← Eesti

1-17-2609/33

Obsah (6)§ 266§ 199§ 64§ 68§ 73§ 39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis men

§ 266

lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 8 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

  1. detsembri
  2. a otsus Kalev Paalo kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Süüdistatav - Kalev Paalo, isikukood 37103042787; elukoht XXX Kaitsja - vandeadvokaat Anu Vilt, valitud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Kannatanu - J.P. Kirjalik RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  6. Apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu – jätta Kalev Paalo enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Kalev Paalo anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 266 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 2.

§ 266lg 2 p 1 järgi süüdistati K.

Paalot järgmise teo toimepanemises. Tsiviilasjas nr 2-15-3398 tehtud Tartu Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusega kinnitatud kompromisslepingu punkti 1.1.6 kohaselt pidi K. Paalo vabastama XX kinnisasjal paiknevad hooned ja andma nende valduse üle J.P. hiljemalt
  3. oktoobril
  4. Sellega arvestamata sisenes K. Paalo
  5. aprillil 2016 täpselt tuvastamata kellaajal rõduukse kaudu valdaja J.P. tahte vastaselt Valga maakonnas Pühajärve külas XX kinnisasjal asuvasse elumajja, mis oli J.P. ainukasutuses. 3.

§ 199lg 2 p 8 järgi süüdistati K.

Paalot järgmise teo toimepanemises. K. Paalo oli

  1. septembril 2015 allkirjastanud kompromisslepingu ja menetluse lõpetamise taotluse, mille kohaselt jagasid pooled abielu lahutamise järgselt registrisse mittekantud vallasvara (ühises elukohas paiknenud tarbeesemed, kodumasinad, mööbel jms).
  2. aprilli
  3. a seisuga paiknes XX kinnisasjal ja sellel asuvas hoones K. Paalole kuuluvatest asjadest veel üksnes voodi, madrats, lauaarvuti, riided ja isiklikud tarbeesemed. K. Paalo sisenes
  4. aprillil 2016 XX kinnistul asuvasse J.P. ainukasutuses olevasse majja ja viis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära järgmised esemed: integreeritava elektripliidi Beko (ahi ja pliidiplaat) väärtusega 500 eurot; nõudepesumasina Brandt väärtusega 300 eurot; mikrolaineahju Midea väärtusega 80 eurot; veekeedukannu Philips väärtusega 20 eurot; grillahju Adler väärtusega 40 eurot; võileivagrilli väärtusega 25 eurot; külmkapi Snaige väärtusega 300 eurot; pesumasina LG väärtusega 300 eurot; tualettpaberihoidja väärtusega 10 eurot; triikraua Melissa väärtusega 25 eurot; tulekustuti väärtusega 15 eurot. Kokku tekitas süüdistatav kahju 1615 eurot. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  5. Tartu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega tunnistati K. Paalo süüdi ja teda karistati

§ 266

lg 2 p 1 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära summas 300 eurot ja

§ 199

lg 2 p 8 järgi rahalise karistusega 40 päevamäära summas 400 eurot.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus K. Paalole liitkaristuseks rahalise karistuse 50 päevamäära ehk 500 eurot, 2

(15)mida vähendati

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra.

Kandmisele kuuluva rahalise karistuse 41 päevamäära ehk 410 eurot jättis maakohus

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus luges menetluskulu hulka lisaks sundrahale, mis jäeti 50% ulatuses riigi kanda, K. Paalo valitud kaitsjale makstud tasust 738 eurot, mis jäeti tervikuna K. Paalo kanda. (b) Põhiosa (I) Tuvastatud asjaolud

  1. Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud. K. Paalo ja J.P. abiellusid
  2. aastal.
  3. aastal kinkis J.P. vanaema J.P. le Valgmaal Pühajärve külas asuva XX kinnistu. Aastate jooksul ehitasid K. Paalo ja J.P. kinnistul olnud XX talu suuresti ümber. Millalgi juba aastaid tagasi hakkasid abikaasade suhted jahtuma. Ajapikku läksid suhted sedavõrd halvaks, et K. Paalo ja J.P. otsustasid oma vara ära jagada ning kirjutasid
  4. augustil 2012 alla ühele dokumendile, mille pealkiri on „lahutuse vara jagamine“ ja mis sisaldab erineva abstraktsusastmega loetelu erinevatest asjadest ning teavet selle kohta, kelle omandisse need asjad tulevikus jäävad. Kumbki abikaasa siiski XX talust ära ei kolinud.
  5. aastal aga olukord muutus: K. Paalo hakkas elama periooditi mujal (st aeg-ajalt XX talus ja puhuti mingis muus kohas).
  6. juunil 2014 lahutati K. Paalo ja J.P. abielu.
  7. aasta detsembris kolis J.P. XX talust ära. Alates sellest ajast elas K. Paalo seal jällegi pidevalt sees, seda koos enda ja J.P. poja S.P. .
  8. märtsil 2015 esitas J.P. kohtusse hagi jagada tema ja K. Paalo vahel XX talu kinnistu (tsiviilasi nr 2-15-3398). Selle tsiviilasja raames sõlmisid K. Paalo ja J.P.
  9. oktoobril 2015 kompromisslepingu, millega jagati kinnistu ja milles on info ka mõningate vallasasjade omandi kohta.
  10. oktoobri
  11. a määrusega Tartu Maakohus selle kompromisslepingu kinnitas. Millalgi kompromisslepingu sõlmimise ja kohtumääruse tegemise paiku kolis K. Paalo lõplikult XX talust välja. Seega jäi XX elama üksnes S.P. , keda nii K. Paalo kui ka J.P. aeg-ajalt külastasid. Mõni päev pärast K. Paalo XX talust ära kolimist lasi J.P. talu hoovist ära viia ühe vana veoauto. Sellest lähtuvalt esitas K. Paalo prokuratuurile avalduse, et J.P. suhtes alustataks kriminaalmenetlust. Prokuratuur sellest keeldus. Millalgi 2015/
  12. aasta talvel kolis XX talust välja ka S.P. . Alates sellest ajast keegi regulaarselt talus ei elanud. J.P. on aga talu eest pidevalt hoolitsenud ja ajuti seal ka ühe öö kaupa ööbinud.
  13. jaanuaril 2016 vahetas J.P. XX talu välisukse luku, et takistada K. Paalol tallu sisenemast. Millalgi
  14. aprilli
  15. a õhtul läks K. Paalo XX talu juurde ja sisenes J.P. tahte vastaselt keldriakna kaudu tallu. Ta uuris talus olevaid asju, otsustamaks, millised neist ta sealt ära viib. Sel päeval lahkus K. Paalo talust siiski midagi kaasa võtmata. Sama päeva õhtul avastas J.P. , et talus on sees käidud ja teatas sellest politseile. K. Paalo naasis talu juurde
  16. aprillil 2016 ja läks sinna uuesti sisse. Ta tõstis talus olnud elektripliidi, nõudepesumasina, mikrolaineahju, veekeedukannu, grillahju, võileivagrilli, külmiku, pesumasina, tualettpaberihoidja, triikraua ja tulekustuti oma auto peale ning viis need Palupera vallas olevasse XXX tallu, kust politsei need
  17. aprillil 2016 leidis ja J.P. le tagastas. 3

(15)(II) Õiguslik hinnang K. Paalo süüdistusele omavolilises sissetungis 6. Põhjendades K. Paalo süüditunnistamist

§ 266lg 2 p 1 järgi, märkis maakohus mh järgmist.

