lg 2 p 2, 3; § 118 lg 1 p 1, 2 järgi üldmenetluses Prokurör Anneli Lumiste Kannatanu esindaja Argo Küünemäe Süüdistatav KOVAN MOHAMMAD, isikukood: 39701070030; eluvõi asukoht: viibib vahi all prefektuuri arestimajas, (Xxxx); kodakondsus: Süüria Araabia Vabariik; haridus: 6 klassi; emakeel: kurdi ja araabia keel; töökoht või õppeasutus: ei tööta, ei õpi; kriminaalkorras karistamata. Tõkend: vahistamine alates 10.03.2017.a., kahtlustatavana kinnipidamine 08.03.-09.03.2017.a. Kaitsja Alar Neiland RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Kovan Mohammad
Süüdi tunnistada Kovan Mohammad
1
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista 10 (kümme) aastat vangistust.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Kovan Mohammad’i kinnipidamisest, s.o alates 08.03.2017.a. Kovan Mohammad’i suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Kovan Mohammad’i suhtes kohaldatuid lisapiirangud – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Menetluskulud: KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Kovan Mohammad’ilt riigituludesse: - sundraha 2,5 palga alammääras – 1175 eurot; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud summas 84 eurot; - põlevvedelikuekspertiiside kulud summas 3088 eurot; - sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot; - DNA-ekspertiisi kulud 684 euro ulatuses; - kannatanu esindajale makstud tasu 1032 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 1680 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pangas, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank’is, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pangas või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank’is, maksekorraldusse märkida viitenumber 99917700062604 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-17-6118, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta kaitsja poolt taotletud ning talle hüvitatud tõlkekulud summas 120 eurot riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta DNA-ekspertiisi kulud ülejäänud osas, s.o 1368 euro ulatuses, riigi kanda. Asitõendid ja salvestised: - puhastusbensiini pudel, 4 topsi põlevvedelikuga, kilekott; põlemisjäägid; 2 salli, riidetükid, põlemistunnustega riidetükid, tekk, kott, 2 kaablivitsa, sildid, märkmik, liist, kannatanu riietusesemed, hari ja kühvel – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - sülearvuti HP koos toitejuhtme ja hiirega – tagastada Xxxx; - mobiiltelefon Huawei Y635-1.21 – saata Vanglasse Kovan Mohammed’i isiklike asjade juurde lisamiseks; - kogutud proovid, võrdlusproovid, sõrmejäljefragmendist tehtud foto ja tõmmiskile – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 2 - mälupulk, 3 CD-plaati ja 5 DVD-plaati salvestistega (asuvad kriminaaltoimikus) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. I SÜÜDISTUSE SISU Kovan Mohammadi süüdistatakse selles, et tema 07.03.2017 vahetult enne kella 17.21 Tallinnas Xxxxkorteris, armukadedusest ajendatuna, soovis anda oma abikaasale “õppetunni”, tekitades talle karistuseks väidetava abielurikkumise eest suurt füüsilist valu ja rasked põletushaavad. Nimelt sidus ta nende kaheaastase tütre Xxxxjuuresolekul oma abikaasa Xxxx jalgadest, kätest ja rindkerest sallidega tooli külge kinni, valas ta puhastusbensiiniga üle ja süütas seejärel välgumihkliga põlema. Kui kannatanu üleni leekidesse lahvatas, kustutas Kovan Mohammad leegid veega. Sellega tekitas Kovan Mohammad Xxxxle suurt füüsilist valu ning eluohtlikud ja rohkem kui neli kuud kestvad tervisekahjustused s.o ulatuslikud II ja III astme naha põletushaavad üle kogu keha (kokku 68% keha pindalast), samuti põletushaavandi hingamisteedes. Tekitades teisele inimesele tervisekahjustused, mis on eluohtlikud ja kestavad rohkem kui neli kuud, pani Kovan Mohammad toime
Kovan Mohammad'i süüdistatakse selles, et tema, alates Eesti Vabariiki ümberasumisest 16.06.2016.a., tarvitas endaga ühises kooselus elaval abikaasal Xxxx suhtes korduvalt füüsilist ja vaimset vägivalda, lüües teda käega või puidust siseviimistlusliistuga keha ja jäsemete piirkonda ning samuti tarvitas tema suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades teda füüsilise vägivalla tarvitamisega ajendatuna armukadeduse motiivist so. muul madalal motiivil ning samuti 07.03.2017.a. hommikusel ajal Tallinnas, Xxxx korteris, samuti armukadeduse motiivil, lõi Xxxx'i korduvalt, võis olla 100 korda, käte ja jalgade ja selja piirkonda korteris oleva puidust siseviimistlusliistuga. Sellise tegevuse tõttu tundis Xxxx hirmu eesootava füüsilise vägivalla ees ning samuti kartis oma elu ja tervise pärast ning samuti tundis füüsilist valu. Oma tahtliku tegevusega pani Kovan Mohammad toime
lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalise väärkohtlemise kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. II MENETLUSE KÄIK 3 Süüdistatav kohtuistungil tunnistas kannatanu Xxxx’i löömist. Samuti tunnistas süüdistatav, et ta valas R. Mohammedi puhastusbensiiniga üle, kuid ta ei soovinud kannatanut süüdata, see juhtus tahtmatult ja oli õnnetusjuhtum. Süüdistatava seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu Xxxx, tunnistajad Xxxx, xxx, xxxx, ekspert xxxx ning süüdistatav Kovan Mohammad. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - Häirekeskuse kõnesalvestus ja selle vaatlusprotokoll koos salvestistega CD-plaadil /I kd lk 165-172, kd KI tl 170-177, 178/; - isiku läbivaatuse protokoll /I kd lk 5-14, kd KI tl 179-188/, meditsiinidokumendid /I kd lk 1517, 51-62, 225-231, kd KI tl 189-191, 192-203pö/; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt /I kd lk 65-72; kd KI tl 204-211/; - sündmuskoha vaatlusprotokollid /I kd lk 18-43, II kd 115-135, kd KI tl 212-237, 238-258/; - sõrmejäljeekspertiis /I kd lk 86-94, kd KII tl 1-9/; - põlevvedeliku ekspertiisid /I kd lk 101-109, KI tl 156-164; lk 113-117; KI tl 165-169/; - Eesti Haigekassa ja perearsti vastused päringule, perearstilt vastused päringule /I kd lk 138140, 141-142, 146, kd KII tl 23-28/; - tugiisikuteenuse päeviku väljatrükk /I kd lk 121-128, kd KII tl 10-17/ ja pangakonto väljavõtted /I kd lk 131-135, kd KII tl 18-22/; - Sikupilli Prisma turvakaamera salvestus ja selle vaatlusprotokoll, Sikupilli Prisma vastus kirjale ja ostutšekk /I kd lk 181-189, kd KII tl 29-37pö/; - läbiotsimisprotokoll /I kd lk 238-271, kd KII tl 45-78/; - asitõendi märkmik vaatlusprotokoll /II kd lk 1-7, kd KII tl 79-85/; - asitõendi sülearvuti HP ProBook vaatlusprotokoll koos salvestisega CD-plaadil /II kd lk 8-22, kd KII tl 86-100, 101/; - põlenud riideesemete vaatlusprotokoll /II kd lk 24-46, kd KII tl 102-124/; - isiku läbivaatuse protokoll /II kd lk 51-57, kd KII tl 125-131/; - Kovan Mohammadi mobiiltelefoni vaatlusprotokoll /II kd lk 71-79, kd KII tl 132-139/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja taotles avaldada ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest (kd 1 lk 46 8.-
lg 2 p 1, 2 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör taotles K. Mohammad’i süüdi tunnistamist
lg 2 p 1, 2 järgi ja tema karistamist vangistusega 11 aastat, samuti süüdi tunnistamist
lg 2 p 2, 3 järgi ja tema karistamist vangistusega 1 aasta ning moodustada
lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõista liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Samuti palus prokurör arvata
lg 1 alusel 5 eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning lugeda karistusaja alguseks 08.03.2017.a. Prokuröri rõhutas, et isiku süüd suurendavad neli raskendavat asjaolu ja seega peaks ka karistus olema suurem sanktsiooni keskmisest. Kaitsja leidis, et
järgi tuleks süüdistatav süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista ja ta tuleks süüdi tunnistada
Kaitsja hinnangul antud teo osas süüdistataval tahtlus puudus, süüdistatav kannatanut ei süüdanud, tegu oli isesüttimisega. Samuti on põhjendatud mõista
Kaitsja rõhutas, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ning ei peaks seega maksimummäära lähedast karistust kandma Kaitsja märkis, et süüdistatav on talle avaldanud, et palub vangistuse mõistmisel karistada reaalse vangistusega üksnes vahi all viibitud aja ulatuses ning ülejäänud vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu esindaja nõustus prokuröri poolt märgituga ja rõhutas, et antud juhul esinevad sellised raskendavad asjaolud, mis tingivad keskmisest rangema karistuse määramise. Süüdistatav tunnistas end osaliselt süüdi, tunnistades R. Mohammedi löömist. Samuti K. Mohammad tunnistas kannatanu puhastusbensiiniga üle valamist, kuid selgitas, et tal puudus tahtlus tema süütamiseks, tegu oli õnnetusjuhtumiga. Ta avaldas kahetsust toimepandu osas. III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: I süüdistuses
lg 2 p 2, 3 järgi Kohtuistungil esitas prokurör kohtus ilmnenud uute asjaolude tõttu süüdistatavale uue täiendatud süüdistuse
Kohus andis süüdistatavale ja kaitsjale aega uue süüdistusega piisavaks tutvumiseks, istungiga jätkati järgmisel päeval. Süüdistatav tunnistas end antud kuriteos süüdi, kuid kaitsja leidis, et süüdistuses kajastatud korduvus ei ole põhjendatud, ka heitis kaitsja kohtulikes vaidlustes ette süüdistuse üldsõnalisust, seda, et süüdistuses kajastatud korduvuses ei ole märgitud konkreetsemaid ajavahemikke. Kohtus leidis süüdistatava süü antud kuriteos tõendamist kogu süüdistuse ulatuses. Nii süüdistatav (KI tl 134) kui ka kannatanu kinnitasid, et vägivallategude ajendiks oli armukadedus. Nii kannatanu (KI tl 51) kui ka süüdistatav (KI tl 122, 123 136-137) kinnitasid kohtus, et 07.03.2017.a. lõi süüdistatav kannatanut vähemalt 100 korda puidust liistuga. Kannatanu kinnitas, et löögid tehti nii jäsemetele kui kehasse, igale poole (KI tl 51). Kohus möönab, et nende poolt antud kirjeldused liistu välimuse detailses osas olid erinevad, kuid antud detailid ei oma määravat tähtsust, mõlemad kinnitasid, et tegemist oli nende kasutatavast