Obsah (12)

§ 162§ 138§ 177§ 657§ 651§ 436§ 442§ 652§ 232§ 163§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2018, Tallinn Tsivi

) § 238 lõike 5 alusel arvestamata, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. 32. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas

§ 162

lõike 4 kohaldamise aluseid, mistõttu peab hagimenetluse kulud kandma

§ 162lõike 1 alusel täielikult kostja.

33. Hageja menetluskulude nimekirjadest nähtub, et hageja esindaja osutas õigusteenust 43h 64min hinnaga 100 eurot tunnis (käibemaksuta). Hageja esindaja tunnitasumäär 100 eurot (käibemaksuta) on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Kohus ei analüüsinud hageja esindaja õigusabile kulunud aega minutilise täpsusega, vaid andis üldiselt hinnangu hageja õigusabile kulunud ajale, leides, et arvestades menetluse mahukust, kestvust ja keerukust on hageja õigusabile kulunud aeg 43h 64min põhjendatud (nt on asjas toimunud kolm kohtuistungit). Seega on hagejal kulunud õigusabile kokku 4364 eurot, mida kohus pidas vajalikuks ja põhjendatuks. Hageja tasus riigilõivu 650 eurot, mis on

§ 138lõike 2 kohaselt hageja menetluskuluks.

Seega on hageja menetluskulu kokku on 5014 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hagejale väljamõistmisele menetluskulu kokku 5014 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväidet esitanud. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

