RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-16-1205 4. mai

) § 46 lg 2). Kaebaja väide, et ta sai alles

1. aastal teada et haldusmenetlus on lõppenud taotluse läbi vaatamata jätmisega, ei vasta tõele. Kaebaja oli hiljemalt
2. aastal teadlik, et tema üldapteegi tegevusloa taotluse menetlus on lõppenud. 8.
3. Mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks ei ole.
4. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
5. oktoobri
6. a määruse tühistada.
7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
8. juuni
9. a määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu määruse osas, millega halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusmenetluse kohustamisnõude osas, ning saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. Ringkonnakohus tunnistas

§ 46

lg 2 teise lause põhiseadusevastaseks ja jättis selle kohaldamata ning edastas määruse Riigikohtule

§ 46lg 2 teise lause suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 10.1. Kaebaja oleks

§ 46lg 2 teise lause järgi pidanud ühe aasta jooksul pärast ravimiseaduse (Rav

S) § 46 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist esitama kohustamiskaebuse halduskohtule. Seega tuleks

§ 46

lg 2 teise lause kohaldamisel asuda seisukohale, et kaebetähtaeg on asjas möödunud. Kuna asjas puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, viiks selline lahendus haldusasja menetluse lõpetamiseni, mis tähendaks aga kaebaja PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist. 10.2.

§ 46

lg 2 teises lauses sätestatud piirangu eesmärgiks võib pidada seadusandja soovi välistada kaebuse esitamine ebamõistlikult hilja. Kui haldusorgani tegevusetus või viivitus on kestev ja kestab ka kaebuse esitamise ajal, ei saa kaebuse esitamist lugeda ühelgi juhul ebamõistlikult hilinenuks, sh ka praeguses asjas. 2

§ 46

lg 2 teisel lausel puudub legitiimine eesmärk ja see piirab ebaproportsionaalselt PS §-s 15 sätestatud igaühe õigust kohtusse pöörduda. See norm sätestab viivituse või tegevusetuse vaidlustamiseks lõpptähtaja, mis viib ebamõistliku tulemuseni ega võimalda kaebajal teostada käesolevas asjas efektiivselt oma kaebeõigust.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis
2. detsembri
3. a määrusega asjas nr 5-17-10 Tartu Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata. Kolleegiumi põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 11.
4. Kuna kaebaja taotles haldusakti andmist enne

i jõustumist 1. jaanuaril 2012 ja ka Tartu Ringkonnakohtu tuvastatud viivitus haldusakti andmisel tekkis enne kehtiva

i jõustumist, siis on asjassepuutuv norm

§ 283

lg 2, mitte

§ 46lg 2 teine lause.

11.2. Sõltumata sellest, kas asjas kohaldatakse kaebetähtaja määramisel

§ 46

lg 2 teist lauset või

§ 283

lg-t 2, on õiguslik tagajärg kaebaja jaoks ühesugune – kaebetähtaeg oli kaebuse esitamise ajaks möödunud. 11.3. Ei ole põhjust kahelda

§ 46

lg 2 teises lauses ja

§ 283lg-s 2 sätestatud kaebetähtaegade põhiseaduspärasuses.

Mõlemas normis sätestatud kaebetähtaeg kui vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Nii

§ 46

lg 2 teine lause kui ka

§ 283

lg 2 sätestavad haldusorgani tegevusetuse või viivituse vaidlustamiseks piisava aja selleks, et hoolsuskohustust järgiv ja mõistlikult talitav isik saaks otsustada oma õiguste kohtuliku kaitse vajaduse üle. Sätestatud on ka kaebetähtaja ennistamise võimalus (

