Obsah (5)

§ 1028§ 164§§ 1027§ 78§ 1041

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-

§ 1028

alusel nõude esitamise eelduseks on see, et kostja on saanud teiselt isikult (üleandja) midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. See eeldus on hageja poolt jäänud tõendamata. Ettemaksuarvel märgitud kauba sihtkoht ei tõenda, et kaup on sihtkohta saadetud ning kostjale üle antud. Kostja eitab kauba tellimist vahendaja Fran LTD kaudu ja kauba kättesaamist. Kohtule esitatud saatelehelt (CMR) ei nähtu, et kostja oleks kauba vastu võtnud ning et esineks seos hagiavalduses märgitud ettemaksuarvetega/tellimustega. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole vajalikul määral tõendanud asjaolusid, millele tugineb tema nõue, s.o kauba üleandmist kostjale (alusetu rikastumine) või lepingu olemasolu poolte vahel (kohustuse täitmise nõue). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nende vahel puudub leping. Seega puudub alus alternatiivnõude rahuldamiseks, kohustamaks kostjat täitma lepingut. 4 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja kohtu järeldusega, et hageja ei ole vajalikul määral tõendanud asjaolusid, millele tema nõue tugineb, s.o kauba üleandmist kostjale (alusetu rikastumine) või lepingu olemasolu poolte vahel (kohustuse täitmise nõue). Menetlusosaline võib TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 ning TsMS § 236 lg 2 alusel täita oma tõendamiskohustuse ka esitades kohtule taotluse tõendite kogumiseks. Hageja on korduvalt esitanud põhjendatud taotlusi tõendite kogumiseks. Kohus jättis oma 10.03.2017 määrusega hageja taotluse rahuldamata, hagejal ei olnud võimalik määruse peale kaevata. Seejärel püüdis hageja ise pöörduda kauba tarnijate poole, kuid ei saanud päringule vastust. 23.05.2017 määrusele, millega kohus jättis hageja korduva taotluse rahuldamata, puudus samuti edasikaebe võimalus. Hageja esitas kohtu tegevusele vastuväite 24.05.2017 kohtuistungil. Hageja leiab, et kohus rikkus menetlusnorme, keeldudes hagejale tõendite kogumisel kaasabi osutamast, mille tagajärjel jäi hagi rahuldamata. Jättes hageja taotlused rahuldamata, võttis kohus hagejalt võimaluse oma haginõuet tõendada. 24.05.2017 toimunud istungil kinnitas kostja, et „Venemaa firma ja kostja vahel olid ärisuhted umbes kuni
2. a. Kostja poolt on kõik arved tasutud, seda kinnitab saldokinnitus, see kinnitab seda, et kostjal puudub võlgnevus Venemaa firma ees. Kostja eeldab, et käesolevas hagis hageja soovib saada raha ühe ja sama kauba eest korduvalt“. Hageja on seisukohal, et sellist kostja kinnitust võib pidada hageja väidete õigeksvõtuks. Nimelt Fran LTD ja kostja vahel olid ärisuhted; kaup toimetati kostjale, kes võttis kauba vastu. Kostja kinnitused kohtuistungil on toonud endaga kaasa tõendamiskoormuse ümberpööramise. Seega on maakohus ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse ja selgitanud seda ebaõigesti pooltele, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine.
3. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja moonutab apellatsioonkaebuses faktilisi asjaolusid, esitab valeväiteid ja teeb ekslikke, väljamõeldud ja tõendamata järeldusi. Hageja etteheide kohtule menetlusõiguse normide rikkumise osas on põhjendamatu. Nimetatud etteheitega proovib hageja põhjendada enda tegevusetust ja menetluskohustuste täitmata jätmist (nt tõendite esitamata jätmine). Hageja ei vaidlustanud ega esitanud vastuväidet kohtu tegevusele maakohtu 10.03.2017 määruse osas, millega kohus jättis hageja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Hageja ei esitanud vastuväidet ka 23.05.2017 kohtumäärusele, millega kohus jättis rahuldamata hageja korduva taotluse tõendite kogumiseks. Hageja 24.05.2017 toimunud istungil avaldatud seisukohta ei saa lugeda nõuetekohaseks vastuväiteks. TsMS § 333 lg 2 ja 3 kohaselt puudub hagejal õigus tugineda apellatsioonkaebuses sellele, et kohus jättis hageja taotlused ebaõigesti rahuldamata. Vaatamata sellele on kostja seisukohal, et hageja 08.02.2017 ja 22.05.2017 taotlused oli alusetud. Hageja ei ole tõendanud, et soovitud tõendite saamisel oleks tema nõue kostja vastu põhjendatud. Isegi, kui eeldada hageja väidete õigsust, et kaup tarniti kostja aadressile, siis sellest ei tulene, et hageja nõue oleks tõendatud ning et

