KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 15. jaanuar 2018 1-17-9178 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Artur Kägu süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi, lühimenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 13. novembri 2017. a otsus Artur Kägu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must Süüdistatav - Artur Kägu, isikukood 39706082714, elukoht Tartu, Kaunase pst 79-24, viibimiskoht Tartu Vangla Kaitsja - Sirje Must (valitud korras) Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva Kannatanu - T.K. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 13. novembri 2017. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus 1. Artur Kägu anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 200 lg 1 järgi selles, et tema 24. augustil 2017 umbes kella 22.00 paiku Tartu linnas Mõisavahe 36 juures asuval mänguväljakul võttis füüsilist vägivalda kasutades T.K. ära viimasele kuuluva kaasaskantava kõlari SONY XP40. Nimelt lõi A. Kägu pärast seda, kui ta oli kannatanu kõlari enda kätte võtnud ja asunud sellega kanntanust eemalduma, küünarnukiga ühe korra kõlari äraviimist takistanud kannatanut näkku. Sellise tegevusega tekitas Artur Kägu kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, mis seisnes alalõua kontusioonis. Maakohtu otsus (
- a)Resolutiivosa 2. Tartu Maakohtu 13. novembri 2017. a otsusega tunnistati A. Kägu KarS § 200 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 2-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes A. Kägule 1 aasta ja 4 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel, mõistes A. Kägule liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangiustust. KarS § 68 lg 1 alusel luges maakohus karistusaja alguseks 25. augusti 2017. (
- b)Põhiosa 3. Kannatanu T.K. ütluste kohaselt istus ta 24. augustil 2017 kella 22.00 paiku Mõisavahe 36 juures mänguväljakul pingil ja kuulas muusikat. Tal oli kaasas Sony XP40 bluetooth kõlar. Mingil hetkel istus T.K. juurde meesterahvas, kes tundus olevat alkoholijoobes ja pakkus talle ka õlut ning ajas temaga juttu. Natukese aja pärast tuli meesterahva juurde venelastest koosnev kamp. Kui kogu seltskond minema hakkas, nägi T.K. , kuidas tema kõrval istunud mees võttis pingilt kõlari kaasa. Kuna T.K. soovis oma kõlarit tagasi saada, järgnes ta mehele. Kui T.K. jõudis selle meesterahva lähedale, lõi viimane talle küünarnukiga vastu lõuga. Löögi tagajärjel tundis T.K. valu ja silme eest läks mustaks. T.K. tahtis helistada politseisse, kuid kui ta telefoni võttis, hakkas mees teda taga ajama. T.K. sai ennast autode vahele ära peita ning teda rünnanud mees lahkus. Seejärel kutsus T.K. politsei, kes toimetas ta haiglasse. 24. augusti 2017. a patrullilehe kohaselt saabus politseipatrull kella 22.55 ajal sündmuskohale Mõisavahe 36 juurde, kus toimus röövimine. T.K. le löödi vastu nägu ja võeti kõlar ära. Kannatanu toimetati EMO-sse ja uurija juurde. 25. augusti 2017. a patrullilehe kohaselt sai politseipatrull kella 22.15 ajal teate, et Mõisavahe 36 mänguväljakul viibib 24. augusti 2017. a rööviga seonduv isik, kelleks osutus A. Kägu. Isik peeti kinni ja toimetati arestimajja. Eeltoodud tõendid riimuvad üksteisega olulises osas ja täiendavad üksteist, tõendades, et 24. augustil 2017 umbes kella 22.00 paiku Tartus Mõisavahe 36 juures asuval mänguväljakul võttis A. Kägu T.K. lt ära viimasele kuuluva kaasaskantava kõlari SONY XP40. Samuti on tõendamist leidnud, et pärast seda, kui süüdistatav oli enda kätte võtnud kannatanule kuulunud kõlari ja asunud sellega kanntanust eemalduma, lõi ta küünarnukiga ühe korra kõlari äraviimist takistanud kannatanut näkku. T.K. on kinnitanud, et löök tekitas talle füüsilist valu. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumi väljastatud patsiendikaardi ning epikriisi kohaselt on T.K. l diagnoositud pea muude osade pindmine vigastus, alalõua kontusioon. Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus tunnistas süüdistatav A. Kägu kõlari äravõtmist, kuid eitas kannatanu löömist. Maakohus märkis, 2
(6)et tal ei ole alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, sest need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Kohus ei näinud ühtegi põhjust, miks oleks kannatanu pidanud andma vägivalla kohta valeütlusi. Kannatanu teatas vahetult pärast sündmust politsei häirekeskusele röövimisest, mitte vargusest. Kannatanu andis ka lööja kirjelduse. See näitab, et toimunud sündmusi tajus ta adekvaatselt.
- Süüdistatava käitumine nii enne kui ka pärast vara hõivamist näitab üheselt A. Kägu eesmärgipärast tegevust võõra asja hõivamisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kannatanu suhtes kasutas A. Kägu vägivalda. Lüües T.K. t näkku, õnnestus süüdistataval vaatamata kannatanu aktiivsele sekkumisele sündmuskohalt kõlariga lahkuda. A. Kägu, kes soovis esialgselt toime panna vargust, kasutas teda takistanud kannatanu suhtes vägivalda, soovides seega vara hõivamise lõpule viia. A. Kägu tegevus on kvalifitseeritav röövimisena. Vägivald oli vahendiks asja äravõtmisel ja kannatanu vastupanu mahasurumiseks. A. Kägu kasutas füüsilist vägivalda kannatanu eemale tõrjumiseks, säilitamaks valdust võõrale varale. Vägivallaga asja üleminekut takistavat vastupanu murdes, põgenes süüdistatav kannatanule kuulunud kõlariga sündmuskohalt. Seega oli A. Kägu poolt T.K. suhtes tarvitatud vägivald ajaliselt seotud kannatanu kõlari hõivamisega. Eelnevast järeldub, et süüdistatava käitumises olid kõik KarS § 200 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused. Teo asjaoludest saab järeldada, et süüdistataval oli soov kannatanu kestvalt tema kõlarist ilma jätta ja luua endale omanikusarnane seisund. Seega tegutses A. Kägu kõlari omastamise eesmärgiga ja järelikult oli tema käitumises olemas ka teo subjektiivne külg. Süüdistatav, lüües T.K. t näo piirkonda, et suruda maha kannatanu vastupanu asja äravõtmisel, tegutses vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi.
- Mõistetud karistust põhjendades märkis maakohus kokkuvõtlikult, et A. Kägu tegevuses karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole. A. Kägu süü suurus on keskmisest madalam, kuna tema toime pandud rünnak ei tekitanud raskeid tagajärgi, tarvitatud vägivald ei olnud intensiivne ning röövitud asja väärtus ei olnud suur. A. Kägu on varemgi karistatud. Siis olid tema teod suunatud avaliku rahu vastu, kusjuures teos oli olemas ka vägivalla element. Viimase otsusega karistati A. Kägu tingimisi vangistusega. See karistus ei ole talle eripreventiivses mõttes soovitud mõju avaldanud, kuivõrd A. Kägu pani toime uue kuriteo kaks päeva pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist. Järelikult selleks, et kinnistada keelunormi kehtivust ja mõjutada A. Kägu käitumist paremuse suunas, tuleb teda karistada vangistusega. A. Kägu süü suurust, karistuse eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades on võimalik teda karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
- Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kägu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega A. Kägu käitumise kvalifitseerimist KarS §-de 199 ja 121 järgi.
- Kaitsja väitel pole asjas vaidlust, et A. Kägu võttis kannatanu kõlari, pigem on vaidlus selles, kas A. Kägu kasutas vägivalda selleks, et saada ja jätta kõlar enda valdusse. A. Kägu tunnistab ennast süüdi kõlari võtmises, kuid mitte vägivalla kasutamises. Kaitsja toetab süüdistatava seisukohta, et viimane ei löönud kannatanut, tegemist oli pigem tõukamisega. KarS § 200 kohaselt on röövimine asja äravõtmine vägivallaga. Tõukamine on küll kehalise väärkohtlemise vorm, kuid otseselt see valu ei põhjusta. Kannatanu sõnade kohaselt sai ta A. Kägu küünarnukiga vastu lõuga. Seega ei 3
(6)saa asuda seisukohale, et A. Kägu tahtlikult lõi kannatanut eesmärgiga varastatud asi enda valdusesse jätta.
- Röövimise puhul peab vägivald olema asja hõivamise vahend ja suunatu kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teistele eesmärkidele. Vägivald peab olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Ajaline soetus tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusesse. Süüdistatava sõnade kohaselt soovis ta kõlari varastada, pärast kõlari enda valdusesse saamist, lahkus ta sündmuskohalt. Seega sündmuskohalt lahkudes, oli ta oma teo (varguse) lõpule viinud ja pärast varguse lõpuleviimist rakendatud vägivald ei muuda süüdistatava tegu röövimiseks. A. Kägu kasutas kannatanu suhtes nn vägivalda alles pärast asja hõivamist, seega on vägivalla kasutamine ajaliselt vara hõivamisest lahutatud. Tema tegu tuleb subsumeerida KarS §-de 199 ja 121 järgi, kuna pärast varguse lõpuleviimist rakendatud vägivald ei muuda seda röövimiseks.
- Politsei patrullilehe kohaselt ei ole üheselt selge, millal väidetav löömine toimus. Kannatanu käis meditsiiniasutuses vigastusi fikseerimas, kuid silmaga nähtavaid vigastusi tal ei olnud. Lähtudes KrMS § 7 lg-st 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.
- Kokkuvõttes leiab kaitsja, et A. Kägu süüditunnistamine KarS § 200 lg 1 järgi ei ole põhjendatud, ja ta palub mõista süüdistatavale kergema karistuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on piisavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et A. Kägu lõi T.K. t ja et selle löögi eesmärk oli kehtestada lõplikult enda valdus kannatanu kõlarile. Samuti kohaldas maakohus A. Kägu KarS § 200 lg 1 järgi süüdi tunnistades õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellatsioonile märgib kolleegium järgmist.
- Kaitsja väidab, et pärast seda, kui A. Kägu oli võtnud kannatanu kõlari ja asunud sellega kannatanust eemalduma, ei löönud ta kõlari äraviimist takistama tulnud kannatanut, vaid „tegemist oli pigem tõukamisega“ (KoTo, tl 96 pöördel). Seejuures tugineb kaitsja üksnes A. Kägu ütlustele ega argumenteerita, mil moel maakohus eksis, kui luges kannatanu ütluste, kiirabikaardi ja politsei patrullilehe alusel tõendatuks, et A. Kägu lõi kõlari äraviimist takistanud kannatanut küünarnukiga näkku. Apellatsioonis ei ole ühtegi põhjendust selle kohta, miks tuleks maakohtu otsuse aluseks olevaid tõendeid pidada ebausaldusväärseks või ebapiisavaks. Sisuliselt ei ole kaitsja ühegi tõendi usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, märkides vaid üldsõnaliselt, et kohus pööras tähelepanu üksnes kannatanu ütlustele ja jättis tähelepanuta kaitsja seisukoha väidetava vägivalla kasutamise osas. Ka kolleegium ei leia maakohtu otsusest vigu, mis võiksid seada kahtluse alla järelduse, et A. Kägu lõi kannatanut.
- Küll näeb ringkonnakohus alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses, sest A. Kägu poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on mitmes olulises küsimuses teiste tõenditega vastuolus. See viitab süüdistatava kui tõendiallika ebausaldusväärsusele. Nii väitis A. Kägu ülekuulamisel muu hulgas seda, et ta tunnistas enda kinnipidamisel kohe kõlari võtmist (KoTo, tl 29). Politseiametnik T.N., kes kuulu A. Kägu kuriteosündmusele järgnenud päeval kinni pidanud politseipatrulli koosseisu, andis aga ütlusi, mille kohaselt ütles A. Kägu tema juurde läinud politseiametnikele hoopis seda, et tema ei ole mingit kõlarit võtnud, ehkki politseiametnikud ei 4
(6)olnud talle kõlari vargust varem maininud (KoTo, tl 17). Samuti väitis A. Kägu ülekuulamisel, et kuna ta ei olnud kõlarist huvitatud, jättis ta selle temaga koos aega veetnud, kuid talle sisuliselt tundmatute inimeste kätte ja läks ilma kõlarita koju (KoTo, tl 29). Samas nähtub kannatanu ütlustest, et
- augustil 2017 võttis temaga ühendust end A. Kägu isana esitlenud meesterahvas, kes kinnitas, et kõlar on tema käes, ja kes tõi samal õhtul kõlari kannatanule tagasi ning vabandas poja tegude pärast (KoTo, tl 14). Samal ajal viibis A. Kägu ise juba vahi all. Juhul, kui süüdistatav poleks kannatanu kõlarit koju viinud, vaid jätnud selle talle tundmatute isikute kätte, nagu ta ülekuulamisel väitis, olnuks A. Kägu isal olnud vaevalt võimalik kõlarit kannatanule tagastada. A. Kägu eelnevalt käsitletud väited, millega süüdistatav üritas olukorda endale teatud määral soodsamana näidata, kuid mis on teiste tõenditega vastuolus, seavad süüdistatava kui tõendiallika usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla. See annab põhjuse mitte uskuda A. Kägu ütlusi ka osas, milles ta eitab kannatanu löömist.
- A. Kägu küünarnuki-lööki kinnitavate kannatanu ütluste usaldusväärsusele osutab lisaks sellele, et need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega, ka tõik, et pole mingit teavet, et kannatanul olnuks põhjust süüdistatavat alusetult süüstada. Tegemist oli kannatanu jaoks võõra inimesega. Sellele, et kannatanul pole süüdistatava vastu vihavaenu osutavad kaudselt ka tema ütlused
- septembri
- a ülekuulamisel, kus ta mh märkis, et „tegelikult mul enam pretensiooni pole selle poisi vastu, kes mult selle kõlari ära võttis. Eks ma saan aru, et tegemist oli purjus peaga tehtud teoga ja ma olen oma kahju hüvitatud saanud. Seega ma andsin talle andeks ja ma ei soovi, et politsei enam seda asja menetleks.“ (KoTo, tl 14) Asjaolu, et kannatanul ei tuvastatud silmanähtavaid vigastusi, ei välista tema löömist, sest ühest küünarnukiga tehtud löögist ei pruugi selliseid vigastusi sageli üldsegi tekkida.
- Siinkohal väärib märkimist seegi, et ehkki kaitsja väitel pole A. Kägu kannatanut löönud, vaid üksnes tõuganud, palub kaitsja tunnistada A. Kägu lisaks vargusele süüdi ka kehalises väärkohtlemises (seejuures ei ole tegemist apellandi alternatiivse taotluse, vaid põhitaotlusega). Seega sisuliselt ei sea ka kaitsja ise kahtluse alla, et A. Kägu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Iga tegu, mis vastab KarS § 121 lg 1 objektiivsele koosseisule, on käsitatav ka vägivallana KarS § 200 lg 1 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a otsus asjas nr 3-1-1-100-06, p 9).
- Teiseks leiab kaitsja, et A. Kägu tarvitas kannatanu kallal vägivalda alles pärast asja hõivamist, mitte asja hõivamise vahendina. Seetõttu ei muuda vägivalla kasutamine süüdistatava tegu röövimiseks.
- Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis ei osutata ühelegi argumendile ega seda kinnitavale tõendile, mis kummutaks maakohtu tuvastatud sündmuste käigu, mille kohaselt järgnes kannatanu süüdistatavale ja nõudis kõlari tagastamist kohe, kui A. Kägu oli kõlari kannatanu kõrvalt ära võtnud ja asunud sellega kannatanust eemalduma. Vastuseks sellisele nõudmisele lõigi süüdistatav kannatanut. Kannatanu ütluste kohaselt võttis süüdistatav „pingi pealt minule kuuluva kaasaskantava bluetooth kõlari endaga kaasa. Kõlar oli pingi peal minu kõrval. Ma tahtsin enda kõlarit tagasi saada ja järgnesin sellele mehele. Kui ma olin jõudnud selle meesterahva lähedale, lõi ta mulle küünarnukiga vastu lõuga, mille tagajärjel tundsin ma valu ja millest tingituna mul silme eest mustaks läks. Ma ütlesin sellele mehele, kes oli minu kõrval istunud ja minu kõlari ära võtnud, et ma kutsun politsei. Ma võtsin oma telefoni, aga see mees hakkas mind taga ajama ja ma jooksin tema eest ära […]“ (KoTo, tl 4) Eitades küll kannatanu löömist, kinnitas ka A. Kägu oma ütlustes, et kannatanu järgnes talle kohe, kui süüdistatav oli kannatanu kõlari võtnud ja sellega ära minema hakanud (KoTo, tl 28–29). 5
(6)18. Seega kasutas A. Kägu kõlari tagastamist nõudnud kannatanu kallal vägivalda vahetult pärast seda, kui süüdistatav oli kõlari enda kätte võtnud ja asunud sellega kannatanust eemalduma. Vägivalla kasutamise ajal ei olnud A. Kägul veel tekkinud faktilist võimalust kannatanu kõlarit vabalt – s.o eelmisest valdajast sõltumatult – vallata ja kasutada, millest alates saaks rääkida uue valduse kehtestamisest ja seega ka lõpuleviidud vargusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-94-97). Vargus on lõpule viidud momendist, mil süüdlasel tekib faktiline võimalus asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole vargus lõpule viidud ning toimepanija varguse-tahtlus võib üle kasvada tahtluseks panna toime teine kuritegu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-95-96) Kuna käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ei olnud A. Kägu kannatanu löömise ajaks enda valdust kõlarile veel kehtestada jõudnud, oli ka võimalik varguse ülekasvamine röövimiseks. 19. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud:
- a)isiku suhtes kasutati vägivalda;
- b)vägivalda kasutati asja hõivamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 7). Vägivalda kasutatakse asja hõivamiseks mh ka siis, kui toimepanija, kes algselt soovis toime panna varguse, kasutab vara hõivamise lõpuleviimiseks teda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-54-13, p-d 2 ja 9). 20. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel kasutas süüdistatav kannatanu suhtes vägivalda just selleks, et viimane ei takistaks tal kõlari äraviimist ehk teisisõnu eesmärgiga viia lõpule enda valduse kehtestamine kannatanu kõlarile ja saavutada olukord, kus tal on võimalik kõlarit faktiliselt vabalt (kannatanust sõltumatult) vallata. Seega oli kõlari tagastamist nõudnud kannatanu kallal tarvitatud vägivald A. Kägu jaoks kõlari hõivamise vahend ja süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 200 lg 1 järgi röövimisena, nagu maakohus seda tegigi. 21. Kolleegium ei näe ka võimalust A. Kägu karistuse kergendamiseks. Maakohus karistas süüdistatavat KarS § 200 lg 1 sanktsiooni alammäärale vastava vangistusega ja apellatsioonist ega kriminaalasja teistest materjalidest ei nähtu KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlikke asjaolusid, mis lubaksid kohaldada praegusel juhul karistust alla seaduses sätestatud alammäära. 22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 13. novembri 2017. a otsuse muutmata ja A. Kägu kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)