1. 24.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Kostja peamine väide on, et hageja on andnud äripinna kasutusse kolmandatele isikutele kostja nõusolekuta pikema aja jooksul ning kostja oli õigustatud lepingu üles ütlema tulenevalt üürilepingu punktist 12.1.
3. Kostja peatub kaebuses ainult sellel rikkumisel (lepingu punkt 12.1.5), kuna leiab, et üksnes sellest rikkumisest piisas lepingu ülesütlemiseks. Analüüsides seda, kas üürnik andis üürileandja nõusolekuta pinna teise isiku kasutusse, hakkas kohus mh analüüsima lepingu punkte 3.1, 3.5 ja 3.6, millele menetluse jooksul poolte tähelepanu ei osundanud ja millele hageja ei toetunud. Eeltoodust tulenevalt on kaevatav otsus üllatuslik.
4. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohus märkis, et kostja aktsepteeris lepingu sõlmimisega, et üüripinda kasutavad üürniku töötajad, üürnikuga seotud isikud, üürniku poolt volitatud isikud ja üürniku kliendid. Sisuliselt on kohus tsiteerinud lepingu punkti 3.5, kuid lisades sinna veel ühe isikute grupi – „üürnikuga seotud isikud“. Sellise isikute grupi kohta puudub lepingus viide ning kohus on selliselt laiendanud punkti 3.5 omaalgatuslikult. Samuti leiab kohus, et üürilepingu sisu kohaselt on määravaks see, kas üürniku töötajad, üürnikuga seotud isikud, üürniku volitatud esindajad ja üürniku 11 kliendid järgisid üürilepingus kokkulepitud tingimusi. Ehk kohus on jälle lisanud loetelusse, kel on õigus kasutada ruume, üürnikuga ükskõik mis viisil seotud isikud. Järgnevalt on kohus seisukohal, et kuna ilusalongis tegutsesid isikud, kes osutasid salongile teenust, ei rikkunud hageja, võimaldades salongi ruume neil isikutel kasutada, üürilepingu punkti 12.1.
6. Kostja sellise lepingu sätete laiendamisega ei nõustu. Lepingu punkt 3.5 sätestab kitsalt ja selgelt ära isikud, kelle viibimine ruumides on õigustatud. Nendeks on üürniku töötajad, üürniku kliendid ja üürniku volitatud esindajad. Kostja tõendas, et hagejal ei ole töötajaid. Vande all antud ütlustes hageja kinnitas, et ilusalongi ruumides osutasid teenust isikud, kes tegutsesid oma äriühingute kaudu ning kellega tal olid sõlmitud lepingud, mille alusel viimased maksid talle raha reklaami, salongi koristamise, töölaua, muusika jms eest. Seega hageja kinnitas, et üüritud ruume kasutasid inimesed, kes olid temaga lepingulistes suhetes ega olnud tema töötajad ega kliendid. Asjaolu, et need isikud osutasid salongi ruumides iluteenust, ei vabanda hageja tegevust ega prevaleeri üürileandjalt nõusoleku küsimise kohustuse ees. Kui hageja oleks andnud ruume kasutusse isikutele, kes oleks osutanud seal muud teenust kui iluteenus, oleks tegemist lepinguobjekti sihtotstarbe vastase kasutamisega, mis on iseseisvaks lepingu ülesütlemise aluseks. Lepingu punkt 12.1.5 ei sätesta, et see kehtib vaid siis, kui ruume antakse teiste isikute kasutusse, kes kasutavad ruume teisiti, kui oli ette nähtud lepinguga.
7. 2015.a majandusaasta aruandes on hageja kinnitanud, et salongi ruume üüritakse edasi isikutele, kes pakuvad näo- ja kehahooldusteenuseid. Analoogne kinnitus puudub 2016.a majandusaasta aruandes, mis on arvestades käimasolevat protsessi arusaadav. Kuid kuna hageja kinnitas, et viimase 9a jooksul ei ole salongi töökorralduses toimunud muudatusi, saab sellest tuletada, et ka 2016.a üüritakse salongi ruume edasi isikutele, kes pakuvad näo- ja kehahooldusteenuseid. Mõlemas majandusaasta aruandes on müügitulu jaotuses kirjeldatud põhitegevusalana enda või renditud kinnisvara üürile andmist ja käitlust. See omakorda kinnitab, et üürniku põhitegevuseks on mitte iluteenuste osutamine, vaid üürile võetud ruumide kasutusse andmine kolmandatele isikutele. Seega ei ole salongis töötavad isikud hageja töötajad, hageja volitatud isikud ega hageja kliendid, vaid kolmandad isikud, kel võimaldatakse üüritud ruume kasutada.
8. Kostja esitas väljatrükid Facebooki kuulutustest, et üüripinna keldrikorrusel asuvates ruumides tegutses pood, kes pakkus müügiks erinevaid riideesemeid ehk tegeles tegevusega, mida ei ole võimalik sobitada kokku ilusalongi tegevusega. Vastuolus tõenditega on kohtu järeldus, et need tõendid vaid kinnitavad hageja poolt ilusalongi pidamist kostja ruumides.
9. Kostja vaidlustab ka temalt välja mõistetud hageja menetluskulude suuruse, leides, et 4364 euro väljamõistmist ei õigusta asja keerukus ega mahukus ning sellist kulu ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kuna hageja keeldus kostja tehtud kompromissiettepanekust, mida kohus ise pidas mõistlikuks, ning seda vastuettepanekut tegemata, oleks pidanud kohus kasutama õigust jätta osa hageja menetluskuludest hageja enda kanda. Kompromissi arutati nii korraldaval kui 07.09.2017 istungil. Kompromissiläbirääkimiste ebaõnnestumine tingis ülemäärase mittevajaliku menetluskulu kandmise. Vastavalt hageja menetluskulude nimekirjale kandis ta alates 07.09.2017 kulusid, mis vastab ajale 11h 11min summas 1110 eurot. Asja keerukust arvestades on hageja esindaja ajakulu ülemäärane. 12 Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
11. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 43.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsus osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib kolleegium käesolevas asjas vastavalt apellatsioonkaebuse piiridele, kas maakohtu otsus seaduslik osas, milles kohus leidis, et üürileandjal puudus õiguslik alus öelda pooltevahelist tähtajalist üürilepingut üles lepingu punkti 12.1.5 alusel. Samuti kontrollib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise põhjendatust. 44. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus asja menetlemisel menetlusõiguse norme ja tegi üllatava otsuse. Apellant heidab maakohtule ette üürilepingu tõlgendamisel sellistele lepingupunktidele tuginemist, millele hageja ülesütlemise tühisuse aluste tõendamisel ei tuginenud. Tsiviilasja materjalidest (poolte kirjalikest menetlusdokumentidest, istungite protokollidest) nähtub, et üürilepingu tõlgendamise kohta said pooled kohtumenetluses arvamust avaldada, sh uuriti lepingudokumenti 14.09.2017 kohtuistungil, kus kostja ise juhtis tähelepanu lepingupunktidele 3.5 ja 3.6 (t II kd lk 35-37). Lepingudokument oli kohtule esitatud hagiavalduse lisana. Seega ei saanud tulla kostjale üllatusena, et maakohus otsuses lepingudokumenti tõlgendas mh VÕS § 29 lõike 6 alusel, s.o lepingutingimuste kogumi alusel, andes vajalikule lepingutingimusele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 45. Üllatava otsuse tegemist ei saa maakohtule ette heita ka tõendite hindamise kontekstis.

§ 436

lõike 2 kohaselt peab kohus rajama otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning kui kohus lahendab asja kohtuistungil, peab kohus rajama otsuse vaid neile tõenditele, mida istungil uuriti. Sama sätte lõike 3 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 442

lõike 8 kohaselt hindab kohus tõendeid kohtuotsuses.

-ist ei tulene, et kohus peaks andma hinnangust tõendi(te)le ja konkreetse elulise asjaolu tõendatusest pooltele teada kohtumenetluse käigus enne kohtuotsust. Kui pool leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja selle tulemusena ei olnud tal võimalik esitada asjakohaseid tõendeid, on tal

§ 652alusel võimalik teha seda apellatsioonimenetluses.

