) § 206 lg-ga 1, § 429 lg-ga 1 ja § 429 lg-ga 4 õigus hagist loobuda ja saada
Eelneva tõttu võttis kohus loobumise vastu ja lõpetas menetluse ning tagastas pool tasutud riigilõivust.
lg 4 järgi jäetakse hagist loobumisel menetluskulud hageja kanda, v.a juhul, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Eelnev säte kohaldub ka hagist loobumise korral. Praegusel juhul ei rahuldanud kostja kohtumenetluse ajal hageja nõuet. Samuti ei esinenud
lg-s 4 kirjeldatud erandlikke asjaolusid menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Hagejal oli võimalik lepingulise esindaja kaudu enne kohtusse pöördumist läbi viia õiguslik analüüs, kas nõue on sisuliselt põhjendatud. Põhjendamatu oli väide, et tsiviilasja põhjustas kostja. Kohus selgitas juba 25.08.2017 määruses, et hageja nõue ei ole perspektiivikas. Lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest, oli kostja põhjendatud menetluskulude suurus 1 620 eurot (käibemaksuta), mis vastas esindaja 13 tunni ja 30 minuti tööle tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hagihind ei ole piir, millest suuremaid kulusid ei tohi vastaspoolelt välja mõista, kui asi on eriliselt keerukas ja suuremahuline. Praegusel juhul ei olnud tegu tüüpilise võla vaidlusega, vaid asjaõiguslikust lepingust tuleneva vaidlusega, mis oma sisult on keerukam kui keskmine laenulepingust tulenev 2 vaidlus. Hageja esitas menetluse kestel arvukalt mahukaid menetlusdokumente, millele oli kostjal kohustus põhjalikult vastata. Seega oli põhjendatud hagejalt suuremas ulatuses menetluskulude väljamõistmine, kui seda oli hagihind (hagihind oli 721,82 eurot). Kostja kinnitas, et esindaja 23.01.2018 menetlustoimingud olid seotud üksnes hagist loobumisele seisukoha esitamisega, s.t kulu ei hõlmanud ajakulu menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse. Kooskõlas
lg-ga 4 mõistis kohus menetluskuludelt välja viivise alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Määruskaebus
lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub
lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist. Menetluskulude jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioonotsus (vt nt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Ka menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Sellise otsuse puhul sekkub kõrgema astme kohus vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus ei ületanud menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramisel diskretsiooni piire. Maakohus märkis vaidlustatud lahendis õigesti, et üldreeglina jäetakse kostja menetluskulud hagist loobumise korral
Kostja või menetlusosaliste endi kanda on kulud võimalik jätta, kui hageja loobub hagist, sest kostja rahuldas pärast hagi 3 esitamist nõude või oleks kulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
Sätte kohaldamiseks peab kohtukulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik selle poole suhtes, kellele tuleks üldreegli järgi menetluskulude kandmise kohustus määrata. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et praegusel juhul ei esine üldreegli kohaldamises äärmist ebaõiglust. Hageja oli hagi esitamise otsustamisel ning asjaolude ja tõendite esitamisel vaba. Nõndasamuti oli tal voli hagist soovi korral loobuda. Loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise korral ei tee kohus asjas sisulist lahendit, mistõttu ei olnud võimalik menetluskulude jaotuse määramisel arvesse võtta, kas hagi oleks kuulunud rahuldamisele või mitte. Õige on määruskaebuse esitaja väide, et hagihind on vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude orientiiriks. Üldjuhul ei tohi väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 otsust asjas nr 3-2-1-4-15). Samas ei vii hagihinnast lähtumine põhjendatud menetluskulude kindlakstegemisel alati õiglase lahenduseni. Seda näiteks olukorras, kus hagihind kujuneb kunstliku konstruktsiooni kaudu või on hagihind muul põhjusel väiksem, kui nõuab vaidluse põhjalik ja ammendav lahendamine. Praegusel juhul esitas hageja hagi, mille hind oli vaid 721,82 eurot, kuid mille olemasolu soovis hageja tõendada arvukate lisadega (nt ainuüksi hagiavaldusel oli 14 lisa). Veel esitas hageja igas menetlusdokumendis uusi taotlusi (vt nt 17.07.2017 menetlusdokumenti toimiku lk 50-51 pöördel, 07.09.2017 menetlusdokumenti toimiku lk 73-74 pöördel, 15.01.2018 menetlusdokumenti toimiku lk 97-98 pöördel) ja 17.07.2017 alternatiivse nõude. Kõikide taotluste osas tuli kostjal formuleerida seisukoht, mis paratamatult viis kostjal menetluskulude tekkimiseni. Seega kujundas peaasjalikult hageja tegevus kostja menetluskulude suuruse 1 620 eurot, mis ei vastanud hagihinna suurusele. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus 10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus
lg 1 alusel määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses (
Määruskaebuse menetlemisega seonduvate kulude suuruse kindlaksmääramisel tuli arvestada sellega, et määruskaebus esitati nii menetluskulude jaotuse kui nende suuruse kindlaksmääramise peale. Samas on menetluskulude jaotusega seonduvad kulud hüvitatavad, kuid vastavalt
lg-le 4 ei ole hüvitatavad menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille järgi kandis ta määruskaebuse menetlemisel kulutusi õigusabile 320 eurot. Kostja esindaja osutas kostjale õigusabi 2 tunni 40 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mille raames tutvus ta määruskaebusega, analüüsis seda ja koostas vastuse määruskaebusele. Umbes pool hageja määruskaebusest pühendus menetluskulude jaotuse ja pool menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisele. Samasugune oli proportsioon kostja seisukohas. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja hüvitamisele kuuluv kostja määruskaebuse menetlemisega seonduv kulu 160 eurot (320 / 2). Kuivõrd kostja ei palunud summa väljamõistmist käibemaksuga ja ei kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus hüvitatava menetluskulu välja käibemaksuta. 4 Kooskõlas
lg-ga 4 mõistab kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.