Obsah (6)

§ 152§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.06.2017; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-17-118 Haldusasi R. M kaebus Pol

§ 152

lg 1 punktile 4, sest Politsei- ja Piirivalveamet oli teinud sundvõõrandatavate relvade suhtes uue ümberhindamise, mis tähendas seda et protsessuaalses mõttes oli eesmärk saavutatud ja seda olenemata sellest, et kaebaja ei nõustunud ka 22.12.2016 tehtud ümberhindamise tulemustega. Selles osas oli uus kaebus ka esitatud.

1. Tallinna Halduskohtu 09.03.2017 määrusega võeti menetlusse R. M kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2016 otsuse (akt) tühistamise- ning sundvõõrandatavate relvade ümberhindamise kohustamise nõudes (tl 12).
2. Politsei- ja Piirvalveamet vastas kaebusele 07.04.
4. Tallinna Halduskohtu 11.05.2017 määrusega määrati asi läbivaatamisele kohtuistungil. 31.05.2017 toimunud kohtuistungil võeti haldusasja materjalide juurde ka haldusasja nr 3-16-1747 toimik. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5. Kaebaja leiab, et aktis määratud hinnad ei vasta keskmistele müügihindadele ning et selles puuduvad tõendused relvade füüsilistele puudustele. Kaebaja selgitab, et Politsei- ja Piirivalveameti poolt konfiskeerimisaktil on relvade seisukord märgitud keskpäraseks. Komisjoni hinnangul on relv IŽ numbriga Э3245 rikutud ja relva kandmine ohtlik ning relval IŽ-94 numbriga 94 on kaba katki. Kui H. R tegi
6. aastal relvadele ülevaatust, siis eelpool mainitud vigastusi ei täheldatud. Alates juulist 2013 kuni käesoleva ajani on relvad olnud Politsei- ja Piirivalveameti valduses. Kaebaja arvates ei ole 2 akti allkirjastanud komisjoni liikmed tutvunud relvade seisukorraga. Kaebaja leiab, et sisuliselt ei ole võõrandamise hindu muudetud. Uus komisjon on otsinud õigustusi hinna muutmata jätmiseks.
7. Täiendavas 02.05.2017 seisukohas märgib kaebaja, et relvade sundvõõrandamise aktis ei ole märgitud hindamise moodustumise protsess. Teise hindamisakti hinnad ei erine millegi poolest esimesest. Akti sisu on viidud vastavusse vaid nõuetega. Kaebajale on tekkinud arusaam, et eksperdid ei ole isegi näinud hinnatavaid relvi. Aktis märgitud vigastused said relvadele tekkida perioodil, mil need olid Politsei- ja Piirivalveameti valduses. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Vastustaja leiab, et otsus on põhjendatud ja selle vastuvõtmisel ei ole rikutud menetlus- või vorminõudeid, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. Otsus on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ja sellisena see ei saa rikkuda mingeid kaebaja subjektiivseid õigusi.
9. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on kaasanud ekspertkomisjoni isikud, kellel on erialased teadmised relva seisukorra hindamisel. Sellega on tagatud, et relva hindamisel ja selle väärtuse määramisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumitest. Vaadeldud on igat relva eraldi ning kirjeldatud selle tehnilist seisukorda. Samuti on arvestatud kaebaja arvamusega relvade maksumuse kohta ning esitatud vastuväiteid tema hinnangule. Põhjendatud on iga relva maksumuse kujunemist. Võõrandamise korra kohaselt keskmine müügihind võetakse konkreetse relva väärtuse määramise aluseks, mitte ei määrata relvale keskmine müügihind. Relva väärtus võib sõltuvalt selle seisukorrast ning turusituatsioonist, sh nõudlusega seda liiki relvade järele, varieeruda kas üles- või allapoole. Haldusorganilt ei saa nõuda rikutud ja kasutusohtliku relva sundvõõrandamist. Ka ei saa võrrelda omavahel mittekorras olevat relva sama liigi tehniliselt korras relvaga või selle uuema mudeliga. Asjaolu, et R. M ei ole nõus temale kuulunud relvade väärtustega, ei tähenda, et haldusorgan oleks hinna määramisel eksinud. R. M ei ole millegagi ümber lükanud otsusega tuvastatud asjaolusid, sh relvade seisukorra kohta. Vastustaja hinnangul on komisjoni arutluskäik ning tulemus selgelt jälgitav ja loogiline.
