Obsah (11)

§ 155§ 339§ 1562§ 34§ 47§ 284§ 342§ 194§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. jaanuaril 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6110 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kesk

§ 155mõttes.

SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:

1. Süüdistatav ei nõustu maakohtu otsusega ning asub seisukohale, et tema poolt kirjeldatud sündmused on toimunud ning politseiametnik tõukas ja sõimas teda. Teda tõukas XX ning mingeid politseiametnikke tema ei näinud, kuid nüüd kõik kinnitavad, et politseitöötaja käitus temaga korrektselt. Tema poeg JT nägi kõike, kuid nüüd kõik ütlevad, et ta ei näinud midagi ja teda ei kutsutud maakohtu istungile olulise tunnistajana, vaid olid ainult politseiametnikud, kes ei olnud sündmuskohal tunnistajateks. Tema pojast tehakse kurjategija ja soovitakse hävitada ka tema elu. On seisukohal, et politseinikud on kõik leppinud omavahel ütlustes kokku ja toimub ringkaitse. Kinnitab, et kirjutas avalduse seetõttu, et oli solvunud politseiametniku käitumise pärast sündmuskohal. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja Vahur Krinali apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 7.novembri 2017 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-17-6110 muutmata. 5.1 Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning leiab, et Nikolai Tepljakovi süüdimõistmine kriminaaltoimikus olevate ja kohtus uuritud tõendite alusel on põhjendatud. Kohus on käsitlenud kõiki asjas uuritud tõendeid ja andnud neile hinnangu, leides tõendite kogumile tuginedes, et tegelikkuses ei toimunud mingit XX poolset Nikolai Tepljakovi tõukamist. Kohtu seisukoht on põhjendatud ning kohtu arutluskäik tõendite hindamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Apellatsioonis ei ole toodud välja mingeid kohtu eksimusi tõendite hindamisel ja üksnes Nikolai Tepljakovi arvamusele tuginedes ei ole alust kohtuotsuse tühistamiseks. 5.2 Prokuratuuri hinnangul ei ole põhjendatud ka apellatsioonis märgitud seisukoht, et kõik kaebused, mis uurimise käigus tõendamist ei leia, tuleks lugeda tahtlikuks valekaebuse esitamiseks. Esiteks seab KarS § 319 lg 1 kriminaalmenetluse alustamisele ja süüdimõistmisele olulise piirangu kuriteokoosseisu subjektiivne külg, mis eeldab just teadvalt vale kaebuse esitamist ehk see peab toimuma kavatsetult või vähemalt otsese tahtlusega. Menetlejal on siinjuures kahtlemata diskretsiooniõigus, millist tegevust hinnata teadvalt vale kaebuse esitamiseks. Oluline tahtluse hindamisel on esiteks see, kas isik viibib vahetult sündmuste juures, saab neist aru ja tajub neid adekvaatselt ja selgelt, kuid sellele vaatamata esitab väiteid kuriteo toimepanemise kohta, mida pole tegelikkuses aset leidnud. Samuti on tahtluse hindamisel oluline see, kui esinevad ühesed, selged ja ümberlükkamatud tõendid kogumis selle kohta, millised sündmused tegelikult on aset leidnud ja et kuriteokaebuses märgitud isik pole kuritegu tegelikult toime pannud. Kui on võimalik mingite mõistlike kahtlusteta teha kindlaks sündmuse asjaolud, mis on selges vastuolus kuriteokaebuses 3 väidetuga, saab asuda seisukohale, et tegemist on teadvalt vale kaebuse esitamisega Antud juhul on politseiametnikest tunnistajad on andnud sündmuste kohta täpseid ja usutavaid ütlusi, mis on kokkulangevad ning neis ei ole mingit alust kahelda. Kuna süüdistatav teadis täpselt kõiki sündmuse asjaolusid ja eelkõige seda, et XX teda ei tõuganud, oli tema poolt Lääne Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuse puhul subjektiivsest küljest tegemist just teadvalt, otsese tahtlusega vale kaebuse esitamisega. 5.3 Antud juhul ei ole oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kohtu infosüsteemis KIS ja Pärnu Maakohtu kohtuistungi sekretäri kinnitusel ka kriminaaltoimikus on 31.10.2017 toimunud kohtuistungi protokoll, mis jäi õigel ajal infosüsteemi sisestamata. Seetõttu ei ole tegemist olukorraga

§ 339

lg 1 p 10 mõttes ehk kohtuistungi protokolli puudumisega, mis tingiks kohtuotsuse vältimatu tühistamise. Kõigile menetlusosalistele on kohtuistungi protokoll ka kättesaadav, mistõttu ei ole oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, süüdistatava ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 6.1 Apellant on apellatsioonis viidanud asjaolule, et rikutud on protsessinorme, kuna etoimikus puudub kohtuistungi protokoll. On olemas küll helisalvestis, kuid see ei ole menetlusdokument

§ 155mõttes.