§ 1028lg 1 eeldused oleksid täidetud.

Kauba kostja aadressile tarnimise fakti tõendamine ja tuvastamine ei ole hagi rahuldamise aluseks. 5 Hagi on täielikult põhjendamatu ja tõendamata. Hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja käitumine maakohtus on olnud pahauskne. Hagiavaldus esitati 23.05.2016, kuid taotlused tõendite kogumiseks esitati mõlemal juhul vahetult enne kohtuistungit või kohtuistungil eesmärgiga venitada asja menetlemist. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et kostja lepingulise esindaja sõnu võib pidada hageja väidete õigeksvõtuks. Selline väide on suvaline ja põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja nõude alust ning seejärel nõude aluseks olevate asjaolude tõendatust.
2. Hageja on menetluses tuginenud nii lepingulisele kui lepinguvälisele võlasuhtele. Hageja on asja materjalide kohaselt omandanud loovutamise teel nõudeõiguse kostja vastu algselt võlausaldajalt Venemaa äriühingult Fran LTD-lt (ka ärinimega Fran OOO, I kd tl 62-63). Hageja nõude alus saab seega tuleneda Fran LTD ja kostja vahelisest õigussuhtest, kuna loovutamise korral läheb uuele võlausaldajale üle varasema võlausaldaja õiguslik positsioon ning uus võlausaldaja astub senise asemele (

§ 164lg 2).

Esmatähtis ei ole, kas vahetu lepingusuhe oli hageja ja kostja vahel, vaid see, kas lepingusuhe oli Fran LTD ja kostja vahel. Hageja on esmase nõude alusena tuginenud alusetu rikastumise võlasuhtele (

§§ 1027

jj), alternatiivselt aga lepingulisele alusele (lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue). Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilõigusliku nõude puhul tuleb esmalt selgitada välja lepingulise suhte olemasolu ning alles siis, kui lepinguline suhe ei leia tõendamist, on alust tugineda lepinguvälistele võlasuhetele.

1. Lepingulise nõude esitamisel tulnuks hagejal kui loovutuse saajal seega tõendada, et loovutajal, Fran LTD-l (ehk Fran OOO-l) oli lepingust tulenev nõue kostja Fran Studio OÜ vastu, millest tulenevalt oli kostjal kohustus tasuda Fran LTD-le 45 468,61 eurot. Kirjalikke tõendeid niisuguse lepingu olemasolu kohta esitatud ei ole. Maakohtu 08.02.
2. a istungil on hageja avaldanud, et tegemist oli suulise lepinguga, kuid hageja ei ole lepingut sisuliselt täpsemalt kvalifitseerinud. Kohtuistungil palus maakohus hagejal korduvalt täpsustada, missugust liiki või tüüpi lepinguga tegemist oli. Hageja ei esitanud selgitusi, vaid jäi väidete juurde, et kui üks äriühing (Fran OOO) maksab arveid ja teine äriühing (Fran Studio OÜ) saab kaubad kätte, siis ongi tegemist lepingulise suhtega. Ringkonnakohus leiab, et esiletoodud asjaolude põhjal ei ole võimalik järeldada lepingulise suhte olemasolu Fran LTD ja kostja vahel, mille alusel olnuks kostjal kohustus tasuda Fran LTD-le hagiavalduses nõutud rahasumma. Hageja ei ole esitanud arusaadavaid selgitusi, milles väidetav lepingusuhe seisnes. Hageja väidete kohaselt tellis kaubad tema õiguseellane, kaupade eest tasus hageja, kuid kaubad sai endale kostja. Hageja ei ole esitanud piisavalt asjaolusid hindamaks sedagi, kas väidetavalt sõlmiti kaupade tarnelepingud kostja ja välismaiste tarnijate vahel ning hageja täitis teise isiku kohustuse lepingusuhte seisukohalt kolmanda isikuna (

