RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21334922 Otsuse kuupäev Tartu, 2. mai 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik Kohtuasi

) § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, ülejäänud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4920 eurot.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. novembri
5. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis

§ 657lg 1 p 3 alusel tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse kohta. Maakohus ei ole selles osas tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning on põhjendatult eksperdiarvamustele ja ekspertide kohtuistungil antud ütlustele tuginedes lugenud

1. veebruari
2. a võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse tõendatuks. Maakohus on aga ebaõigesti kvalifitseerinud
3. veebruaril 2012 allkirjastatud dokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusest ei tulene kokkulepet, et see annab hagejale iseseisva nõudeõiguse, vaid sellest nähtuvalt on kostja üksnes kinnitanud olemasolevat võlgnevust. Hageja on selgitanud, et kostja oli hagejale puitmaterjali eest võlgu ning hageja ja kostja olid kokku leppinud, et kostja võlgneb võlgnetava kohustuse laenuna, ja selleks, et saada hagejalt uut puitmaterjali, andis kostja selle kohta võlatunnistuse. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seega tuleb eeldada, et
4. veebruari
5. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgitanud välja deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Kostja on hagile esitatud vastuväidetes tuginenud sellele, et hageja ja kostja vahel ei ole kunagi olnud võlaõiguslikke suhteid, vaid võlaõiguslikud suhted olid OÜ Ainulaadsed Puutööd ja OÜ Ertingen vahel. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et poolte juhitavate äriühingute vahel on olnud võlaõiguslikud suhted. Samas on võlatunnistus sõlmitud isiklikult hageja ja kostja vahel. Asja lahendamiseks on oluline välja selgitada, millised võlasuhted olid hageja ja kostja ning nende juhitavate äriühingute vahel, s.o kas võlatunnistuses märgitud võlgnevus on tekkinud sellest, et hageja isiklikult müüs kostjale puitu või müüs kostjale puitu hageja äriühing, ning kas puitu müüdi isiklikult kostjale või kostja äriühingule. Samuti ei ole maakohus 3

§ 173lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõusse jätmist. Hageja palub mõista oma menetluskulud välja kostjalt ning jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt leidnud, et poolte vahel
2. veebruaril 2012 sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 30 lgt 1 ning on rikkunud

§ 654lgtes 4 ja 5 sätestatud menetlusnorme.

Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega loodi kostjale iseseisev kohustus raha maksmiseks. See tuleneb vaidlusaluse võlatunnistuse tekstist, olemusest ja eesmärgist, milleks oli tagada põhikohustust ja lihtsustada võla sissenõudmist. Selles osas on maakohtu järeldus põhjendatud ning tugineb asjas esitatud tõenditele ja seisukohtadele. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks ringkonnakohus on leidnud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme eelmenetluse ülesannete osalise täitmata jätmisega. Kuna kostja ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks oleva tehingu kehtivusest, peab hageja tõendama vaid seda, et kostja andis abstraktse võlatunnistuse. Ehkki kostja esitas vastuväite võlatunnistuse kehtivusele, lükati see ekspertiisi tulemusena ümber. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et ka olukorras, kus tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, pidi maakohus välja selgitama deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud. Isegi kui leida, et 20. veebruari 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, oli selle tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel ning kostjal lasus kohustus tõendada, et võlatunnistuses nimetatud kohustust ei ole tegelikult olemas. Ehkki kostja esitaski menetluses erinevaid vastuväiteid poolte äriühingute vaheliste tehingute kohta, ei suutnud ta neid

§ 230lg 1 kohaselt tõendada.

Kostja vastuväidete tõendamata jätmist ei saa ette heita asja lahendavale kohtule, eriti olukorras, kus maakohus on korduvalt viidanud ja selgitanud, mida kostja peab tõendama. Kuna kostja ei suutnud oma vastuväiteid tõendada, on maakohus õigesti hagi rahuldanud. 8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse tühistanud, ent on põhjendamatult saatnud tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, rikkudes sellega

§s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet. Kostja hinnangul on pooled maakohtu menetluses esitanud küllaldaselt tõendeid, millele tuginedes on ringkonnakohtul võimalik teha asjas lõpplahend. Isegi kui õige on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks on oluline välja 4

§ 442

lgt 8, § 639 lgt 1 ja § 654 lgt 5, samuti on vaidlustatud otsus olulises ulatuses põhjendamata. Kostja on tõendanud, et ta ei ole kõnealust võlatunnistust allkirjastanud. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ja tõendid selle kohta, et ta ei saanud võlatunnistuses märgitud kuupäeval hagejaga kohtuda kohas, kus võlatunnistus on hagiavalduse kohaselt alla kirjutatud, ning ei ole kontrollinud selles osas tõendite hindamist maakohtus. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata kostja tõstatatud küsimused ekspertiisiaktide kohta. 9. Kumbki pool vaidleb vastaspoole kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ja kostja kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas ringkonnakohus kvalifitseeris
2. veebruari
3. a dokumendi õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks ja kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Nii hageja kui ka kostja on seisukohal, et ringkonnakohus on põhjendamatult heitnud maakohtule ette eelmenetluse ülesannete osaliselt täitmata jätmist ning saatnud asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
4. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus jätnud põhjendamata järelduse, et
5. veebruari 2012 kuupäeva kandev dokument on deklaratiivne võlatunnistus, ja rikkunud seega menetlusõiguse norme (

§ 654lgd 4 ja 5).

12.