korterist pärineva siseliistuga ja erinevus detailides (värvus, materjal) võib tuleneda üksikasjade unustamisest. Süüdistatav võttis omaks, et 07.03.2017.a. naist lüües naine nuttis löömise tõttu (KI tl 137), ka kinnitas ta, et mõistis, et tal on valus (KI tl 150). Seega on tõendamist leidnud, et sellise kehalise väärkohtlemisega 07.03.2017.a. tekitati kannatanule valu. Varasema vägivalla osas olid süüdistatava ütlused heitlikud, küll kinnitas ta, et vägivald oli mänguline (KI tl 136), küll kinnitas, et lõi, aga mitte kõvasti (KI tl 139), samas aga ta võttis omaks süü selles, et ta on pärast tema poolt kannatanu löömisi näinud tema kehal siniseid ja 6 punaseid plekke (KI tl 138). Ka kinnitas ta, et antud siseliistu on ta varemgi Eestis viibides kannatanu löömiseks kasutanud (KI tl 136). Samuti, vastates kannatanu esindaja küsimusele vastas ta, et kannatanut lüües ta ka ise kartis kannatanu pärast, ta ei teadnud, millal lõpetada ja kuidas asi välja kukub (KI tl 140), ka kinnitas ta, et on omanud eesmärki kannatanut ka sõnaliselt hirmutada ja teda ähvardanud (KI tl 136, 137, 138). Kohtul puudub seega alus kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et süüdistatav on teda varasemalt hirmutanud, ähvardanud, korduvalt löönud, ta kehal on olnud vägivallajälgi. Kannatanu resümeeris enda olukorda kohtus selliselt, vastates kannatanu esindajale, et kogu süüdistatava mõttelaad ja tegevus oli üles ehitatud võimu ja kontrolli saavutamisele (KI tl 52). Kannatanu kinnitas, et ta kartis süüdistatavat, tema ähvardusi ja vägivalda (KI tl 19, 20). Ta kinnitas nutmist ja siniste plekkide olemasolu, ta vastas kannatanu esindajale, et tuli hävitas tema kehalt kõik varasemad nähtavad löömiskahjustused (KI tl 70). Kuna ei süüdistatav ega ka kannatanu ei osanud nimetada konkreetsete vägivallategude kuupäevi, v.a 07.03.2017, on mõistetav, et süüdistus ei saa detailselt toimepandu aega ka kajastada, samas ei saa antud asjaolu olla põhjuseks loobuda süüdistuse esitamisest korduvuses, kui antud asjaolu on tõendamist leidnud. Kohtus kinnitasid nii süüdistatav kui ka kannatanu, et nad olid abielus, ka ei eitanud kumbki, et tegemist oli sõltuvussuhtega, kannatanu kinnitas, et rahalisi vahendeid omas peamistelt vaid süüdistatav, milline asjaolu leidis kinnitust ka Swedbank AS teatisega mõlema isiku pangakontodest ja rahalistest liikumistest (KII tl 18-22), samuti väitis kannatanu, et süüdistatav ei lubanud tal omada mobiiltelefoni (sama nähtus tunnistaja Xxxx ütlustest), ka kinnitas kannatanu, et süüdistatav lubas tal üksi minna vaid lasteaeda, ta ei tohtinud omada mingeid sõprussidemeid (KI tl 71), ka lukustas kord ta korterisse (KI tl 71). Süüdistatav ei eitanud, et ta piiras kannatanu liikumisvabadust, sulgedes ta luku taha korterisse (KI tl 140-141). Kaitsja taotles istungil avaldada kannatanu varasemad ütlused (KI tl 68), millistes kannatanu varasemalt ei rääkinud sellest, et teda 07.03.2017.a. löödi. Kannatanu selgitas kohtus korduvalt nii prokurörile, kaitsjale, kannatanule kui ka kohtule vastates, et ta kartis süüdistatavat. Eriti ilmekalt tuleb see välja vastuses kannatanu esindajale (KI tl 71-71), kus ta selgitas, et haiglas viibides, kui teda üle kuulati, puudusid tal teadmised välismaailmas toimuvast ja ta kartis süüdistatavat, ta ei teadnud, kas ta on vabaduses või mitte ning ta kartis, et süüdistatav tuleb ja „lõpetab poolelioleva töö“. Ka selgitas ta, et ta ei saanud oma hirmust ka tugiisikule rääkida, sest süüdistatav oli vestluste juures, ka oleks see võinud välja tulla ja kannatanu elas hirmus (KI tl 73). Ka kohtus palus kannatanu seada enda tool saalis selliselt, et süüdistatav teda ei näeks, samuti tegi kohus mitmel korral süüdistatavale märkusi, kui ta üritas vahetult kannatanuga vestlusse astuda ülekuulamise ajal. See kõik iseloomustab antud isikute vahelist suhet ja seda, et kannatanu oli hirmul. Kuna süüdistatav ise ei eitanud kohtus 07.03.2017.a. tema poolt kannatanu löömist, on ka see asjaolu tõendiks, et kannatanu eeluurimisel järelikult tõtt ei rääkinud, teeb seda nüüd kohtus ja põhjuseks oli tema hirm. Süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud lähi- ja sõltuvussuhtes toimepanduna, ka oli tegemist korduvusega kehalisel väärkohtlemisel, seega on süüdistatava süü täies ulatuses tõendamist leidnud. Selline tegevus – teise inimese keha ja vaimu mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav – on karistatav. Kohtus leidis tõendamist, et ta tegi seda valu ja tervisekahjustusi põhjustanud viisil. 