KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-1960

§ 101

lg 1 on põhiseadusvastane osas, millega kehtestatakse alaealise lapse igakuise elatise miinimummäär. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning vähendas Viru Maakohtu

1. märtsi 2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-762 V. K D. K ülalpidamiseks väljamõistetud elatist alates
2. jaanuarist 2017 kuni
3. juulini
4. a 210 euroni ja alates
5. juulist
6. a 115 euroni kuus kuni D. K täisealiseks saamiseni või kuni poolte varalise seisundi või lapse vajaduste muutumiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda ja hagejale antud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole PKS § 101 lg 1 vastuolus PS §-ga
7. Laste kasvatamine ei ole käsitletav avalik-õigusliku ülesande täitmisena. PKS § 101 lg 1 kaudu realiseerub vanemate kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Elatis määratakse kindlaks lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ning kohustatud isiku halvema varalise seisundi korral võib välja mõista elatise väiksemas ulatuses. Elatise miinimummäär on PKS § 101 lg-s 1 seotud poole miinimumpalgaga kõige nõrgemate ehk laste kaitsmise eesmärgil. Nõustuda ei saa ka väitega, et elatise suuruse arvestamisel aluseks võetud kuupalga alammäär on oletuslik ja ei ole seotud lapse tegelike vajadustega. RAKE
8. a uuringus esitatu on näitlik statistiline analüüs ning selles ei ole arvestatud konkreetse lapse vajadusi. Elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada piisavat ülalpidamist, kui vanemad elavad lahus. 3 Viru Maakohus mõistis 15.03.2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-762 hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Tagaseljaotsuse õiguslik põhjendus ei sisalda asjaolusid, mida kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 lg 1 järgi kostja poolt omaks võetuks. Praeguses asjas loeb kohus tuvastatuks muutumatuna püsinud asjaoludena asjaolud, et hageja elab kostjast lahus, on töövõimeline ja tal ei ole teisi ülalpeetavaid. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et teise vanema varanduslik olukord oleks oluliselt paranenud. Kostja seadusliku esindaja sõnul ei erine tema töötasu oluliselt hagejale kassapidajana makstud tasust. Hageja on jäänud praeguse menetluse kestel, 17.07.2017, töötuks, mistõttu on tema majanduslik olukord peale tagaseljaotsuse jõustumist halvenenud. Hagejale makstakse töötuskindlustushüvitist, mis
9. a oktoobris oli 235 eurot. Hageja on alates
10. aastast kuni
11. aastani töötuna arvel olnud iga-aastaselt kestusega ühest kuust kuni aastani. Hageja keskmine töötasu enne töötuks jäämist oli 525 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt on hagejale 01.04.–30.09.2017 tehtud väljamakseid 3247,20 eurot, s.o keskmiselt 541,20 eurot kuus. Hagejal puuduvad säästud või muu vara, mille arvelt elatist maksta. Kohus leidis, et hageja töökogemus kaubanduses, elektriseadmete koostajana ja puhastusteenindajana võimaldab tööd leida. Ülalpidamiskohustus tähendab kohustust teenida sissetulekut vastavalt vanusele, kvalifikatsioonile ja tervisele, mitte rahuldumist riiklike toetustega, millest ei jätku lapse ülalpidamiseks. Hageja peab pühenduma töise sissetuleku saamisele vajadusel ka väljaspool harjumuspärast keskkonda ning omandama tööharjumused. Elatise suuruse otsustamisel tuleb lähtuda lapse põhjendatud vajadustest. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest tuleb eeldada, et ühe lapse ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma ja elatis ei või olla kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla toime ilma riigi abita. Lapsele elatise väljamõistmiseks PKS § 102 alusel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks saab pidada hageja töötuks jäämist. Elatist on võimalik vähendada ka tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille järgi võib osa lapse vajadustest olla kaetud riiklike toetustega. Kohus vähendas hagejalt kostja kasuks 15.03.2016 tagaseljaotsusega väljamõistetud elatist alates 01.01.2017 kuni 16.07.
12. a 210 euroni kuus (235 eurot – 25 eurot ehk pool lapsetoetusest) ja alates 17.07.2017 (s.o hageja töötuna arvelevõtmisest) 115 euroni kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni või poolte varandusliku seisundi või lapse vajaduste muutumiseni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. V. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
14. novembri 2017 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
15. detsembri 2015 määrus nr 139 osas, millega need kehtestavad, et lapse elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ning vähendada
16. märtsi 2016 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-762 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist alates
17. jaanuarist
18. a 85,28 euroni kuus. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud lahendamata hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 ning ei ole sisuliselt vastanud 4 väitele,

