← Eesti

3-16-1135/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene

  1. märts 2018, Tartu 3-16-1135 Haldusasi I.A. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus I.A. apellatsioonkaebus ja Tallinna vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I.A. Vastustaja Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Menetlusosalised Vangla RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada osaliselt I.A. apellatsioonkaebus ning jätta Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. märtsi
  7. a otsus ning rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt I.A. kasuks välja 50 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks.
  8. Jätta Tallinna Vanglalt välja mõistmata menetlusabikulud riigi tuludesse.
  9. Tagastada I.A. le apellatsioonkaebuse lisadena esitatud väljavõtted haiguslugudest nt 147, nr 163, nr 97 ja nr 141 ning terviskaardi väljavõte ajavahemikust
  10. mai 2013 kuni
  11. september 2013 ning koopia kambrist tehtud fotost. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  12. aprill
  13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. I.A. esitas
  15. mail 2016 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava kambripinna ja ebarahuldavate olmetingimuste tagamisega ajavahemikul
  16. mai kuni
  17. september
  18. Tallinna Vangla jättis
  19. mai
  20. a otsusega nr 5-37/16/107-2 I.A. kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna taotleja oli juba varasemalt sama ajavahemiku osas vangla nr 3-14-52723 ja 3-15-3161). ja hiljem kohtu poole pöördunud (haldusasjad
  21. I.A. esitas kohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt enda kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest kohtu õiglasel äranägemisel ajavahemiku eest
  22. mai kuni
  23. september
  24. Kaebaja sai jalutada üks kord päevas ühe tunni jagu. Kambrites oli liiga vähe ruumi. Suvel oli palav ja ventilatsioon ei töötanud korralikult. Dušši sai kasutada üks kord nädalas ning voodipesu vahetati kaks korda kuus. Kõik see alandas kaebaja inimväärikust. Jalutusboksid oli samuti liiga väikesed viie kuni kuue inimese jaoks.
  25. Tartu Halduskohus tagastas
  26. juuli
  27. a määrusega I.A. kaebuse osas, mis puudutas jalutusbokside väiksust, kord nädalas dušši kasutamise võimalust ja kaks korda linade vahetamist ajavahemikul
  28. mai kuni
  29. september 2013 (kambrid nr 136, 144, 147 ja 208). Kaebus tagastati ka osas, mis puudutas olmetingimusi, s.o palavust, ebapiisavat ventilatsiooni ja ühetunnist jalutuskäigu võimaldamist ajavahemikul
  30. juuli kuni
  31. juuli 2013 (kamber nr 136),
  32. august kuni
  33. august 2013 (kamber nr 144),
  34. mai kuni
  35. juuni 2013 (kamber nr 147),
  36. juuni kuni
  37. juuli 2013 (kamber nr 208),
  38. juuli kuni
  39. juuli 2013 (kamber nr 208) ja
  40. august kuni
  41. august 2013 (kamber nr 208). Lisaks tagastati kaebus ka selles osas, mis puudutas olemtingimuste, s.o palavuse, ebapiisava ventilatsiooni ja ühetunnise jalutuskäigu võimaldamist ja kambripinna suuruse vaidlustamist ajavahemikul
  42. juuli kuni
  43. juuli 2013 (kamber 208) ning
  44. august kuni
  45. september 2013 (kamber 208).
  46. Tartu Halduskohus lõpetas
  47. detsembri
  48. a määrusega kaebuse menetluse ajavahemiku
  49. september kuni
  50. september 2013 osas, mis puudutas olemtingimuste, s.o palavuse, ebapiisava ventilatsiooni ja ühetunnise jalutuskäigu võimaldamise vaidlustamist. Kaebus tagastati ka ebapiisava põrandapinna ja muude olmetingimustega seoses
  51. mai
  52. a ja
  53. juuli
  54. a osas. Kaebus jäi menetlusse ebapiisava kambripinna tõttu kaebaja inimväärikuse alandamise tõttu järgmistel ajavahemikel:
  55. mai kuni
  56. mai 2013,
  57. mai kuni
  58. juuni 2013,
  59. juuni kuni
  60. juuli 2013,
  61. juuli kuni
  62. juuli 2013,
  63. juuli kuni
  64. juuli 2013,
  65. august kuni
  66. august 2013,
  67. august kuni
  68. august 2013 ning
  69. september kuni
  70. september
  72. Tartu Halduskohus rahuldas
  73. märtsi
  74. a otsusega I.A. kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 33 eurot ajavahemiku
  75. mai kuni
  76. juuni 2013 eest. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. 5.
  77. Kuni
  78. detsembrini 2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja osas seda nõuet ei rikutud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et soovitav minimaalne põrandapind isiku kohta on 4 m
  79. Kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab iseenesest juba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumist (Anayev vs Venemaa

(2012)p 145). Samas leidis Riigikohtu halduskolleegium
  1. juuni
  2. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 38, et isegi 2,5 m2 suurust põrandapinda ei saa iseenesest pidada inimväärikust alandavaks, kuid seda võib olla pikemaajaline viibimine sellises kambris. 5.