10. Vastustaja selgitab, et 15.06.2016 on Pärnu politseijaoskonna Pärnu teeninduse spetsialist H. R teinud otsuse nr 4.2-1/27259-1, millega otsustati sundvõõrandada R. Mle kuuluvad relvad ning otsuses on märgitud sundvõõrandatud relvade maksumus. Otsustati sundvõõrandamise kasuks ja teavitati relvade maksumusest, kuid tegemist ei olnud ekspertkomisjoni otsusega Korra § 3 lg 1 mõttes. Tegemist on erineva õigusliku järelmiga otsustega. Selles menetluse etapis ei olnud siseministri 18.03.2015 määruse nr 12 „Sundvõõrandatud relva ja laskemoona realiseerimise kord“ või Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määruses nr 416 „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise kord“ nõudeid haldusaktile esitatud. Teises etapis tegeleb relvade sundvõõrandamisega ekspertkomisjon, kelle tegevusele ja haldusakti vormistamisele on esitatud konkreetsed nõuded. Nimetatud põhjustel on menetluskäik erinevalt dokumenteeritud. Tähele tuleb panna, et komisjoni koosseisud esimeses ja teises etapis on erinevad. Seega on relvadega tutvunud ja oma hinnangu andnud kaks sõltumatut komisjoni. Kuna R. M jättis relvade edasise käitlemise riigi otsustada, siis on tal nüüd piiratud võimalused sundvõõrandamise protsessis kaasa rääkimiseks. Vastasel juhul oleks R. M saanud relvad võõrandada just temale sobivatel tingimustel ja hinnaga. Käesolevaks ajaks on hüvitis R. Mle ka üle kantud. Optilise sihiku osas on võetud kaebajaga ühendust, et see tagastada. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
11. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2016 otsustust (akti), millega hinnati sundvõõrandamisele kuuluvaid relvi ja määrati kindlaks vastavate hüvitiste suurus. Vintraudse püstoli eest määrati hüvitiseks 200 eurot, kombineeritud püssi IŽ-94 eest 50 eurot ja sileraudse püssi IŽ-54 osas jäeti hüvitis määramata. Kaebaja taotleb eelnimetatud otsustuse või akti tühistamist ning sundvõõrandatavate relvade ümberhindamise kohustamist.
12. Antud juhul on vaidluse all üksnes sundvõõrandatavate relvade suhtes määratud hüvitise suuruse õiguspärasuse küsimus. Vastustaja on muu hulgas märkinud, et kaebaja oleks võinud ise relvad talle sobivate hindadega realiseerida, kuid see ei olnud kohustuslik ning sundvõõrandatavate relvade eest õiglase hüvitise määramise kontekstis see enam otseselt asjassepuutuv ka ei ole. Hüvitise suurus ei sõltu relvaomaniku varasemast tegevusest või tegevusetusest.
13. Relvaseaduse alusel sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrusega nr 416 kehtestatud kord. Määrusega nr 416 kehtestatud korra teise paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt tuleb Politsei- ja Piirivalveametil määrata sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 tähenduses, kusjuures relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel peab olema aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Kaebaja on seisukohal, et aktis nimetatud hinnad nendele tingimustele ei vasta, et komisjoni liikmed ei ole relvade seisukorraga tegelikult üldse tutvunud ja et otsiti õigustusi varasema hinnangu, mille puhul ei olnud tegemist eksperdikomisjoni otsustusega, muutmata jätmiseks.
14. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Kaebaja on varasema haldusasja ehk haldusasja nr 3-16-1747 raames esitanud ka ülevaate vintraudese püstoli Glock-19 müügihindadest, mis on suurusjärgus 500 eurot (tl 32-35). Kaebaja on esitanud ka omapoolse hinnangu kasutatud jahirelvade hariliku väärtuse osas, pidades selleks ühe sundvõõrandatava relva suhtes 200 euro-, ning teise osas 600 euro suurust summat. Vaidlustatud aktis on sundvõõrandatavate relvade seisukorda küll lühidalt kirjeldatud, kuid samas ei nähtu, et kuidas see võiks haakuda relvade keskmise müügihinnaga. Aktis on märgitud, et püstol Glock-19 puhul on tegemist vana mudeliga, et relv on kasutatud, hooldamata ja kulumisjälgedega, kuid see on pelgalt kirjeldus ning sellest ei ilmne mingisugust seost kasutatud relvade keskmiste müügihindadega. Kasutatud relvad, mida hoiustatakse politseiasutuses ja millele on juurdepääs piiratud, ongi reeglina hooldamata ning üldjuhul on kasutatud relvad ka kulumisjälgedega. Kombineeritud püssi IŽ-94 puhul on viidatud samuti kulumisele ning märgitud, et taolised relvad ei ole turul nõutud. Samas, kui taolised relvad ei ole nõutud, siis on ka keskmine müügihind selle võrra väiksem, kuid taolist taustinformatsiooni ja võrdlust ei ole aktis esitatud. Mis puutub aga sileraudsesse püssi IŽ-54, siis see on hinnatud ümberehitatuks ja ohtlikuks ning seega väärtusetuks. Eelnimetatu ei ole aga kooskõlas relva ja laskemoona 31.07.2013 üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl 34) märgituga, mille kohaselt oli kõikidel üle antud relvadel keskpärane seisund. Keskpärase seisundiga relva väärtusetuks hindamine tekitab aga küsitavusi. Keskpärase