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse poolt elatise miinimumsumma määramine on põhiseadusega nii formaalselt kui ka sisuliselt vastuolus; 2) on hageja tõendanud, et kostja ülalpidamiseks on piisav summa 220,16 eurot kuus. Kuna hageja on tõendanud alampalgast väiksemad ülalpidamiskulud, siis juhul kui kostja soovib saada suuremat elatist kui pool sellest, peab kostja tõendama suuremate vajaduste olemasolu. Kostja ei ole seda teinud. Riigikohus on leidnud, et kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. Tagaseljaotsuses ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid. Seega on kohus jätnud täitmata kohustuse tuvastada kostja vajadused ja sellest lähtuv põhjendatud elatis. Kohus on jätnud tuvastamata ka kostja seadusliku esindaja sissetuleku.

1. D. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. novembri 2017 otsuse tühistamist osas, millega maakohus vähendas hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist alates
3. juulist
4. a 115 euroni kuus, ning tühistatud osas uue lahendi tegemist, millega vähendada Viru Maakohtu
5. märtsi 2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-762 hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatist alates
6. juulist
7. a 210 euroni kuus ja määrata, et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvestatud pool riiklikku lapsetoetust. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa mõjuvaks põhjuseks elatise alla miinimummäära vähendamisel lugeda hageja töötu seisundit. Olukorra, kus hagejal ei pruugi olla piisavalt vahendeid lapsele miinimumsummas elatise tasumiseks, on loonud hageja oma tegevusetusega alates
8. a juulist. See olukord möödub, kui hageja asub tööle. Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest peab hageja tegema kõik endast oleneva, et anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Seega ei saa PKS § 102 lg 2 kontekstis lugeda mõjuvaks põhjuseks olukorda, mille lahenemine sõltub isikust endast.
9. D. K vaidleb V. K apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist, alternatiivselt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) puudub põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alus. PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 ei takista kohtul mõista vanemalt PKS § 102 alusel välja väiksem elatis kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära; 2) kohus põhjendas, miks ta ei nõustu väitega, et kostja vajadused tuleb tuvastada näitliku statistilise analüüsi põhjal. Maakohus tugines Riigikohtu seisukohale, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. 220,16 eurost kuus ei piisa kostja ülalpidamiseks.
10. V. K vaidleb D. K apellatsioonkaebusele vastu ning palub kohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata PKS § 101 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse
11. detsembri 2015 määrus nr 139 ja
12. detsembri 2017 määrus nr 189 osas, millega need kehtestavad, et lapse elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastuväidete kohaselt: 5 1) ei pea hageja tasuma elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, kuna poole kuu alampalga määr elatisena on põhiseadusega nii formaalselt kui ka sisuliselt vastuolus. Laste elustandard saab lähtuda vanemate elustandardist; 2) ei ole alust kostja väidetel, et hageja on oma tegevusetusega põhjustanud raske majandusliku olukorra ja et miinimumelatist tuleb tasuda hoolimata töö puudumisest. Üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et Narvas ja Ida-Virumaal on vabade töökohtade arv väike. Hageja otsib tööd, aga pole veel leidnud. Töötukassa tõendist nähtuvad lühiajalised töötamised võivad viidata sellele, et hagejal puuduvad töötamiseks vajalikud omadused-oskused. Kuna kohus ei ole hageja tööturule sobivust tegelikult analüüsinud ega andnud pooltele võimalust selles osas seisukohta avaldada, puudub alus väita, et hageja ei soovi tööd leida või on töö otsimisel passiivne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu 15.11.2017 otsus (kohtulahendil ekslikult märgitud kohtumäärus) tuleb jätta sisuliselt muutmata.
14. Maakohus on märkinud, et ta ei nõustu hageja nõudega,

§ 101

lg 1 on põhiseadusvastane osas, millega kehtestatakse alaealise lapse igakuise elatise miinimummäär, kuid ei ole võtnud lahendi resolutsioonis selget ja ühemõttelist seisukohta hageja vastava taotluse lahendamise kohta, nagu näeb ette TsMS § 442 lg 5. Ringkonnakohus parandab maakohtu vea ning jätab hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 osas, millega need kehtestavad, et lapse elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, rahuldamata. Riigikohus on hageja väidete osas võtnud seisukoha 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 (p 11), märkides, et kolleegium ei kahtle,

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega kooskõlas, kuna kohtul on PKS § 102 lg 2 kohaselt võimalik diskretsiooniõigust kasutades mõista välja elatis alla miinimummäära eeldusel, et pool tõendab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud. Kirjalikus vastuses kostja apellatsioonkaebusele on hageja lisanud taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata ka Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 töötasu alammäära kehtestamisest. Ringkonnakohus märgib, et ka Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 ei ole samadel Riigikohtu poolt esile toodud põhjendustel põhiseadusega vastuolus.

