← Eesti

2-16-103626/61

Obsah (10)§ 445§ 314§ 176§ 177§ 174§ 162§ 661§ 175§ 658§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 2. aprill 2018. a. Tsiviilasja number 2-16-103626 Tsivii

§ 445lg 1 teisele lausele.

3 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja rahuldas kostja menetluskulude avalduse ja palus teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 2697 eurot 65 senti ja kostjalt hageja kasuks 2100 eurot. Haegja palus tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja mõista hagejalt välja menetluskulu kostja kasuks summas 597 eurot 65 senti, millele lisandub viivis menetluskulude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 597 eurot 65 senti. Hageja leiab, et maakohus on rikkunud menetluskulude kindlaksmääramisel oluliselt menetlusõiguse norme, millest tulenevalt on kohus teinud ebaõige lahendi. Maakohus ei andnud pooltele võimalust vastaspoole menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 176 lg-t 8, mille kohaselt määrab kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. Maakohus määras, et hageja lepingulise esindaja ajakulust kuulub maakohtus hüvitamisele 27 tundi ja kostja esindaja ajakulust 44 tundi, millega asus maakohus seisukohale, et kostja esindaja põhjendatud ajakulu on hageja esindaja ajakulust 17 tundi suurem. Maakohtu sellekohane seisukoht on põhjendamata. Arvestades, et kohtutoimiku materjalide kohaselt on poolte kulutatud ajaressurss võrdväärne, ei ole põhjendatud hüvitada kostja lepingulise esindaja ajakulu 34 tundi ületavas osas. Kostja menetluskulude nimekiri sisaldab arvestatavas osas toiminguid (s.h suhtlus kolmandate isikutega, tõlgete organiseerimine, kliendilt selgituste küsimine, kliendi nõustamine, suhtlus kliendiga jms), mis ei ole kohtutoimiku alusel kontrollitavad. Viidatud tegevuste puhul ei ole tegemist otseselt õigusabiteenuse osutamisega ning nende tegevustega seotud aeg sisaldub juba lepingulise esindaja tunnihinnas. Hageja esitas menetluses arvukalt menetlusdokumente ja tõendeid, vastas kostja arvukatele menetlusdokumentidele, analüüsis ja esitas seisukoha kostja esitatud tõendite osas, asjas toimus kaks kohtuistungit ning arvestades vaidluse üldist õiguslikku keerukust, siis on esindaja 34 tunnine ajakulu maakohtu menetluses põhjendatud ja vajalik. Maakohus on põhjendamatult vähendanud hageja esindaja hüvitatavat ajakulu ringkonnakohtu menetluses kolme tunni võrra. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal ringkonnakohtu menetluses kokku 8 tundi, s.o maakohtu otsuse analüüs, apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine, vastuapellatsioonkaebuse koostamine, kostja seisukohaga tutvumine ja vastuse koostamine. Hageja ajakulu 8 tundi ringkonnakohtu menetluses on põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud on hüvitada hageja lepingulise esindaja ajakulu maa- ja ringkonnakohtu menetluses kokku 42 tunni ulatuses. Hageja on tasunud maa- ja ringkonnakohtus riigilõivu kokku 800 eurot. Maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 42 tundi. Esindaja tunnihind on 100 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 5000 eurot. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 500 eurot. Kostja esindaja põhjendatud menetluskulud maakohtu menetluses on 34 tundi. Ringkonnakohtu menetluses kostja 4 menetluskulude kindlaksmääramist ei taotlenud. Kostja esindaja tunnihind on 110 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja menetluskuludeks on ka tõlkekulu 105 eurot 12 senti. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 4651 eurot 12 senti, Tartu Ringkonnakohus jättis menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 58% hageja kanda ja 42% kostja kanda. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 2697 eurot 65 senti (4651,12 ×58%) ja kostjalt hageja kasuks 2100 eurot (5000×42%). 7. Kostja palus jätta hageja määruskaebus tähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata või alternatiivselt jätta kostja määruskaebus rahuldamata. 8. jaanuaril 2018 teavitas e-toimik pooli kohtulahendi jõustumisest ning samal päeval saatis hageja esindaja kostja esindajale e-kirja koos endale saadetud e-toimiku teavitusega. Nimetatud otsuse jõustumisega said pooled teadlikuks, et järgnevatel nädalatel on oodata maakohtu määrust menetluskulude osas. 24. jaanuaril 2018 tegi maakohus menetluskulude määruse mõlemale esindajale e-toimikus kättesaadavaks, määrates menetluskulusid kandma kohustatud isikule (hageja) 15-päevase tähtaja määruskaebuse esitamiseks alates määruse kätte saamisest. Teade nimetatud dokumendi kättesaadavuse kohta saadeti mõlemale esindajale samal päeval. Tähtaeg määruskaebuse esitamiseks saabus 13. veebruaril 2018, s.o 15 päeva alates 29. jaanuarist 2018, mil menetlusdokument loeti hagejale kätte toimetatuks

