← Eesti

2-11-9197/177

Obsah (5)§ 659§ 175§ 463§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-9197 Tsiviilasi OÜ L

) § 138 lg-test 1 ja 2, § 144 p-st 1 ja § 175 lg-st 1. Hageja esindaja vajalik ja põhjendatud tunnitasu määr on vastavalt arvetes kajastatule 109 ja 130 eurot (ilma käibemaksuta). Maakohtu menetluses tehtud toimingud olid kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud 97,97 t ulatuses, millele vastav tasu on 10 678,73 eurot ( = 97,97 × 109). Ringkonnakohtus tehtud toimingud 12 t ulatuses olid kõik vajalikud ja vastav tasu on 1 560 eurot ( = 12 × 130). Põhjendatud menetluskulu hulka kuulub 2

(5)hageja tasutud riigilõivust 6 843,37 eurot ( = 4 793,37 eurot hagilt + 50 eurot hagi tagamiselt + 2 000 eurot apellatsioonkaebuselt). Lisaks olid põhjendatud ja vajalikud muud kulud maakohtus summas 80,27 eurot. Hageja ei taotlenud käibemaksu hüvitamist. MÄÄRUSKAEBUS
  1. Kostjad esitasid
  2. detsembril 2017 määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada. Esiteks ei nõustu kostjad hageja lepingulise esindaja tunnitasu määraga 130 eurot, vaid kohane tasumäär oleks 109 eurot. Hageja on kogenud pankrotihaldur, kellel eelduslikult peavad olema õigusteadmised vähemalt sellises ulatuses, et esitada kohtusse korrektne ja seaduse nõuetele vastav hagi ja ise ka kohtumenetluses osaleda. Hageja on menetlust venitanud, parandanud ja täiendanud mitmeid kordi hagis esitatud nõuet ja asjaolusid, esitanud samu menetlusdokumente korduvalt. Hagejale ega tema lepingulisele esindajale ei saanud õigusvaidlus olla keerukas. Teiseks hindas maakohus hageja esindaja ajakulu liiga mahukaks. Selles osas kordavad kostjad oma varasemaid vastuväiteid. Määruskaebuses leiavad kostjad, et ka ringkonnakohtu menetluse ajakulu polnud põhjendatud, sest kaebus koosnes varasemate dokumentide mahakirjutustest. Kolmandaks esitavad kostjad tasaarvestuse avalduse neilt välja mõistetud menetluskulude ja kostja II väidetava vastunõudega. Kostja II esitas samal vastunõudel põhineva tasaarvestusavalduse hageja vastu kohe, kui jõustus põhivaidluse lahendanud otsus ja kordas seda
  3. augustil
  4. Sellega tasaarvestas kostja II põhivaidluses rahuldatud hageja nõude oma vastunõudega. Hageja sai avalduse kätte ega vastanud. Kuna kohtutäitur oli kostja II korteriomandit asunud hageja nõudel juba sundvõõrandama, oli kostja II sunnitud kohtuotsusega väljamõistetud summa tasuma, et vältida elukoha kaotust. Seega on kostjal II endiselt 12 972,71 euro nõue hageja vastu, mille kostjad soovivad nüüd tasaarvestada hageja menetluskulude hüvitise nõudega. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Hageja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  6. jaanuaril
  7. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väiteid ei anna alust vaidlustatud määrust muuta ega tühistada. Küll aga tuleb vähendada hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude summat määruskaebuse väidetest sõltumata osas, mis puudutab hagilt tasutud riigilõivu. 10.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on kaevatud. Vaidlustanud ei ole maakohtu määrust osas, milles hageja taotlus jäi osaliselt rahuldamata. Kostjad taotlevad vaidlustatud määruse tervikuna tühistamist. See järeldub kostjate soovist kasutada summat 12 972,71 eurot tasaarvestuseks ja väidetest, millega nad vaidlustavad hageja õigusabikulusid enam kui 440,95 euro ( = 2 × 6 706,83 – 12 972,71) ulatuses. 11. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuse väiteid. 11.1

