printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-16328 Otsuse kuupäev Tartu, 27. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev j

) § 153 lg-le 1 ning leidis, et kuna nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenes tervise kahjustamisest, aeguvad mõlemad nõuded korraga.

§ 153

lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise ega kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega. Hageja ei toonud selgelt välja, millal tal kahju tekkis. Hageja ei saanud kahju tekkimisest teada alles töövõime kaotuse tuvastamisega. Hagejal tuvastati

1. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haigus. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 23 lg 3 järgi on tööst põhjustatud haigus töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Nõude esitamine ei eelda, et hagejal oleks diagnoositud kutsehaigus. Hageja pidi tõendama, et tal on tervisekahjustuse tõttu tekkinud varaline kahju ning kutsehaiguse diagnoosimine on kahju tekkimise ja tööandjale etteheidetava tegevuse tõendamiseks üks võimalik tõend. Hageja pidi juba töölepingu lõpetamisel
2. novembril 2005 aru saama, et tal võib tekkida varaline kahju. Hageja asutas Stau AIL-i ning teenis õmblejana selle tegevusest tulu, mistõttu ei pruukinud tal
3. aastal varalist kahju tekkida. Hageja väidete kohaselt töötas ta Stau AIL-is kuni
4. aasta lõpuni. Maakohus leidis, et kutsehaigus kujuneb välja pikema aja jooksul. Hageja tervis lubas tal kuni
5. aasta lõpuni õmblejana töötada, mistõttu ei pruukinud hagejal varem kahju tekkida. Hüvitamise nõue hakkab aeguma, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse. Aegumise algus lükkub edasi, kui hageja jätkab töötamist. Hagejal ei tekkinud töötamise ajal kahju. Alates
6. aastast hageja ei töötanud ega saanud ka sissetulekut (teda pidas üleval poeg). Kuna hageja pidi juba
7. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist, hakkas
8. aasta algusest kulgema ka hagi aegumine. Hagi aegumine ei saa sõltuda sellest, millal hageja pöördub kutsehaiguse diagnoosimiseks töötervishoiuarsti poole või esitab avalduse töövõimetuse tuvastamiseks. Need toimingud on hageja subjektiivne valik ega saa pikendada hagi aegumise tähtaega. Hagi aegumine saab olla seotud ainult sellega, millisel ajal tekkis hagejal kahju (st ta kaotas sissetuleku). Praegusel juhul toimus see
9. aasta alguses.

§ 153lg 1 kohaselt aegus hageja nõue hiljemalt 1.

jaanuaril

1. Hagi esitati
2. oktoobril 2016 ja on seetõttu aegunud.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsus, millega tuvastada, et hagi ei ole aegunud. 3

§ 153

lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Seega juhul, kui isikul ei ole kutsehaigust ja selle tekkimise aega diagnoositud ega tuvastatud, ei tea ta üldjuhul ka võimalikku kahju tekitanud isikut ning puudub õiguslik alus kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kutsehaigus võib avalduda ka pärast töösuhte lõppu ning kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju võib tekkida ka hiljem. Hagejal diagnoositi

1. oktoobril 2005 töötervishoiuarsti allkirjastatud
2. oktoobri
3. a teatisega tööst põhjustatud haigus. Tegemist ei olnud kutsehaigusega (TTOS § 23 lg 3). Seega ei saa nimetatud dokumendi edastamist tööinspektsioonile pidada ajaks, mil hageja sai teada kutsehaigusest, seda põhjustanud isikust ja kahjust. Ka töösuhte lõpetamine, kuna töötaja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale, ei tähendanud, et hageja pidi aru saama, et tal tekib kutsehaigusest tingitud varaline kahju, mille põhjustas kostja. Kuigi nii kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigus on oma olemuselt tervisekahjustused, ei olnud hagejal diagnoositud kutsehaigust ega töövõime langust ja hageja jätkas töötamist. Kutsehaigus diagnoositi hagejal
4. juunil 2013 ning kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1983 kuni
5. Hagejal tuvastati
6. oktoobril 2013 alates
7. juulist 2013 püsiv töövõime kaotus 60%. Olukorras kus hagejal ei olnud varem kutsehaigust diagnoositud ega püsivat töövõimetust ega selle tekkimise aega tuvastatud, ei saanud ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja teadis enne
8. oktoobri
9. a otsust kahju hüvitama kohustatud isikust ja talle tekkida võivast kahjust. Hageja ei pidanud selle tõttu, et tal diagnoositi tööst põhjustatud haigus, eeldama, et tal on kutsehaigus, mille tuvastamiseks peab ta pöörduma eksperdi/eriarsti poole. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et töövõime kaotusest teadasaamise aeg ei ole seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega. Kutsehaigusest teadasaamine ei ole asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks tekkinud kahjust ja selle põhjustanud isikust teadma enne
10. oktoobri
11. a otsust, milles on tuvastatud püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja töövõime kaotuse protsent. Hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja vastutab, pärast
12. juulit
13. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alus VÕS § 115 lg 1) kui ka tööandja õigusvastasele teole (VÕS § 1043) tuginedes. Ringkonnakohus viitas

§ 153lg-le 1 ning leidis, et 29.

oktoobril 2016 esitatud hagi ei ole aegunud. Kostja vastu kutsehaigusest tingitud osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju nõude esitamise aegumise alguseks oli 29. oktoober 2013 (ekspertiisiotsuse tegemise aeg). Hagejal tuleb tõendada kohustuse rikkumine, kahju (sissetuleku langus ja selle aeg) ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, ei olnud ringkonnakohtul võimalik asjas sisulist otsust teha. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4

§ 153lg-t 1 ning jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata.