7 Subjektiivsest küljest oli tegemist vähemalt kaudse tahtlusega, süüdistatav möönis, et kannatanu võib tunda valu, ta nägi, et kannatanu mitmel korral nuttis, ka nägi ta tema kehal füüsilisi kahjustusi, siniseid ja punaseid plekke. II süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi Süüdistatav end antud kuriteos süüdi ei tunnistanud ja kinnitas kohtus, et ta ei süüdanud naist, naine süttis ise. Ta tunnistas, et ostis poest puhastusbensiini, kuid seda rataste puhastamiseks, koju tulles palus naiselt tõsta tool eraldi, istuda sellele, sidus naise 4 salliga kinni toolile, kallas talle peale puhastusbensiini, ka kallas maha raja, siis süütas välgumihkli ja siis temale ootamatult tekkis tuli. Ta aitas naist kustutada, ei soovinud midagi varjata. Juhtunu kohta puhastusbensiini ostmist, koju saabumist, naise toolile kamandamist, puhastusbensiiniga üle kallamist, bensiiniraja tekitamist kirjeldavas plaanis andsid süüdistatav ja kannatanu ütlusi, mis olid kokkulangevad, kuid naise sidumise tugevust ja süütamist ning süütamisjärgset tegevust kajastavas plaanis esinesid ütlustes vastuolud. Süüdistatav oma ütlustes üritas näidata sündmust õnnetusena. Nii näiteks väitis süüdistatav, et ta sidus naise toolile kinni 4 salliga nii, et sidus jalad tooli külge, käed selja taha, ümber kõhu tooli külge ja ta ei sidunud kõvasti, sidus õrnalt (KI tl 126). Kannatanu kinnitas kohtus, et ta seoti lisaks süüdistatava poolt nimetatule ka keskosaga tooli seljatoe külge kinni (KI tl 54), milline ütlus on usaldusväärne, kuna süüdistatav ise ka kinnitas, et rätikuid kasutas ta sidumiseks neli, järelikult seoti kannatanu kinni neljast kohast. Samuti kinnitas kannatanu kohtus, et ta oli kinni seotud nii, et põlema süttides ei õnnestunud tal toolist vabaneda ega põgeneda, seega oli seotud tugevalt, ta oma väite kohaselt süütamise järel kukkus koos tooliga ümber ja üritas roomata koos tooliga vannitoa poole (KI tl 57-58). Ka väitis kannatanu, et süüdistatav lõikas pärast sallid kääridega lahti (KI tl 59). Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millisega kannatanu ütlused riimuvad ja millest nähtub, et sündmuskohalt leiti põlemistunnustega sallid (KI tl 212-214, foto 231-232), asitõendi vaatlusprotokolliga (KII tl 102-124), millest nähtuvalt sallid, mis olid põlemistunnustega ja milliseid kasutati kannatanu sidumiseks omavad mitte lahti tulnud sõlmi ja osadel on sirged servad, seega on nad avatud lõikamise teel, järelikult tuli need katki lõigata neist vabanemiseks, mitte aga ei tulnud sõlmed ise lahti, seega ei olnud sõlmed seotud õrnalt ja nõrgalt. Süüdistatav kinnitas ka kohtus, et ta ei palunud naisel valetada kiirabi tulles, kõik kiirabile räägitu oli xxxx idee, tema ise ei püüdnud midagi varjata (KI tl 134-135). Kannatanu väitis kohtus, et süüdistatav ütles peale tema kustutamist talle, et ära sellest politseile räägi ja kannatanu kartis süüdistatavat, mistõttu ta ütles kiirabile, et köögis süttis gaas ja kiirabi tulles ei rääkinud ta, mis tegelikult juhtus, ta oli vaikne ja ta ainus soov oli, et ta ruttu ära haiglasse viidaks (KI tl 59). Kannatanu ütlused riimuvad ka kohtus üle kuulatud kahe kiirabitöötaja ütlustega, nendest tunnistaja J. Koort ka kinnitas, et kannatanu oli napisõnaline, ütles vaid, et tal on valus ja juhtus õnnetus köögis (KI tl 79-80) ning tunnistaja Xxxx kinnitas samuti, et kannatanu ei öelnud midagi konkreetset juhtunu kohta (KI tl 84). Kaitsja, kes taotles avaldada vastuolusid kannatanu poolt varem väidetu osas (koheselt eeluurimisel kannatanu ei rääkinud juhtunust), ei pidanud kannatanu kohtus antud ütlusi usaldusväärseteks. Kohus, analüüsides süüdistust
järgi varem juba ka selgitas, miks kohus peab usaldusväärseks väidet, et kannatanu ei rääkinud kohtueelsel uurimisel tõtt hirmu tõttu süüdistatava ees. Antud põhjused on kattuvad ka käesoleva süüdistuse osas. Kannatanu 8 väga likult selgitas kohtus ja kohus eelnevalt seda ka otsuses refereeris, et ta haiglas ütlusi andes pärast kunstlikust koomast välja tulemist kartis, et süüdistatav on vaba ja tuleb ja „lõpetab poolelioleva“ ehk siis tapab ta, tal puudusid teadmised, et süüdistatav on vahistatud, ka ilmnes, et kannatanu oli eelnevalt pika aja jooksul kannatanud süüdistatava vägivalla all, olnud sõltuv süüdistatavast, olnud piiratud oma elukorralduses, majanduslikes- ja liikumisvõimalustes. Seega on ilmne, et ta ei julgenud rääkida eeluurimisel tõtt, kuna kartis süüdistatavat. Kohtul puudub alus kannatanu kohtus antud ütlustes kahelda ja kohus peab neid usaldusväärseteks, kohus eelnevalt ka selgitas, et kannatanu ütlused riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega, küll aga on süüdistatava ütlused, millistes ta üritab näidata endal tahtluse puudumist naise süütamisel ning käsitleda juhtunut õnnetusena, ebausaldusväärsed ja kohus neid osas, mis puudutavad naise õrna sidumist vaid hirmutamissoovi ja iseeneslikku süttimist ning süüdistatav tegevust naise süttimise järgselt - tõendina ei arvesta. Süüdistatava eelnimetatud asjaolusid puudutavad ütlused ei riimu mitte ainult kannatanu ütlustega, aga need ei riimu ka teiste kogutud ja kohtus uuritud tõenditega. Naise õrna sidumist puudutavaid vastuolusid kohus juba käsitles. Süüdistatav väitis ka, et ta tahtis kannatanut vaid hirmutada, ta ei teadnud, et nii juhtub. Süüdistatav ise aga kinnitas ristküsitlusel, et kui ta käskis naisel panna tooli tuppa ja