7. Et K. Paalo läks läbi keldriakna XX , tungis ta XX

§ 266lg 1 mõttes sisse.

Selline tegu peab olema valdaja tahte vastane. Objekti valdajaks

§ 266

mõttes ei saa pidada mitte igasugust valdajat, vaid valdajat, kelle valdus on õiguspärane. K. Paalol

  1. aprillil 2016 XX talu üle seaduslikku tegelikku võimu ei olnud. Tõsi, enne oma teo toimepanemist oli K. Paalol niisugune võim olnud. Valdus talu üle oli K. Paalol siis, kui ta talus elas, viimati
  2. aasta detsembrist kuni
  3. aasta septembri lõpuni või oktoobri alguseni. K. Paalo talust väljakolimisega
  4. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses aga K. Paalo valdus talule lõppes. Nimelt saab siin kõneleda asja üle tegelikust võimust loobumisest asjaõigusseaduse (AÕS) § 39 lg 1 tähenduses. Seda loobumist kinnitab K. Paalo ja J.P. vahel sõlmitud kompromisslepingu punkt 2.6 (mille kohus oma määrusega ka kinnitas). Tähtsust ei ole sellel, kes oli talu omanik, ega ka sellel, et kinnistut ei olnud jõutud jagada või ei olnud sinna jõutud seada kasutuskorda. Oluline on see, et K. Paalo oli oma valdusest loobunud ega olnud seetõttu enam XX talu valdaja. XX talu valdaja oli aga J.P. , kellele K. Paalo talu pärast selle vabastamist
  5. aasta sügisel üle andis ja kes selle eest hoolitses. Et J.P. oli K. Paalo tallu minemise vastu, sisenes K. Paalo tallu selle valdaja tahte vastaselt. Ülalöeldu tähendab, et K. Paalo realiseeris omavolilise sissetungi objektiivse koosseisu. XX talu oli elamiseks kasutatav ruum

§ 266lg 2 p 1 mõttes.

  1. K. Paalo teadis, et XX talu on mõeldud elamiseks ja et J.P. seal pidevalt käib ehk süüdistataval oli tahtlus koosseisuelemendi „elamiseks kasutatav ruum“ suhtes. K. Paalo sai aru, et ta siseneb akna kaudu majja ehk tema tahtlus kattis koosseisuobjekti „sissetungimine“. Viimaks oli K. Paalo teadlik ka faktilistest asjaoludest, millel baseerub valdaja tahte vastasus. Esiteks teadis ta, et ta oli loobunud valdusest talu üle ja selle valduse J.P. le üle andnud. Teiseks oli ta teadlik sellest, et J.P. ei soovi tema minekut tallu. Nimelt oli K. Paalo suhelnud sel teemal korduvalt J.P. ga. Samuti teadis K. Paalo, et J.P. oli ukseluku ära vahetanud. See tähendab, et K. Paalo pani teo toime tahtlikult.
  2. Nii K. Paalo kui ka tema kaitsja on esitanud menetluses väiteid, mis paistavad viitavat sellele, et K. Paalo ei teadnud, et ta ei tohtinud XX minna. K. Paalo väitis, et tema hinnangul võis ta siseneda tallu seetõttu, et talu osas ei olnud seatud kasutuskorda. See väide ei ole per se ebausutav, mistõttu tuleb vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-le 3 lähtuda sellest, et K. Paalo
  3. aprillil 2016 tõepoolest nii mõtles. See arusaam on õiguslikult vale, sest kasutuskorra olemasolu või puudumine ei ole kuidagi seotud ebaseaduslikult valdusse sisenemisega. Et aga K. Paalo sellest lähtus, tähendab seda, et süüdistatav oli keelueksimuses

§ 39lg 1 tähenduses.

See siiski ei tähenda, et ta tegutses mittesüüliselt. Keelueksimus välistab süü vaid juhul, kui isikule ei saa seda eksimust ette heita. K. Paalo oleks pidanud endale selgeks tegema, kas kasutuskorra puudumine annab talle õiguse siseneda teise isiku valduses olevale territooriumile ilma valdaja loata. Et selle selgekstegemine oli vajalik, oli või vähemalt oleks pidanud K. Paalole selge olema tulenevalt J.P. selgest vastuseisust K. Paalo tallu minemisele (seda vastuseisu avaldas J.P. nii oma sõnumites kui ka J.P. esindaja 19. jaanuari 2016 meilis). K. Paalo aga jättis niisuguses 4

(15)olukorras oma ebaõige juriidilise hinnangu üle kontrollimata. Selle mittetegemine on süüdistatavale

§ 39lg 1 mõttes etteheidetav ja seetõttu ei vabasta keelueksimus K.

Paalot

§ 266lg 2 p 1 järgsest vastutusest.

(III) Õiguslik hinnang K. Paalo süüdistusele varguses

  1. Talust ära võetud asjad kujutavad endast vallasasju. Vaidlus käib aga selle üle, kas need asjad olid K. Paalo jaoks võõrad. Kindlasti on võõras asi, mis on kellegi teise kui teo toimepanija ainuomandis. Teo toimepanija jaoks on võõras ka asi, mis on tema ja kellegi teise ühisomandis.
  2. K. Paalo ära võetud asjad soetasid K. Paalo ja J.P. oma abielu ajal ühiselt, mistõttu muutusid nad osaks abikaasade ühisvarast. Seega olid asjad vahetult pärast nende ostmist K. Paalo jaoks

§ 199mõttes võõrad, kuivõrd K.