seisundiga kasutatud relvade suhtes määratav väärtus peaks olema ligilähedane kasutatud relvade keskmise müügihinnaga ja selle pinnalt kindlaks määratava hariliku väärtusega. Vastustajaga tuleb küll nõustuda, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrusega nr 416 vastu võetud korra § 2 lõikele 2 on relva hariliku väärtuse määramisel relva keskmine müügihind üksnes aluseks ning relvale ei määrata keskmist müügihinda, kuid mingisugused üldised näitajad peaksid olema taustinformatsioonina esitatud, sest vastasel korral muutub määruses fikseeritud keskmise müügihinna aluseks võtmise nõue sisutuks. Käesoleva vaidluse raames võimaldas kohus Politsei- ja Piirivalveametil esitada (kohtunõue, tl 33) mingisuguse valikulise 4 perioodi pinnalt ülevaatlikku statistikat sundvõõrandamisele kuuluvate relvade eest hüvitiste määramise juhtumite arvu, keskmise hüvitise suuruse ning sealhulgas ka IŽ-54, IŽ-94 ja Glock-19 tüüpi relvade keskmiste hüvitiste osas, samuti nende juhtumite hulga kohta, kus hüvitise suuruseks määrati 0, kuid vastustaja ei pidanud seda vajalikuks. Politsei- ja Piirivalveamet põhjendas andmete esitamata jätmist sellega, et sundvõõrandatavate relvade hinna osas statistikat ei peeta (kohtuistungi protokoll, tl 36), kuid seda ei saa arvestatavaks selgituseks pidada. Haldusasja nr 3-16-1747 juurde esitatud aktist (tl 9-11), millel on üksnes kaebajat puudutav informatsioon ning teiste isikute kohta käivad andmed kustutatud, ilmneb, et hinnati 151 sundvõõrandamisele kuuluvat relva. See arv ei olegi väga väike, mis tähendab seda, et isegi sellelt pinnalt oleks saanud teatavaid statistilisi üldistusi teha ning keskmised hinnad kas siis kõikide relvade või vastava mudeli osas välja tuua. Näiteks olukorras, kus teatavat võrdlust võimaldavate relvaliikide ja mudelite suhtes määratud keskmised hüvitised, mis omakorda baseeruvad keskmise müügihinna pinnalt määratud harilikul väärtusel, asetuksid samasse suurusjärku kaebaja relvadele määratud hüvitisega ning sileraudsete püsside IŽ-54 väärtusetuks hindamine oleks üsna sagedane või suhteliselt tavapärane, põhimõttelisi küsimusi ei tekiks. Praegu on aga tegemist situatsiooniga, kus mingisugust keskmisele hinnale viitavat taustinformatsiooni vaidlustatud aktist ei nähtu ning vastustaja ei ole soovinud tekitada selles osas selgust ka käesoleva menetluse käigus. Lisaks eelnevalt välja toodud vastuoludele, viitab aga eelnimetatu veelgi sellele, et seisukohad sundvõõrandatavate relvade hinna ja ühe relva väärtusetuks pidamise kohta võib lugeda ebaveenvateks. Vastustaja on märkinud, haldusasjas nr 3-16-1747 vaidlustatud 15.06.2016 otsust arvesse võttes, et relvade väärtust on hinnanud kaks erinevat komisjoni, millest võiks nagu järeldada, et see peaks 22.12.2016 akti usaldusväärsust täiendavalt kinnitama, kuid tegelikult on vastupidi. Asjaolu, et kuueliikmeline eksperdikomisjon jõudis põhjalikku kaalutlemist ja relva hariliku väärtuse kindlakstegemist vajavas küsimuses punktipealt samasugusele tulemusele nagu väiksemate volitustega komisjon varasemalt, selle otsustuse veenvuse taset ei tõsta. Kohus ei saa haldusorgani asemel hüvitise suurust kindlaks määrata, küll aga kontrollida seda kas haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eelduste nõue on täidetud ja kas seejuures ei ole tehtud kaalutlusvigu. Antud juhul tuleb vaidlustatud otsustus ebapiisava motiveerituse ja kaalutlusvigade tõttu tühistada. Põhivaidluse kontekstis vaadeldava ning akti vormis koostatud 22.12.2016 otsustuse õigusvastaseks osutumise tulemusena on vaja rahuldada ka kaebaja teine nõue, mis sellega otseselt seostub ning kohustada vastustajat kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate relvade osas määratava hüvitise suuruse küsimust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama.
15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskuluna 15 euro suuruse riigilõivu välja mõistmist vastustajalt (kohtuistungi protokoll, tl 37). Kohus lähtub eelnimetatust ning see summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2018 kohtuotsuse 5 RESOLUTSIOON
16. Jätta R. M avaldus kaebuse muutmiseks rahuldamata.
17. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
18. juuni
19. a otsus haldusasjas nr 3-17-118 muutmata.
20. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018, välja arvatud

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

6