Apellant ei ole apellatsioonis märkinud, milliseid kriminaalmenetlusõiguse norme on sellisel juhul rikutud, kui e- toimikus puudub kohtuistungi protokoll. Lisaks ei ole märgitud kas nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või mitte ning mida selline rikkumine võis kaasa tuua. 6.2 Kõnesolev protokoll on lisatud kohtutoimikusse ning allkirjastatud ja kuupäevastatud kohtuniku ja sekretäri poolt 3. novembril 2017 (lk 41-59), kuid jäetud kohtumenetluse pooltele nähtavaks KIS-i kaudu tegemata. Samas on olemas KIS-is kohtuistungi helisalvestis.

§ 1562

lg 1 näeb ette kohtu kohustust teha e-toimiku süsteemis kohtumenetluse pooltele viivitamata kättesaadavaks kõik kohtumenetluse menetlusdokumendid, sõltumata sellest, kuidas need kohtumenetluse pooltele kätte toimetatakse. KIS-ist nähtub, et kohtuistungi protokolli ei tehtud nähtavaks e-toimiku kaudu koheselt peale allkirjastamist kohtuniku ja sekretäri poolt, vaid alles

1. detsembril
2. 6.3 Kolleegiumil tuleb möönda, et maakohus oleks pidanud tegema kohtuistungi protokolli pooltele nähtavaks, kuid kolleegium asub seisukohale, et tegemist ei ole süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas asjas ei ole kaitsja apellatsioonis märkinud asjaolusid, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

§ 339lg 1 p 10, 12 või lg 2 tähenduses.

Kolleegium asub seisukohale, et kohtuistungi protokolli kohtumenetluse pooltele nähtavaks tegemata jätmine ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega

§ 339lg 1 p 10 tähenduses.

Samuti on

§ 339

lg-s 2 sätestatud olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega tegemist juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegium märgib, et väidetava rikkumisega ei kaasnenud ega võinud kaasneda ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust ning seetõttu ei saa seda rikkumist lugeda oluliseks ka

§ 339lg 2 tähenduses.

Olukorras kus kaitsja ei ole viidanud, et tal oli mingilgi moel takistatud kaitseõiguse teostamine, pole põhjust lugeda 4 nimetatud menetlusõiguse rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

7. Kolleegiumil tuleb märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Maakohtu protokollist (lk 41-59) ega kaitseaktist (lk 9) ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud tunnistaja, s.o Jevgeni Tepljakovi kutsumist kohtuistungile. Seega süüdistatava seisukohas esitatud etteheide, et maakohtusse ei kutsutud tema olulist tunnistajat ning maakohus kasutas usaldusväärsete tõenditena, vaid politseiametnikest tunnistajate ristküsitlusel antud ütlusi, ei ole asjakohane. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. 7.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks või taotlust täiendava tõendi ehk tunnistaja ülekuulamiseks. Mõistetavalt peab aga kõnealuses olukorras arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Kolleegium märgib, et

§ 34

lg 1 p-de 7, 8, § 35 lg 2 kohaselt on nii kahtlustataval kui süüdistataval ja tulenevalt

§ 47

lg 1 p 2, 3 kaitsjal õigus esitada tõendeid ja taotlusi ning teha seda ka kohtulikul uurimisel tulenevalt

§ 284

lg 2, § 297 lg 1, 2 sätetest.

§ 284

lg 2, § 297 lg 1 sätestatud õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses.

1. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 73-77) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Nikolai Tepljakovi õigeksmõistmiseks. 5 Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.1 KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend

§ 194lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Seega saab olla tegu kuriteokaebusega Kar