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme 3

(5)kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus hageja esindaja kulude ulatust ja tasumäära hinnates diskretsioonipiire. Vaidlustatud määrus on kohaselt põhjendatud ja sellest nähtub, kuidas maakohtu hinnangud kujunesid. Samuti on maakohtu seisukohad kooskõlas tsiviilasja toimiku materjalide ja Riigikohtu senise praktikaga. Seetõttu ei ole kaebuse esimene ja teine väide edukad. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostjad ei saa alles määruskaebuses tugineda väitele nagu ei oleks hageja õigusabikulude maht ringkonnakohtus põhjendatud. Nimelt avaldas kostjate esindaja ringkonnakohtu
  2. jaanuari 2017 istungil, et kostjatel ei ole vastuväiteid vastustaja menetluskuludele ja kohus nende põhjendatust kontrollima ei pea. Kuigi kohus määrab menetluskulud kindlaks hagita menetluse reegleid järgides, ei anna see poolele õigust laiendada oma vastuväiteid vastaspoole kuludele alles kulude kindlaksmääramise määruse peale kaevates. 11.
  3. Kaebuse kolmas väide ei ole samuti edukas, sest kostja II ei saa sama nõuet panna maksma kahes erinevas tasaarvestuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 2 sätestab, et võlasuhe (kohustus) lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 2 esimene lause täpsustab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 esimese lause kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kui kostjal II ka oli vastunõue hageja vastu, siis lõpetas kostja II tasaarvestus
  4. aasta suvel nii hageja nõude kostja II vastu kui ka tasaarvestuseks kasutatud vastunõude. Sama nõuet ei saa nüüd kasutada menetluskuludele vastuvaidlemisel, sest see on VÕS § 186 p 2 järgi lõppenud.
  5. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja õiges summas riigilõivu. 12.
  6. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusvastase sätte alusel (Riigikohtu
  7. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 32-1-6-16, p 12, ja selles viidatud
  8. oktoobri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). Hageja tasus hagi esitamisel lõivu 4 793,37 eurot, mis vastas alates
  9. jaanuarist 2011 kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg-le 1 ja lisale
  10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. aprilli 2013 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-27-12 tunnistati viidatud sätted põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 57 520,48 euro kuni 63 911,64 euroni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4 793,37 eurot. Seega tasus hageja hagilt riigilõivu põhiseadusvastase sätte alusel. 12.
  12. Kui hagilt tasuti riigilõiv põhiseadusvastase sätte alusel, siis tuleb kohtul menetluskulude kindlaksmääramisel mh otsustada, milline oli põhiseaduspärane riigilõiv (Riigikohtu
  13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 22, ja selles viidatud üldkogu
  14. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-13, p 29). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2¹ lg 1 sätestab mh, et hagi esitamisel
  15. aasta
  16. jaanuarist kuni
  17. aasta
  18. juunini kehtinud määras tasutud riigilõiv tagastatakse menetlusosalise avalduse alusel, kui avalduse esitamise päevaks ei ole kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud, osas, mis ületab riigilõivu tagastamise otsustamise ajal sama menetlustoimingu tegemise eest kehtivat riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot. 4
(5)Põhivaidluse lõpetanud ringkonnakohtu otsuse järgi oli tsiviilasja hind kummagi kostja vastu esitatud hagis 31 955,82 eurot. Nii põhivaidluse lõppemise kui ka käesoleval ajal kehtiva määra järgi tuleks tasuda lõivu kummaltki hagilt 1 000 eurot ehk kokku 2 000 eurot. Sellises määras lõivu tasus hageja ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Eeltoodust lähtuvalt määrab ringkonnakohus hagilt tasumisele kuulunud põhiseaduspäraseks riigilõivuks samuti 2 000 eurot. Selles ulatuses on hagilt tasutud riigilõiv põhjendatud ja vajalik menetluskulu, aga ülejäänud osasumma 2 793,37 eurot ( = 4 793,37 – 2 000) mitte.
  1. Kokkuvõtvalt kujunevad hagejale hüvitatavate ja tema enda kantavate menetluskulude summad järgmiselt:  hageja põhjendatud ja vajalikud o õigusabikulud olid 12 238,73 eurot ( = 10 678,73 + 1 560); o riigilõivu kulu 4 050 eurot ( = 2 × 2 000 + 50); o muud kulud 80,27 eurot; o kokku moodustab eelmise kolme taande summa 16 369 eurot;  kumbki kostja peab hüvitama sellest summast 35% ehk 5 729,15 eurot;  hageja kannab ise sellest summast ülejäänud 30% ehk 4 910,70 eurot.
  2. Juhindudes

§ 463

lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Sellega seoses muutub ka resolutsiooni punktide numeratsioon, sest maakohus on ekslikult märkinud resolutsioonis kaks punkti numbriga 2. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 5 ei ole vajalik, sest määruse saab menetlusosalistele kätte toimetada ka ilma vastava korralduseta lahendi resolutsioonis. 15.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.