sellele istuda ja kannatanu tooli asetas ise paigale, siis käskis süüdistatav selle tooli endast, kohast, kus ta ise diivanil istus, eemale nihutada (KI tl 125), juba see asjaolu näitab, et süüdistatav ise pidas antud tooli läheduses viibimist ohtlikuks. Ka väitis süüdistatav, et ta ostis puhastusbensiini jalgrataste puhastamiseks ja seejärel sõitmiseks, samas kinnitas ta, et sel päeval oli maas lumi (KI tl 123), seega ei ole eluliselt usutav versioon jalgratastega sõitma minekuks nende kiirest puhastamisvajadusest. Ka iseloomustab süüdistatava tegevuse läbimõeldust puhastusbensiini ostmisel see, et tema enda sõnade kohaselt ajavahemik kauplusest puhastusbensiini ostmise ja kodus naise sellega üle valamise vahel oli lühike (KI tl 124). Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatav tegutses kavatsetult ja läbimõeldult. Kohus uuris kirjalike materjalidena läbiotsimisel (läbiotsimisprotokoll KII tl 45-78) ära võetud kalendermärkmiku sisu, süüdistatav sülearvutis sisalduvat (vaatlusprotokollid KII tl 79-90, 92100). Süüdistatav ei eitanud antud esemete talle kuulumist ja uuritust nähtuvalt oli enne juhtumist süüdistatav otsinud internetist vasteid teemale, kuidas naist karistada ning ka põletuslaseri valmistamise kohta. Ta ei suutnud kohtus veenvalt selgitada, miks. Ka ei eitanud süüdistatav, et 1 päev enne juhtumist vaatas ta naisega koos filmi, kus inimene süüdati (KI tl 135). Seega – juba enne puhastusbensiini ostmist omas süüdistatav kindlat plaani, mida sellega ette võtta ja süüdistatava väide vaid hirmutamise soovist ja naise isesüttimisest on paljasõnaline, tõenditega mitteriimuv ja ka eluliselt mitte usutav. Süüdistatav ise kinnitas ka, et ta omas soovi naist karistada (KI tl 135). Kohus rõhutab, et karistamine ei ole sünonüüm sõnale hirmutamine. Kannatanu kinnitas kohtus, et süüdistatav kallas ta puhastusbensiiniga üle: kogu keha, käed, jalad, samuti kallas põrandale bensiiniraja. Süüdistatav seda tegevust iseenesest ei eitanudki. Seejärel kannatanu sõnul asus süüdistatav teda küsitlema teemal, kas ta on teda Eestis olles petnud (KI tl 56) ja kannatanu vastas eitavalt, seejärel küsis süüdistatav, kas ta süütab välgumihkli ja küsis: „kas ma panen sind põlema?“ ja kannatanu vastas eitavalt ning seejärel pani süüdistatav põlema bensiiniraja kannatanuni (KI tl 57). Antud kannatanu ütlusest nähtuvalt oli ka siin kogu süüdistatava tegevus läbimõeldud, eelnes kannatanu küsitlemine, eelnes konkreetne küsimus kannatanu süütamise kohta ja süüdistatav ise süütas puhastusbensiini raja, seega ta kavatseski kannatanu süüdata. 9 Süüdistatava versioon nn isesüttimisest on seega kannatanu ütlustega ümber lükatud ja ei ole usaldusväärne. Selle mitteusaldusväärsust kinnitavad ka süüdistatava enda ebakindlad ja varieeruvad ütlused. Nii selgitas süüdistatav kohtus algselt, et ta ei osanud kuidagi arvata, et bensiin üldse võiks nii süttida, samas vastas ta rahvakohtunikule, et isegi laps teab, et bensiin on tuleohtlik ja võib süttida (KI tl 152), ka ei suutnud ta selgitada kohtule, et miks juhul, kui ta tahtis kannatanut vaid hirmutada, ei varunud ta lähedusse kustutusvahendeid ega võtnud kahju ärahoidmiseks tarvitusele ühtki meedet. Ka esines süüdistatava kohtus antud ütlustes vastuolu selles, et ta väitis, et tema jaoks oli süttimine ootamatu, samas ta väitis, et kui kannatanu oleks põlema läinud, oleks ta teda kustutanud (KI tl 140), seega tema versioon ootamatust isesüttimisest ei ole paikapidav ka tema enda ütlustest nähtuvalt. Ka on oluline märkida, et süüdistatava isiku läbivaatuse protokolli kohaselt ei tuvastatud tal põlemiskahjustusi (KII tl 125-131), seega versioon isesüttimisest ehk siis puhastusbensiini iseplahvatusest süüdistatavale ootamatult tema enda käes olevast välgumihklist, ei ole usaldusväärne. Ka kinnitavad kannatanu ütlusi selle kohta, et süüdistatav tegelikult püüdis juhtunut varjata see, et sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli korterit koristatud, kõik põlenud sallid kokku kilekotti kogutud, valamukappi asetatud (sündmuskoha vaatlusprotokollid KI tl 212-214, fotod tl 231-232), ka oli valamukapil prügikühvel, hari (foto KI tl 230). On ilmne, et süüdistatava väited toimunu juhuslikkusest on antud eneseõigustuse eesmärgil. Kaitsja viitas kaitsekõnes tema taotlusel üle kuulatud eksperdi Vardo Saarik’u ütlustele ja leidis, et need just kui kinnitavad versiooni isesüttimisest. Kohus rõhutab veelkord eelpool käsitletut – kohtus leidis tõendamist kannatanu ütlustega, et süüdistatav süütas kannatanuni viiva puhastusbensiini raja, seega ei toimunud mingit isesüttimist. Ekspert teoretiseeris kaitsja küsimustele vastates teemal, kas isesüttimine on võimalik, kuid seejuures ta ka kinnitas, et antud põlevvedeliku süttivust iseloomustavaid tegureid ta ekspertiisi tehes ei määranud, mistõttu ei saa ka selle süttivusomadusi konkreetselt käsitleda (KI tl 109), ka kinnitas ta, et sellelaadsed olukorrad sõltuvad väga erinevatest