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja. Hageja taotleb uue otsusega hagejalt kostja kasuks elatise väljamõistmist alates 01.01.2017 summas 85,28 eurot kuus. Kostja palub uue otsusega mõista hagejalt kostja kasuks välja elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse summast, st
2. aastal oleks elatis 210 eurot kuus. Seega ringkonnakohus kontrollib, kas hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist tuleb alates 01.01.2017 vähendada 85,28 euroni kuus või tuleb hagejalt mõista ka alates 17.07.2017 elatis välja PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse summast.
3. Hageja on käesolevas asjas esitanud kohtule nõude temalt kostja kasuks väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. 6 Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32), et üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Hageja leiab apellatsioonkaebuses tuginedes Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17 p-le 9, et kuivõrd tagaseljaotsuses ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on maakohus jätnud täitmata kohustuse tuvastada kostja vajadused ja sellest lähtuv põhjendatud elatis, samuti on kohus jätnud tuvastamata kostja seadusliku esindaja sissetuleku. Hageja seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus on 09.06.2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud lahendis (p 37.1) varasemat praktikat täpsustades selgitanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu eeltoodud seisukohad kehtivad analoogselt ka juhul, kui elatis on välja mõistetud tagaseljaotsusega. Seega tuleb antud juhul eeldada, et 15.03.2016 kulus kostja vajaduste katmiseks kahekordne elatise miinimummäär ning sellises summas ülalpidamise andmine oli kostja vanemate varalist olukorda arvestades põhjendatud. Tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni eelmärgitud asjaolu on muutunud.
4. Praeguses asjas tugines hageja esialgselt asjaolule, et poole kuu alampalga määr elatisena on põhiseadusega vastuolus ja lähtudes RAKE uuringust ning palga alammäära ja tarbijahinnaindeksi muutustest on kostja ülalpidamiskulud
5. aastal 220,16 eurot kuus, millest osa on kaetud riikliku lapsetoetusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja vajadused oleksid võrreldes tagaseljaotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et lapse vajaduste muutumise tõendamisel ei ole asjakohane tugineda RAKE uuringu tulemustele, kuivõrd nimetatud uuring ei tõenda konkreetse lapse vajadusi. Riigikohus on ka oma viimase aja kohtupraktikas rõhutanud, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (nt 3-2-1-35-17, p 27; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Kostja on pere ainus laps ja seega ei saa tema puhul seaduses sätestatud miinimumist väiksemaid vajadusi põhjendada mastaabisäästuga, mille olemasolule mitmelapselistes peredes on Riigikohus tähelepanu juhtinud (nt 3-2-1-35-17, p 20.2).
6. aastal ei muutunud ka kostjale makstava riikliku lapsetoetuse suurus, toetuse suurus on 50 eurot kuus nagu ka
7. aastal ning toetus laekus ja laekub lapse isa arvele (I kd, tl 50).
8. 02.05.2017 esitas hageja täiendavalt asjaolu, et tal ei ole võimalik maksta kostjale elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras majanduslikel põhjustel: hageja netosissetulek on viimastel kuudel olnud keskmiselt 642 eurot kuus, püsikulud on 400 eurot kuus, lisaks soovib hageja oma elamistingimusi parandada. 11.09.2017 teatas hageja, et on alates 01.07.2017 töötu. 7 Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt 3-2-1-35-17, p 24), et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. Ringkonnakohus tegi päringud Maksu- ja Tolliametile ja Eesti Töötukassale ning võtab nimetatud asutustelt 01.03.2018, 07.03.2018 ja 05.03.2018 saadud vastused asja juurde. Tõenditest nähtub, et 15.03.2016 tagaseljaotsuse tegemise ajal töötas hageja M OÜ-s (I kd, tl 171). Hageja asus nimetatud ettevõttes tööle 22.02.2016 ning Maksu- ja Tolliameti 01.03.2018 tõendi kohaselt on talle
