist hooldusõigust teostada, ei ole piisavaks põhjuseks, et hooldusõigus lapse haridusega seonduvates küsimustes ainult ühele vanemale üle anda. Käesoleval ajal on laps ja vanemad olukorras, kus vanemad ei ole ühise hooldusõiguse teostamise teemal omavahel rahulikult suhelnud ja näib, et ei soovigi vähemalt enne kohtumenetluse lõppu kokuleppele jõuda. Haridusseaduse (HaS) § 4 lg 1 kohaselt, riik ja kohalik omavalitsus tagavad Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks ja pidevõppeks õigusaktides ettenähtud tingimustel ja korras. HaS § 7 lg 2 p 8 kohaselt, kohalikud omavalitsused peavad koolikohustuslike laste arvestust ja tagavad koolikohustuse täitmise kontrolli. Seega ei jää laps vanemate enesekeskse suhtumise tõttu ilma võimalusest haridust omandada, vaid vanematel on võimalik pöörduda lapse elukohajärgse kooli osas teabe saamiseks kohaliku omavalitsuse poole. Kohtu hinnangul on vanematel kuni lapse kooli minekuni veel aega otsustada, kas nad on suutelised ise lapsele kooli valima, seega pidas kohus käesoleval ajal haridusküsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamist ennatlikuks. Kohus selgitas, et
kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Seega on vanematel lapse tervise- ja hariduskorralduse osas lahkhelide tekkimisel võimalik pöörduda kohtusse lapsele konkreetses olulises asjas otsustusõiguse saamiseks. Samuti on ka edaspidi võimalik taotleda lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist haridus- ja tervishoiukorraldusega seonduvates küsimustes
Lähtudes eeltoodust jättis kohus rahuldamata avaldaja taotluse lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus tervise- ja haridusküsimustes. Kohus oli seisukohal, et vanemad peaksid suutma ületada omavahelised erimeelsused ja pöörduma lapse huvides perenõustaja poole. Kuivõrd perenõustamine annab tulemusi ainult mõlema vanema tõsiseltvõetava soovi korral, siis ei pidanud kohus põhjendatuks lapse vanemaid nende omavahelistest suhetest tulenevalt käesoleval ajal perenõustamiseks kohustada. Lapse isa on Harku Vallavalitsuse poolt pakutud nõustamisel käinud, kuid lapse ema ei sea ka selles osas jätkuvalt lapse huvisid esikohale. Kohus rahuldas puudutatud isiku II avalduse ja määras lapse ning tema isa suhtlemiskorra, lähtudes seejuures lapse parimatest huvidest. Kohus leidis, et on igati positiivne, et lapsel on mõlemad vanemad, kellel on soov ja võimalused täita lapse suhtes perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi. Lapse vanematel on alati võimalik omavahel kokku leppida lapsega suhtlemise korras ja muus lapse elukorralduses. Kohtu hinnangul suhtuvad mõlemad vanemad oma lapsesse armastusega ja hoolivalt, samas on vanemate omavahelised suhted pingelised, mis avaldab paratamatult mõju ka lapsele. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ei ole leidnud kinnitust põhjused, mille tõttu peaks keelama lapse isal aktiivselt suhelda oma pojaga, samuti ei ole esile toodud, et isa edaspidi ei sooviks oma pojaga tegeleda. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud keelata lapsel isaga kohtuda ja ka ööbida isa juures kodus. Kohus ei pidanud põhjendatuks lapse ema väiteid, et laps ei soovi oma isaga kohtuda. Lapse isa on kinnitanud, et ta tegeleb aktiivselt lapse koduse keele, milleks on vene keel, omandamisega; samuti on lapse isa lubanud korraldada lapsele itaalia ja inglise keele õpetamise vastavalt lapse eale ja vastuvõtuvõimele. Kohus oli seisukohal, et isa ja poja erinev kodune keel ei ole ületamatuks takistuseks isa ja poja suhtlemisel. Ema kui lapse peamine kasvataja ei ole kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtuvalt aidanud kaasa sellele, et ka laps oskaks isale oma vajadusi 9 väljendada, vaid on üksnes kinnitanud, et kui laps midagi vajab, siis ei saa isa lapse jutust aru. Kohtu hinnangul õpivad isa ja poeg seda paremini teineteist mõistma, mida enam nad saavad võimaluse omavahel suhelda ja ka keeli õppida. Kohus ei pidanud põhjendatuks lapse ema kartusi, et lapse isa ei tule lapse elukorraldusega toime sel ajal, kui laps on koos isaga või ei saa lapse eest hoolitsemisega hakkama. Kohtu hinnangul saavutavad isa ja laps omavahel olles parema kontakti ning ühtlasi välditakse võimalikke vanemate vahelisi erimeelsusi/tülisid lapse juuresolekul. Samuti omandab isa lapse eest hoolitsemisel täiendavaid praktilisi kogemusi. Kohus leidis, et lapse ja isa vahelise läheduse hoidmine peab olema vanemate ühiseks eesmärgiks ning mõlemad vanemad peavad hoiduma tegevusest, mis võib kahjustada lapse suhteid teise vanemaga, mistõttu on lubamatu olukord, mil üks vanem ei toeta lapse kohtumist teise vanemaga. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et juhul kui teine vanem ei takista oma tegevuse või tegevusetusega lapse ja eemal elava vanema suhtlemist, siis soovib laps oma vanemaga suhelda. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille tõttu tuleks asuda seisukohale, et isa avaldab lapsega suhtlemiskorra järgi suhtlemisel lapsele kahjulikku mõju. Lapse huvides on eelkõige stabiilne elukorraldus ja turvaline suhe ja suhtlemine mõlema vanemaga ning vanemad peavad seadma omavahelisel suhtlemisel lapse huvid ettepoole enda solvumistest ja tahtmistest. Antud juhul on lapse emotsionaalse turvalisuse tagamiseks vajalik kindlustada lapsele kindel rütm isaga kohtumistel ja teineteisega koosolemisel. Kohus arvestas suhtlemiskorra määramisel mõlema vanema seisukohti osaliselt. Kohus määras isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks nn astmelise suhtlemise korra, kuna isa ja laps loovad jätkuvalt lähedussuhet ning kohtumiste kestvuses on arvestatud lähedussuhte kujunemist. Suhtlemise korra määramisel on arvestatud, et laps kasvab ja areneb ning seega saavad kohtumised olla järjest pikemad. Kohus pidas esialgu vajalikuks, et isa ja lapse suhtlemine toimub osaliselt ema juuresolekul, kuid edaspidi kindlasti ka ilma ema juuresolekuta. Kohus nõustus lapse isaga selles, et lapsel on Itaalia kodanikuna õigus ja peab olema võimalik külastada oma isa kodumaad ja tutvuda oma isapoolsete sugulastega ja saada osa Itaalia kultuurist, mistõttu pidas kohus põhjendatuks määrata suhtlemiskorras ka Itaalia külastamise tingimused. Kohus märkis, et lapse vanematel on võimalik isa ja lapse suhtlemise korraldamisel kokku leppida teisiti kui on määratud käesolevas suhtlemiskorras, arvestades sealjuures lapse soove, kuid kui vanemad kokkuleppele ei jõua, siis