← Eesti

2-16-7999/43

Obsah (4)§ 6§ 29§ 13§ 82

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-7999 Otsuse kuupäev Tartu, 23. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaa

) § 29 lg-le 1 ning leidis, et omanikujärelevalve lepingu tekst oli ühene ja arusaadav – teenuse mahu moodustavad konkreetsed ehitusetapid. Pooled leppisid kokku 3

(8)2-16-7999 tasustamises ehitusjärkude (valmimise ja selle üle tehtud omanikujärelevalve) kaupa ning iga ehitusjärgu osas oli kindlaks määratud teenuse hind. Hageja omanikujärelevalve teenuse osutamisele kulutatud aeg ei olnud tähtis. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei olnud alates
  1. augustist 2015 omanikujärelevalve lepingu pikenemisest tulenevat õigussuhet, millest oleks tulenenud kostja kohustus maksta igas kuus 13 526 euro 27 sendi suurust tasu. Maakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-le 3, hankedokumentidele ja hanketeatele ning leidis, et kokkulepitud lepingu tähtaja osas oli hankedokumentides ja omanikujärelevalve lepingus vastuolu. Maakohtu hinnangul oli hanketeates märgitud tähtaeg pakkuja jaoks konkreetne ajaline määratlus. Maakohus leidis, et vastuolu ei ole asja lahendamisel määrav, sest omanikujärelevalve lepingu p-s 1.2.2 leppisid pooled kokku lepingu dokumentide sisu vastuolu tagajärgedes. Omanikujärelevalve lepingu p-de 1.2.1 ja 1.2.2 järgi oli vastuolu korral esmatähtis leping ja seejärel prioriteetsuse järjekorras muud loetletud dokumendid. Maakohus tuvastas, et seega sõltus poolte tahte järgi omanikujärelevalve lepingu lõppemine ehitustööde tegelikust lõppemisest ning pooled ei leppinud kokku kuudes (42 kuud) arvestatavat tähtaega. Muuhulgas nähtus see asjaolust, et kostja küsis hagejalt
  2. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt. Kostja ja tunnistaja selgitustest järeldas maakohus, et kostja tahe oli maandada ehitustegevusega seotud ekstsessidest tulenevad riskid ning omanikujärelevalve lepingus ei olnud teadlikult tähtaega kuudes kindlaks määratud. Hageja algatatud korduvad läbirääkimised omanikujärelevalve lepingu muutmiseks kinnitavad, et hageja ei pidanud lepingut pikenenuks või uuesti sõlmituks. Kostja keeldumise tõttu jäi omanikujärelevalve leping muutmata. Maakohus leidis, et omanikujärelevalve leping ei pikenenud. Omanikujärelevalve leping ei olnud ka lõppenud, kuna selle tingimus (ehitustööde lõpetamine ja akteerimine) ei olnud RIITO Ehituse tehtud 20% V ehitusjärgu tööde osas saabunud. Hageja esitatud eksperdiarvamuses ei tuvastanud ekspert tööde mahu suurenemist, vaid tööde valmimise tähtaja edasilükkumist. Maakohus leidis, et töö sisu mõttes hageja töö maht ei suurenenud, vaid vastupidi, hageja teenusest jäi välja ca 80% V ehitusjärgu töödest. Maakohus tugines omanikujärelevalve lepingu p 1.2.2 viimasele lausele (erinevuse korral omanikujärelevalve osutatava teenuse mahu ja ulatuse osas kehtib põhimõte, et teha tuleb suurem maht/ulatus), p-le 3 teenuse osutamise aja kohta ning sellele, et kuna omanikujärelevalve lepingus oli kõik ammendavalt reguleeritud, siis ei olnud vaja üldtingimuste sätteid, ja leidis, et tööde ajalise pikenemise riski kannab praegu hageja. Maakohtu arvamust ei muutnud ka see, et tööde ajaline pikenemine sedavõrd suurel määral võib osal juhtudel olla hea usu põhimõttega vastuolus (