Paalo ei olnud nende ainuomanik ja asjad polnud ka peremehetud. Otsustada tuleb aga seda, kas omandiõigus nende asjade üle muutus pärast nende soetamist K. Paalo ja J.P. poolt ning enne nende endaga kaasa võtmist K. Paalo poolt. Kui see oleks muutunud ja seda moel, et K. Paalo oleks saanud asjade ainuomanikuks, ei oleks asjad olnud K. Paalo jaoks enam võõrad ehk tegemist ei oleks olnud kohase teoobjektiga. Asjade omandi muutumise alusena tuleb analüüsida kahte kokkulepet: kõigepealt

  1. augustil 2012 sõlmitud lepingut ja teiseks
  2. oktoobril 2015 sõlmitud kompromisslepingut.
  3. augusti
  4. a kokkulepe ei ole oluline. Isegi kui sellel juriidiline tähendus oli (mis aga ei ole kindel, sest perekonnaseaduse § 211 lg 1 ja §-de 37 ning 36 järgi lõpeb varaühisus üksnes väga piiratud alustel ja abikaasade omavaheline kokkulepe nende aluste hulka ei kuulu) ja kui selle reguleerimisesemeks olid ka K. Paalo poolt
  5. aprillil 2016 ära võetud asjad, on K. Paalo ja J.P. sõlminud nende asjade omandi osas hiljem uue lepingu. Hilisem leping käib aga varasemast lepingust üle, sest vastasel juhul ei oleks hilisema lepingu sõlmimisel mitte mingisugust mõtet.
  6. oktoobri
  7. a lepingust ilmneb, et K. Paalo ja J.P. leppisid kokku, et asjad, mille K. Paalo
  8. aprillil 2016 XX talust ära võttis, kuuluvad J.P. le. Asjakohane on selle lepingu punkt ii: „Abielu lahutamise järgselt jagasid pooled ühisvarast üksnes registrisse mittekantud vallasvara (ühises elukohas paiknenud tarbeesemed, kodumasinad, mööbel jms) ning Kalev Paalo viis tema ainuomandisse läinud vallasvara XX kinnistult ja hoonetest minema. Käesoleva hetke seisuga paikneb XX kinnistul ja selle hoones veel üksnes järgmine Kalev Paalole kuuluv vara: voodi, madrats, lauaarvuti, riided ja isiklikud tarbeesemed.“ Eeskätt viimase lause põhjal saab öelda, et isegi kui K. Paalo ja J.P. leppisid
  9. augustil 2012 kokku, et osa asju, mille K. Paalo
  10. aprillil 2016 ära viis, saavad K. Paalo omaks (ning isegi kui nad seda said), leppisid K. Paalo ja J.P. hiljem kokku, et asjassepuutuvate esemete omanikuks saab J.P. : need asjad asusid XX talus ega olnud ei voodi, madrats, lauaarvuti, riided ega K. Paalo isiklikud tarbeesemed. Jääb mõneti ebaselgeks, millal K. Paalo ja J.P. niisuguse kokkuleppe sõlmisid. On võimalik, et see kokkulepe sõlmiti suuliselt juba enne seda, kui nad kirjutasid alla kompromisslepingule (lepingu punktis ii märgitakse, et pooled leppisid vallasvara jagamise kokku abielu järgselt). Hiljemalt aga leidis kokkuleppe sõlmimine aset kompromisslepingut sõlmides. K. Paalo ja J.P. sõlmisid omandiõiguse tekkeks vajaliku asjaõiguskokkuleppe AÕS § 92 tähenduses. 5

(15)
  2. oktoobri
  3. a kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada nii, nagu K. Paalo seda kohtuistungil teha üritas. Nimelt selgitas K. Paalo, et vallasasjade jagamise kokkulepe hakkab kehtima vaid juhul, kui on lahendatud ka kinnistut puudutavad vaidlused. Selline tõlgendus ei päde seetõttu, et vallasasjad ei ole XX kinnistuga seotud: tegemist on erinevate objektidega, mistõttu ei saa leida, et vallasasjade jagamise kokkulepe kehtib vaid juhul, kui kinnistu õnnestub ära jagada.
  4. Ainuüksi asjaõiguskokkuleppest ei pruugi omandi tekkeks piisata. Nimelt näeb AÕS § 92 lg 1 ette, et vallasomandi tekkeks on vaja asja valdus omandajale üle anda. Siiski sätestab AÕS § 92 lg 2 sellest üldreeglist erandi: kui asi juba on omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks üksnes võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. XX talus olnud asjad olid J.P. valduses, kuivõrd J.P. l oli valdus talu üle: ehkki ta
  5. aasta sügisel seal talus ei elanud, olid tal olemas talu võtmed ja tal oli võimalik talus käia. J.P. valdust ei väära ka see, et valdus talu üle võis kompromisslepingu sõlmimise ajal olla ka K. Paalol. Seega olid asjad, mis K. Paalo
  6. aprillil 2016 XX talust ära võttis, J.P. ainuomandis ehk K. Paalo jaoks võõrad. 14.

§ 199

lg 1 koosseisutegu on äravõtmine ehk võõra valduse murdmine ja uue valduse kehtestamine. Valduse murdmine eeldab, et senine valdaja pole oma valduse kaotamisega nõus. Seda J.P. ka ei olnud. Tema nõusolekut ei saa tuletada sellest, et J.P. kirjutas K. Paalole meili, et viimane võib kõik asjad ära viia. Väljatrükist küll ei ilmne, millal J.P. selle kirja saatis, aga kuivõrd K. Paalo on sama kirjavahetuse raames viidanud S.P. „mäele minekule“, pidi J.P. viidatud kirja saatma kuid enne aprillisündmusi ehk ajal, mil S.P. elas veel XX talus. On küsitav, kas kirjas öeldut saab pidada J.P. nõusolekuks K. Paalole oma asjadest loobumise kohta: esiteks on aru saada, et öeldu oli kantud emotsioonidest, mistõttu on kaheldav, kas see väljendab J.P. tegelikku tahet; teiseks oli kõigi asjade ära viimine seotud tingimusega, et K. Paalo lepib asjade ära viimise aja J.P. ga kokku. Isegi kui J.P. nõusolekut viidatud meili põhjal jaatada, ei olnud see aprilliks enam oluline. Kannatanu nõusolek saab mängida rolli vaid siis, kui see on olemas teo toimepanemise ajal.