Ringkonnakohus ei käsitlenud

§ 153

lg 1 eeldusi ega nende täidetust (eelkõige kahju tekkimise aspektist).

§ 153

lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p-d 11–12;
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 28). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12;
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid kahju tekkimise ja sellest teadasaamise aja kohta ning ringkonnakohus ei pööranud neile aspektidele tähelepanu. Aegumise kulgemise kindlaksmääramise seisukohalt ei ole oluline kutsehaiguse diagnoosimise ega töövõimetuse tuvastamise aeg, vaid oluline on sissetuleku vähenemine tervisekahju tõttu. Kostja hinnangul ei ole hagejal kahju tekkinud. Kui väidetav kahju siiski tekkis, siis tekkis see
11. novembril 2005 töölepingu lõpetamisel, sest
12. novembril 2005 vähenes hageja sissetulek väidetava tervisekahju tõttu (ja hageja sai sellest ka teada). Hageja nõude aegumistähtaeg algas
13. novembril 2005 ning nõue aegus
14. novembril
15. Alternatiivse käsitluse kohaselt algas hageja nõude aegumistähtaeg
16. aasta lõpus (hageja lõpetas töötamise OÜ-s Stau Ail) ja nõue aegus hiljemalt
17. jaanuaril
18. Kui hageja ei ole
19. aastast tööd teinud, siis ei ole tema sissetulek ka
20. aastast vähenenud. Asjaolu, et hageja soovib tööd otsida, ei ole sissetuleku vähenemine ega kahju. Hageja ei saa kostjalt nõuda sellise sissetuleku hüvitamist, mida hageja tegelikult kaotanud ei ole. Teise alternatiivse käsitluse kohaselt algas hageja nõude aegumistähtaeg
21. juunil 2013, kui hagejal diagnoositi väidetav kutsehaigus. Hiljemalt sellel kuupäeval sai hageja teada, et varasema sissetuleku vähenemise on põhjustanud kutsehaigus. Seega aegus hageja nõue
22. juunil
23. Isegi kui hageja sai töövõime kaotusest teada
24. oktoobril 2013, ei ole see kuupäev kuidagi seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega. Riigikohtu praktika järgi ei alga nõude aegumise kulgemine töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramisest, sest sellega ei teki isikule varalist kahju (Riigikohtu
25. juuni
26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Kuigi hageja nõuab kostjalt kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamist, ei ole ta selgitanud, kas ja millal tal selline varaline kahju tekkis (st muul ajal kui detsembris 2010). Ringkonnakohus ei käsitlenud kostja alternatiivseid seisukohti. Asja menetlemine on oluline ka ühtse kohtupraktika kujundamiseks.
27. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 5

§ 153

lg 1 kohaselt on muu hulgas tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolleegium on varasemas praktikas

§ 153

kontekstis korduvalt rõhutanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12;
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30;
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).
11. Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud küll aegumise sätteid, kuid on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kuna on jätnud aegumistähtaja kulgemise aluseks olevad asjaolud välja selgitamata. 11.
12. Ringkonnakohus võttis hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguseks
13. oktoobri 2013, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas otsusega hagejal püsiva töövõimetuse tekkimise aja ja töövõime kaotuse määra. Maakohus võttis hageja nõude aegumistähtaja kulgemise alguseks aja, mil hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut (hagejat pidas üleval tema poeg), ning viitas, et hageja pidi juba
14. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega (Riigikohtu
15. juuni
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hagejal töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramine või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aeg ei mõjuta hagejal kahju tekkimise hetke. 11.
17. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (Riigikohtu
18. juuni
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12). Praegusel juhul ei ole kohtud seda teinud. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millal hageja sissetulek vähenes ehk millal hagejal kahju tekkis. Ringkonnakohus on asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates üksnes viidanud, et hagejal tuleb muu hulgas tõendada kahju (sissetuleku vähenemine ja selle aeg). Maakohus tuvastas hageja sissetuleku vähenemise selle alusel, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut (hagejat pidas üleval tema poeg). Maakohus ei tuvastanud, et alates
20. aasta algusest ei olnud hageja võimeline enam sissetulekut saama. Kolleegiumi hinnangul ei saa üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, järeldada, et hagejale on tekkinud kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus hageja esindaja on maakohtu
21. märtsi
22. a istungil selgitanud, et hageja ei olnud aastatel 2010–2013 töölt eemal mitte tervise, vaid teda huvitavate asjadega tegelemise tõttu. Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest 6