tuleb järgida käesoleva määrusega määratud suhtlemiskorda. Menetluskulude jaotamisel juhindus kohus TsMS § 172 lg-tes 1 ja 3 sätestatust ja jättis lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ning kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja määruskaebus 20.12.2017 esitatud määruskaebuses vaidlustab avaldaja Harju Maakohtu 11.12.2017 määrust osas, millega kohus jättis rahuldamata avaldaja avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse tervise- ja haridusküsimustes. Avaldaja palub maakohtu määruse vaidlustatud osas tühistada ja teha uue määruse, millega avaldaja avaldus ühise hooldusõiguse üleandmiseks avaldajale rahuldada. Samuti palub avaldaja muuta lapse ja isa suhtlemiskorda avaldaja palutud viisil. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku II kanda. Avaldaja hinnangul on täidetud eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse tervise- ja haridusküsimustes ning selles osas hooldusõiguse üleandmiseks avaldajale. Lapse isa ei ole seletanud, kuidas ta kavatseb osaleda lapse elus ja kuidas ta on suuteline valima kooli, huviringe, arsti jms. Lapse isa ei tunne elu kaasaegses Eestis, kuna ei elanud siin alates aastast 2007 ja ei saa sel põhjusel mõjutada lapse ema otsust, millises kooliasutuses käia, millised 10 huvialaringid või milline arst valida. Kohtu järeldus, et lapse isa on käesolevaks ajaks asunud tööle Eesti Vabariigis ja viibib Eestis töölähetuses kavandatavalt kuni 2022. aastani, ei rajane tõenditel, kuna lapse isa ei esitanud tõendit oma lähetuse pikkusest ehk pole võimalik selgeks teha, millal tema lähetus Eestis lõpeb. Samuti ei esitatud kohtule tõendeid, mis lükkaks umber avaldaja väited või mille alusel võiks järeldada, et lapse isa kogu selle aja jooksul tegeles oma lapsega ja tegeleb tema kasvatamisega nüüd ja tulevikus. Kohus viitab sellele, et lapse isa on kohtule esitanud e-kirjad avaldajale (29.09.2011, 18.06.2013, 19.03.2014, 25.04.2014, 24.12.2014, 30.09.2015, 31.03.2016, 03.04.2016), millest nähtub, et lapse isa on korduvalt püüdnud avaldajaga ühendust võtta ja soovinud teostada lapse hooldusõigust. Lapse isa ei ole tõendanud, et tema kirjad on jõudnud avaldajani, mistõttu ei olnud kohtul alust lugeda antud asjaolu tõendatuks ja viidata sellele määruse põhjendustes. Lisaks märgib avaldaja, et üheski e-kirjas ei teata lapse isa, et soovib väga hooldusõigust teostada. Mõned e-kirjad, millele kohus viitab (nt 18.06.2013 ja 24.12.2014) ei sisalda ühtegi sõna lapsest. Põhjendatud ei ole kohtu veendumus, et avaldaja on aastaid rikkunud lapse isikuhooldusõigust ja last kahjustanud sellega, et ema tegevuse tagajärjel on laps kasvanud teadmises, et tal ei ole isa, kellega on võimalik suhelda. Avaldaja rõhutab, et just lapse isa lakkas nii tema kui ka pojaga suhtlemast, mitte vastupidi. Kui lapse isa tõepoolest soovis lapse elus osaleda, siis pidi ta ise aktiivsem olema. Samuti rõhutab avaldaja, et ta ei vahetanud oma telefoninumbrit. Avaldajale jääb arusaamatuks, miks vaid põhjusel, et avaldaja on keeldunud Harku Vallavalitsuse poolt pakutavast nõustamisest, järeldas kohus, et ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamine ja lapse emale ainuhooldusõiguse üle andmine. Avaldaja märgib, et asjaolu, et lapse ema ei soovi koos lapse isaga ühist hooldusõigust teostada, on
§-s 137 ettenähtud eeldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Seega ei saa antud asjaolu käsitleda vaid põhjusena, vaid tuleb põhjendada, miks perekonnaseaduses sätestatud eeldusest ei piisa ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Avaldaja hinnangul ei ole põhjendatud, et kui vanemad ei lepi omavahel kokku kooli valiku küsimuses, peab avaldaja uuesti sama küsimusega kohtu poole pöörduma olukorras, kus antud küsimus võib olla lahendatud ka käesolevas menetluses. Samuti ei ole avaldajale arusaadav, miks lapse emal on antud juhul nii kohustused kui õigused, lapse isal aga vaid õigused. Lapse ja isa suhtlemiskorra osas märgib avaldaja, et punktis 4.1 märgitud suhtlemiskorda ei ole võimalik täita. Last ei ole võimalik viia isa juurde koju kella 15:30-ks, kuna alles kell 15:30 jõuab buss sõiduplaani järgi Vabaduse väljaku peatusesse kui ei hiline. Koolis peab laps olema juba kell 16:30 ning kell 16:45 viib õpetaja kõik lapsed klaasi. Seega tuleb suhtlemiskorra p-i 4.1 muuta nii, et lapse isa kohtub oma pojaga koos emaga nende kokkulepitud kohas iga nädalal teisipäeval kell 15:30-16:30 ja viib lapse pärast kohtumist kella 16:45-ks eelkooli. Kuna paar kohtumist on ära jäänud ilma, et lapse isa enne teataks, et kohtumist ei toimu, siis tuleb määrata, et lapse isa teatab hiljemalt esmaspäeva õhtul kell 18:00, kas teisipäevane kokkusaamine toimub või ei toimu. Juhul kui lapse isa ei kinnita kokkusaamist, siis ei ole avaldaja lapsega kohustatud teisipäeval olema kell 15:30 bussipeatuses. Avaldaja ei nõustu suhtlemiskorra p-s 4.5 sätestatuga, et ärajäänud kohtumised tuleb asendada kahe nädala jooksul. Lapse isa poolt tühistatud kohtumisi ei ole võimalik asendada, kuna ta tühistab neid väga tihti. Avaldaja soovib nimetatud punkti sõnastada järgmiselt: „Ärajäänud kohtumisi reeglina ei asendata. Ärajäänud kohtumised võib poolte kokkuleppel asendada kahe nädala jooksul vaid juhul, kui kohtumise ärajäämiseks oli mõjuv põhjus (nt haigus, ilmastikutingimus vms). Juhul, kui lapse isale ei sobi lapse ema poolt pakutud variandid kohtumiste asendamiseks ilma, et selleks oleks mõjuv põhjus, siis asendamist ei toimu“. 11 Avaldajale jääb arusaamatuks suhtlemiskorra p 4.6, milles kohus määras suhtlemise ka Skype´i teel. Lapse isa viibib hetkel Eestis, mistõttu on vajadus Skype´i teel suhtlemiseks ära langenud. Juhul kui lapse isa sõidab ära oma elukohta Itaaliasse või kuhugi teise riiki maailmas ja kohtumised ei toimu, siis võib kord nädalas pidada vestlusi Skype teel. Lisaks märgib avaldaja, et kolmapäev kell 18:00 kuni 20:00 ei sobi vestluse pidamiseks Skype´i teel, kuna lapsel on kolmapäeviti sporditreeningud Tallinnas. Täies ulatuses ei ole avaldaja nõus kohtu poolt määratud suhtlemiskorra punktiga
Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik üksnes erandlikel asjaoludel. Käesoleval juhul ei esine ühtegi erandlikku asjaolu selleks, et lapse emale tuleks määrata ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha küsimuses. Nii kohtud kui lapse isa on nõustunud avaldajaga selles, et avaldaja on hetkel last igapäevaselt kasvatav isik.