§ 6

lg 2) ja tingimus, millega hageja justkui ei vabanekski kunagi kohustusest temast sõltumatu asjaolu tõttu, seda kindlasti ka on. See asjaolu, ei andnud alust hagi rahuldamiseks, sest teenuse osutamise eest suurema tasu nõudmist ei pidanud maakohus põhjendatuks: oluliselt üle prognoositava ehitustähtaja läinud tööde omanikujärelevalve teenuse maht moodustas umbes 5% kogu teenuse mahust ning sellest 5%-st omakorda vaid 20% oli hageja osutatud teenus. Seega ei olnud tegemist riskiga, mis koormaks hagejat ülemäära või oleks ebaproportsionaalselt hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus leidis, et hageja taotletud suuruses lisatasu maksmine (ligi 2/3 omanikujärelevalve lepingu maksumusest) moonutaks oluliselt hanke tingimusi ja tähendaks teiste pakkujate ebavõrdset kohtlemist. Nende pakkumused olid esitatud teadmisega, et pakutud tasu eest tuleb teenust osutada tegelike ehitustööde lõppemiseni. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et kostja ei ole võlglane, puudus alus ka viivise väljamõistmiseks. 4

(8)2-16-7999
  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. oktoobri
  5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning muutis maakohtu otsuse põhjendusi, jättes lõppjärelduse hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus märkis, et kostjal ei tekkinud apellatsiooniastmes menetluskulusid. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaielnud ka selle üle, et hageja tegi kuni
  6. aasta augustini (k.a) omanikujärelevalvet. Pooled ei vaielnud selle üle, et ehitustööd pikenesid, hageja osutas pärast omanikujärelevalve lepingu tähtaja möödumist teenust ning hageja pidi ka pärast
  7. oktoobrit 2015 tegema kulutusi lepingu täitmiseks. Pooled vaidlesid omanikujärelevalve lepingu tingimuste tõlgendamise (eelkõige, kas omanikujärelevalve leping oli sõlmitud kuudes määratud tähtajaga või sündmuse saabumisega seotud tähtajaga) üle, st kas nad olid omanikujärelevalve lepingu p-s 3.2 märgitud teenuse mahu saavutamiseks kokku leppinud ka kindla aja või mitte. Ringkonnakohus leidis, et omanikujärelevalve lepingus ei olnud lepingu kestvust kindlaks määratud. Kuna poolte arusaamad omanikujärelevalve lepingu ajalise kestvuse kohta olid kardinaalselt erinevad, ei olnud võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet, millest saaks järeldada, kas lepingu tähtaeg oli kokku lepitud määratud sündmuse saabumisega (ehituse valmimine) või kindla ajaühikuga. Ringkonnakohus viitas

§ 29lg-le 4, lg 5 p-dele 1 ja 3–6 ning lg-le 6.

Ringkonnakohus viitas omanikujärelevalve lepingu p-le 1.2.1 ning selgitas, et lepingudokumentide pädevusjärjekord on järgmine: omanikujärelevalve leping, tellija vastused riigihanke menetluses esitatud küsimustele, hankedokumentide muudatused ja täiendused riigihanke menetluses, hankedokument 2 „Hanke eseme tehniline kirjeldus“, hankedokument 3 „Hankelepingu tingimused“, omanikujärelevalve pakkumise hind, omanikujärelevalve pakkumus ülejäänud osas. Omanikujärelevalve lepingu p 1.3 järgi juhinduvad pooled lepingudokumentides reguleerimata osas üldtingimustest. Ringkonnakohus viitas RHS § 43 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et hageja sai pakkumust tehes lähtuda ainult hankedokumentides toodud tingimustest ja oli nendega pakkumust tehes seotud. Ringkonnakohus hindas omanikujärelevalve lepingus (p-d 1.2.2, 1.3), hankedokumentides (hanketeate p-d II.3, II.1.5; hankedokumendi 2.1 p 7.1; hankedokument 3.2; hankedokumendi 2.3.1 p 3.6; hankedokumendi 3.2 ajakava), Merko Infraga sõlmitud lepingus (p-d 3.3, 3.3.1–3.3.13) ja pooltevahelises kirjavahetuses (nii enne omanikujärelevalve lepingu sõlmimist kui ka omanikujärelevalve lepingu lõppemisel) väljendatut ning leidis, et omanikujärelevalve leping sõlmiti kuudes määratud tähtajaks (42 kalendrikuuks). Hageja tegi pakkumise hanketeates toodud teenuse osutamise ajast lähtudes. Ei ole tõendatud, et pooled rääkisid enne omanikujärelevalve lepingu sõlmimist eraldi läbi omanikujärelevalve teenuse osutamise tähtaja sidumise tööde tegeliku valmimisega. Asjaolust, et omanikujärelevalve lepingu p 4.1 (otsuses ekslikult märgitud 4.1.1) järgi oli hagejale makstav tasu seotud ehitusjärkude valmimisega, ja poolte kirjavahetusest ei saa järeldada, et olenevalt ehitusjärkude valmimisest pidi hageja osutama teenust rohkem kui 42 kuud. Omanikujärelevalve lepingus nimetatud ehitusjärgud pidid Merko Infraga sõlmitud töövõtulepingu ja ajakava kohaselt olema tehtud 37 kuu jooksul. 5

