← Eesti

2-16-15801/73

Obsah (10)§ 403§ 440§ 5§ 173§ 174§ 162§ 177§ 167§ 179§ 434

2-16-15801 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Otsuse kuupäev Rakvere, 21. märts 2018 kell 16.00 Tsiviilasja number 2-16-15801 Tsiviilasi AS-i Swedbank ha

§ 403lg 1 alusel lahendada hagi kirjalikus menetluses.

Kohus andis pooltele ja kolmandale isikule tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni 26.02.

  1. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  2. Kohus tutvunud hagiavalduse, kostja ja kolmanda isiku vastustega hagile ning poolte ja kolmanda isiku seisukohtadega, uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 403 lg 1 alusel kohus võib poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Määruses tuleb märkida ka asja lahendav kohtunik. Pooled ja kolmas isik on taotlenud tsiviilasja edasi kirjalikus menetluses lahendamist. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses, sest tsiviilasja raames esitatud tõendid võimaldavad seda teha. Põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmise nõue

  1. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et Swedbank AS (hageja) ja D. T (kostja) sõlmisid 09.03.2012 väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 3 338.12 eurot intressimääraga 22% aastas ning laenusumma tagastamise tahtajaga 27.02.2017 (I kd, t.lk. 32-35). Kostja kohustus tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol. Hagiavalduse kohaselt kostja ei täitnud kohaselt lepingust 1 tulenevat laenusumma tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustust, mistõttu tekkis kostjal võlgnevus. Hagiavalduse juurde lisatud tabeli (lepingul sooritatud operatsioonid) järgi seisuga 19.10.2016 on kostjal tekkinud laenulepingust 12-xxxx-VV tulenev võlgnevus kokku 1 983.39 eurot, s.h põhivõlgnevus 1 465.92 eurot, intress 125.35 eurot ja viivis 392.12 eurot (I kd, tl 59-62), mida hageja nõuabki kostjalt välja mõista.
  2. 22.07.2005 sõlmisid AS Hansapank (hageja õiguseellane) ja kostja laenulepingu nr 05-xxxx-EL, mille alusel andis AS Hansapank kostjale laenu summas 29 098 eurot, intressimääraga 6 kuu Euribor + 1.700% aastas ja tagastamise lõpptähtpäevaga 13.07.2015 (I kd, t.lk. 17-10). Laenulepingule nr 05151629-EL sõlmiti 07.11.2005 Lisa 1, 18.09.2006 Lisa 2, 09.03.2012 Lisa 3, 25.10.2012 Lisa 4, 09.12.2013 Lisa 5 (I kd, t.lk. 11-30). Lisa nr 5 kohaselt oli laenulimiit 54 655.67 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 13.04.2043 ning intressimäär 6 kuu Euribor + 1.635% aastas. Hagiavalduse ja selle juurde lisatud arvestuste (lepingul sooritatud operatsioonid) järgi seisuga 19.10.2016 on kostjal tekkinud laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev võlgnevus kokku 29 969.87 eurot, s.h põhisumma 25 769.26 eurot, intress 447.17 eurot, viivis 3 750.24 eurot ja menetlustasu 3.20 eurot (I kd, tl 48-58), mille väljamõistmist kostjalt hageja nõuab.
  3. Pooltel ja kolmandal isikul ei ole vaidlust kostja ja hageja vahel laenulepingute sõlmimise, kostjal laenulepingute alusel võlgnevuste tekkimise, laenulepingu nr 05-xxxx-EL tagatise võõrandamise ning kostjal laenulepingute alusel hagiavalduses toodud ulatuses põhivõlgnevuste ja intresside tekkimise üle. Kostja vaidles hagile intresside osas vastu. Nimelt 17.11.2016 esitatud vastuses kostja on teatanud 9

(13)2-16-15801 intressi vähendamise vajadusest (I kd, t.lk. 76). 02.10.2017 esitatud vastuses kostja on nõustunud kolmanda isiku 29.08.2017 vastuses toodud intresside arvestusega ja väikelaenulepingu intressi summaga 117 eurot. Samuti on kostja toetanud kolmanda isiku seisukohta laenulepingu 05-xxxx-EL intresside arvestuse osas (II kd, t.lk. 45). Kolmas isik üldse ei ole ühtegi laenulepinguga ettenähtud intressi määra vaidlustanud ega intresse ümber arvestanud. Kolmanda isiku vastuses toodule tuginedes ei nõustu kostja üksnes väikelaenulepinguga ettenähtud viivise määraga. Kostja ise ei ole selgesõnaliselt viivise määrasid vaidlustanud. Samas kostja on nõustunud kolmanda isiku seisukohtadega, mistõttu leiab kohus, et tegelikult vaidlustab kostja mitte intressi, vaid väikelaenulepingust tuleneva viivise määra. Lisaks taotleb kostja laenulepingust 05-xxxx-EL tuleneva viivise määra VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamist. 38. Kostjal ja kolmandal isikul ei ole vaidlust mõlema lepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse üle. Eelmises punktis tuvastatu alusel ei ole neil ka vaidlust laenulepingute alusel lepingutes fikseeritud määrades arvestatud intressivõlgnevuse üle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 231 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 440

lg 1 tulenevalt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja on sisuliselt võtnud hagi põhinõude ja viiviste osas õigeks.