  1. aprilliks 2016 oli aga J.P. väljendanud K. Paalole korduvalt arusaama, et viimane ei tohi XX talus olevaid asju ära võtta. Seega oli selge, et teo toimepanemise ajal K. Paalol J.P. nõusolekut asjade äravõtmise suhtes ei olnud.
  2. Subjektiivse koosseisu tuvastamiseks tuleb mh lahendada küsimus, kas K. Paalol oli tahtlus selle osas, et need asjad on tema jaoks võõrad. Termin „võõras“ viitab üheselt omandile. Omand on juriidiline konstruktsioon. Subjektiivse koosseisu tasandil ei saa aga hinnata teo toimepanija arusaamu juriidikast, vaid kontrollida tuleb pelgalt seda, kuidas toimija mõistis faktilisi asjaolusid. See tähendab seda, et kui teo toimepanijal on tahtlus kõigi faktiliste asjaolude osas, mille põhjal saab õiguslikult öelda, et asi ei olnud ei tema ainuomandis ega peremeheta, tuleb tema tahtlust koosseisuelemendi „võõras“ osas jaatada. K. Paalo teadis seda, et ta kirjutas kompromisslepingule alla. Samuti teadis ta, et selle lepingu allkirjastas J.P. . Ka oli K. Paalo teadlik selle kompromisslepingu punkti ii sisust. Ühtlasi teadis K. Paalo asjaolusid, mille põhjal saab öelda, et XX talus olnud asjad olid J.P. valduses. Niisiis kattis K. Paalo tahtlus

§ 199lg 1 koosseisuelemendi „võõras“.

K. Paalol oli tahtlus murda J.P. valdus asjade üle ja kehtestada neile omaenda valdus ehk süüdistatav võttis asjad ära tahtlikult. Lisaks sellele oli K. Paalol asjade omastamise eesmärk, sest ta soovis nendega oma äranägemise järgi talitama hakata ja lähtus 6

(15)sellest, et J.P. neid enam kunagi tagasi ei saa. See eesmärk oli ebaseaduslik. Nimelt ei olnud K. Paalol täitmisele pöörata võidavat nõuet J.P. asjade vastu, saati siis konkreetselt ära võetud asjade suhtes. K. Paalo ka teadis faktilisi asjaolusid, mis annavad aluse sellise nõude olemasolu eitada – subjektiivse koosseisu tasandil ei mängi rolli K. Paalo juriidiliselt väärad arusaamad. 16. Et K. Paalo tungis varguse toimepanemiseks XX sisse ja et ta oli sellest sisse tungimisest teadlik, täitis K. Paalo ka

§ 199lg 2 p 8 koosseisu.

17. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas K. Paalo on teo toime panemises süüdi. Siingi tuleb kõne alla vältimatus keelueksimuses tegutsemine

§ 39lg 1 tähenduses.

Seoses keelueksimusega on olulised kolm K. Paalo poolt kohtuistungil esitatud seisukohta. Kõigepealt tuleb viidata K. Paalo selgitusele, et tema tõlgendas

  1. augusti 2012 kokkulepet nii, et selle järgi on tema
  2. aprillil 2016 kaasa võetud asjade omanik. Nimelt ütles K. Paalo
  3. augusti 2012 kokkuleppe kohta, et selles olev lause „[n]imetatud asjad lähevad J. omandusse Kalevi lahkumisel jäädavalt“, tähendab seda, et J.P. saab ülesloetletud asjade omanikuks alles siis, kui K. Paalo ja J.P. lahendavad kõik oma probleemid. Selline tõlgendus on läbinisti ebaloogiline ega ole tsiteeritud lausest mitte kuidagi tuletatav. See tähendab

§ 39lg 1 kontekstis seda, et K.

Paalo oleks pidanud kindlasti mõnelt juriidiliselt pädevalt isikult uurima, kas tema tõlgendus on õige. Et ta seda ei teinud, ei olnud keelueksimus tema jaoks vältimatu. K. Paalo viitas kohtuistungil ka sellele, et ta tuletas oma omandiõiguse juriidiliselt vääral moel

  1. oktoobri 2015 lepingust. Selline tõlgendus oli lepingu tekstist tugevasti hälbiv ja oleks pidanud tingima selle, et K. Paalo konsulteerib enne asjade äravõtmist oma tõlgenduse õigsuse üle mõne kompetentse juristiga. Et süüdistatav jättis õigusasjatundjaga nõu pidamata, oli keelueksimus tema jaoks välditav. Viimaks väitis K. Paalo, et oma õiguse asjad kaasa võtta tuletas ta veoauto kadumisega seotud menetluses antud prokuratuuri seisukohtadest. Nimelt viitas K. Paalo sellele, et kuivõrd karistusõiguslikult ei olnud lubamatu veoauto äraviimine J.P. poolt, ei saa temale ette heita ka asjade endaga võtmist
  2. aprillil
  3. Tuleb möönda, et prokuratuuri seisukohtadest võib välja lugeda, justkui ei oleks ühisomandis oleva asja varastamine ühe ühisomaniku jaoks võimalik. See seisukoht on väär, sest ka ühisomandis olev asi on

§ 199tähenduses ühisomaniku jaoks võõras.

Et prokuratuuris töötavad professionaalsed juristid, võiks K. Paalo tuginemist nende juristide (prokuröride) arusaamale pidada keelueksimuse vältimatust tingivaks asjaoluks – seda aga üksnes eeldusel, et

  1. aprillil 2016 ära võetud asjade staatus oleks olnud samasugune veoautoga, mille J.P. ära viia lasi. Nii see aga ei olnud. Esiteks viitab
  2. oktoobri 2015 lepingu tekst neile asjadele, mis K. Paalo
  3. aprillil 2016 kaasa võttis, ei viita aga veoautole. Lepingu teksti põhjal sai küll leida, et auto kuulus endiselt abikaasade ühisvarasse (seda ei jagatud), ei saanud aga teha järeldust, justkui oleks ka K. Paalo poolt
  4. aprillil 2016 kaasa võetud asjad jäänud abikaasade ühisomandisse: nende asjade suhtes sai öelda, et need läksid J.P. ainuomandisse. Et need kaks objekti (veoauto ja
  5. aprillil 2016 K. Paalo poolt kaasa võetud asjad) olid lepingus reguleeritud erineval moel, ei saanud K. Paalo asju ära viies tugineda prokuratuuri määrustes toodud veoauto omandit puudutavatele seisukohtadele. Teiseks on väga oluline ka see, et prokuratuuri määrustes ongi selgelt välja toodud, et veoauto omandistaatus on teistsugune kui lepingus viidatud tarbeesemete, kodumasinate, mööbli jms staatus. Seetõttu oli ka veoauto kadumisega seotud menetlusse puutuvalt piisavalt asjaolusid, mille põhjal saab öelda, et K. Paalo oleks pidanud mõne 7