teguritest ja need ei ole eksperdile teada. Kohtus leidis tõendamist ka süüdistuses fikseeritud asjaolu, et süütamise juures viibis väikelaps, seda ei eitanud ei süüdistatav, kannatanu, ka kinnitasid lapse olemasolu korteris tunnistajatena üle kuulatud kiirabitöötajad. Süüdistatava süü antud kuriteos on lisaks eelpool käsitletud tõenditele tõendamist leidnud ka: - ekspertiisaktis nr 17E-AP0007 sisalduva eksperdiarvamusega selle kohta, et korterist leitud pudelis asunud põlevvedelik sisaldas naftadestillaati ja võib olla põlevvedelikutoode APChemicals Puhastusbensiin ning leitud tekstiilitükid sisaldasid põlevvedeliku jääki (KI tl 156-163); - ekspertiisiaktis nr. 17E-AP0014 sisalduva ekspertarvamusega selle kohta, et Majaka 3-47, Tallinn asuvast korterist leitud toolilt pärinevatest puidutükkidest osa sisaldasid põlevvedeliku jääki (KI tl 165-168); - asitõendi vaatlusprotokolliga hädaabikõne kohta, millises kannatanu kutsub abi ja ka sellest kõnest nähtuvalt ta hoidub rääkimast juhtunu põhjustest, mis iseloomustavad kannatanu väidetut, et ta kartis süüdistatavat (KI tl 171-176); Isiku läbivaatuse protokolliga kannatanu osas (KI tl179-188), mis iseloomustab kannatanu seisundit haiglasse saabudes; - kiirabikaardiga (KI tl 189), mis iseloomustab põletushaavade olemasolu, lokalisatsiooni, ulatust; 10 - PERH teatisega, millisest nähtub, et kannatanu toimetati haiglasse põletushaavadega ja raskes seisundis (KI tl 190); - patsiendi riiete hoiustamise aktiga, millest nähtuvalt olid kannatanu riided katki lõigatud (KI tl 191); - PERH teatisega, millest nähtuvalt oli haiglas kannatanu seisund üliraske ja kriitiline, prognoos tõsine ja isik vajas korduvaid operatsioone (KI tl 192); - väljavõttega kannatanu EMO kaardist, millest nähtub vigastuste lokalisatsioon, raskus, asjaolu, et tegemist põletuskahjustustega (KI tl 194-196); - väljavõttega haigusloost, millisest nähtuvalt kannatanul olid põletushaavad hinnanguliselt 68% kehapinnast, sügavad põletused enamasti alajäsemetel, põletused olid ka rindkerel, kaelal, seljal, üla- ja alajäsemetel jne (KI tl 202-203); - isiku ekspertiisiaktiga, millest tulenevalt esinesid kannatanul põletushaavand hingamisteedes, naha põletushaavad pea, kaela, rindkere, selja, tuharate, kõhu, kubeme ja kõikide jäsemete piirkonnas, kokku 68% kehapinnast ja vigastused tekkisid kõrge temperatuuri toimel põlemise käigus ja võivad olla tekkinud leegiga põlemisel. Tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud ja oma loomult olid tervisekahjustused eluohtlikud (KI tl 204-210); - eelpool käsitletud sündmuskoha vaatlusprotokollidega (KI tl 212-258); - läbiotsimisprotokolliga Tallinn, Xxxxkorteris, millises leitud esemed kohus eelnevalt otsuses käsitles (KI tl 45-50, lisad 51-78); - esemete vaatlusprotokollidega, mida kohus samuti eelnevalt käsitles (K II tl 79-100); - eelpool käsitletud esemete (sallide) vaatlusprotokolliga (KI tl 102-124); - isiku läbivaatusprotokolliga süüdistatava osas, millest nähtuvalt ei olnud süüdistataval põletuskahjustusi (KIII tl 125-131); - asitõendi vaatlusprotokolliga süüdistatavalt ära võetud mobiiltelefoni osas (KII tl 132-138), millest nähtuvalt oli ta sugulastele kurtnud, et kahtlustab naist valetamises, et ta peaks õppima ja kartma; - ekspertiisiaktis nr 17E-GE0256 esitatud eksperdiarvamusega selle kohta, et puhastusbensiini pudelilt ja tulemasinalt saadud proovides ei saa muuhulgas välistada süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali esinemist (KII tl 140-149). Kohus leiab, et süüdistatava süü
Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatava tekitas kannatanule ohu elule ja raske tervisekahjustuse. Kannatanut puudutavas ekspertiisiaktis on vigastuste raskus ja laad fikseeritud, see nähtub ka teistest meditsiinilistest dokumentidest, kannatanu oli haiglasse saabudes kriitilises seisundis. On ilmne, et meditsiinilise abita oleks kannatanu surnud, kuna kannatanu saabus haiglasse kriitilises seisus. Kannatanu tervislik olukord oli otseses põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega – kannatanu süütamisega. Süüdistatav pidi aru saama, et tema tegevus võib tekitada kannatanule raskeid tervisekahjustusi, iga inimene oma tavateadmiste pinnalt teab, et tuli kahjustab ja hävitab kudesid, ka lõi ta olukorra, kus kannatatu ei saanud tule eest põgeneda, ta oli kinni seotud, ka kallas ta enne kannatanu keha, jäsemed puhastusbensiiniga üle. Subjektiivsest küljest leiab kohus, et süüdistatav tegutses teo osas kavatsetult. Kohus seda ka eelnevalt otsuses kajastas ning tuvastamist leidis, et kogu tema süütamiseelne tegevus: otsingud internetist naise karistamise ja põlevlaseri valmistamise teemadel, puhastusbensiini ostmine vahetult enne naise süütamist – kõik see kinnitas tema süütamise läbimõeldust ja kavatsetust. Ka see asjaolu, et ta sidus naise toolile kinni, teades ja nähes, et tool on puidust, seega süttivast materjalist, kallas naise kogu keha üle puhastusbensiiniga, tekitas