Apellant ei toonud kaebuses välja, et tal oleks käesolevas asjas jäänud maakohtu tegevuse tõttu mõni tõend esitamata ning täiendavate tõendite kogumise taotlust apellatsioonimenetluses ei esitatud. 46. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et leppides lepingu punktis 12.1.5 kokku üürileandja jaoks aluse öelda leping erakorraliselt üles rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata juhul, kui üürnik annab üürileandja nõusolekuta üüripinna teise isiku kasutusse, ei olnud poolte tegelik tahe suunatud anda üürileandjale 13 ülesütlemisõigust sellises faktilises olukorras, milline leidis käesolevas vaidluses tõendamist. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte tegelik ühine tahe. Lepingupoolte tegeliku tahte väljaselgitamiseks tuleb mh võtta arvesse tõlgendust, mille lepingupooled on samale tingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning lepingupoolte praktikat (VÕS § 29 lõike 5 punktid 2-4). VÕS § 29 lõike 6 alusel tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lepingu sõlminud isikute tegeliku tahte väljaselgitamiseks tõendite hindamisel ja seeläbi asjaolude tuvastamisel maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumist kolleegium ei tuvastanud.

§ 232

lõike 1 alusel hindas maakohus kogutud tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatdu väited on tõendatud või mitte. Kolleegium alust tõendite ümberhindamiseks ei näe.

1. Puudub vaidlus, et käesolevas asjas leidis tõendamist, et üürnikust ilusalongi pidajal puuduvad küll töötajad töölepinguseaduse mõttes, kuid iluteenuseid salongi klientidele osutavad salongi nime all erinevad füüsilised isikud (erinevate äriühingute kaudu), kes kasutavad selleks salongi ruumides töökohti, nt voodit ja kappi selle kõrval, erinevaid aparaate, rätikuid, brändi nime, muusikat jmt. Samuti leidis üürniku juhatuse liikme vande all antud seletusega tõendamist, et sama ärimudelit on kasutatud kogu tegutsemise aja jooksul (t II kd lk 23-29), seega siis ka üürilepingu sõlmimise ajal ja enne ning pärast üürileandja vahetumist. Hageja tõi menetluses esile, et eelmine üürileandja ei teinud talle ühtegi märkust üüripinna kasutamise osas. Kostja seda väidet ümber ei lükanud. Lisaks võttis maakohus lepingu sõlminud isikute tegeliku tahte väljaselgitamisel aluseks lepingu kui terviku. Vastavalt lepingu punktile 3.1 oli antud üürnikule õigus üüritud pinda kasutada üksnes ilusalongi pidamise ruumidena ja vastavalt punktile 3.5 oli üürnikul lubatud üüripinda anda kasutada lisaks töötajatele ja klientidele ka tema poolt volitatud isikutele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus kooskõlas tõendamist leidnud tegeliku elu asjaolude kogumiga, et lepingu sõlminud isikute ühine tahe punkti 12.1.5 kokku leppides ei olnud suunatud sellele, et anda üürilandjale õigust öelda leping erakorraliselt etteteatamata üles olukorras, kus üürniku nimel teenendavad üüritud ruumides üürniku töövahendeid kasutades üürniku kliente füüsilised isikud, kel on üürnikuga sõlmitud muud kokkulepped kui töölepingud töölepinguseaduse mõttes.
2. Maakohus jaotas menetluskulud hagi rahuldamisel kohalduva üldnormi

§ 162lõike 1 alusel.

Maakohus leidis, et asjaolusid, millised õigustaksid menetluskulude jaotamist

§ 162lõike 4 alusel (äärmine ebaõiglus või ebamõistlikkus kostja suhtes) ei esine.

Kolleegium nõustub maakohtuga. Kaebuses esiletoodud kompromissi pakkumine kostja poolt ei anna samuti alust teistsuguseks jaotuseks, kuna tõendatud ei ole

§ 163lõike 2 kohaldamise eeldused.

1. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu oleks maakohus eksinud hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise hüvitise kindlaksmääramisel. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui maakohus oleks rikkunud kaalutlusõiguse piire. Käesolevas asjas kolleegium seda ei tuvastanud. Hageja lepingulise esindaja ajakulu mõistlikku suurust, arvestades konkreetse kohtuasja mahtu ja keerukust, kinnitab mh asjaolu, et see oli u 13 tundi väiksem kui kostja enda lepinguliste esindajate ajakulu. 14
2. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

51.

§ 174

lõike 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Kulunimekirja kohaselt koosnevad vastustaja kulud kulust lepingulisele esindajale kokku 9h 45min, millest 3h kulus kaebusega tutvumisele ja kaebuse pinnalt maakohtu otsuse ning tõendite analüüsimiseks, 5h kaebusele vastuse koostamiseks, 1h kohtuistungi ettevalmistamiseks ja 45min ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades, et apellant vaidlustas maakohtu otsust põhjenduste osas osaliselt ja maakohtu otsusega pidi hageja esindaja tutvuma koheselt peale selle kuulutamist sõltumata kaebuse hilisemast esitamisest, ei olnud vastustaja lepingulisel esindajal mõistlik kulutada kaebusega tutvumisele ja sellele vastamisele kokku enam kui 6h. Muu ajakulu osas oli tegemist mõistliku ja põhjendatud kuluga. Taotletav tasu 100 eurot 1h eest käibemaksuta on tavapärane mittevandeadvokaadist lepingulise esindaja tasu suurus. Seega kuulub apellandilt väljamõistmisele 100x7h 45min=700+75=775 eurot (käibemaksuta). Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/