(15)pädeva juristi käest otsesõnu küsima, kas kodumasinate ja muude asjade äraviimine on sarnaselt auto äraviimisega mittekaristatav. Et ta seda ei teinud, oli keelueksimus tema jaoks välditav. (IV) Menetluskulu
  1. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Esiteks kujutab endast menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Selle peab kohus kindlaks määrama sõltumata kriminaalasja lõpptulemusest. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt kulus kaitsjal õigusteenuse osutamisele kokku 12 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks oli 9 tunni puhul 100 eurot ja 3 tunni puhul 110 eurot, millele lisandus käibemaks (kokku olid kulud 1476 eurot). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et kaitsjatasu mõistlikkust arvestades tuleb võtta arvesse asja keerukust, mahtu ja kaitsja esitatud väidete põhjendatust. Kaitseväidete põhjendatuse osas tuleb võtta arvesse seda, et kohus mõistis K. Paalo täielikult süüdi; teisalt aga tugines kohus K. Paalole karistust mõistes K. Paalo süüd vähendavatele asjaoludele, millele viitas osaliselt ka kaitsja. Asja maht oli väike. Tõenduslikult oli asi lihtne, ent juriidiliselt ei olnud omandiõigust ja keelueksimust puutuvad küsimused mitte kõige kergemat laadi. Seetõttu tuleb lugeda K. Paalo huvide kaitsmisel põhjendatuks õigusabi osutamist 6 tunni ulatuses ehk 738 euro eest (sh käibemaks). See summa tuleb KrMS § 180 lg‑st 1 tulenevalt jätta K. Paalo kanda. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Paalo kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub mõista K. Paalo talle esitatud süüdistuses õigeks. Ühtlasi palub kaitsja lugeda menetluskulu hulka K. Paalo poolt OÜ-le Advokaadibüroole LMP 17 tunni õigusteenuse eest makstud tasu summas 2076 eurot ja mõista see summa riigilt süüdistatava kasuks välja.
  3. Kaitsja leiab, et vaatamata põhjalikule õiguslikule analüüsile, ei nähtu maakohtu otsuse põhiosast, kas ja milliseid kohtus uuritud tõendeid kohus on analüüsinud ning millise tõendiga millise asjaolu tõendatuks lugenud. Kohtuotsuses puuduvad viited kohtulikul uurimisel kohtule esitatud tõenditele ning kohtu poolt nendele antud hinnang. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitav, sest otsusest ei nähtu, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemusena tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti.
  4. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et K. Paalo oli valdusest XX talule loobunud ega olnud enam XX talu valdaja. Maakohus jättis piisava tähelepanuta Tartu Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a määrusega kinnitatud K. Paalo ja J.P. kompromisslepingu. Nii kohus kui ka prokuratuur on keskendunud kompromisslepingu üksikutele punktidele, jättes analüüsimata kompromisslepingu mõtte tervikuna. Kohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatava ja kannatanu näol on tegemist endiste abikaasadega, kes mõlemad on panustanud ühisvarasse ning kelle ühisvaraga seonduvad 8
(15)vaidlused jätkuvad. Seega pole võimalik tõmmata selgeid piire valduse ja võõra vallasasja teemadel. Kohtu kinnitatud kompromisslepingu punktidest 1.1.3–1.1.5 järeldub, et kaasomandi tekke ning valdamise ja kasutamise korra kindlaksmääramise eelduseks oli kinnistu jagamine detailplaneeringu alusel. Kehtestatav detailplaneering (sel hetkel menetlus pooleli) pidi andma võimaluse kinnistu jagamiseks kuueks kinnistuks. Seejärel oleks tekkinud kaasomand, mis oleks lõpetatud vastavalt kompromissi punktile 1.1.9. Paraku jätkusid detailplaneeringu kehtestamisega seotud erimeelsused ja vaidlused ka pärast kompromisslepingu sõlmimist ja kohtumääruse koostamist, mistõttu on jäi kinnistu jätkuvalt ühisomandisse. Tegelikkuses pole praeguseni saavutatud olukorda, mida saaks nimetada kompromisslepingu nõuetekohaseks täitmiseks. J.P. ja K. Paalo erimeelsuste lahendamine jätkub J.P. algatatud hagimenetluses. Kompromisslepinguga lepiti kokku kuidas hakkab kinnistu jagamine välja nägema pärast vajalike toimingute tegemist, s.t protsess detailplaneeringu kehtestamisest kuni kaasomandi lõpetamise ja kinnistusraamatusse kannete tegemiseni. Süüdistuses toodud ajal vaidlused ja lahkhelid XX kinnistu detailplaneeringu ja ühisvara jagamise üle jätkusid. Süüdistuses toodud ajal kuulus XX kinnisasi J.P. ja K. Paalo ühisomandisse, sest täitmata oli kompromisslepingu toimimise peamine eeldus – XX kinnistu jagamine. Seetõttu ei ole K. Paalo täitnud

§ 266lg lg 2 p 1 objektiivset ega subjektiivset koosseisu.

Nii J.P. l kui ka K. Paalol oli õiguspärane valdus XX kinnistu üle, mõlemal oli õigus seda kasutada. K. Paalol oli õigus siseneda tema ühisomandis olevasse majja, mida sel hetkel keegi elamiseks ei kasutanud. Seega ei saa K. Paalot süüdistada sissetungis

§ 266ega § 199 lg 2 p 8 mõttes.

  1. Vaidlustades K. Paalo süüditunnistamist varguses, märgib kaitsja, et tema hinnangul ei olnud äraviidud asjade näol tegemist K. Paalo jaoks võõraste asjadega. K. Paalo on korduvalt selgitanud, et kuivõrd kompromisslepingu ja sellele järgnenud kohtumäärusega ei õnnestunud täita peamist eesmärki – s.o kinnistut jagada – siis pidas ta kompromisslepingut tervikuna nurjunuks ja mittetoimivaks. Sellist arusaama kinnistas ka veoauto äraviimisega seotud intsident
  2. a sügisel, s.o enne K. Paalo poolt asjade äraviimist. Kuivõrd erimeelsused kinnistu kasutamise ja asjade osas jätkusid, siis teatas K. Paalo J.P. le ette, et ta tuleb enda asjadele järele. K. Paalo ei olnud teadlik J.P. poolt maja luku vahetamisest. J.P. vahetas majal luku, jättes võtme K. Paalole andmata. J.P. hinnangul ei olnud mitte kõik äraviidud asjad tema omad, mistõttu ei saa rääkida selgusest vallasasjade jagamisel. Millegagi ei ole tõendatud K. Paalo tahtlus võõra vallasasja ebaseaduslikuks omastamiseks. Süüdistatav ja kannatanu olid jätkuvalt eri meelt vallasasjade kuuluvuse osas. K. Paalo lähtus oma tegevuses veoautoga toimunust ja aastal 2012 sõlmitud kokkuleppest. Lisaks teatas ta kirjavahetuses kannatanuga, et viib ära poja kasutuses olnud asju ning soovib asjade äraviimisega teha tasaarveldust veoautoga.
  3. Kohtuotsusest ei nähtu konkreetseid põhjendusi, millele tuginevalt pidas kohus vajalikuks vähendada K. Paalo õigusabikulusid. Kohtu poolt menetluskulu hulka arvatud summa ei kata täielikult isegi kohtuistungi aega (eelistung, kohtuistung, otsuse kuulutamine). Kaitsja on taotluses toonud välja konkreetsed toimingud. Kohtuotsusest ei nähtu, et tegemist oleks ebavajalike toimingutega. Enamus tasust on arvestatud lepingulise tasu minimaalses tunnihinnas ning minimaalses mahus. 9