9. a märtsis makstud brutotöötasu 139,20 eurot ja aprillis 603,61 eurot. Seega tagaseljaotsuse tegemise ajal sai hageja ca 500-eurost netokuutöötasu. Käesolevas asjas hagi esitamise ajal töötas hageja P AS-s, kus ta oli tööle asunud 23.12.2016, ja tema enda esitatud tööandja palgatõendi (I kd, tl 66) kohaselt on talle perioodil 23.12.2016 – märts 2017 (k.a) makstud netotöötasu kokku 2102,47 eurot, s.o ca 640 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt (I kd, tl 142–145) on hagejale perioodil 01.04.–30.09.2017 tehtud väljamakseid 3247,20 eurot, s.o keskmiselt 541,20 eurot kuus. Eesti Töötukassa teatas 05.03.2018 vastuses, et hageja oli töötuna arvel 17.07.–10.12.2017 ja töötuna arvelolek lõpetati tööle asumise tõttu. Hagejale on ajavahemikus 08.08.2017– 05.01.2018 makstud töötuskindlustushüvitist kokku 1067,50 eurot. Maksu- ja Tolliameti 07.03.2018 vastusest nähtuvalt on hagejale alates
10. a detsembrist maksnud töötasu Kulinaaria OÜ, sh
11. a detsembris 66 eurot (bruto) ja
12. a jaanuaris 316,95 eurot (bruto). Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et võrreldes tagaseljaotsuse tegemise ajaga on asjaolud oluliselt muutunud alles 17.07.2017, kui hageja võeti töötuna arvele ja tema sissetulek vähenes töötuse tõttu oluliselt. Samas perioodi 01.01.-17.07.2017 elatist on võimalik vähendada poole kostjale makstava riikliku lapsetoetuse summa võrra, kuivõrd kostja on sellega nõustunud. Kuna asjas on tõendatud, et alates 17.07.2017 kuni 10.12.2017 oli hageja töötu ja tema sissetuleku moodustas töötuskindlustushüvitis keskmiselt 235 eurot kuus, vastab hagejalt alates 17.07.2017 välja mõistetud elatis 115 eurot kuus hageja võimalustele sellisest sissetulekust oma alaealisele lapsele ülalpidamist anda. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja töötuna arvel olek on 10.12.2017 tööle asumise tõttu lõpetatud, ei ole olemasolevate tõendite põhjal võimalik asuda seisukohale, et hageja varanduslik olukord oleks oluliselt paranenud. Kuliaaria OÜ on Maksu- ja Tolliameti andmetel maksnud hagejale brutotöötasu
13. a detsembris ja jaanuaris kokku 382,95 eurot. Sellist sissetulekut arvestades on põhjendatud jätta hetkel elatise suuruseks 115 eurot kuus. Juhul kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad (nt selgub, et seoses tööleasumisega on hageja sissetulek siiski oluliselt suurenenud), on elatist saama õigustatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks. Vastuseks kostja väitele apellatsioonkaebuses, et mõjuvaks põhjuseks elatise alla miinimummäära vähendamisel ei saa lugeda hageja töötu seisundit, kuna sellise olukorra muutmine sõltub hagejast ja lähtudes Riigikohtu seisukohtadest peab vanem tegema kõik endast oleneva, et anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud ka seda, et lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise 8 hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (nt 3-2-1-35-17, p-d 21.1, 21.4). Asjas on tuvastatud, et hageja varaline seisund on läbi aastate olnud tagasihoidlik: maakohus on Eesti Töötukassa tõendi (I kd, tl 91) alusel tuvastanud, et hageja on olnud töötuna arvel alates
14. aastast kuni
15. aastani iga-aastaselt periooditi kestusega ühest kuust kuni aastani. Töötades (nt M Eesti OÜ-s ja P AS-s) on hageja töötasu küll ületanud mõnevõrra Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu, kuid töötamise registri andmetest (I kd, tl 169–172) nähtuvalt iseloomustab hageja töösuhteid äärmine lühiajalisus (mitme tööandja juures on hageja töötanud vaid paarinädalasi perioode, pikim registris kajastatud töösuhe on olnud P AS-ga ja kestis veidi üle kuue kuu). Seega selles osas tuleb nõustuda hageja apellatsioonkaebuse väitega, et hagejal on ilmselt olulisi puudujääke teatud tööturul nõutavates (isiku)omadustes. Siinkohal on maakohus hagejale asjakohaselt selgitanud, et oma alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks tuleb hagejal omandada tööharjumused ja vajadusel leppida ka mittemeeldiva tööga, kuid ringkonnakohus ei pea mõistlikuks teha otsust, mille täitmine ei ole tegelikku olukorda arvestades reaalne.
16. Kuivõrd ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda, v.a hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja