← Eesti

4-18-2/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn Väärteoasja number 4-18-2 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Andres Parmas ja Ivi Kesküla Väärteoasi Sten Kuke (Kukk) väärteoasi LS § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus Apellatsioonide esitajad Menetlusalune isik Sten Kukk (ik 38712130266) ja tema määratud kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, apellatsioonid Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Pärnu Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus muutmata.
  8. Jätta menetlusaluse isiku ja tema määratud kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  9. Määrata Advokaadibüroole Nõmmik menetlusalusele isikule Sten Kukele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 132 eurot (sh käibemaks 22 eurot)
  10. Mõista Sten Kukelt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 132 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajalik makseinfo edastatakse S. Kukele eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. detsembril
  13. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskond väärteoprotokolli, mille kohaselt juhtis Sten Kukk mootorsõidukit BMW 1

(3)765/750L registreerimismärgiga XXXXXX Kaubasadama teel Jõesuudme ja Tulepaagi tee suunas Pärnu linnas Pärnumaal asulateel kiirusega 118 km/h +/- 4 km/h teelõigul, kus maksimaalne sõidukiirus on 50 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 64 km/h. Oma tegevusega rikkus S. Kukk liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p-i 2 ning tema tegevus on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi.
  1. Pärnu Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a resolutiivotsusega tunnistati Sten Kukk süüdi LS § 227 lg-s 4 sätestatud süüteo toimepanemises ja karistati arestiga 20 ööpäeva. Lisakaristusena võeti S. Kukelt LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära juhtimisõigus 12 kuuks. Maakohus koostas tervikotsuse
  4. jaanuaril
  5. a, millisest kuupäevast oli see maakohtus tutvumiseks kättesaadav. S. Kukele mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas on maakohtu otsuse motiivid järgmised. 2.
  6. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohtu hinnangul ei saa S. Kuke poolt istungil avaldatud kahetsust lugeda puhtsüdamlikuks KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, järgmistel põhjustel. S. Kukk on leidnud, et rikkumise toimepanemiseks valis ta üksnes vale teelõigu. Samuti nähtub asja materjalidest, et S. Kukk ei soovinud teha politseiga koostööd, keeldudes protokollidele alla kirjutamast. Maakohtu hinnangul näitavad eelmärgitud asjaolud S. Kuke ükskõikset suhtumist oma teosse. S. Kuke ütlused ja käitumine viitavad sellele, et ainus, mida ta kahetseb, on politseile vahelejäämine. Maakohtu hinnangul on S. Kuke süü suur. Eripreventiivselt arvestas maakohus, et S. Kukke on varem karistatud LS § 227 lg 4 alusel ning temalt on võetud ära juhtimisõigus LS § 227 lg 5 p 3 alusel 6 kuuks. Maakohus leidis, et kuna S. Kukk on toime pannud uue sarnase liiklusalase rikkumine, ei ole varasemad karistused tema käitumist mõjutanud. Arvestades S. Kuke süü suurust ja eripreventiivseid kaalutlusi pidas maakohus põhjendatuks karistada S. Kukke arestiga üle keskmise määra, s.o 20 ööpäeva ulatuses. Aresti kandmise algusajaks luges maakohus S. Kuke kinnipidamise aega
  7. detsembril
  8. Maakohus leidis, et aresti asendamine üldkasuliku tööga ei ole samuti põhjendatud, kuna varasemalt ei ole see teda õiguskuulekusele mõjutanud. 2.
  9. Maakohtu hinnangul viitavad S. Kukele seniselt kohaldatud karistused ning uue liiklusväärteo toimepanemine, et tema suhtumine õiguskorda on ükskõikne, mistõttu üksnes põhikaristus tema õiguskuulekust ei taga. Seetõttu leidis maakohus, et S. Kuke suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust. Maakohus viitas, et kehtiva kohtupraktika kohaselt peavad õiguslikud järelmid isiku suhtes, kes paneb korduvalt toime samalaadseid süütegusid muutuma rangemaks (viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-58-13). Üldpreventiivsetel kaalutlustel viitas maakohus, et LS § 227 lg 4 näol on tegemist ühe raskema liiklusalase rikkumisega ning enamohtliku väärteoga, millega isik seab ohtu nii enda kui teiste isikute tervise ja vara. Maakohtu hinnangul on S. Kuke edasise õiguskuulekuse tagamiseks põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine LS § 227 lg 5 p 3 alusel maksimummääras ehk 12 kuuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  11. veebruaril
  12. a esitas menetlusalune isik S. Kukk apellatsiooni, milles selgitab, et rikkumist ta ei õigusta, mõistab vajadust liiklusohutuse tagamiseks liikuda piirkiiruse raamides, kahetseb juhtunut ning edaspidi hoidub sarnastest rikkumistest. Karistuse mõistmisel palub ta arvestada enda siirast kahetsust ning seda, et juhtimisõigus on töötegemisel oluline. Lisakaristuse asemel palub ta kaaluda võimalust teha rahaline trahv või üldkasulik töö ning jätta juhiload kehtima. 2
(3)
  2. veebruaril 2018 esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik apellatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsust S. Kukele määratud lisakaristuse osas, taotledes lühemat lisakaristuse tähtaja määramist. Kaitsja märgib, et istungil avaldas S. Kukk puhtsüdamlikku kahetsust, S. Kukk on tunnistanud väärteo toimepanemist.
  3. Viimane apellatsiooni esitamise kuupäev oli
  4. veebruar
  5. a. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a määrusega jäeti menetlusaluse isiku ja määratud kaitsja apellatsioonid käiguta ning anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kuni
  8. veebruarini
  9. Ringkonnakohus palus apellantidel selgitada, kas nad soovivad asja läbivaatamist istungil, lisaks S. Kukel seda, mis osas ta maakohtu otsust vaidlustab.
  11. veebruaril
  12. a registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus määratud kaitsja ja menetlusaluse isiku apellatsioonide täiendused, milles mõlemad nõustuvad apellatsioonide läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Lisaks märgib S. Kukk, et tunnistab end väärteo toimepanemises süüdi, kahetseb tegu ning selgitab, et tänu vahepealsel ajal ära kantud arestile on ta teinud oma tegevusest piisavad järeldused. S. Kukk palub eelmärgitut arvesse võtta ning vähendada oluliselt lisakaristust. Juhtimisõigus on S. Kukele oluline töökohal.
  14. veebruaril
  15. a edastas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonid kohtuvälisele menetlejale ja palus esitada nende osas enda seisukohad hiljemalt
  16. veebruariks
  19. veebruaril
  20. a registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus Pärnu politseijaoskonna vanemväärteomenetleja AK kirjalikud seisukohad. Kohtuväline menetleja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning palub jätta maakohtu otsus muutmata. S. Kukk on korduvalt rikkunud liiklusseadust. Teda on varem karistatud
  21. septembril 2015 rahatrahviga summas 1000 eurot, lisakaristusena võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks. Nendest karistustest S. Kukk järeldusi ei teinud, vaid jätkas sarnaste rikkumiste toimepanemist. Rahatrahvi S. Kukk ei tasunud, vaid see asendati
  22. jaanuaril
  23. a teiseliigilise karistusega. Mootorsõidukit juhtis S. Kukk lisakaristuse ajal.
  24. märtsil 2016 karistati S. Kukke LS § 201 lg 2 järgi arestiga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  25. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsioonide ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha ning väärteoasja materjalidega, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastusena apellatsioonidele märgib ringkonnakohus järgmist.
  26. Apellatsioonides ei vaidlustata S. Kuke poolt toime pandud LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo süüteokoosseisu tõendatust. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud väärteoasja tõendeid ning näidanud jälgitavalt nende pinnalt ära, et S. Kukk on toime pannud temale süüks arvatava väärteo.
  27. Lisakaristuse pikkuse osas ei nõustu kohtukolleegium apellantide seisukohaga nagu oleks menetlusalusele isikule mõistetud liiga range lisakaristus ja ta vääriks juhtimisõigusest ilmajätmist oluliselt lühemaks perioodiks. Apellandid toonitavad, et S. Kukk on väärteo toimepanemist kahetsenud. Menetlusalune isik selgitab täiendavalt, et ärakantud põhikaristus on täitnud karistuse eesmärgid ning lisakaristuse kohaldamine maakohtu määratud ulatuses tooks S. Kukele tööalaselt kaasa negatiivseid tagajärgi. Ringkonnakohtu hinnangul eelmärgitud apellatsioonide argumendid maakohtu otsuse osalist tühistamist ja lisakaristuse kergendamist kaasa ei too. 3
(3)
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. mai
  3. a otsuse 3-1-1-18-17 p-s 13 korranud oma varasemaid seisukohti selle kohta, mis põhimõtted on aluseks lisakaristuse mõistmisel. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
  4. S. Kukele on LS § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist kaheteistkümneks kuuks. Kõnealuse sätte kohaselt on lubatav suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Maakohus on kohaldanud S. Kuke suhtes põhikaristust üle keskmise määra ja lisakaristust maksimaalses määras ning ei ole selliselt ringkonnakohtu hinnangul karistuste kohaldamisel eksinud.