(8)2-16-7999 Omanikujärelevalve lepingu sisu arvestades ei saa hagejale panna kohustust osutada teenust kindlaks määramata aja jooksul. Ringkonnakohus viitas, et omanikujärelevalve lepingu p-s 2.3 ja hankedokumendi 2.1 p-s 8.2.1 sätestatud tingimuse täitmine eeldas hagejalt igas kuus mitmele inimesele palgakulutuste tegemist. Seetõttu ei olnud omanikujärelevalve lepingu sõlmimine viisil, kus selle lõpptähtaeg ei sõltunud hagejast ja ta pidi ehitustööde perioodi pikenemisel kandma kulude kandmise riski, kooskõlas ka teenuse osutamise majandusliku loogikaga. Ka see viitas, et omanikujärelevalve leping sõlmiti määratud tähtajaks. Omanikujärelevalve lepingu p 3.1 järgi pidi hageja alustama teenuse osutamist lepingu sõlmimisest (3. aprill 2012). Seega oli omanikujärelevalve lepingu lõpptähtaeg 2. oktoober 2015. Hageja ei toonud esile ega tõendanud uue lepingu sõlmimise asjaolusid (vastavaid tahteavaldusi). Ringkonnakohus viitas

§ 13

lg-le 1, omanikujärelevalve lepingu p-dele 10.2 ja 10.3 ning leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et nad ei muutnud omanikujärelevalve lepingut kirjalikult. Ringkonnakohus viitas

§ 13

lg-le 3 ning oli seisukohal, et kostja ei nõustunud tasu maksmisega hageja soovitud viisil. Ka pärast

