lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
§-le 318 lg 4 apellatsiooniõiguse aluseks. Viru Maakohtu poolne rikkumine seisneb R. Olevi kokkuleppemenetluses kohtu alla andmata jätmises ning kokkuleppe kinnitamises olukorras, kus prokurör kokkuleppest loobus. 4.
lg 1 p 1 kohaselt kontrollib kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku saanud kohtunik
§-de 24-27 sätteid järgides kriminaalasja kohtualluvust ning teeb määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks, järgides
Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-6908 p 13 kohaselt peab igal juhul süüdistatavad kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. 5. Viru Maakohtu kohtunik H. Väinaste menetles R. Olevi, M.T. ja R.U. süüasja kohtuasja nr 116-10525 raames. Kohtunik A. Ammer menetles aga R. Olevi, M.T. ning R.U. süüasja kohtuasja nr 1-17-6822 raames. Seega on tegemist eraldiseisvate kohtuasjadega, mida arutasid erinevad kohtukoosseisud, mistõttu oli vajalik
6.
lg 3 kohaselt küsib kohtunik kokkuleppemenetluses kaitsjalt ja prokurörilt nende arvamust kokkuleppe kohta ning seda, kas nad jäävad kokkuleppe juurde. 06.11.2017 toimunud kohtuistungil loobusid kaks süüdistatavat kolmest – M. T ning R.U. - kokkuleppest, mistõttu väljendas prokurör sõnaselgelt, et loobub kujunenud olukorras kõigi, sealjuures ka R. Oleviga sõlmitud, kokkuleppest.
lg 2 p-de 2 ja 3 kohaselt ei kohaldata 2 kokkuleppemenetlust, kui sellega ei nõustu prokuratuur või mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Prokurör on seisukohal, et R. Olevi, M.T. ja R.U. tegevus on omavahel seotud ning nende süüküsimust tuleb arutada ühises menetluses. 7. Seega ilmnesid 06.11.2017 kohtuistungil
§-st 239 lg 2 p-de 2 ja 3 ning §-st 247 lg 3 tulenevad kokkuleppemenetlust välistavad asjaolud. Seetõttu oleks Viru Maakohus pidanud
Kaitsja kirjalik seisukoht
p 4 tähenduses, s.o küsimuses, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Eeltoodust johtuvalt on kaitsja seisukohal, et kuivõrd määruskaebuse esitamiseks on seadus sätestanud kindlad tähtajad (
), millistest prokuratuur ei ole käesoleval juhul kinni pidanud, on prokuratuur minetanud õiguse tugineda 28.11.2017 kohtuotsuse vaidlustamisel asjaolule, et kriminaalmenetluses nr 1-17-6822 ei ole koostatud kohtu alla andmise määrust. 10. Lisaks väärib rõhutamist, et prokurör ei ole apellatsioonis esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse väitmaks, et kohtu alla andmata jätmine määrusega mõjutas sisuliselt süüdistusfunktsiooni ning kaitseõiguse teostamist ja seeläbi kriminaalasja õiget lahendamist. Kohus oli ära kuulanud poolte seisukohad sõlmitud kokkuleppe osas ning kõik kohtumenetluse pooled olid avaldanud, et nendele on kokkulepe arusaadav. Ajaks, mil kokkulepped olid kohtusse saadetud, ei olnud esitatud ühtegi taotlust, mida kohus oleks pidanud täiendavalt kohtu alla andmise määrusega lahendama. Vaidlust ei saa olla selles, et kohus määras kohtusse kutsutavate isikute ringi, kohtuistungi toimumise aja ning koha ning kriminaalasja arutamise avalikul istungil, s.o asjaolud, mida tuleb lahendada kohtu alla andmise määrusega. Nimetatu nähtub selgelt kõikidele kohtumenetluse pooltele saadetud kutsetest 06.11.2017 toimuvale kohtuistungile. Seeläbi ei ole sisuliselt kohtu poolt kontrollimata mitte üksi
§-s 263 välja toodud asjaolu, mida kohtu alla andmise määrus sisaldab. Oluline on seejuures rõhutada, et Riigikohus ei ole pidanud kriminaalmenetluse rikkumiseks asjaolu, et maakohus ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis
sätestatud küsimustes ega lahendanud kõiki taotlusi (lahend nr 3-1-1-38-16 p 59). Olukorras, milles kõikidele kohtumenetluse pooltele olid saadetud kohtukutsed 06.11.2017 kohtuistungile ning kõik kohtumenetluse pooled kohtuistungile ilmusid, on selge, et kõik kohtumenetluse pooled teadsid, millised otsustused kohus on enne vastava kohtuistungi toimumist teinud ning milleks on 06.11.2017 kohtuistung määratud, s.o asja arutamiseks kokkuleppemenetluses. Asjaolu, et see oli kõikidele kohtumenetluse pooltele selge, on tuvastatav 06.11.2017 kohtuistungi protokollist. Kuivõrd pooled ei viidanud maakohtumenetluses, et nende menetlusõigusi kohtu 3 alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-71-16 p 14).
§-st 245 lg 5 tuleneb, et prokuratuur edastab kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist järeldust kinnitab ka
lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei sisaldu analoogilist kokkuleppest lahti ütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses. Seega tuleb R. Oleviga sõlmitud kokkulepet igal juhul arutada kokkuleppemenetluses kohtumenetluses. 15. Kaitsja hinnangul on 27.11.2017 kohtu poolt kriminaalasjade eraldamine põhjendatud, arvestades, et R. Olevi süüdistus ei ole seotud M.T. le ja R.U. le etteheidetava tegevusega, sealhulgas ei ole R. Olevi süüdistus hõlmatud mitte ühegi süüteoga, mis oleks toime pandud grupi poolt. Remargina märgib kaitsja, et 29.05.2017 kohtuistungil kohtuasjas nr 1-16-10525 loobus riigiprokurör selgesõnaliselt R. Olevi süüdistusest KarS § 418¹ lg 2 p 1 järgi ning kohtule (kohtumenetluses nr 1-17-6822) uuesti esitatud kokkuleppes vastav süüdistus R. Olevi suhtes puudus. Kõnealune 29.05.2017 kohtuistungi protokoll esitati kaitsja poolt 06.11.2017 kohtuistungil kohtule ning see sisaldub ringkonnakohtule esitatud kohtutoimikus. Eeltoodust johtuvalt on maakohus kriminaalasju eraldades õigesti leidnud, et M.T. ja R.U. osas kriminaalasjade eraldamine aitab tagada süüdistatava R. Olevi osas kiire ja kohese kohtumenetluse ning kui M.T. le ja R.U. le esitatud süüdistused on kokkulangevad ja kausaalses seoses, siis R. Olevi süüdistus on iseseisev. Vastav eraldamine on kooskõlas
Seejuures on oluline, et 27.11.2017 kohtumäärus on jõustunud ning selle 4 vaidlustamiseks määruskaebe korras puudub seadusest tulenev võimalus. 16. Oluline on viidata, et 06.11.2017 kohtuistungil avaldas prokurör, et ta leiab, et
lg 2 p 3 alusel ei ole võimalik kokkuleppe kohaldamine, jättes tähelepanuta, et kaitsja oli taotlenud eraldamist
Sisuliselt avaldas prokurör, et ta ei nõustu R. Olevi kokkuleppega, kui kriminaalasi eraldatakse, väites täiesti vastuoluliselt isikutele esitatud süüdistustega (nähtuvad kokkulepete tekstidest), et isikute tegevus on omavahel seotud. Nimetatud olukorras oli kohtul õigus otsustada kriminaalasjade eraldamine ning teha R. Olevi suhtes kokkuleppemenetluses süüdimõistev kohtuotsus. 17.
lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik ning lg-st 2 tuleneb, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kaitsja esitab OÜ Advokaadibüroo Küllike Namm 22.12.2017 arve nr 20170824, milline seondub R. Olevi kaitsmisega kriminaalmenetluses nr 117-6822, konkreetselt ringkonnakohtule käesolevate vastuväidete esitamisega seoses Riigiprokuratuuri 12.12.2017 apellatsiooniga. Eelnimetatuga seonduvalt on R. Olevile osutatud Advokaadibüroo Küllike Namm vandeadvokaadi K. Lee poolt õigusabi 4 tunni ulatuses, s.o kogusummas 672 eurot (sh käibemaks 112 eurot), mida saab pidada valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks. Arve on esitatud R. Olevi isale A. Olevile, milline asjaolu ei takista apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstava tasu välja mõistmist riigilt R. Olevi kasuks vastavalt kohtupraktikale.
p 3 alusel saata prokuratuuri, sest rikutud on
sätestab kokkuleppemenetluse kohaldamise alused.
lg 2 p 2 kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu süüdistatav või tema kaitsja või prokurör. Sama paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega.
lg 1 p 1 kohaselt kohus teeb prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused. 21. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas R. Olevi osas on olemas kokkuleppemenetluse kohaldamise alused, mis võimaldasid maakohtul teha
lg 1 p 5 kohaselt tema süüdimõistmise ja talle kokkuleppekohase karistuse mõistmise otsuse. 5 22. Ringkonnakohus leiab, et R. Olevi osas puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused
See järeldus tuleneb kohtuistungi 06.11.2017 protokollist. 23.