§ 78

), või oli kaupade tellijaks välismaiste lepingupartnerite ees siiski Fran LTD ning kaubad anti väidetavalt üle kostjale mingi muu äriühingute vahelise kokkuleppe alusel, mille sisu ei ole hageja menetluses kohtule 6 selgitanud. Hagi alus on lepingulise nõude osas esitatud sedavõrd puudulikult, et kohtul ei ole võimalik lepingulise suhte olemasolu tuvastada ega selle alusel hagi lahendada. 9. Muuhulgas on hageja menetluses ise möönnud, et lepingulised suhted poolte vahel puuduvad. Maakohus on oma otsuses mh märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nende vahel lepingut ei ole ning hageja nõue kohustamaks kostjat täitma lepingut on õigusliku aluseta. Maakohtu nimetatud seisukohti ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud.

§ 78

kohaselt võib kolmas isik, kes on täitnud võlausaldaja ees võlgniku kohustuse, esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Ringkonnakohus jääb eelmärgitud seisukohale, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et hageja on täitnud kolmanda isiku ees kostja kohustuse. Sellest lähtudes ei saa hageja nõue olla põhjendatud ka

§ 1041alusel.

Nimetatud sätte kohaselt võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. 10. Alternatiivselt esitas hageja nõude lepinguvälisest võlasuhtest tuleneval alusel. Hageja tugines

