Obsah (11)

§ 436§ 373§ 651§ 456§ 693§ 232§ 164§ 173§ 162§ 218§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 22.03.2018, Tallinn Tsiviilasja

) § 423 lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata poolte nõuded E OÜ osa jagamiseks, sest ühingu 19.09.2016 registrist kustutamise tõttu ei ole võimalik selles osas hagi ja vastuhagiga taotletavat eesmärki enam saavutada. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ega määranud neid seetõttu ka kindlaks.

1. Poolte abielu lõppes 12.05.
2. Ühisvara koosseisu kuuluvate esemetena tuvastas kohus korteri, laenu tagastamise kohustuse vastavalt laenulepingule ja selle lisale 20.04.2016 seisuga 8887 eurot, osaühingute osad ja 10 798 eurot ühist raha, mida hageja ei kasutanud perekonna huvides. Korter on põhjendatud müüa avalikul enampakkumisel ja sellest saadud tulemi arvel tuleb tasuda laenukohustus. Samuti on 4 põhjendatud sarnaselt müüa OÜ V osa. Mõlema müügi tulemist järgi jääva raha tuleb jagada poolte vahel võrdselt.
3. E OÜ osakapitali suurendamisel kandis hageja oma arvelduskontolt äriühingu arvelduskontole üle 10 798 eurot rohkem kui summa, mis oli vajalik tema nimel märgitud osa suurendamiseks. Kuna hageja ei ole seda raha kasutanud perekonna huvides, tuleb 10 798 eurot arvata ühisvara hulka ja välja mõista hagejalt kostjale hüvitis 5399 eurot. Apellatsioonkaebus
4. 22.12.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis hagejalt kostjale välja 5399 eurot (otsuse resolutsiooni punkt 3.5), ja jätta vastuhagi selles osas rahuldamata.
5. Maakohus jättis kostja nõude 5399 euro suuruse hüvitise saamiseks õiguslikult kvalifitseerimata, millega rikkus

§ 436lõiget 7 ja 438 lõiget 1.

Kohus lahendas hüvitise nõude olukorras, kus kostja ei olnud seda piisava selgusega esitanud. Kostja märkis 16.02.2016 menetlusdokumendis, et soovib kahe osaühingu osa eest rahalise hüvitise väljamõistmist 15 865.30 eurot. Kuigi kostja 15.06.2016 kohtuistungil nõudis mh hüvitist 15 865 eurot ja hageja poolt ühisvarast raisatud summast 24 334.50 euro hüvitamist, siis samal istungil kostja loobus oma väidetest. Hageja sai sellest aru, et kostja ei nõua summa hüvitamist, mille hageja on väidetavalt kasutanud mitte perekonna huvides. 13. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust ega kontrollinud, kas kostja nõue 5399 euro saamiseks vastab

§ 373tunnustele.

Alles pärast vastavat kontrolli saanuks kohus kohustada pooli esitama selle nõude osas arvamused, asjaolud ja tõendid. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.03.2017 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse võtta vastu täiendavad tõendid.
3. Riigikohus tühistas 27.09.2017 ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsuse resolutsioon hagejalt 5399 euro väljamõistmise osas, tõendite vastuvõtmisest keeldumise ja menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1, 2, 4, 6 ja 7). Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud Riigikohtu 27.09.2017 otsusega käesolevas asjas ja tsiviilasja materjalidega ning hinnanud täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi hüvitise 5399 eurot hagejalt kostjale väljamõistmiseks. Maakohus rikkus selle vastunõude lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab kostja vastunõude hagejalt hüvitise 5399 eurot saamiseks 5 rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium jaotab poolte menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes. 18.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas vaidlustab hageja maakohtu otsust ainult osas, milles kohus rahuldas kostja vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 5399 eurot (resolutsiooni punkt 3.5). Maakohtu otsus on

§ 456

lõike 2 punkti 1 alusel jõustunud osas, milles lõpetati poolte ühisomand korteriomandile selle müümisega avalikul enampakkumisel ja otsustati müügist saadava raha arvel täita poolte solidaarkohustus Swedbank AS-i ees ning üle jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Samuti on maakohtu otsus jõustunud osas, milles otsustati müüa V OÜ osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. 19.