1. Maakohus asus seisukohale, et
2. veebruari
3. a dokument on konstitutiivne võlatunnistus, millega kostja andis OÜ Ertingen osaniku ja juhatuse liikmena nn täiendava garantii sellel äriühingul OÜ Ainulaadsed Puutööd ees tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt
4. märtsil 2012, tagamaks ettevõtete koostöö jätkumine ja seeläbi ka OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Ringkonnakohus seevastu leidis, et maakohus oli dokumendi valesti kvalifitseerinud ning et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. 12.
5. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3212106, p 13;
8. veebruari
9. a otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3212106, p 15 ja tsiviilasjas nr 32114911, p 20). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse 5

§ 235

tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 21). Ehkki Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 22), ei ole praeguses menetluses esitatud asjaolusid, mis seda õigustaksid. 13.3. Maakohus on tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal järeldanud, et kostja ei ole suutnud veenvalt tõendada võlasuhte puudumist. Ringkonnakohus ei asunud selles küsimuses erinevale seisukohale ega põhjendanud, miks ta maakohtu seisukohaga ei nõustu. Selle asemel heitis ringkonnakohus maakohtule ette, et maakohus ei selgitanud enne lahendi tegemist pooltele vajadust tõendada võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumist või rahuldamist, esitades selleks kogu vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestust. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu.

§ 230

lgst 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada. Seejuures nähtub asja materjalidest, et kostja on saanud aru vajadusest tõendada võlasuhte puudumist. Näiteks on kostja taotlenud menetluses tunnistajate ülekuulamist muu hulgas põhjendusega, et tunnistajad saavad anda ütlusi võlasuhte olemasolu kohta. Maakohtu otsuse kohaselt ei soovinud kumbki pool täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel

1. a esimeses pooles. Ka kostja kassatsioonkaebusest nähtub, et ta ei soovi esitada uusi väiteid ega tõendeid, vaid leiab, et pooled on menetluses esitanud küllaldaselt tõendeid, millele tuginedes on võimalik teha asjas lõplik lahend. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vääralt saatnud asja maakohtule tagasi sisuliselt juhisega, et hageja peaks tõendama võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte tekkimise asjaolusid ja seega selle olemasolu.
2. Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus on võlatunnistust tõlgendades jõudnud ekslikule seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on viinud VÕS § 30 lg 1 ebaõige kohaldamiseni, märgib kolleegium, et Riigikohus ei saa

§ 688

lgtest 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, sealhulgas kvalifitseerida

1. veebruari
2. a dokumenti ringkonnakohtust erinevalt. Sellele vaatamata selgitab kolleegium järgmist. 14.
3. Kostja on menetluses eitanud võlasuhete olemasolu enda ja hageja vahel, kuid nõustunud sellega, et võlasuhted olid kostja ja hageja äriühingute vahel. Sellele viitab ka maakohtu järeldus, et asjaoludest nähtuvalt oli kostja valmis OÜ Ertingen tegevuse jätkumise huvides andma nn lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks. Kolleegium märgib, et kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et hageja ja kostja vahel ei olnud väidetavat laenusuhet või muud algselt hageja ja kostja vahel tekkinud ning deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet, tuleb mh hinnata, ega kostja ole ühinenud OÜ Ertingen kohustusega hageja või tema äriühingu nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes või seda kohustust üle võtnud VÕS § 175 mõttes.
4. veebruari
5. a dokument võib olla välja antud selleks, et kinnitada kas sellega samal ajal või varem sõlmitud kohustusega ühinemise või kohustuse ülevõtmise kokkulepet ja tagada selle täitmist. Et ka kirjeldatud juhtudel oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis tuleks kostjal hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustust ka tulenevalt VÕS §st 178 või §st
6. 14.
7. Kostja ühinemine OÜ Ertingen kohustusega selle tagamise eesmärgil võis toimuda ka
8. veebruari
9. a dokumendiga. Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled leppisid kokku OÜ Ertingen kohustuse täitmiseks tagatise andmises kostja ühinemise teel kohustusega, ei saaks
10. veebruari
11. a dokument olla konstitutiivne võlatunnistus. Tagatise andmise leping loob 7

§ 2

) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 32117514, p 13;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 32114316, p 30). Varem on Riigikohus leidnud, et olles tuvastanud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, saab ringkonnakohus ise asjaolusid ja tõendeid hinnata ning üldjuhul asja ka ise lahendada (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 25). Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates ei nähtu ringkonnakohtu lahendist asjaolusid, mis oleksid takistanud ringkonnakohtul endal asja sisuliselt lahendamast. Ka nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebusest ja vastaspoole kassatsioonkaebusele esitatud vastusest nähtub, et poolte arvates ei ole maakohus rikkunud oma kohustusi eelmenetluses ning ringkonnakohus oleks saanud ise asja lõpuni lahendada. Kumbki pool ei ole väitnud, et ta oleks saanud või tahtnud esitada menetluses täiendavaid väiteid või tõendeid. Vastupidi, maakohus on otsuses märkinud, et pooled ei soovinud esitada täiendavaid asjaolusid ega tõendeid
5. a esimeses pooles tehtud tehingute kohta. Sellest saab kolleegiumi arvates järeldada, et kõik asjas tähtsad asjaolud ja tõendid olid kohtute ette toodud ning kumbki pool ei vajanud kohtutelt ka lisaselgitusi, mistõttu ringkonnakohus oleks saanud asja lahendada esitatud väidete ja tõendite põhjal. Kolleegium selgitab, et isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira

§ 652lgs 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 32117712, p 10;
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 32114316, p 30).
4. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse etteheitega, nagu ei oleks ringkonnakohus võtnud seisukohta kostja väidete kohta, mis puudutavad võlatunnistuse allkirjastamise asjaolusid ning ekspertiisiakte. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse kehtivuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 8

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada. Jaak Luik Henn Jõks Malle Seppik Eriarvamus: 2-13-34922/125 9