lg 2 kohaselt on lapse emal kui vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Niisiis on lapse emal lapse elu puudutavate küsimuste osas igal juhul otsustusõigus ning selleks, et lapse ema saaks vastavat õigust (s.o lapse viibimiskoha määramist) realiseerida, ei ole vajalik lapse emale ainuhooldusõigust määrata. Ühtegi vaidlust lapse viibimiskoha osas ei ole poolte vahel kunagi olnud. Küll aga võib lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse määramine lapse emale tuua tulevikus kaasa lapse huvide kahjustumise. Lapse ema on kohtule korduvalt kinnitanud, et lapse kodune keel on vene keel. Niisiis võib lapse ema lihtsalt ühel hetkel otsustada, et ta kolib lapsega Venemaale või mõnda teise riiki, kus on vähemalt sama suur vene kogukond kui Eestis. Selline otsus mõjutaks otseselt lapse ja isa vahelist suhtlust, lapse isa võimalusi lapse elus ja kasvatamises osaleda ning lapse heaolu eest seista. Seejuures kinnitab lapse isa, et kindlasti ei oleks ta põhjendamatult vastu sellele, kui lapse ema soovib lapsega välismaale reisida või isegi kolida, kuid see eeldab kõikide sellega kaasnevate tagajärgede läbirääkimist ja vastavas küsimuses ühise otsuse langetamist. Lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamise nõuet ei ole lapse ema sisuliselt isegi põhjendanud. Ka kohus ei ole selles osas lahendit põhjendanud. Ainuüksi lapse ema soov ei loo alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. 13 Tulenevalt käesoleva menetluse kestusest (hetkeseisuga ligikaudu 2 aastat) ei ole põhjendatud määruse resolutsiooni p-des 4.4, 5.3 ja 5.4 toodu. Lapse isa ei ole saanud siiani ühelgi korral lapsega kahekesi olla. Lapse ja isa kohtumiste juures viibib eranditult alati lapse ema ning tihtipeale ka lapse vanaema või vanaisa. Lapse isa usub, et seni kuni kõikide lapse ja isa kohtumiste juures (s.o kuni 01.06.2018) viibib ka lapse ema, ei ole laps alates 01.06.2018 valmis isaga üksi jääma. Kohus oleks suhtlemise korda määravas määruses pidanud andma lapse isale võimaluse jääda mõneks ajaks lapsega üksi. Lapse isa kinnitab, et ta on pidanud läbirääkimisi õpetajaga, kes on andnud nõusoleku vahendada lapse ja isa kohtumisi, sh õpetades nii last kui isa ja tõlkides nende suhtlust. Lapsele õpetaks kõnealune isik vastavalt lapse soovidele ja võimalustele nii inglise kui itaalia keelt ning lapse isale täiendavalt vene keelt. Kogu suhtlus toimiks jooksvalt mängimise ja sarnaste tegevuste käigus. Olukorras, kus lapse ema selliste kohtumiste juures ei viibi, tekiks lapsel isa suhtes kindlasti suurem usaldus, lugupidamine ning loodetavasti ka arusaam, et tegu on tema teise vanemaga. Seega palub lapse isa kohtul määruse resolutsiooni p 4.
Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuses viidatud
lg-s 1 sätestatud eelduste – ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada – esinemisel on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda ühise hooldusõiguse täielikku või osalist lõpetamist ning selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist. Nimetatud sätte kohaldamise eelduste esinemine aga ei tähenda, et sellisel juhul oleks vastav avaldus automaatselt ka põhjendatud ja tuleks rahuldada.
lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale 16 andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohtu arvates on maakohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise küsimuses teinud lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuva lahendi ning määruskaebuses esiletoodu, et lapse ema ei soovi koos lapse isaga ühist hooldusõigust teostada, ei anna alust jõuda maakohtu leitust erinevale järeldusele. Määruskaebuse seisukoht, justkui oleks lapse emal antud juhul nii õigused kui kohustused, aga lapse isal vaid õigused, ei ole põhjendatud. Välja arvatud lapse viibimiskoha määramise küsimuses, mille osas maakohus andis hooldusõiguse üle avaldajale, omavad nii lapse ema kui ka isa mõlemad kohustust ja õigust kast kasvatada, tema järele valvata ja lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda (isikuhooldusõigus) ning õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada (varahooldusõigus). Samuti ei anna avaldaja kaebuse väited alust muuta maakohtu määratud suhtlemiskorda avaldaja vaidlustatud osas. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, mille kohaselt ei ole maakohtu määratud lapse ja isa suhtlemise korra punkt 4.1 täidetav põhjusel, et last ei ole võimalik kella 15:30-ks lapse isa juurde viia, kuna buss jõuab sõiduplaani järgi alles kell 15:30 Vabaduse väljaku peatusesse. Avaldaja on menetluse jooksul, sh 01.06.2017 toimunud ärakuulamisel, toonud esile, et elab koos lapsega oma vanemate juures aadressil XXX. Vaatamata asjaolule, et tulenevalt ühistranspordiühenduse sagedusest Harju maakonna piires ei pruugi avaldajal olla võimalik viia last lapse isa elukohta täpselt suhtlemiskorra p-s 4.1 määratud ajaks, ei anna see sellegipoolest alust suhtlemiskorra punkti 4.1 muutmiseks. Avaldaja on ise määruskaebuses avaldanud, et sel ajal, kui avaldaja lapsega tulevad linna, tavaliselt laps lõunatab, mistõttu avaldaja lapsega lähevad koheselt kohvikusse, kus tavaliselt toimuvad kõik kohtumised. Kuivõrd vanemad on seega saavutanud lapsega suhtlemise korraldamisel suhtlemiskorra p-s 4.1 sätestatust erineva kokkuleppe, ei ole seega ka vajalik muuta suhtlemiskorda selle p-s 4.1 sätestatu osas. Alust nimetatud suhtlemiskorra punkti muutmiseks ei anna ka avaldaja väide, mille kohaselt peab laps eelkoolis olema juba kell 16:30 ja et kell 16:45 viib õpetaja kõik lapsed klassi. Asjas esitatud tõenditega ei ole eeltoodu kinnitust leidnud. Vastupidi, avaldaja on ise enda 10.07.2017 määruskaebuse lisana nr 1 esitanud tõendi (kd III tl 149), millest nähtub, et XXX eelkoolis, kus laps hakkas käima alates 05.09.2017, on eelkoolis käimise ajaks määratud teisipäeviti ja neljapäeviti 17:00-19:00 ning laupäeviti kell 9:00-11:
lg-st 2 tulenevalt on lapsega alaliselt koos elaval emal lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste osas igal juhul otsustusõigus. Antud juhul nähtub avaldaja poolt menetluses avaldatust ja avaldaja 19.05.2017 menetlusdokumendist, milles avaldaja taotles alternatiivse nõudena hooldusõiguse osalist lõpetamist ja endale ainuhooldusõiguse andmist muu hulgas lapse elu- ja viibimiskoha määramisel, et lapse ema eesmärgiks avalduse esitamisel ei ole mitte konkreetses lapse viibimiskohta puudutavas küsimuses otsustusõiguse saamine, vaid õigus määrata ka edaspidi lapse viibimis- ja elukohta. Sellises olukorras on maakohus
lg 1 alusel esitatud lapse ema avalduse lahendamisel õigesti otsustanud selle üle, kas ja millises ulatuses on lapse huvides vajalik ja põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus, sh lapse viibimiskoha määramise küsimuses, lõpetada ja ainuhooldusõigus emale anda. Vastupidiselt määruskaebuses väidetule peab ringkonnakohus maakohtu määrust selles osas ka piisavalt põhjendatuks. Lapse isa ei ole kaebuses toonud esile kaalukaid põhjendusi, millest saaks järeldada, et lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse määramine lapse emale toob tulevikus kaasa lapse huvide kahjustumise. Eeltoodud põhjendustel ei anna lapse isa määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks osas, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ja andis hooldusõiguse selles osas üle lapse emale. Ka ei pea ringkonnakohus lapse isa väidete põhjal võimalikuks muuta maakohtu määratud suhtlemiskorra punkte 4.4, 5.3 ja 5.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.