reguleerib kokkuleppemenetluse kohtuliku arutamise korda.
lg 2 ja 3 kohaselt kohtunik küsib, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Seejärel kohtunik küsib kaitsjalt ja prokurörilt nende arvamust kokkuleppe kohta ning seda, kas nad jäävad kokkuleppe juurde. 24. Viru Maakohtu 06.11.2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et istungi käigus on M. T. ja R.U. mõlemad avaldanud, et kokkulepe on neile arusaadav, kokkuleppe sõlmimine oli nende vaba tahe, kuid nad ei jää kokkuleppe juurde. Samas R. Olev on avaldanud, et kokkulepe on talle arusaadav, kokkuleppe sõlmimine oli tema vaba tahe, ta jääb kokkuleppe juurde. M.T. ja R.U. kaitsjad on seejärel avaldanud, et kokkulepet kinnitada ei saa. R. Olevi kaitsja on
§-de 216 lg 2 p 3 ja 239 lg 2 p 3 alusel palunud tema suhtes asja materjalid eraldada kokkuleppe menetluses asja arutamiseks. Kaitsja leidis, et mingit kaastoimepanemist kokkuleppest ei nähtu ning eraldamine on võimalik. Prokurör leidis, et
Prokurör märkis, et nende isikute tegevus on omavahel seotud ja seda asja tuleb arutada ühises menetluses. Prokurör avaldas, et ei nõustu kokkuleppe sõlmimisega sellistel tingimustel (IX kd lk 126-126 pöördel).
lg 2 p 2 kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu prokurör. See on primaarne, sest ilma prokuratuuri nõusolekuta ei ole võimalik kokkuleppemenetlust kohaldada. Asjaolu, et prokurör põhjendas oma nõusoleku mitteandmist viitega
lg 2 p-le 3, mille kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega, ei anna maakohtule alust prokuröri nõusoleku puudumist ignoreerida. Ringkonnakohus leiab, et
lg 1 p 1 kohaselt pidi maakohus tegema prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse ka R. Olevi osas, sest puudub prokuratuuri nõusolek kui kokkuleppemenetluse kohaldamise alus.
lg 1 p 2, mille kohaselt kohus teeb prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, millega antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määraga. Seega peab nimetatud asjaolu kohtumääruses olema sõnaselgelt välja toodud, nagu seda näiteks tehti maakohtu 21.06.2017 määruses nr 1-16-10525. Ringkonnakohus märgib, et
lg 1 p 2 teksti vaadates „antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe“, mis ilmtingimata ei pea tähendama, et seda ka tehakse. 30. Käesoleval juhul on aga tegemist
lg 1 p 1 kohaldamisega, kus kohus teeb prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, sest puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused (puudub prokuratuuri nõusolek). Siit ei tulene prokuratuurile kohustust kokkulepet uuesti sõlmida ja seda kohtusse esitada.
lg 3 tähenduses, sest prokurör ei jäänud kokkuleppe juurde ja tulnuks teha prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrus ka R. Olevi osas. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaaltoimiku Riigiprokuratuurile. See on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-120-16 koos selles toodud viidetega varasemale praktikale, Tartu RK 01.09.2017 määrus nr 1-17-7144, jõustus 04.12.2017). 35. Apellatsioonis on maakohtule ette heidetud ka seda, et R. Olev jäeti kokkuleppemenetluses kohtu alla andmata. Kaitsja on leidnud, et see rikkumine ei ole oluline (vt käesoleva määruse p-d 9-12). Ringkonnakohus märgib, et
lg 1 p 1 nõuab süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemist ja antud asjas nr 1-17-6822 seda ei nähtu. Kuna aga eelpool tuvastati 7 maakohtu poolt
lg 3 sätete mittejärgimine, siis
lg 1 p 1 nõude mittetäitmine ei oma enam olulist kaalu, sest maakohtu otsus kuulub tühistamisele. 36. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes
§-dest 337 lg 2 p 3 ja 3411 p 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 28.11.2017 otsuse täies ulatuses, rahuldab apellatsiooni ning tagastab kriminaaltoimiku Riigiprokuratuurile. 37. R. Olevi kaitsja vandeadvokaat K. Lee taotleb esitatud apellatsioonile kirjaliku vastuväite koostamise eest tasu 672 eurot (sealhulgas käibemaks 112 eurot). Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ning rahuldab kaitsja taotluse.
§-de 185 lg 1 ja 337 lg 2 p 3 alusel jääb menetluskulu 672 eurot riigi kanda. Seega tuleb Eesti Vabariigilt välja mõista R. Olevi kasuks 672 eurot. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.