(15)Prokuratuuri apellatsioonivastus
  1. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonivastuses leitakse, et apelleeritud kohtuotsus on jälgitav, põhjalik ja seaduslik. Eksitav on apellandi väide, et kohtulahendis ei ole kirjas, millistele tõenditele kohus on tuginenud. Kõiki kohtule esitatud kirjalikke tõendeid kohtulahendis tõepoolest ei kajastata, kuid ei ole olnud ka vaidlust selles, et K. Paalo sisenes võtit omamata elamusse ja et süüdistuses märgitud esemed viis J.P. elukohast ära K. Paalo ning et need asusid pärast seda K. Paalo elukohas (sündmuskoha vaatlusprotokoll, läbiotsimisprotokoll ja asitõendite vaatlusprotokoll). Põhiliseks vaidluse sisuks oli K. Paalo ja J.P. kompromisslepingu mõistmine. Seda tõendit on kohtulahendis ka käsitletud ja hinnang antud. Samuti on kohtulahendis antud hinnang J.P. ja K. Paalo meilivahetusele, millest ilmneb J.P. selge seisukoht keelata K. Paalol elamusse sisenemine. Kannatanu apellatsioonivastus
  2. Kannatanu palub jätta maakohtu otsuse muutmata.
  3. Apellatsioonivastuses leitakse, et maakohus käsitles otsuses kõiki vajalikke asjaolusid ning neid puudutavaid tõendeid, millele otsus on rajatud. Ei ole arusaadav, milliste tõendite analüüsimata jätmine tõi kaitsja arvates kaasa kohtuotsuse ebaõigsuse.
  4. Kompromisslepingu punkte, mida kaitsja analüüsib, ei ole võimalik mõista ilma kompromissi teiste punktideta. Kaitsja väidab, et K. Paalol puudus kohustus valdus vabastada. Selline väide ei vasta kompromissi sisule ega mõttele. Pooled leppisid kompromissis kokku, et K. Paalol on kohustus vabastada XX kinnistul paiknevate hoonete valdus ja anda valdus J.P. le üle hiljemalt
  5. oktoobril
  6. Valduse üleandmisega viivitamise korral kohustus K. Paalo tasuma J.P. le leppetrahvi summas 200 eurot päevas iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest. K. Paalo see kohustus ei sõltunud mitte mingil moel detailplaneeringu kehtestamisest ega muudest kaitsja apellatsioonis märgitud asjaoludest.
  7. Sõltumata ühisomandi olemasolust, ei olnud K. Paalol õigust siseneda XX kinnistul olevasse hoonesse. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et iga üürileandja saaks sisse tungida oma üürniku valduses olevasse korterisse.
  8. Väide, et K. Paalo ei pidanud aru saama kompromisslepingu kehtivusest, jääb arusaamatuks. K. Paalole oli väga hästi teada, et kompromissleping oli jõustunud. Samuti oli K. Paalole teada kompromissi sisu. K. Paalol puudus õigus siseneda kannatanu majja ja see oli temale teada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10
(15)
  1. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on veenvalt ja materiaalõiguslikult veatult ära näidanud, et K. Paalo pani
  2. aprillil 2016 toime omavolilise sissetungi elamiseks kasutatavasse ruumi ja
  3. aprillil 2016 sissetungimisega varguse. Samuti on kohus mõlema kuriteo puhul kummutanud kaitseversiooni, süüdistatava vältimatust keelueksimusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega, mis puudutavad süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist, ning jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium järgmist. I
  4. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et maakohtu otsusest ei nähtu, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemusena tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti. Faktilised asjaolud, mille maakohus tuvastas on väga arusaadavalt välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis
  5. Tõendid, millele maakohus neid asjaolusid tuvastades tugines, kajastuvad otsuse punktis
  6. Viimati viidatud punktis pole maakohus tõepoolest ümber jutustanud tõendite sisu. See on aga vaidlustatud kohtuotsuse voorus, mitte puudus. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tõendite refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p-d 8.1–8.2 ja
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.3) Arvestades seda, et käesolevas asjas vastuolusid erinevate tõendite sisu vahel praktiliselt ei ole ja kohtumenetluse pooled vaidlevad õigusküsimustes, mitte süüdistuses kajastuvate faktide üle, käsitles maakohus otsuse aluseks olevat tõenduslikku baasi kohase lühidusega.
  11. Sõltumata eeltoodust märgib ringkonnakohus veel järgmist. Heites maakohtule ette tõendite analüüsi ebapiisavust, ei too kaitsja apellatsioonis välja ühtegi tõendamiseseme asjaolu, mida tuvastades või tuvastamata jättes kohus kaitsja arvates eksis. Apellant ei vaidlusta ühtegi maakohtu otsuse punktis 7 sedastatud fakti, vaid peaasjalikult tõlgendust, mille kohus andis J.P. ja K. Paalo kompromisslepingu sisule. Seega ei ole kaebusest võimalik aru saada, mil moel apellatsioonis väidetud viga võis kaitsja arvates mõjutada kohtu järeldusi tõenduslikes küsimustes. Seetõttu peab kolleegium apellatsiooni punktis 3.1 tehtud kriitikat maakohtu otsuse aadressil ainetuks. II
  12. Apellant peab ebaõigeks maakohtu järeldust, et K. Paalo ei olnud aprillis 2016 enam XX talu (elumaja) valdaja

§ 266mõttes.

Kaitsja arvates tõlgendas maakohus valesti J.P. ja K. Paalo kompromissi, mis kinnitati Tartu Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusega. Nimelt leiab kaitsja, et kuna süüdistuses märgitud ajaks polnud kehtestatud detailplaneeringut, mis oli kompromisslepingus ette nähtud kinnisasja jagamise ja kasutuskorra kehtestamise eeldus, oli XX 11

(15)kinnisasjal asuv elumaja jätkuvalt J.P. ja K. Paalo ühisomandis ning õiguspärases valduses ja K. Paalol oli õigus seda kasutada (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 21). 34. Apellandil on õigus selles, et süüdistuses märgitud ajal aprillis 2016 oli XX kinnisasi – ja seega ka selle oluliseks osaks olev elumaja, kuhu K. Paalo sisenes, – K. Paalo ja J.P. ühisomandis.