§ 440

lg 3 sätestab, et tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. Nende sätete alusel kohus rahuldab hagi põhinõude osas ilma hagi rahuldamist täiendavalt põhistamata ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja väikelaenulepingust nr 12-xxxx-VV tuleneva põhivõlgnevuse 1 465.92 eurot ja laenulepingust nr 05-xxxx-EL tuleneva põhivõlgnevuse 25 769.26 eurot.

  1. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV alusel seisuga 19.10.2016 arvestatud intressi summas 125.35 (I kd, t.lk. 59-62) ja sama seisuga laenulepingu nr 05-151629-EL alusel arvestatud intressi summas 447.17 (I kd, tl. 48-57). Lisaks vastuväidete puudumise tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduses toodud menetlustasu 3.20 eurot. Lepingust 12-xxxx-VV tulenev viivis
  2. Selle lepingu sõlmisel leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja arvelduskontol ei ole laenusumma tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa, on pangal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt tüüptingimustes sätestatud tingimustel. Viivisemäär on toodud panga hinnakirjas (lepingu punkt 4, I kd, tl 32 pöördel). Lepingu sõlmimise ajal (alates 01.07.2011) kehtinud väikelaenulepingu tüüptingimuste punktis 8.
  3. oli toodud, et kui arvelduskontol ei ole kohustuste täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Väikelaenu tüüptingimuste punkt 8.2 kohaselt on viivisemääraks on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär (EKP intress) + 7% aastas (I kd, tl 33 pöördel ja tl 34).
  4. Kohus ei nõustu kolmanda isiku vastuväidetega, et kuna lepingu sõlmimise ajal oli viivisemäär tüüptingimustes konkreetselt toodud ja nii leping kui ka tüüptingimused on hageja ja kostja poolt lepingu sõlmimisel allkirjastatud, siis edasised hageja ühepoolsed hinnakirja muudatused ei oma tähendust viivisemäära osas. Kostja on kinnitanud väikelaenulepingu sõlmimisel, et lepingule 10

(13)2-16-15801 allkirjastamisega, et talle on esitatud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabeleht (I kd, tl 32 pöördel). Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehe kohaselt laenulepingu ülesütlemisega kaasnevad võla sissenõudekulud ning viivise tasumine arvestusega 22 % aastas (II kd, tl. 44 ja pöördel). 14.09.2015 hageja ütles mõlema laenulepingu üles (I kd, t.lk. 36).
  1. Õiged ei ole kolmanda isiku vastuväited hageja poolt väikelaenulepingule kohaldatud viivise määra võlaõigusseaduse (VÕS) 42 lg 3 p 14 alusel tühiseks tüüptingimuses lugemise vajaduse kohta. Nimetatud sätte kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Vaidlust ei ole selle üle, et väikelaenulepingus sätestatud intressimäär on 22% aastas. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesolevas vaidluses kostja ei ole vastuväiteid intressi määrale 22% aastas ega viivise määra kehtestamisele või muutmisele esitanud. Kolmas isik ei ole väitnud, et intressimäär 22% aastas kostjat ülemäära kahjustab. VÕS § 43 lg 1 sätestab, et sama seaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud tingimust ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada. Kostja ei ole lepingut üles öelnud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et viivise määr 22% aastas ei ole kostjat ülemäära koormav.
  2. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus leiab, et VÕS § 113 eesmärk ei ole kokkulepitud intressimäärast madalama viivise määra kehtestamine. Sätte eesmärgiks on kohustuste täitmise tagamine kohustuste rikkumisel rangemate santsioonide kohaldamisega. Intressist madalama viivisemäära kehtestamine aga ei pruugigi tagada lepingujärgsete kohustuste kohast täitmist, kuna sellisel juhul kohustuste täitmata jätmine teeb võlgniku positsiooni oluliselt soodsamaks ja võlgnikul võib tekkida lepingu rikkumise huvi, mis võib viia küll võlausaldaja poolt lepingu ülesütlemiseni, kuid selle tagajärjel tekib võlgnikul intressimäärast madalama viivise tasumise kohustus.
  3. Eeltoodus tulenevalt kohus rahuldab hagi väikelaenulepingust tuleneva viivise nõudes ja mõistab kostjalt hageja kasuks seisuga 19.10.2016 arvestatud viivise summas 392.12 (I kd, t.lk. 59-62), alates hagi esitamist 20.10.2016 kuni otsuse tegemiseni 21.03.2018 määraga 22 % põhinõudelt 1 465.92 eurolt arvestatud viivise 456.80 eurot (22% : 365 x 1 465.92 eurot x 517 päeva) ning edasi alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0.06% põhinõudelt päevas. Laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev viivis
  4. Selle laenulepingu alusel arvestatud viivise üle kostjal ega kolmandal isikul vaidlust ei ole. Kolmas isik on taotlenud viivise määra vähendamist. VÕS § 113 lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 ei ole kohtu jaoks imperatiivne. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, 11
(13)2-16-15801 arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
  1. Hageja ja kostja vahel 09.12.2013 sõlmitud laenulepingu nr 05-xxxx-EL Lisa nr 5 tüüptingimuste punkti 7.1 alusel viivise määra kehtestamisel lähtub pank seaduses sätestatud nõuetest (I kd, t.lk. 29). Maakohus ei nõustu kolmanda isiku taotlusega kostja kasuks arvestatud viivise määra vähendamisega. Seni poolte vahel toimunu, samuti menetluse käigus kostja poolt kohustuste üldse täitmata jätmist arvestades, ei pea maakohus põhjendatuks viivise määra vähendada. Menetluses esitatud tõendite ja väidete järgi ei ole võimalik järeldada, et 25 769.26 eurot põhikohustuse täitmata jätmise eest 16.10.2016 seisuga seadusejärgses määras arvestatud viivis 3 750.24 eurot kostjat ülemäära kahjustab. Sellepärast kohus rahuldab hagi ka selle lepingu alusel arvestatud viivise osas ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduses toodud viivise 3 750.24 eurot (I kd, t.lk. 48-58), alates hagi esitamist 20.10.2016 kuni otsuse tegemiseni 21.03.2018 määraga 22 % põhinõudelt 25 769.26 eurolt arvestatud viivise 2 920.05 eurot (8% : 365 x 25 769.26 eurot x 517 päeva) ning edasi alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Abikaasade kohustuste tuvastamisest
  2. Kostja on taotlenud kolmanda isiku kaasamist põhjusel, et kostja arvates vastutab kolmas isik koos kostjaga hageja ees rahaliste kohustuste täitmise osas ühiselt, kuna laenuleping nr 05-xxxx-EL sõlmiti ajal, mil kostja ja kolmas isik olid abielus (I kd, t.lk. 76). 02.10.2017 seisukohas on kostja palunud kajastada otsuses, et mõlemad laenulepingud olid sõlmitud ajal, mil kostja ja kolmanda isiku vahel oli kehtiv abielu (II kd, t.lk. 45).