§ 693

lõike 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 27.09.2017 otsuses selgitas Riigikohus mh järgmist: maakohtu otsusest saab järeldada, et kohus rahuldas hüvitise nõude kehtiva PKS-i redaktsiooni § 34 lõike 3 alusel, kuid kuna vaidlusalune raha ülekandmine äriühingule toimus enne 01.07.2010, siis tuleb nõude lahendamisel vastavalt PKS § 210 lõike 2 esimesele lausele lähtuda PKS-i eelnevast redaktsioonist (punktid 18, 19); hüvitise nõude aluseks võib olla PKS-i eelneva redaktsiooni § 19 lõike 2 punkt 4, kui leiavad tuvastamist selle kohaldamiseks vajalikud eeldused. Tulenevalt Riigikohtu juhistest võttis kolleegium korraldava määrusega (t III kd lk 24-25) vastu apellandi poolt esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid, selgitas kohalduva PKS-i sätte eelduseid ja tõendamiskoormist ning andis pooltele võimalused tuua kohtu ette asjakohaseid elulisi asjaolusid vajadusel koos täiendavate tõenditega. Menetlusosalised neile antud võimalust ei kasutanud, mistõttu lahendab kolleegium apellatsioonkaebuse, võttes arvesse lisaks maakohtus kogutud tõendite kogumile apellatsiooniastmes täiendavalt kogutud Tavid AS maksekorraldust nr 4990 25.05.2010, osa müügilepingut 27.05.2010 ja tõendit 27.05.2010 äriregistrile dokumentide esitamise kohta (t II kd lk 165, 166-168, 169). 20. Vaidlustatud hüvitise nõude alusena tugines kostja maakohtus sellele, et hageja ei kasutanud 27.05.2010 E OÜ-le ülekantud 260 000 kroonist (16 617 eurost) 10 798 eurot perekonna huvides, mistõttu tuleb tal ½ sellest endisele abikaasale ühisvara jagamisel hüvitada (t II kd lk 47,48, 88, 89, 137). 21. Kolleegium on tõendite

§ 232

lõike 1 alusel kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et kostja ei suutnud lükata ümber eeldust, et abielu ajal ühe abikaasa arvelduskontole laekuvad rahalised vahendid on poolte ühisvara (kehtinud PKS § 14 lõige 1). Kostja tõendas, et tema kontole laekus 25.05.2010 T AS-lt 300 000 krooni selgitusega „Order 5361, E OÜ põhikapitali suurendamine, XX“, kuid ei toonud esile ega tõendanud selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid kohtule piisava veenvuse ja elulise usutavuse, et lugeda tuvastatuks kostja väide, mille kohaselt oli rahasumma talle ülekantud konkreetse käsundi täitmise eesmärgil. Ka ringkonnakohtu poolt antud täiendava tähtaja jooksul ei selgitanud apellant, kelle vahel oli sõlmitud ja millise sisuga kokkulepe, mille alusel AS T raha üle kandis. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et AS T oleks olnud E OÜ osanik või oleks selleks saanud. Ka on tegemist suurema 6 rahasummaga, kui apellant kandis 27.05.2010 üle osaühingule (300 000 vs 260 000). Arvelduskonto väljavõttelt (t II kd lk 39) nähtub, et samal kuupäeval enne T AS-ilt raha laekumist oli apellant juba teinud E OÜ-le ülekande 250 000 krooni selgitusega „põhikapitali suurendamine“. 26.05.2010 tegi apellant sama selgitusega ülekande osaühingule suuruses 10 000 krooni. Seega oli ta osaühingule tasunud juba 260 000 krooni, kuid kandis 27.05.2010 veelkord üle 260 000 krooni selgitusega „osakapitali suurendamine, XX 91 000 EEK, SS 91 000 EEK ja KK…“. Samal kuupäeval kandis osaühing 260 000 krooni apellandile tagasi.

1. Kuna kostja ei suutnud tõendada, et 25.05.2010 laekunud rahasumma ei muutunud abikaasade ühisvaraks, tuli kostjal (vastustajal) hüvitise nõude maksmapanekuks tõendada kehtinud PKS § 19 lõike 2 punkti 4 kohaldamiseks vajalikud asjaolud: et apellant omandas 27.05.2010 ülekantud ühisvara arvel oma lahusvarasse mingi nõude kellegi vastu, ja et selle nõude väärtuse võrra suurenes abielu ajal apellandi lahusvara väärtus (Riigikohtu lahendi punkt 21). Kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud. Ka ei toonud kostja esile ega tõendanud, et abikaasad oleksid 27.05.2010 ühisvara ülekandest osaühingule omandanud mingi nõude ühisvarasse, mida oleks võimalik jagada kui muud ühisvara. Samuti ei esitanud kumbki pooltest taotlust võimaliku nõudeõiguse muu ühisvarana jagamiseks (Riigikohtu lahendi punkt 22). Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud materiaalõiguslikud eeldused kostja hüvitise nõude suuruses 5399 eurot rahuldamiseks.
2. Eelpool käsitlemata apellandi väidetele vastas Riigikohus käesolevas asjas tehtud lahendi punktides 26.1 ja 26.
3. Riigikohus leidis, et kostja hüvitise nõue vastas