bensiiniraja põrandale ja süütas – oli kavatsetud tegevus. Kohus leiab, et tagajärgede osas esines süüdistataval raskete kehavigastuste osas vaieldamatult otsene tahtlus, kuna süüdistatav oli loonud olukorra, et naine 11 ei saanud põgeneda teda kahjustava tule eest, ta oli üle valatud puhastusbensiiniga, istus süttivast materjalist toolil, ka ei olnud ta varunud kustutusvahendeid, seega sooviski süüdistatav selliseid tagajärgi ja ilmselt pidigi selles seisnema naise karistamissoov, milline soov oli eelnevalt tema internetiotsingutes ka avaldunud. Kohtus ei leidnud tõendamist, et süüdistatav oleks otseselt soovinud kannatanu surma. Küll aga leiab kohus, et süüdistatav tegutses elule ohtu põhjustades kaudse tahtlusega, sest ta pidi möönma, et selline kannatanu põgenemisvõimaluse elimineerimine, tema üle kallamine põlevaainega ja seejärel süütamine võib olla elule ohtlik. Sellele viitabki kõigepealt kogu süüdistatava eelnev tegevus kannatanu suhtes. Just see eelnev tegevus – kinni sidumine, tooli endast (süüdistatavast) eemale asetamine, puhastusbensiiniga keha ja jäsemete üle kallamine viitab, et süüdistatav pidas võimalikuks, et tekitab elule ohtliku tagajärje, ja möönis seda
Süüdistatava kaudsele tahtlusele viitab ka asjaolu, et eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas tegu (süütamine) vahetult, mitte ei tinginud seda mingid hilisemad asjaolud (RKKKo 3-1-1-46-15, p 8). Kuivõrd kaitsja viitas kohtulikes vaidlustes asjaolule, et tahtlus ohu osas elule ei ole mõeldav, märgib kohus, et
esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (
lg 2) või hooletult (
Kuivõrd
lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult (RKKKo 3-1-1-46-15, p 10.1, 10.2). Kohus aga ei tuvastanud, et süüdistatav oleks pannud toime tapmiskatse. Isik aitas hiljem kannatanut kustutada, ka ei takistanud ta kannatanul abi kutsumast, on alust arvata, et ta lootis isiku surma vältida. Kohus ei tuvastanud süüdistatava puhul süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Süüdistatava näol on tegemist täisealise süüvõimelise isikuga. IV KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.
4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele 12 tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse
lg 2 p 2, 3 järgi, näinud karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat ning
Süüdistatav on pannud toime kaudse tahtlusega teise astme kuriteo ja kavatsetusega esimese astme kuriteo. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu
lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14). Kohus ei pea põhistatuks
lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse mõistmist, kuna antud karistus ei täidaks karistuse eesmärke. Tema tegevuses esines kaks kvalifitseerivat tunnust, ka puuduvad süüdistataval puuduvad rahalised vahendid, isik ei tööta. Kohus leiab, et prokuröri taotletav karistusmäär, 1 aasta vangisust, on põhjendatud. Antud süüdistuse eest karistuse määramisel tuleb arvestada, et süüdistataval esines karistust kergendav asjaolu, ta kahetses toimepandut, ka ei järgnenud antud tegevusest tõsisemaid tervisekahjustusi. Küll aga avaldus karistust raskendava asjaoluna madal motiiv – armukadedus, millise olemasolu ja teo ajendiks olemist süüdistatav ka ei eitanud. Karistuse mõistmisel kavatsetusega toime pandud esimese astme kuriteo eest,
lg 1 p 1, 2 järgi tuleb arvestada asjaolu, et esines nii oht elule kui ka tervisehäire, mis kestis üle nelja kuu, seega kaks kvalifitseerivat tunnust. Arvestada tuleb seda, et antud juhul esines neli karistust raskendavat asjaolu. Esmalt esines
p-s 1 nimetatud madal motiiv, milliseks oli armukadedus, seda kinnitas ise nii süüdistatav kui ka kannatanu. Teiseks esines
p-s 2 nimetatud süüteo toimepanemine nii erilise julmusega kui ka kannatanu alandamisega. Nimelt leidis kohtus nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega tõendamist, et süüdistatav käskis kannatanul tuua ise tool, mille peal ta hiljem süüdati; käskis tal istuda toolile, enne süütamist ta küsitles kannatanut – kogu selline tegevus oli kannatanut alandav. Eriline julmus seisnes kannatanu kinnisidumises nelja rätikuga neljast kohast, sh sidumisest tooli külge nii, et kui ta süttis, ei saanud ta põgeneda, vaid kukkus koos tooliga ümber. Samuti avaldus eriline julmus kannatanu puhastusbensiiniga üle valamises ja süütamises, kuna oli teada, milline on põlemise kõrge temperatuuri mõju nahale seda enam, et sellel asub põlevvedelik. See asjaolu kirjeldab tegu ennast. Prokuröri märkus selle kohta, et süüdistatav just kui asetas kannatanu julmaks vaatemänguks enese ette, soovides teda karistada, on samuti asjakohane. Samuti on karistust raskendavaks asjaoluks
p 4 mõttes kuriteo toimepanemine isiku suhtes, kes oli süüdistatavast majanduslikus sõltuvuses ja kes oli temaga koos elav pereliige, antud asjaolu kohus eelnevalt põhistas. Ka esines