S § 319 lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile Karistusseadustiku § 319 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnus „teine isik“ ei eelda kuriteokaebuses konkreetse isiku nime esitamist. Isiku nime ära näitamine kaebuses on mõistagi konkreetseim isiku identifitseerimise viis, kuid tunnus „teine isik“ on KarS § 319 lg 1 mõttes täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda isikut tuvastada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nt 3-1-1-33-10). 8.2 Nikolai Tepljakov on kaebuses/avalduses tema suhtes vägivallategu toime pannud piirkonnapolitseiniku nime konkreetselt ära toonud. Samuti sisalduvad Nikolai Tepljakovi kaebuses/avalduses ka kirjeldatud kuriteo täpne koht ja aeg, mistõttu võimaldab Nikolai Tepljakovi avalduses (lk 24) märgitu kindlaks teha konkreetse politseitöötaja, kes on vaadeldav „teise isikuna“ KarS § 319 lg 1 tähenduses. 8.3 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja Nikolai Tepljakovi temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 319 lg 1 järgi õigeksmõistmist, kuna politsei sisejuurdlusega on juba tuvastatud, et piirkonnapolitseinik ei ole süüdistatavat tõuganud, mistõttu poleks maakohus enam pidanud antud asjaolu kohtumenetluses arutama. Kolleegium ei nõustu sellise käsitlusega, kuivõrd KarS § 319 süüteokoosseisu objektiivse külje tuvastamiseks tuleb tuvastada, et valekaebus on esitatud isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Seega tuli maakohtul tuvastada, et XX ei ole Nikolai Tepljakovi tõuganud (ei ole kuritegu toime pannud), mistõttu oli Nikolai Tepljakovi poolt uurimisasutusele sellise kuriteo kohta esitatud avalduse näol tegemist valekaebusega. 8.4 Apellant leiab, et tema kaitsealune tunneb ennast jätkuvalt kannatanuna ja ohvrina ning leiab, et temale ikkagi tehti füüsiliselt liiga. Nikolai Tepljakov tundis valu ning apellandi hinnangul ei olnud Nikolai Tepljakov teadlik sellest, et tegemist oli temapoolse valekaebusega. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et Nikolai Tepljakov esitas valekaebuse teadvalt ja tahtlikult. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 319 koosseis tahtlust kõigi objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, s.t isik peab olema teadlik, et ta esitab vale kaebuse. Toimepanija peab teadma, et isik, kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud, s.o kuritegu ei ole kas üldse toime pandud või ei ole seda toime pannud tema poolt näidatud isik. 8.5 Kolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et Nikolai Tepljakov esitades

1. oktoobril 2016 Lääne Ringkonnaprokuratuurile kaebuse teadis, et piirkonnapolitseinik XX ei ole tema vastu kuritegu toime pannud. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub ja on tuvastatud, et Nikolai Tepljakov
2. oktoobri 2016 kaebuse esitamisel väitis, et piirkonnapolitseinik tõukas 6 teda mitu korda vastu kardiostimulaatorit ning ta tundis füüsilist valu. Samasisulisi ütlusi andis Nikolai Tepljakov ka maakohtus toimunud istungil. 8.6 Tegelikkuses tuvastas maakohus, millega ringkonnakohus täielikult nõustub aga järgmist. Tunnistajate KV, TL, AK, RU, MK ja KE ütlustega kogumis luges maakohus tõendatuks, et
3. septembril 2016 Pärnu maakonnas XXX läbiviidud menetlustoimingu käigus XX süüdistatava Nikolai Tepljakovi suhtes vägivalda ei tarvitanud ehk mingit korduvat tõukamist ei toimunud. Ka tunnistaja SK ei kinnita süüdistatava Nikolai Tepljakov versiooni, et XX oleks korduvalt tõuganud Nikolai Tepljakovi. 8.7 Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu eelmärgitud järeldusi sündmuste toimumise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul näitab maakohtu poolt tuvastatu selgesti, et Nikolai Tepljakov ei ole sündmuse osas andnud mitte vale hinnangut politseiametniku tegevusele, vaid ta on toimunut kirjeldanud absoluutselt erinevalt võrreldes tegelikkuses asetleidnuga, s.t süüdistatav on kirjeldanud ametniku tegu, mida tegelikkuses ei ole toimunud. 8.8 Eeltoodud asjaoludel nõustub kolleegium maakohtuga, et Nikolai Tepljakov esitas valekaebuse tahtlikult. Nikolai Tepljakov teadis, et esitab politseisse valekaebuse väidetavalt tema vastu suunatud kuriteo kohta ja tegelikkuses tema vastu kuritegus üldse toime ei pandudki. Maakohus on näidanud ära KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise nii objektiivse kui subjektiivse külje tunnuste esinemise süüdistatava käitumises. Maakohus on nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud, milliste tõendite alusel leitakse, et Nikolai Tepljakov pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Nikolai Tepljakovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 319 lg 1 järgi. 9.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Nikolai Tepljakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Nikolai Tepljakovi kaitsja Vahur Krinal esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, vestluseks süüdistatavaga ja apellatsiooni koostamiseks kokku 2,5 tundi, s.o 100 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Rüütli Advokaadibüroo vandeadvokaadi Vahur Krinali kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 120 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Nikolai Tepljakovi suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Nikolai Tepljakovilt riigi kasuks välja mõista. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 7.novembri 2017.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7