§ 266

lg 1 p 2 (ega

§ 199

lg 2 p 8) kohaldamise seisukohalt pole kõnealusel asjaolul aga tähtsust.

§-s 266 sätestatud süüteokoosseisu täidetuse aspektist on oluline asja valdaja, mitte omaniku tahe (välja arvatud muidugi juhul, kui omanik ise on ka valdaja).

§ 266

lg 2 p 1 järgi võib vastutada ka eluruumi (kinnisasja) omanik, kes samal ajal ei ole eluruumi (otsene) valdaja – näiteks kui eluruumi omanik tungib üürile antud eluruumi üürniku tahte vastaselt, paneb ta toime omavolilise sissetungi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p-d 10–12). Riigikohus on asunud seisukohale, et valdajana

§ 266

mõttes tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov. Seejuures erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma

§-s 266 sätestatud valdaja mõiste AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 9)

§ 266

kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45 hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja väldib tõeliste või oletatavate õiguste maksmapanekut omakohtu korras. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 10)

  1. Erinevalt kaitsjast nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et XX kinnisasjal asuvate hoonete (sh elumaja) valdaja oli süüdistuses märgitud ajal üksnes J.P. , mitte aga K. Paalo. Asjaolu, et K. Paalo oli XX kinnisasja – ja seega ka selle oluliseks osaks oleva elumaja – ühisomanik, ei tähenda, et ta oli ka taluhoone valdaja. J.P. ja K. Paalo vahel sõlmitud kompromissi kinnitanud kohtumääruse punktid 1.1.3–1.1.5, millele apellant tugineb, käsitlevad seda, kellele millises osas hakkab pärast XX kinnisasja jagamist kuuluma üks sellest kinnisasjast jagamise teel tekkiv kinnisasi ja milline saab olema selle kinnisasja kasutuskord (selle kohaselt pidid XX kinnisasjal asuvad hooned olema J.P. ainukasutuses). Kõnealused punktid ei reguleeri aga seda, kellel on õigus kasutada ja vallata XX kinnisasjal asuvaid hooneid enne kinnisasja jagamist. Märgitust ei saa aga apellandi kombel järeldada, et enne XX kinnisasja jagamist olid sellel asuvad hooned J.P. ja K. Paalo kaasvalduses ja K. Paalo oli kohustatud hoonete valduse J.P. le üle andma alles pärast kinnisasja jagamist. Nimelt näeb Tartu Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a määruse punkt 1.1.6 (kompromisslepingu punkt 2.6) ette järgmist: „Kalev Paalol on kohustus vabastada XX kinnistul paiknevate hoonete valdus ja anda valdus J.P. üle hiljemalt 01.10.
  4. a. Valduse üleandmisega viivitamise korral on Kalev Paalo kohustatud tasuma J.P. leppetrahvi summas 200 € päevas iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest.“ (KoTo, tl 28 ja 34) Osundatud punktist nähtub ühemõtteliselt, et K. Paalo oli kohustatud andma XX kinnisasjal paiknevate hoonete ainuvalduse J.P. le üle juba enne kinnisasja jagamist ja ühisomandi lõpetamist. Kompromisslepingu kõnealuses punktis ei seata K. Paalo kohustust hoonete valdus üle anda sõltuvusse kinnisasja jagamisest ja ühisomandi lõppemisest, vaid valduse üleandmiseks määratakse kindel kuupäev –
  5. oktoober
  6. Pärast 12

(15)seda pidi kohustuse rikkumise korral rakenduma leppetrahv. Arvestades asjaolu, et K. Paalo allkirjastas kompromisslepingu
  1. septembril 2015 (KoTo, tl 30) ja J.P.
  2. oktoobril 2015 (KoTo, tl 32), ei saanud pooled lepingut sõlmides mitte kuidagi võimalikuks pidada, et
  3. oktoobriks 2015 on XX kinnisasi jagatud ja ühisomand lõppenud. Järelikult ei saanud poolte tahe olla suunatud sellele, et hoonete ainuvalduse üleandmine J.P. le on sõltuvuses kinnisasja jagamisest. Lisaks räägib apellandi tõlgenduse vastu seegi, et kui kompromisslepingu pooled soovinuksid anda XX kinnisasjal asuvad hooned J.P. ainukasutusse ja -valdusse alles pärast kinnisasja jagamist, puudunuks lepingu punktil 2.6 (kohtumääruse punktil 1.1.6) igasugune mõte. Hoonete jäämine J.P. ainukasutusse pärast kinnisasja jagamist oli juba ette nähtud kompromissi punktides 2.4 ja 2.5 (kohtumääruse punktid 1.1.4–1.1.5). Järelikult sai kompromisslepingu punkti 2.6 (kohtumääruse punkti 1.1.6) mõte seisneda üksnes selles, et näha ette K. Paalo kohustus anda hoonete ainuvaldus J.P. le üle juba enne kinnisasja jagamist ja ühisomandi lõppemist. Kokkuvõttes ei ole kompromissi tervikuna lugedes võimalik jõuda kaitsja pakutud tõlgenduseni, et K. Paalo kohustus hoonete valdus J.P. le üle anda oli tingimuslik ja tekkinuks alles pärast kinnisasja jagamist ning selle eelduseks oleva detailplaneeringu kehtestamist.
  4. Maakohus tuvastas – ja kaitsja seda ka ei vaidlusta –, et millalgi kompromisslepingu sõlmimise ja kohtumääruse tegemise paiku kolis K. Paalo lõplikult XX talust välja. 2015/
  5. aasta talvel kolis XX talust välja ka S.P. . Alates sellest ajast keegi regulaarselt talus ei elanud, J.P. on aga talu eest pidevalt hoolitsenud ja ajuti seal ka ühe öö kaupa ööbinud.
  6. jaanuaril 2016 vahetas J.P. XX talu välisukse luku, et takistada K. Paalol tallu sisenemist. (Vt käesoleva otsuse punkt 5.)
  7. Kolleegium nõustub maakohtu õigusliku hinnanguga, et eeltoodud asjaoludel lõppes K. Paalo valdus XX kinnisasjal olevatele hoonetele tema talust väljakolimisega
  8. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses ja et süüdistuses märgitud ajal oli XX kinnisasjal asuvate hoonete ainuvaldaja J.P. (vt käesoleva otsuse punkt 7). Järelikult oli üksnes J.P. – mitte aga K. Paalo – see isik, kes oli süüdistuses märgitud ajal XX kinnisasjal asuvate hoonete valdaja

§ 266

mõttes ja kelle tahte vastane tungimine nendesse hoonetesse vastas omavolilise sissetungi objektiivsele koosseisule.