§ 71

). Kaebaja subjektiivsetest arusaamadest õigusliku regulatsiooni sisu ja haldusmenetluse käigu kohta, samuti haldusorgani tegevusest ei saa lähtuda küll õigusliku regulatsiooni hindamisel, kuid neid asjaolusid saab kaaluda kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Ravimiamet palub määruskaebuses Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määruse tühistada. Vastustaja leiab määruskaebuses, et kuna kaebetähtaeg oli kaebuse esitamise ajaks möödunud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. detsembri
5. a määrus, p 53) ja Tartu Ringkonnakohus on
6. juuni
7. a määruse punktis 10 jõudnud sarnaselt halduskohtuga seisukohale, et kohustamiskaebuse kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust, siis tuleb Tartu Halduskohtu
8. oktoobri
9. a määrus jõusse jätta.
10. Vastuses määruskaebusele palub kaebaja jätta vastustaja määruskaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
11. juuni
12. a määrus muutmata või vajaduse korral muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Kaebaja põhjendused on järgmised. 13.
13. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Ravimiamet ei ole menetlust lõpetanud, vaid peatas menetluse. Vastustaja pidi apteegi tegevusloa taotluse lahendama haldusaktiga. Ravimiamet ei hoiatanud kordagi kaebajat menetluse lõpetamisest ega andnud lisatähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kuna menetlust lõpetavat haldusakti ei eksisteeri, siis tegevusloa menetlus käib, kuid võib olla ka peatatud. Menetluse peatamine on menetlustoiming, mistõttu ei pidanud seda kirjalikult vormistama ja kaebajale kätte toimetama. Menetluse peatamine oli ka kaebaja huvides. 13.
14. Kui lugeda kaebetähtaeg ületatuks, siis esineb mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Ravimiamet eksitas oma käitumisega kaebajat, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik aru saada, millal tuleks kaebus esitada. Kaebaja esitas
15. septembri
16. a vastusega täiendavad seisukohad ja tõendid, miks peaks menetluse peatama. Pärast seda menetlus faktiliselt peatus, sest kaebajat ei teavitatud ühestki menetlustoimingust. Kaebaja sai eeldada, et kui menetlus ei oleks peatunud, siis oleks Ravimiamet koostanud ja kätte toimetanud negatiivse haldusakti. Kuni
17. aastani ei esitanud vastustaja kordagi teavet, et menetlus on lõppenud või et see ei ole peatunud. Kaebajat ei teavitatud isegi siis, kui ta käis
18. aastal dokumentidega tutvumas. 3

§ 283lg-s 2 sätestatud kaebetähtaja põhiseaduspärasuses.

15.

§ 283

lg 2 näeb ette kaheaastase kaebetähtaja alates uue

i jõustumisest, kui haldusorgan viivitab enne uue

i jõustumist taotletud haldusakti andmisel. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et Ravimiamet sattus viivitusse juba 2010. aastal, st enne uue

i jõustumist

1. jaanuaril
2. Ravimiamet ei ole Riigikohtule esitatud määruskaebuses sellele vastu vaielnud. Seega oli kaebetähtaeg kaebuse esitamise ajaks, s.o
3. aastaks möödunud. Kehtiv RavS kohustab Ravimiametit lahendama tegevusloa taotluse 60 päeva jooksul (RavS § 46 lg 1). Kolleegium juhib tähelepanu, et taotluse esitamise ajal kehtinud ravimiseaduse redaktsioonis oli vastavasisuline kohustus kirjas § 47 lg-s
4. Vastuseks kaebaja väidetele märgib kolleegium, et isik ei saa eeldada, et menetlus peatub vaikimisi teise menetluse lõpptulemuse ära ootamiseks mitmeks aastaks olukorras, kus haldusorganile on sätestatud haldusmenetluse läbiviimiseks vaid kahe kuu pikkune tähtaeg. Kuigi kohtupraktika järgi on menetluse peatamine teatud juhtudel küll võimalik (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9), siis praegusel juhul ei saanud kaebaja eeldada, et menetlus peatus või see peatati, ainuüksi juba seetõttu, et haldusmenetluse üldregulatsioon (haldusmenetluse seadus) ega ka käesolevas asjas kohalduv eriregulatsioon (RavS) ei näe ette menetluse peatumise või peatamise võimalust. Ravimiamet on sellele
7. augusti
8. a kirjas ka tähelepanu juhtinud.
9. Kaebaja ekslik arusaam menetluse käigust ei ole selles asjas mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Samuti ei jaga kolleegium asjas tuvastatud asjaolude valguses kaebaja hinnangut, et Ravimiameti käitumine eksitas kaebajat. Vastustaja jättis küll õigusvastaselt kaebaja taotluse lahendamata, kuid ei andnud
10. aasta lõpus kaebajale kuidagi mõista, et menetlus võiks olla peatunud. Arvestades Ravimiametile antud tähtaega taotluse lahendamiseks, oleks kaebaja pidanud sellises olukorras mõistliku aja jooksul kontrollima, mis staadiumis on tema tegevusloa taotluse lahendamine, sh kas menetlus on peatatud. Seega ei ole alust kaebetähtaja ennistamiseks.
11. Eeltoodust tulenevalt tuleb Ravimiameti määruskaebus rahuldada, Tartu Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a määrus tühistada ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu
14. oktoobri
15. a määrus. Kuna halduskohus kohaldas kaebetähtaja määramisel ebaõiget normi (

§ 46lg 2 teine lause), tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 4