§ 373

lõike 1 punktile 3, sest hagi ja vastuhagi on omavahel seotud ja nende ühine läbivaatamine võimaldas asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. Riigikohus lisas, et isegi kui maakohus oleks kostja hüvitise nõuet praeguse asja raames alusetult menetlenud, ei saaks seda juba ainuüksi menetlusökonoomilistel kaalutlustel lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mis annaks aluse kohtuotsuse tühistamiseks. 24. Maakohus jättis menetluskulud

§ 164lõike 1 alusel poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotust ei vaidlustatud. Seega on maakohtu otsus ka selles osas jõustunud (

§ 456

lõike 2 punkt 1).

§ 173

lõigete 1 ja 3 alusel jaotab kolleegium poolte menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes (vt ka Riigikohtu lahendi punkt 28). Kuna nii apellatsioon- kui kassatsioonkaebus kuulusid rahuldamisele jäävad nende menetlustega seotud kulud

§ 162lõike 1 alusel vastustaja kanda.

1. Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks apellandi põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes. Vastavalt 2 esindaja (A.Orlovski ja v/adv U.Arumäe) poolt esitatud kulunimekirjadele koosnevad apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes: 1) tasutud riigilõivust 300 eurot; 2) A.Orlovski tasust kokku 482.50 eurot, sh 4h kulus kaebuse koostamisele, 0,5h vastustaja vastusega tutvumisele ja 2h kohtu nõudmisel täiendavate seisukohtade koostamisele, esindaja tunnitasu 75 eurot (käibemaksuta); 3) v/adv tasust kokku 1,2h eest, kui esindaja 19.10.2017 tutvus kohtu kompromissettepanekuga ja suhtles kliendiga ning 20.10.2017 tutvus kohtu kirjaga ja edastas selle kliendile. Vastavalt kulunimekirjadele koosnesid apellandi menetluskulud Riigikohtus tasust vandeadvokaadist esindajale, 7 kes koostas kassatsioonkaebuse 4,5h, esindaja tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi menetluskulude taotlus on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ja vajalik oli kulu seoses A.Orlovski teenustega kokku 6,5h. Mõistlik ja kohtupraktikaga kooskõlas on ka mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu suurus 75 eurot ning kulu riigilõivule vastavalt riigilõivuseadusele 300 eurot. Samuti on põhjendatud ja vajalik kulu seoses Riigikohtumenetlusega vandeadvokaadist esindajaga, kuna vastavalt

§ 218

lõikele 3 saab Riigikohtus teha hagimenetluses menetlustoiminguid ainult vandeadvokaadi vahendusel. 4,5h kulutamine kassatsioonkaebuse koostamisele on kolleegiumi hinnangul, arvestades vaidluse sisu ja mahtu, mõistlik ajakulu. Ka on vandeadvokaadist esindaja tunnitasu suurus 110 eurot (lisandu käibemaks) mõistlik. Küll aga ei olnud vajalik vandeadvokaadist esindajal, kes teatas 04.12.2017 ringkonnakohtule, et ta enam ei esindaja XX ja et tema roll piirdus Riigikohtuga (t III kd lk 32), kulutada eelnevalt aega ringkonnakohtu 19.10.2017 määrusega kahel päeval tutvumisele ja sel teemal (endise) kliendiga suhtlemisele. Eeltoodust tulenevalt määrab kolleegium vastustaja poolt apellandile hüvitatavate apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 300 + (6,5x75) + ((4,5x110) + käibemaks) = 300 + 482.50 + 594 = 1376.50 eurot. Apellant esitas ka taotluse menetluskulude hüvitise maksmisega viivitamise korral kohustada vastustajat tasuma viivist vastavalt

§ 177lõikele 4.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/