§-le 1027 ja § 1028 lg-le

1. Nimetatud nõude esitamisel tuleb hagejal tõendada, et kostja on saanud temalt (või hageja õiguseellaselt) olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena mingi varalise hüve, kuid hiljem on selgunud, et arvatavat kohustust, mille alusel hageja (või tema õigusseellane) kostjale varalise hüve üle andis, ei ole olemas, seda ei teki või selline kohustus on ära langenud. Ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul tuleb hagejal tõendada, et hageja (või tema õiguseellane) on andnud kostjale üle mingi varalise hüve, pidades silmas mingi arvatava kohustuse täitmist. Sarnaselt eelkäsitletule (p 8) on ringkonnakohus seisukohal, et hageja poolt esiletoodu ning tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, missuguse kohustuse täitmist kostja ees pidas hageja (õiguseellane) silmas. Sellele lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks saanud kaubad enda valdusse ning et kostja sai selle tulemusena varalist kasu. Kostja on hageja sellekohaseid väiteid eitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse pdes 5-7 märgituga ega korda seda TsMS § 654 lg 6 alusel.
2. Apellant (hageja) heidab maakohtule ette menetlusnormide rikkumist seoses sellega, et kohus jättis rahuldamata hageja taotlused tõendite kogumiseks. Ringkonnakohus ei nõustu etteheidetega ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme. TsMS § 236 lg 2 kohaselt võib menetlusosaline taotleda kohtult tõendite kogumist juhul, kui menetlusosaline ise ei saa tõendit esitada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole kohtule põhistanud, et tal ei olnud võimalik ise tõendeid esitada. Hageja taotles kauba saatedokumentide väljanõudmist kauba tarninud äriühingutelt PONGS Textil GmbH ja BN International BV. Seejuures on hageja ise kinnitanud, et nimetatud äriühingud olid tema lepingupartneriteks. Tegemist oli seega tavapäraste lepingusuhetes koostatavate kauba tarnedokumentidega, mida on lepingupoolest menetlusosalisel eelduslikult endal võimalik saada. Asjaolu, et lepingupartnerid väidetavalt ei vastanud hageja taotlusele väljastada kauba saatedokumendid, ei andnud hagejale alust nõuda TsMS § 236 lg 2 alusel kohtult, et kohus asuks ise dokumentaalseid tõendeid hageja lepingupartneritelt välja nõudma. Maakohus on oma otsuse ps 8 õigesti viidanud, et TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses ise 7 tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning tõendeid tuleb esitada menetlusosalistel; tsiviilkohtumenetluse puhul on üldjuhul tegemist võistleva menetlusega.
3. Muuhulgas ei ole hageja ka millegagi põhistanud, et välisriikide äriühingutelt CMR-saatekirjade väljanõudmine olnuks üleüldse ainus viis, kuidas hagejal oli võimalik tõendada niisuguste võlasuhete olemasolu, mis annaks hagejale aluse nõuda kostjalt 45 468,61 euro tasumist. Eluliselt ei saa pidada usutavaks, et äriühing teeb märkimisväärsetes summades makseid ilma, et selleks oleks mingit dokumentaalselt väljendatud alust. Ringkonnakohus nõustub ka kostja seisukohaga, et isegi kui leiaks tõendamist, et kaubad tarniti tellija soovil kostja tegevuskoha aadressile (Narva mnt 8, Jõhvi), siis ei anna see iseenesest alust tuvastamaks, et kostja sai kauba sisuliselt enda omandisse ning rikastus seeläbi. Asja materjalide põhjal võib pigem järeldada, et äriühingute (sarnaste ärinimedega Fran LTD, Franstudio Venemaal Peterburis ja Fran Studio OÜ) vahel olid ärialased suhted, mille tegelikku sisu ei ole kohtule avaldatud. Õige ei ole apellandi seisukoht, et kostja poolsed kinnitused kohtuistungil tõid endaga kaasa tõendamiskoormuse ümberpööramise. Maakohtu 24.05.2017 istungil kinnitas kostja, et kuni
4. aastani olid ärisuhted Venemaa firmaga Fran LTD, kuid ei täpsustanud, milles need ärisuhted seisnesid. Ärisuhete olemasolu kui asjaolu omaksvõtt ei too kaasa tõendamiskoormise ümberpööramist, vaid kostja poolt omaksvõetud asjaolusid ei ole vajalik enam tõendada. Samas ainuüksi ärisuhete esinemisest ei järeldu, kas ja kellel äripartneritest on teise vastu rahalisi nõudeid. Ringkonnakohus jääb sarnaselt maakohtuga seisukohale, et hageja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ei lepingulisest suhtest ega alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustes osas, mistõttu ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud apellandi kanda. Kostja (vastustaja) esitas ringkonnakohtule 28.02.
6. a menetluskulude nimekirja, milles on märkinud kõik menetluskulud, sh ka maakohtus kantud kulud. Maakohus on oma 09.06.2017 otsusega jätnud menetluskulud samuti hageja kanda ning mõistnud hagejalt välja 1680,34 eurot kostja menetluskulude katteks. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt hinnata kostja poolt maakohtus kantud menetluskulude vajalikkust ning põhjendatust. Seega on kostja menetluskuluks ringkonnakohus 325 eurot. Tegemist on õigusabikuludega, kostja lepinguline esindaja osutas kostjale apellatsiooniastmes õigusteenust 3,25 töötunni ulatuses ning see aeg kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ning vastuse koostamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahuga. Sellest lähtudes rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse ja mõistab hagejalt välja 325 eurot kostja kasuks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Kokku on kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus 2005,34 eurot kahes kohtuastmes. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8