§ 314¹ lg 1 alusel.

Hageja esitas määruskaebuse 15. veebruaril 2018 ehk hilinenult. Hageja ei ole määruskaebuses märkinud, millal ta sai kätte maakohtu määruse ega ka seda, mis takistas hagejal määrust kätte saamast oma igapäevases ettevõtluses kasutatavale ja kohtuga suhtlemiseks avaldatud- e-posti aadressile saadetud teate saamise päeval või sellele järgnenud päeval. Hageja esindajale oli teada, et maakohus võib teha menetluskulude määruse jaanuarikuu jooksul. Käesolevate asjaolude kohaselt on

§ 314

¹ kohaldamine lubatav, kuna on tõendatud, et hageja esindaja oli teadlik, millal tehakse menetluskulude määrus avalikult teatavaks, varasemas menetluses ei ole kohtul tekkinud tõrkeid hageja esindajale menetlusdokumentide kättetoimetamisega, kohtul puudub alus kahelda senise esindaja volituste kehtivuses ning hageja esindaja ei ole teavitanud ühestki asjaolust, mis takistasid tal ligipääsu enda elektronpostile perioodil, mil määrus avalikustati. Menetlusdokumentide vastuvõtmisega viivitamine aeglustab kohtumenetlust ning riivab teiste menetlusosaliste õigust saada kohtult kaitset mõistliku aja jooksul. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et määruskaebus on esitatud tähtaegselt, tuleb kaebus jätta rahuldamata aluse puudumise tõttu. Hageja heidab maakohtule ette

§ 176

lg 8 rikkumist, kuid on jätnud märkimata, kas ja kuidas on nimetatud rikkumine mõjutanud menetluskulude kindlaksmääramist.

§ 176

lg 8 nimetatud tähtaeg antakse menetlusosalisele vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. Kostja apellatsioonmenetluses menetluskulude nimekirja ei esitanud. Seega puudus kohtul vajadus anda hagejale tähtaeg arvamuse avaldamiseks kostja menetluskulude osas, mida ei ole esitatud. Hageja väide, et vaidlustatud määrus on põhjendamata, ei ole õige, kuna maakohus on määrust põhjendanud, teiseks puudub põhjenduse nõudmiseks seaduslik alus, sest

§ 177

lg 6 alusel on käesoleval juhul (§ 177 lg 1 p 2 alusel tehtud määrus) kohtul õigus menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata määrusega, milles kirjeldav ja põhjendav osa puudub. Hageja vaidlustab temale määratud menetluskulu suuruse ja kohtu poolt mõistlikuks peetud hüvitatava ajakulu nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega kulude kindlaksmääramisel ning kohus peab kulude 5 põhjendatust ja vajalikkust hindama ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (

§ 174lg 1).

Maakohus hindas vaidlustatud määruses vaid ringkonnakohtus kantud menetluskulude põhjendatust, kuna apellatsioonmenetluses ei vaidlustanud pooled maakohtu otsuses kindlaks määratud menetluskulude suurust. Hageja poolt ringkonnakohtus kantud kulusid poleks maakohus pidanud hageja puhul üldse arvesse võtma ning vähendama need nullini, kuna hageja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2017 otsus, resolutsiooni punkt 5). Lähtudes

§ 162

lg 1 analoogiast, ei võeta arvesse poole kulusid, kelle kaebus jäeti rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb väljamõistetud menetluskulude suuruse osas osaliselt tühistada ja teha selles osas uus määrus, millega määrata kindlaks kostja menetluskulud summas 2520 eurot 17 senti. Muutmata jääb maakohtu määrus osas, milles määrati rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud summas 1925 eurot 28 senti. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja on määruskaebuse esitanud tähtaegselt. Põhjendatud ei ole kostja viide tähtaja kulgemise arvestamiseks

§ 314¹ alusel.

Määrusega kindlaksmääratud menetluskulude vaidlustamise tähtaega reguleerivad

§ 661

lg-d 1 ja 2, määruskaebus tuleb esitada 15päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hageja sai määruskaebuse kätte

  1. jaanuaril
  2. Määruskaebus on esitatud
  3. veebruaril 2018, s.o tähtaegselt. Hageja on seisukohal, et kostja menetluskulude nimekiri sisaldab arvestatavas osas toiminguid, mis ei ole kohtutoimiku alusel kontrollitavad. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on poolte esindajate kohtu poolt põhjendatuks loetud ajakulu vahe nii suur (kostja esindaja põhjendatud ajakuluks luges maakohus 44 tundi ja hageja esindaja põhjendatud ajakuluks 27 tundi). Määruskaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult vähendanud ringkonnakohtu menetluses hageja esindaja põhjendatud ja vajalikku ajakulu 8 tunnilt 5 tunnini. Maakohus ei andnud hageja väitel pooltele võimalust vastaspoole menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 9. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-119-14 p 19, nr 3-2-1-77-14 p 12, nr 3-2-1-171-12 p 13). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

§ 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga.

§ 175

lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-143-10 p 14). Nimetatu ei tähenda aga, et kohus ei peaks üldse tähelepanu pöörama sellele, kas poolte lepinguliste esindajate põhjendatud töömahu proportsioon on võrreldav. Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2017 otsusega jäeti menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 58% ulatuses hageja kanda ja 42% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohustus jäi maakohtule. Viidatud ringkonnakohtu otsuse p 11 kohaselt tühistati maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas ja maakohtul oli kohustus määrata menetluskulud tervikuna kindlaks

174 lg-s 4 sätestatud korras.

§ 658

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse 6 apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asjal uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

  1. Menetluskulude kindlaksmääramisel jäi maakohus
  2. juuli 2017 otsuses väljendatud seisukoha juurde poolte menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, sest pooled ei vaidlustanud apellatsioonkaebustes maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude rahalist suurust ja leidis, et hageja põhjendatud menetluskulud maakohtus on 3684 eurot ja kostja põhjendatud menetluskulud on maakohtus 4945 eurot 12 senti. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et maakohtu poolt
  3. juuli 2017 otsuses kindlaksmääratud menetluskulude rahalist ei suurust ei vaidlustatud. Tartu Ringkonnakohtu
  4. detsembri 2017 otsuse p-st 11 nähtub, et ringkonnakohus tühistas nii maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse kui ka rahalise kindlaksmääramise osas.

§ 174

lg 6 kohaselt kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi täielikult või osaliselt ja saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, määrab menetluskulude rahalise suuruse tühistatud osas kindlaks asja lahendav madalama astme kohus. Maakohus ei ole kaevatavas määruses korranud