§ 5

lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Laenukohustuste ühiseks kohustusteks lugemises taotlemisel on kostja tuginenud Harju Maakohtu 18.04.2016 otsuse tsiviilasjas 2-14-xxxx, millega loeti laenulepingust nr 05xxxx-EL tulenev laenujääk seisuga 02.12.2014 summas 54 082.32 eurot D. T’i ja N. T’i solidaarkohustuseks AS-i Swedbank ees. Kolmas isik oma 14.11.2017 seisukohas ei ole sellega nõustunud, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 otsuse resolutsiooni punkt 1 tühistas Harju Maakohtu 18.04.2016 otsuse osas, millega loeti kolmanda isiku ja kostja solidaarkohustuseks laenujääk Swedbank AS-i ees, mis tuleneb Swedbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-xxxxEL. Seega menetluses esitatud tõendite alusel ei ole maakohtul võimalik järelda, et hageja ja kostjal vahel sõlmitud ja käesolevas asjas vaidluse all olnud laenulepingustes tulenevad kohustused on kostja ja kolmanda isiku ühised kohustused hageja ees. Sellepärast jätab kohus kostja taotluse selles osas rahuldamata. Menetluskulud 48.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 49.

§ 162lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 1 000 eurot (I kd, t.lk. 73), mis kuulub väljamõistmisele kostjalt. 50.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist 12

(13)2-16-15801 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on hagis nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 51. Käesolevas asjas 08.08.2017 tehtud kohtumäärusega rahuldati kolmanda isiku riigi õigusabi taotlus ja N. T’ile anti riigi õigusabi isiku tema esindamiseks käesolevas tsiviilasjas, kohustusega hüvitada 50% riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi kuludest 6 kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramist. Viru Maakohtu 21.03.2018 kohtumäärusega rahuldati kolmanda isiku esindaja riigi õigusabi korras esitatud tasutaotlused osaliselt ning mõisteti välja riigi eelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Lillo & Partnerid kasuks kokku koos käibemaksuga 525.60 euro vandeadvokaat Henn Koduvere poolt käesolevas tsiviilasjas kolmandale isikule osutatud riigi õigusabi eest. 52.

§ 167

lg 1 tulenevalt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. Kuna hagi rahuldatakse, siis kolmanda isiku menetluskulusid ei ole võimalik hagejalt välja mõista. Kuna hagi rahuldatakse, siis 08.08.2017 kohtumäärusest ja RÕS § 27 lg 1 p 1,

§ 179

lg 1, § 180 lg 4 tulenevalt kuulub kolmandalt isikult väljamõistmisele riigituludesse ½ riigi õigusabi tasu ja õigusabi kuludest summas 262.80 eurot (525.60 x 50%), mis tuleb tasuda 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt summas 43.80 eurot (262.80: 6) Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele vastavalt kas nr EE351010052031000004 AS-is SEB Pank, nr EE502200221014193355 AS-is Swedbank, nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE401700017002872300 AS-is Luminor Bank, personaalse viitenumbriga 99918700016905. 53. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 630 lg 2 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/ Ifret Mamedguseinov kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.