  1. oktoobrit 2015 võttis kostja hageja tehtud tööd vastu hageja koostatud omanikujärelevalve teenuse osutamise aktide alusel samal viisil nagu omanikujärelevalve lepingu kehtivuse ajal. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kuna omanikujärelevalve leping sõlmiti riigihanke tulemusel, oli kostjal võimalik lepingut muuta väga piiratud mahus ja ainult juhul, kui muutmise võimalus oli hankedokumentides. Lisaks nähtus ka tunnistaja ütlustest, et pooled teadsid omanikujärelevalve tähtaega ning RHS-st tulenevaid lepingu (tasu) muutmise piiranguid, kuid hageja jätkas ikka pärast omanikujärelevalve lepingu tähtaega teenuse osutamist. Hageja jätkas pärast
  2. oktoobrit 2015 omanikujärelevalve lepingu täitmist viisil, millega jättis kostjale mulje, et ta nõustus täitma lepingut omanikujärelevalve lepingus kindla summana kokku lepitud ja ehitusjärkude valmimise kohaselt väljamaksmisele kuuluva tasu eest. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast
  3. oktoobrit 2015 ei olnud kokkulepitud ehitustööd lõpetatud ja osa kokkulepitud tasust oli välja maksmata. Kuigi omanikujärelevalve lepingu muutmise kohta käivas kirjavahetuses avaldas kostja selgelt, et ei ole nõus hagejale lisaks lepingus kokkulepitule tasu maksma, ei lõpetanud hageja teenuse osutamist lepingu lõppedes. Hageja jätkas teenuse osutamist ja esitas kostjale omanikujärelevalve teenuse osutamise akte ja valminud ehitustöödele vastavaid arveid (ehk tasu arvestati omanikujärelevalve lepingu järgi, mitte kuupõhiselt). Seega sai kostja hageja käitumisest järeldada, et hageja nõustus teenust edasi osutama omanikujärelevalve lepingu p-s 4.1 kokkulepitud tasu kohaselt ning pooled ei muutnud omanikujärelevalve lepingut tasu osas. Isegi, kui hagejal oleks omanikujärelevalve lepingu p 3.1 ja üldtingimuste p 6.1.1 b järgi õigus nõuda kostjalt tasu kuuarvestusest lähtuvalt, ei tõendanud hageja, et esitas omanikujärelevalve lepingu p 4.7 kohaselt kostjale iga kuu arve 13 526 euro 27 sendi suuruse tasu saamiseks. Seega ei olnud hageja tasunõue muutunud

§ 82lg 1 järgi sissenõutavaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei jätnud hageja kostjale muljet, et on nõus osutama omanikujärelevalve lepingu perioodi lõppedes teenust omanikujärelevalve lepingus kindlaks määratud summaga ning et omanikujärelevalve teenuse osutamise tasu ei olnud muutunud sissenõutavaks arvete esitamata jätmise tõttu. Ringkonnakohtu otsus on ebaselge, üllatuslik ja vastuoluline. „Mulje“ ei ole õiguslik kategooria, millega saaks kohtuotsust põhistada. Otsusest ei selgu, kas kohus samastab „mulje“ tahteavaldusega. Kostja ei esitanud kohtumenetluses „mulje jätmise“ väidet ning otsuse põhistusest ja selles viidatud tõenditest nähtuvalt hageja niisugust muljet 6

(8)2-16-7999 ei jätnud. Ringkonnakohus ei arvestanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 147 lg-ga 2 ja

§ 82lg-ga 7.

Ükski norm ei sea nõude sissenõutavust sõltuvusse arve kui raamatupidamisliku dokumendi esitamisest. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis tähelepanuta, et omanikujärelevalve lepingus sissenõutavuse reegli puudumise tõttu tuli kohaldada üldtingimuste p 6.1.1 alapunkti d, mille kohaselt tekib tellijal lepingu tasu maksmise kohustus täies ulatuses pärast nõuetekohaselt osutatud lepingujärgsete teenuste lõpetamist. Kuigi ka üldtingimuste kohaselt tuleb tellijale esitada arve, on see tasumiseks vajalik raamatupidamislik dokument, mille esitamata jätmine ei mõjuta tasu sissenõutavaks muutumist tingimuse saabumisel. Kuna kirjavahetuses keeldus kostja omanikujärelevalve lepingut muutmast ja välistas suurema tasu maksmise võimaluse, ei olnud kuupõhiste aktide ja arvete esitamisel mõtet. Lisaks oleks kuupõhiste arvete esitamisega kaasnenud hagejale suures summas käibemaksu tasumise kohustus. See oleks suurendanud niigi väga kahjumlikuks kujunenud tööde maksumust. Ka nõude sissenõutavuse osas rajas ringkonnakohus otsuse asjaolule, mida pooled menetluses ei esitanud. Kui hageja nõude sissenõutavust oleks arutatud, oleks hageja seda asjaolu põhjendanud. Hagi oleks saanud rahuldada TsMS § 369 alusel. Asja menetlemisel oleks TsMS § 369 sisustamisel põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjendamata osas, milles leiti, et hageja pidi osutama teenust kokkulepitud hinnaga üksnes 42 kuud, kuid ei võetud seisukohta, kas ja missugune oli poolte tahe ja kas nimetatud perioodi ületamisel oli hagejal õigus saada õiglast tasu vastavalt tegelikult kulunud ajale. Ringkonnakohus nõustus, et hagejale ei saa panna kohustust osutada teenust kindlaks määramata aja jooksul, kuid ei põhjendanud, kas mulje jätmine on tahteavaldus.

  1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  3. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, TsMS § 654 lg 1 teise lause alusel laieneb see nõue ka ringkonnakohtu otsusele. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582, p 10;
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14;
  10. jaanuari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Kohtud tuvastasid, et omanikujärelevalve lepingu tähtaja osas oli omanikujärelevalve lepingus ja hankedokumentides vastuolu. Ringkonnakohus viitas otsuse põhjendustes lepingudokumentide pädevusjärjekorda määravale omanikujärelevalve lepingu p-le 1.2.1 ning leidis, et nimetatud punkti kohaselt pidid pooled esmajärjekorras lähtuma omanikujärelevalve lepingust ning alles seejärel hankedokumentidest. Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et omanikujärelevalve lepingus ei olnud lepingu kestvust kindlas ajaühikus määratud ning omanikujärelevalve lepingu p 3.2 kohaselt tuli teenust osutada kuni tegeliku ehitusperioodi lõpuni, leidis ringkonnakohus vastuoluliselt, et hageja sai pakkumust tehes lähtuda ainult hankedokumentides toodud tingimusest, oli nendega pakkumust tehes seotud ning omanikujärelevalve leping sõlmiti kuudes määratud tähtajaks. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, kui jättis omanikujärelevalve lepingu tingimusi tõlgendades omanikujärelevalve lepingu p 1.2.1 tähelepanuta ega lähtunud omanikujärelevalve lepingu kestvuse osas vastuolude kõrvaldamisel omanikujärelevalve lepingus sätestatust. Kolleegium leiab, et olukorras, kus ringkonnakohus tuvastas, et selgelt oli määratud 7

(8)2-16-7999 lepingudokumentide pädevusjärjekord, esmalt tuli lähtuda omanikujärelevalve lepingust ning nimetatud lepingus ei määranud pooled lepingu tähtaega kuudes, vaid kindla sündmuse saabumisega (tegeliku ehitusperioodi lõppemisega), sai lepingu kestvuse kindlaksmääramisel lähtuda poolte vahel omanikujärelevalve lepingus kokkulepitust, st teenust tuli omanikujärelevalve lepingu kohaselt pakkuda kuni ehitusperioodi lõpuni. Kuna lepingu kestvus oli reguleeritud omanikujärelevalve lepingus, ei olnud praegu omanikujärelevalve lepingu p 1.3 järgi vaja kohaldada ka üldtingimusi. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas lepingu tõlgendamisel

§ 29lg 1 kohaselt lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et muu hulgas nähtus poolte tahe, et omanikujärelevalve lepingu lõppemine sõltuks ehitustööde tegelikust lõppemisest, ka asjaolust, et kostja küsis hagejalt 27. veebruaril 2012, kas ta on valmis osutama teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, ning hageja vastas küsimusele jaatavalt. 11.

§ 6

lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Kolleegium leidis eelnevalt, et hageja pidi omanikujärelevalve lepingu järgi osutama omanikujärelevalve teenust kuni tegelike ehitustööde lõpuni, st omanikujärelevalve kestvus ei olnud kuudes kindlaks määratud. Kohtud on tuvastanud, et hagejale maksti omanikujärelevalve lepingu järgi välja kogu tasu ehk 568 103 eurot 50 senti (+ käibemaks). Kolleegiumi hinnangul ei esine seega asjaolusid, mille tõttu oleks omanikujärelevalve teenuse eest suurema tasu välja mõistmata jätmine hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium leiab, et eelneva tõttu oli õige jätta hagi rahuldamata. Eelnevast tulenevalt ei vasta kolleegium kassatsioonkaebuse asjakohatutele väidetele. 12. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei ole esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra. 13. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Henn Jõks Peeter Jerofejev Jaak Luik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.