  1. juuli 2017 otsuses toodud põhjendusi menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramisel. Hageja määruskaebusest nähtub aga, et hageja on teadlik maakohtu seisukohast hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ning hageja on määruskaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid nii maakohtu
  2. juuli 2017 otsuses tehtud järeldustele menetluskulude kindlaksmääramisel kui ka maakohtu
  3. jaanuari 2018 määruse kohta menetluskulude kindlaksmääramisel. Maakohus luges hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maakohtus 27 tundi ja ringkonnakohtus 5 tundi. Hageja on leidnud, et põhjendatud ja vajalik ajakulu maakohtus oli 34 tundi ja ringkonnakohtus 8 tundi ning maakohus on alusetult vähendanud hageja esindaja ajakulu kokku 10 tunni võrra. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud diskretsioonipiire hageja menetluskulude kindlaksmääramisel. Arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, samuti teostatud menetlustoimingute hulka, jääb maakohtu hinnang hageja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi mahule kohtu kaalutlusõiguse piiridesse. Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et nii kostja kui hageja ajakulu kohtumenetluses peab olema ühesugune. Hageja põhjendatud menetluskuluks on maakohus õigesti määranud 3684 (900 + 2700 + 84) eurot ja ringkonnakohtus 900 (500+400) eurot, kokku 4584 eurot (ilma käibemaksuta).
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud diskretsioonipiire ja ei ole hinnanud ja analüüsinud kostja menetluskulusid igakülgselt.

§ 175

lg 1 võimaldab poolelt mõista teise poole kasuks lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus asus seisukohale, et kostja esindaja ajakulust maakohtus 54,42 tunnist on põhjendatud 44 tundi. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt (I kd, tl 147-148) on kostja esindajal kulunud vastuse koostamiseks hagiavaldusele 19 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu 10 tundi. Kostja

  1. jaanuari 2017 seisukoha koostamisele on kulunud 8,07 tundi. Põhjendatud ajakulu on 5 tundi, arvestades esitatud dokumendi sisu ja mahtu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et täielikult ei ole põhjendatud hageja kanda jätta kostja esindaja korduvatele kliendiga kohtumistele ja suhtlemisele ega tõlketöö korraldamisele kulunud aega. Täielikult ei ole põhjendatud ka kostja esindaja istungiteks ettevalmistamise aeg 4,25 tundi. Arvestades 7 esindaja ajakulu erinevate menetlusdokumentide koostamisele, pidi esindaja kohtuistungite toimumise ajaks olema tsiviilasja materjalidega kursis ning tal ei saanud kuluda niivõrd palju aega istungiteks ettevalmistamiseks. Põhjendatud ajakulu istungiks ettevalmistamiseks on 0,5 tundi mõlema istungi kohta. Kostja lepingulise esindaja tunnihind 110 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud. Põhjendatud on kostja menetluskuluna tõlkekulu summas 105 eurot 12 senti ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 500 eurot. Arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, samuti teostatud menetlustoimingute hulka, on ringkonnakohtu hinnangul kostja põhjendatud ajakulu maakohtus 34 tundi summas 3400 (34×110) eurot (ilma käibemaksuta). Kostja põhjendatud menetluskulu maa- ja ringkonnakohtus kokku on 4345 eurot 12 senti (3400+105,12+500).
  2. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks andnud pooltele võimaluse esitada maakohtus seisukohti teise poole menetluskulude osas. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse, kuid kumbki pool ei esitanud ühtegi sisulist vastuväidet maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude suuruse kohta. Puudub vaidlus, et kostja ringkonnakohtu menetluses menetluskulude nimekirja ei esitanud (II kd, tl 34), mistõttu puudus maakohtul alus küsida hagejalt seisukohta kostja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude kohta. Ka määruskaebuses ei ole hageja esitanud sisulisi vastuväiteid kostja menetluskuludele tervikuna ja on piirdunud väitega, et kostja esindaja ajakulu pidi olema võrdväärne hageja esindaja ajakuluga ning kõik kostja toimingud ei ole asja materjalide kohaselt kontrollitavad (suhtlus kolmandate isikutega, tõlgete organiseerimine, kliendilt selgituste küsimine, suhtlus kliendiga jne).
  3. Hageja kanda jäi Tartu Ringkonnakohtu
  4. detsembri 2017 otsuse kohaselt 58% kostja menetluskuludest, s.o 2520 eurot 17 senti (4345,12×58%) ja kostja kanda jäi 42% hageja menetluskuludest, s.o 1925 eurot 28 senti (4584×42%). Ringkonnakohus tasaarveldab

§ 445

lg 1 teisest lausest tulenevalt poolte menetluskulude nõuded otsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.