p-s 13, nimetatud asjaolu, kuna kuritegu pandi toime väikelapse juuresolekul, millist asjaolu kohus samuti eelnevalt käsitles. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust, aga ka kõiki teisi
§-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud ja ainuvõimalik ja antud karistusmäär peab olema oluliselt rangem sanktsiooni keskmisest määrast, arvestades kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemist ning nelja karistust raskendava asjaolu ilmnemist, kusjuures
Arvestada tuleb ka asjaolu, et kannatanu sõnul on tal siiani probleemid tervisega ning ka kohus ise visuaalselt veendus, et noore naise nahk omab tugevaid nahakahjustusi ja inetust nähtavatel kehapindadel. Kannatanu üleelamisel olid ilmselgelt suured, tema kehast oli 68 protsenti tulest kahjustatud, ta läbis paljusid operatsioone, tema seisund haiglasse saabudes oli kriitiline, tunnistust olukorrast ilmestavad lisaks meditsiinilisele dokumentatsioonile ka fotod (KI tl 180, 183), mis on tehtud kannatanust esmase abi andmise järgselt. Kohus leiab, et vaid asjaolu, et süüdistav on noor ja avaldas kohtus, et tunneb kahetsust tekkinud tagajärgede osas, võimaldab mõista sanktsiooni maksimaalmäärast leebema karistusmäära, kuid kohus peab kõiki karistuse eesmärke tagavaks mitte leebema, kui 10-aastase vangistuse karistusena määramist. Lisaks eripreventsioonile ja kõikidele karistuse mõistmise alustele tuleb arvestada ka üldpreventiivset eesmärki. 2017. aastal on sarnase käitumislaadiga intsident Eestis teistkordne, kus naiste karistamisvahendina soovitakse kasutada süütamist (Pärnu Maakohtu otsus 25.05.2017.a., kohtuasi nr 1-17-276), Eesti õigusruumis on senini olnud selline tegevus harukordne. Vastavalt
lg-le 1 peab kohus võimalikuks mõistetavate karistuste liitmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Antud juhul leiab kohus, et puuduvad igasugused alused, eelpool käsitletud teo ja tagajärgede raskust, süü suurust, aga ka süüdlase isikut arvestades, isiku tingimisi karistuse kandmiselt vabastamiseks. Ka ei tuvastanud kohus ühtegi asjaolu, mis oleksid antud tunnistust selleks, et isik ei oleks võimeline karistust kandma. V MENETLUSKULUD Vastavalt
MS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5kordne palga alammäär, s.o 1175 eurot, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. Süüdistatava kaitsja poolt on riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtueelses ja kohtulikus esitanud taotlusi menetluses osalemise eest kogusummas 1680 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista K. Mohammad’ilt. Kaitsja poolt taotletud täiendavad tõlkekulud summas 120 eurot peab kohus võimalikuks jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Samuti tuleb K. Mohammed’ilt 14 välja mõista kannatanu esindaja kulud summas 1032 eurot. Ekspertiisiaktidega seonduvate kulude osas peab kohus vajalikuks märkida, et kõigi ekspertiiside läbiviimine oli tingitud K. Mohammad’i süülisest tegevusest. K. Mohammad’ilt tuleb välja mõista isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud summas 84 eurot, põlevvedelikuekspertiiside kulud kogusummas 3088 eurot, sõrmejäljeekspertiisi kulud summas 663 eurot. Lähtuvalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, peab kohus võimalikuks vähendada DNA-ekspertiiside eest väljamõistetavat summat, sõltuvalt ekspertiisiobjektide, mitte reaktsioonide arvust (RKKKo 3-1-1-120-12, p 6.2). Seega kuulub DNA-ekspertiiside eest hüvitamisele vastavalt 684 eurot (12 proovi), ülejäänud osas (s.o 1368 euro osas) tuleb ekspertiisiasutusele tekkinud kulud jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud muude menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. K. Mohammad on töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses asuda sissetulekut teenima ning hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek ning võimalused sissetuleku teenimiseks on piiratud, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. VI ASITÕENDID Kriminaalasjas on asitõenditeks olevad: puhastusbensiini pudel, 4 topsi põlevvedelikuga, kilekott; põlemisjäägid; 2 salli, riidetükid, põlemistunnustega riidetükid, tekk, kott, 2 kaablivitsa, sildid, märkmik, liist, kannatanu riietusesemed, hari ja kühvel, kogutud proovid, võrdlusproovid, sõrmejäljefragmendist tehtud foto ja tõmmiskile on väärtusetud esemed, mis kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele. Mobiiltelefon Huawei Y635-1.21 oli Kovan Mohammed’i ainukasutuses ja see tuleb saata vanglasse tema isiklike asjade juurde lisamiseks. Sülearvuti HP koos toitejuhtme ja hiirega oli kannatanu ja süüdistatava ühisvara ning kuivõrd selle kasutamine vanglas viibiva süüdistatava poolt ei ole võimalik, tuleb see tagastada R. Mohammed’ile. Kriminaaltoimikus asuvad mälupulk, 3 CD-plaati ja 5 DVD-plaati salvestistega on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 310 lg 1, § 311-313, § 315, § 318-319. Merle Parts kohtunik Sole-Riin Sepp rahvakohtunik Sirje Soo rahvakohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.