  5. Maakohus on tuvastanud S. Kuke suure süü ja näidanud ära eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, mis õigustavad temalt juhtimisõiguse äravõtmise ja tingivad seda maksimaalses määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüteo toimepanemise asjaolud viitavad tema suurele teosüüle. Süütegu pandi toime asulasisesel teel, s.o kohas, kus võib liigelda nii jalakäijaid kui autosid, vana-aasta viimasel päeval kella 16.29 ajal ehk ajal, mil liiklustihedus on suur. Maakohtu istungil selgitas S. Kukk, et pani teo toime selleks, et testida enda uue auto sõidukiirust, kuid valis selle jaoks enese teadmata vale teelõigu ehk 50 km/h kiiruspiiranguga ala (tl 14). Seega ei olnud tal mingisugust objektiivset põhjust, eluliselt kaalukat vajadust ületada kiiruspiirangut. Teo pani S. Kukk toime tahtlikult. Samuti andis S. Kukk maakohtus ütlusi, et autot nähes võttis ta hoogu maha, kuid möödumisel sai ta aru, et tegemist on politseiautoga. Menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust enam kui 64 km/h võrra ning seadis ohtu nii enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Eeltoodud asjaolude tõttu on S. Kuke tegu ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt mõtlematu ja raske. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Apellatsioonides viidatud S. Kuke kahetsuse osas on maakohus jälgitavalt ära näidanud, mis asjaolude esinemise tõttu ei ole põhjust käsitleda S. Kuke maakohtu istungil väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus viitas S. Kuke ütlustele toimepandud teo suhtes ja tema käitumisele asja menetlemisel. Apellatsioonides ei ole neile asjaoludele vastuväiteid esitatud.
  6. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei piisa karistuse kergendamiseks paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka isiku hoiakus tema poolt toime pandud teo suhtes (vt RKKK 3-1-1-18-14, p 11). Väärteoasja materjalide hulgas olevast
  7. detsembri
  8. a isiku kinnipidamise protokollist nähtuvalt keeldus S. Kukk protokollile allkirja andmast (tl 12). Väärteoprotokollis nr AB1444752 kajastatud andmete kohaselt keeldus S. Kukk ka protokolliga tutvumise kohta allkirja andmast (tl 8). Teo 4
(3)toimepanemise osas asus S. Kukk ütlusi andma alles maakohtus ehk olukorras, kus kohtuväline menetleja oli saatnud väärteoasja maakohtusse aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise taotlusega. Seega on õigustatud maakohtu väide, et S. Kuke hoiakute kohta teo suhtes võimaldab teha järeldusi asjaolu, et teo menetlemiseks ta kohtuvälise menetlejaga koostööd teha ei soovinud. S. Kuke osavõttu menetlusest ja kahetsuse avaldamist on pigem motiveerinud soov vältida asja menetlemisest tulenevaid negatiivseid õigusjärelmeid enda suhtes. Nii tunnistas S. Kukk oma süüd alles maakohtu istungil. Seal selgitas ta, et on varemgi kiirust ületanud, tegemist oli temale tuttava kohaga, kuid siiski valitud teelõigu puhul ei osanud ta arvestada, et seal on 50 km/h ala (tl 14). S. Kukk avaldas küll, et tema tegu on kahetsusväärne ning seejärel märkis, et auto kiiruse proovimiseks oleks ta pidanud valima õige teelõigu. Ka tagantjärele oli S. Kuke kui kiiruseületamist varem toime pannud isiku jaoks oluline eelkõige, et õnnestuks minna liiklusesse “testima” auto kiirust ehk käituda liikluses riskeerivalt. Temapoolne viga seisnes vale teelõigu valimises. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud pinnalt maakohtuga, et S. Kuke kahetsus on olnud seotud üksnes väärteo toimepanemisega endale kaasnenud negatiivsete tagajärgedega. Selliselt jääb S. Kuke kahetsus paljasõnaliseks ega ole arvestatav karistust kergendava asjaoluna.
  1. Vaatamata keskmisest suuremas määras aresti mõistmisele esinevad S. Kuke puhul ka kaalukad eripreventiivsed argumendid, mistõttu ei ületa S. Kukele määratud põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Nimelt on põhjendatud käsitleda menetluse esemeks olevat tegu S. Kuke puhul harjumussüüteona. Väärteoasja materjali kohaselt on S. Kukel 5 kehtivat väärteokaristust erinevate liiklussüütegude eest (tl 13). Teda on karistatud nii rahatrahvide kui arestiga. S. Kukk mõisteti käesoleval juhul süüdi LS § 227 lg 4 järgi ehk kvalifitseeritud koosseisu alusel. LS § 227 lg 4 järgi on teda karistatud ka varem, s.o
  2. septembril 2015 rahatrahviga summas 1000 eurot ja juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Rahatrahv asendati Pärnu maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse alusel 25 tunni üldkasuliku tööga (tl 13-13-pö). Uute liiklussüütegude toimepanemise oht on S. Kuke puhul tuletatav korduvuse faktist. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. S. Kuke puhul on see eesmärk jäänud täitmata. Menetlusaluse isiku poolt märgitud asjaolu, et ta on tänaseks aresti ära kandnud, ei ole S. Kuke isikut arvestades kõnealuse eesmärgi täidetuks lugemisel piisav. Ringkonnakohtul pole tõsiseltvõetavat põhjust eeldada, et 20 päeva aresti oleks veel mõjutanud tema ükskõikseid hoiakuid liikluses. Kuigi tema suhtes on ühel korral kiiruse ületamise raskeima väärteokoosseisu alusel kohaldatud erinevaid mõjutusvahendeid, sh võetud juhtimisõigus pikemaks ajaperioodiks, pani ta toime uue samalaadse rikkumise. S. Kuke argumente selle kohta, et lisakaristuse kestvus peaks olema oluliselt lühem, kuna juhtimisõigus on talle vajalik töökoha säilitamiseks, ei saa pidada tema liiklusohutust eiravat käitumismustrit ja hoiakuid arvestades kuigi kaalukateks. Kui juhtimisõiguse olemasolust sõltub S. Kuke jaoks igapäevaselt palju, pidanuks see motiveerima teda ükskõikset liikluskäitumist muutma. Liiklusohutust väärtustava käitumise asemel on S. Kukk järjepidevalt seadnud kaalukamaks muud, liikluses põhjendamatuid riske kaasatoovad tegurid (vajadus liikluses sõiduki kiirust proovile panna). Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks ajaks on menetlusalusele isikule olnud liiklusseaduse kestva rikkumise korral küllaldaselt ettenähtav tagajärg ning seetõttu tuleb S. Kukel oma elu vastavalt sellele nüüd ümber korraldada.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada lisakaristust 12 kuuks, kuna S. Kukk on tunnistatud süüdi kvalifitseeritud koosseisu alusel, varasemad mõjutusvahendid liiklussüütegude eest on jäänud ebapiisavaks ning ta on teistele liiklejatele jätkuvalt ohtlik. Niisugune lisakaristus aitab saavutada karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. 5
(3)
  1. S. Kuke määratud kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks
  2. jaanuaril
  3. a väärteoasja materjalidega tutvumise ja kaitsealusega arestikambris kohtumise eest kokku 3 pooltundi summas 60 eurot ning
  4. veebruaril 2018 motiveeritud kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 2 pooltundi summas 50 eurot. Kokku taotleb kaitsja tasu summas 110 eurot, millele lisandub 22 eurot käibemaksu. Maakohus määras S. Kukele kaitsja
  5. jaanuaril 2018 ehk pärast resolutiivotsuse tegemist. Seega tuleb lugeda põhjendatuks kaitsja taotlus väärteoasja materjalidega tutvumise ja kaitsealusega kohtumise eest, millele võis kuluda taotluses märgitud 3 pooltundi. Ühtlasi on põhjendatud motiveeritud otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kulunud aeg. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
  6. juuli
  7. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 9 lg-st 2 nii pärast
  8. jaanuarit 2018 kehtima hakanud redaktsioonist kui
  9. jaanuaril 2018 kehtinud versioonist, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale apellatsioonimenetluses määrata 132 eurot, sh käibemaks 22 eurot. Menetluskulud tuleb VTMS § 38 lg 1 ja § 185 lg 2 alusel S. Kukelt riigi kasuks välja mõista.
  10. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.