  1. Maakohus tuvastas, et K. Paalo tungis XX kinnisasjal olevasse elumajja J.P. tahte vastaselt, teades seda ka ise. Selles osas pole kaitsja maakohtu järeldusi vaidlustanud. Väärib märkimist, et
  2. novembril 2015 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebuses on K. Paalo kinnitanud, et kompromisslepingu eesmärgiks oli eelkõige poolte soov määrata kindlaks, milline kinnistuosa jääb kummagi poole kasutusse, „sõltumata detailplaneeringu õnnestumisest“ (KoTo, tl 119). See kinnitab täiendavalt maakohtu järeldust, et K. Paalo ei olnud XX kinnistul asuvasse elumajja sisenedes sellise käitumise lubamatuse osas vältimatus keelueksimuses. III 13

(15)
  1. Vaidlustades K. Paalo süüditunnistamist varguses, leiab apellant, et süüdistuses märgitud vallasasjad ei olnud K. Paalo jaoks võõrad. Seda põhjusel, et kuna kompromisslepinguga ei õnnestunud täita selle peamist eesmärki (kinnisasja jagada), siis pidas K. Paalo kompromisslepingut tervikuna nurjunuks.
  2. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Maakohus on õiguslikult veatult tuvastanud, et süüdistuses loetletud vallasasjad olid varguse toimepanemise ajal K. Paalo jaoks võõrad, kuna need olid J.P. ainuomandis (vt käesoleva otsuse punkt 11–13), samuti polnud K. Paalo asjade kuuluvuse küsimuses vältimatus keelueksimuses (vt käesoleva otsuse punkt 17). Muu hulgas lükkas kohus ümber apellandi argumendi, nagu võinuksid XX kinnisasja jagamisega seotud vaidlused mõjutada süüdistuses märgitud vallasasjade kuuluvust või anda süüdistatavale aluse tugineda vallasasjade kuuluvuse küsimuses vältimatule keelueksimusele.
  3. Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et
  4. oktoobri
  5. a kompromisslepingu (preambuli) punktis ii kajastatud kokkulepet registrisse kandmata vallasvara jagamise kohta ei ole võimalik tõlgendada nii, et selle kehtivus oleneb XX kinnisasja jagamisest. Lisaks maakohtu otsuses märgitule, osutab kolleegium järgnevale. Kompromissi punkti ii paigutus ja sõnastus (KoTo, tl 27, vt ka käesoleva otsuse punkt 11) kinnitavad üheselt, et see kajastab poolte vahel juba varem (täpsustamata ajal) sõlmitud ja ellu viidud kokkulepet, mitte alles
  6. oktoobril 2015 kompromissi osana saavutatud kokkulepet. Punktis ii räägitakse vallasasjade jagamisest mineviku vormis kui juba aset leidnud sündmusest kõrvuti sellega, et J.P. ja K. Paalo abielu lahutati
  7. juunil 2014; et Tartu Maakohtu menetluses on J.P. hagi K. Paalo vastu ja et pooled on pidanud kompromissläbirääkimisi. Ringkonnakohtu jaoks on ilmne, et pooled ei lugenud punkti ii kompromisslepingu osaks (tingimuseks), vaid see üksnes fikseeris varasema kokkuleppe olemasolu ja selle täitmise seisu. See nähtub selgelt nii lepingu sõnastusest (alles punktidele i–iv järgneb tekst „[…] sõlmisid käesoleva kompromisslepingu […] alljärgnevas: […]“ ja araabia numbritega tähistatud lepingutingimused) kui ka sellest, et punkti ii sisu ei kajastu kohtumääruses, millega kompromiss kinnitati (KoTo, tl 33 jj). Kuna punktis ii kirjeldatud vallasasjade jagamise kokkulepe, polnud
  8. oktoobri
  9. a kompromisslepingu osa (tingimus), vaid kompromissi sõlmimise ajaks juba sündinud fakt, ei saanud selle varasema kokkuleppe kehtivus oleneda
  10. oktoobri
  11. a kompromisslepingu täitmisest. Ühtlasi ei nähtu kompromisslepingu tekstist alust lepingu preambuli punktis ii kirjeldatud varasema kokkuleppe muutmiseks juhul, kui kompromissleping ise jääb täitmata ja selle eesmärk saavutamata. Seega on põhjendamatu apellandi väide, nagu mõjutanuks kompromisslepingus ette nähtud XX kinnisasja jagamise ebaõnnestumine süüdistuses varguse objektina nimetatud vallasasjade kuuluvust ehk teisisõnu nende lugemist K. Paalo jaoks

§ 199mõttes võõrasteks.

  1. Maakohus on veenvalt kummutanud ka apellatsioonis korratud kaitseväite, et K. Paalo viis asjad ära J.P. nõusolekul (vt käesoleva otsuse punkt 14). Sellise nõusoleku puudumist kinnitab mh väljatrükk
  2. aprillil 2016 toimunud K. Paalo ja J.P. e-kirjavahetusest (KoTo, tl 74–75). IV 14

(15)
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse muutmata ja K. Paalo kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  4. Erinevalt apellandi taotletust, ei mõista ringkonnakohus K. Paalot talle esitatud süüdistuses õigeks (isegi mitte osaliselt). Järelikult pole kolleegiumil ka alust muuta maakohtu otsustust, millega jäeti K. Paalo poolt valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 1) KrMS § 180 lg 1 alusel täies ulatuses K. Paalo enda kanda, s.t K. Paalole hüvitamata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellandi väidet, et maakohus luges osa K. Paalo poolt valitud kaitsjale makstud tasust põhjendamatult mõistlikku kaitsjatasu ületavaks ja jättis selle seetõttu vääralt menetluskulu hulka arvamata. K. Paalo poolt esimese astme kohtu menetluses ja kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamine aktualiseerunuks praeguses apellatsioonimenetluses juhul, kui K. Paalo olnuks võimalik (täielikult või osaliselt) õigeks mõista, mis tähendanuks, et valitud kaitsjale makstud mõistlik tasu tulnuks talle (täielikult või osaliselt) hüvitada. Kuna see aga nii ei ole, ei hinda kolleegium ka K. Paalo poolt varasemates menetlusstaadiumides valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust.
  5. Apellatsioonimenetluse kulu – K. Paalo poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 600 eurot – jääb KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda. V
  6. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire väljendab kolleegium nõustumist maakohtu istungil kohtuvaidluses esitatud prokuröri seisukohaga, mille kohaselt puudub käesolevas asjas menetletavate tegude puhul avalik menetlushuvi ja olnuks põhjendatud kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetada. K. Paalo enda nõusoleku puudumise tõttu polnud aga võimalik nii toimida. (KoTo, tl 141 pöördel) Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.