  3. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). 5.
  4. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, mistõttu oli tal võimalus väljaspool kambrit viibida vaid ühetunnise jalutuskäigu vältel. Halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamist ajavahemikul
  5. maist kuni
  6. juunini 2013 (22 päeva järjest, kambripind 2,90 m2) tuleb pidada väärikust alandavaks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Ülejäänud 15 päeva, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 saab küll pidada õigusvastasteks kinnipidamistingimusteks, kuid ei ole võimalik väita, et sellise suhteliselt lühikese aja jooksul 2 (
  7. juuli 2013 (üks päev),
  8. august kuni
  9. august (kolm päeva),
  10. mai kuni
  11. mai 2013 (kolm päeva) ja
  12. juuli kuni
  13. juuli 2013 (kaheksa päeva) kaebajale avaldatud negatiivne mõju ületas lubatud taset. Ajavahemiku osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2, ei rikkunud vastustaja kinnipidamistingimustele seatud nõudeid. Halduskohus leidis, et kohaseks hüvitiseks on 33 eurot ajavahemiku
  14. mai kuni
  15. juuni 2013 eest. 5.
  16. Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu
  17. novembri
  18. a määrusega riigilõivu 250 eurot tasumisest vabastatud. Kuna kaebus rahuldati ühe perioodi osas menetlusse võetud kaheksast, mõistis kohus Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 1/8 tasumisele kuuluvast riigilõivust ehk 31 eurot ja 25 senti. Ülejäänud menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 118 lg-d 2 ja 3). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  19. I.A. esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu otsusele leides, et halduskohtu välja mõistetud hüvitis on liiga väike. Halduskohus jättis hüvitise välja mõistmata kaheksa päeva eest, mil kaebaja viibis samuti kambrites, kus isiklikku põrandapinda oli alla 3 m
  20. Halduskohus ei arvestanud kaebaja seljaprobleemide ega taastusravivõimlemisega. Samuti ei ole arvestatud seda, et kaebajal on psüühikahäire. Apellatsioonkaebuses on kaebaja viidanud mitmetele EIKi lahenditele.
  21. Tallinna Vangla esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna viibimine 2,90 m2 suuruses kambris oli lühiajaline. Tegemist ei ole märgatava kõikumisega käesoleval ajal aktsepteeritavast kambripinna suurusest. Tallinna Vangla kambrite üldine seisukord on alati olnud vähemalt rahuldav, mistõttu ei saanud muud elutingimused kaebaja olukorda kuidagi halvendada.
  22. Tallinna Vangla vastuses I.A. apellatsioonkaebusele leitakse, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja viited terviseprobleemidele ei ole käesolevas haldusasjas kaebuse esemeks, vaid neid analüüsitakse kaebuses haldusasjas nr 3-15-
  23. Halduskohus arvestas kaebaja etteheiteid, mis puudutasid kambripinna suurust ja väidetavat palavust suveperioodil, samuti analüüsis muid olmetingimusi (halduskohtu otsus ja
  24. juuli
  25. a määrus, millega kaebus osaliselt tagastati). Kaebaja viitab küll arvukatele EIKi lahenditele, kuid ei selgita, mida ta soovib nendega tõendada või millele tähelepanu juhtida. Halduskohus on asjas asjakohast kohtupraktikat arvesse võtnud.
  26. I.A. vastuses Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Kaebaja viitab seisukohtadele, mida ta esitas juba apellatsioonkaebuses ning palub arvestada Riigikohtu lahenditega asjades nr 3-3-1-85-16, 3-3-1-86-16 ja 3-3-1-89-16 ning EIKi lahendiga asjas Muršić vs. Horvaatia. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  27. I.A. apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  28. Halduskohus on võtnud menetlusse kaebuse ebapiisava isikliku ruumi tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise tõttu järgnevatel ajavahemikel:
  29. mai kuni
  30. mai 2013,
  31. mai kuni
  32. juuni 2013,
  33. juuni kuni
  34. juuli 2013,
  35. juuli kuni
  36. juuli 2013,
  37. juuli kuni
  38. juuli 2013,
  39. august kuni
  40. august 2013,
  41. august kuni
  42. august 2013 ning
  43. september kuni
  44. september
  45. Nimetatud ajavahemikel on kaebaja 3 viibinud erinevates kambrites koos erineva arvu kinnipeetavatega. Halduskohus rahuldas kaebuse vaid ajavahemiku
  46. mai kuni
  47. juuni osas ning mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 33 eurot. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Kuna vaidluse all on hetkel ainult kaebaja isiklikus kasutuses oleva põrandapinna suurus, tuleb tähelepanuta jätta kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad kaebaja tervislikku seisundit. Seda enam, et kaebaja ei ole vanglale
  48. mail 2016 esitatud kahju hüvitamise taotluses märkinud midagi selle kohta, et liiga vähene põrandapind oleks tema tervisele tekitanud vaevusi. Kohtu menetluses on mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses inimväärikuse alandamisega, mis on tingitud viibimisest kambrites, kus kambripinda oli ebapiisavalt. Kohus ei analüüsi hetkel seda, kas need ebakohased tingimused võisid kaasa tuua ka tervisekahju. Iseenesest ei ole kaebuses toodud asjaoludel põhjust väita ka seda, et kaebaja tervislik olukord tingiks välja mõistatava kahjuhüvitise suurendamise. Tallinna Ringkonnakohtu
  49. juuni
  50. a otsusega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus haldusasjas nr 3-15-3161, milles kaebaja oli nõudnud tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist perioodi eest, mis kattub praeguses kaebuses märgituga. Viidatud lahendis jõudis kohus seisukohale, et kambrite suurus ei saanud kaebajal takistada ravivõimlemisega tegelemast. Kaebaja on apellatsioonkaebuse lisana esitanud väljavõtted haiguslugudest nt 147, nr 163, nr 97 ja nr 141 ning terviskaardi väljavõtte
  51. maist 2013 kuni
  52. septembrini
  53. Lisaks ka koopia fotost, kus on kujutatud kambrit. Nimetatud dokumendid tagastab ringkonnakohus kaebajale, kuna neil ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 62 lg 2).
  54. Kinnipeetavale tagatud põrandapinna arvutamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks. See seisukoht lükkab ümber vastustaja vastuapellatsioonkaebuse põhiväite, mille kohaselt ei tuleks olukorras, kus isikliku põrandapinna suurus kambris jääb minimaalselt alla 3 m2, isikule kahjuhüvitist välja mõista. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Ka Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
  55. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnevalt esile toodud ajavahemikel vahistatu staatuses, mistõttu oli tal päevas võimalik minna ühetunnisele jalutuskäigule, kuid tema staatusest tulenevalt olid muud liikumisvõimalused piiratud. Kuna käesoleval juhul puudutab kaebus ainult ebapiisavat kambripinda, siis muid kambri elutingimuste nõuetele vastavust analüüsida ei tule.
  56. Kaebaja viibis kambrites, kus isiklikus kasutuses olevat põrandapinda jäi alla 3 m2 järgnevalt:
  57. kuni
  58. mai 2013 (3 päeva) – 2,90 m2;
  59. mai kuni
  60. juuni 2013 (23 päeva) – 2,90 m2;
  61. juuli (1 päev) – 2,56 m2;
  62. kuni
  63. juuli 2013 (8 päeva) – 2,56 m
  64. Seega oli kaebaja õigusvastastes tingimustes kokku 35 päeval. Need perioodid vaheldusid tingimustele vastavates kambrites viibimisega. Halduskohus leidis, et kohane on hüvitada tekitatud mittevaraline kahju vaid ajavahemiku eest, mis kestis
  65. maist kuni
  66. juunini
  67. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise mõistmisel saab arvesse võtta ka teisi päevi, mil isikliku põrandapinna suurus jäi alla 3 m
  68. Selline lähenemine on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga, kus arvesse võetakse kõik mittekohastes tingimustes veedetud päevad, kuid perioodi kestust arvestatakse hüvistise suuruse määramisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  69. märtsi
  70. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16).
  71. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma 4 kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (kolleegiumi
  72. oktoobri
  73. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kuigi Riigikohus on eitanud sellistes asjades konkreetsetest hüvitise päevamääradest lähtumist ja hüvitise kogusumma moodustamist läbi aritmeetilise liitmistehte (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  74. detsembri
  75. a otsus asjas 3-3-1-42-15, p 25), on Riigikohtu viimase aja praktikast sellistes asjades nähtav siiski see, et hüvitiste summad on jäänud vahemikku ca 1,5–3 eurot päeva eest, mil isik viibis alla 3-ruutmeetrilise isikliku pinnaga kambris (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-89-16; 3-3-1-85-16; 3-3-1-86-16; 3-3-1-90-16; 3-3-1-43-16; 3-3-1-21-16, 3-3-1-95-16). Asjas ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis tingiksid senisest kohtupraktikast arvestataval määral kõrvalekaldumist. Muid kaebaja õigusi ei rikutud. Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel ajavahemikul kordagi kambrites, kus isiklikku ruumi olnuks alla 2,5 m
  76. Ajavahemikud, mil isiklikku ruumi oli kaebaja käsutuses alla 3 m2, vaheldusid nendega, mil ta sai viibida kambrites, kus isiklikku ruumi oli üle 3 m
  77. Kaebaja olukorda raskendas mõnevõrra see, et tal oli liikumisvõimalusi väljaspool kambrit vähe, kuid seegi oli tingitud sellest, et ta oli vahistatu. Samas oli arvestatav hulk päevi kogu perioodist selline, kus kaebaja viibis kitsastes tingimustes vaid 1-8 päeva kaupa. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks käesoleval juhul on 50 eurot.
  78. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Kuna asjas oli vastustajaks Tallinna Vangla, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.