) § 41 lg 1 alusel solidaarselt OÜga INV T vastutavad äriühingu maksuvõla tasumise eest. 6) MTA kontrollis 10.09.2014 korralduse nr 12.2-3/26169-1 alusel INV T OÜ käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodidel märts kuni juuni 2013. INV T OÜ kajastas kontrollitaval perioodil Euro Rain OÜ-lt ja OÜ-lt Addmein kauba soetust ning arvestas arvetele lisatud käibemaksu summas 16 055 995,99 eurot oma sisendkäibemaksu hulgas. Tegelikkuses ei ole INV T OÜ, Euro Rain OÜ ja OÜ Addmein vahel tehinguid toimunud. Euro Rain OÜ ja OÜ Addmein ei olnud INV T OÜ-le kaupa müünud ning INV T OÜ teadis, et Euro Rain OÜ ja OÜ Addmein ei ole tegelikud kauba müüjad. Kuna tegeliku müüja isik on teadmata, ei ole kaup soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt, vaid tundmatult kolmandalt isikult. MTA 3
Kohus ei ole kokkuleppemenetluse käigus uurinud ühtegi tõendit ega neid hinnanud. Riigikohus on 08.04.2015 otsuse nr 3-3-1-9-15 p-s 19 märkinud, et kriminaalmenetluses esitatud, hinnatud ja kontrollitud teavet on lubatud kasutada maksumenetluses osas, milles see on kajastatud kohtuotsuses. Vastasel juhul ei saa kohtuotsuse resolutsioon olla
Juhul, kui MTA soovib tõendada asjaolusid, mida kajastatakse kriminaalasjas nr 1-14-4826, peab MTA iseseisvalt haldusmenetluses tõendeid koguma. Ebaõige on maksuhalduri hinnang, et KMD parandamisega tunnistas äriühing ise varem deklareeritud tehingud mittetoimunuks. Maksudeklaratsiooni korrigeerimist ei ole kellelegi kriminaalasjas süüks pandud ja maksuhaldur ei ole tuvastanud, kes muutis deklaratsioone. 4
lg 1 ja § 41 lg 1 annavad automaatselt aluse vastutusotsuse tegemiseks maksualases kuriteos süüdimõistetud isikule. Samuti ei selgu vastutusotsusest, milles kaebajale etteheidetav kaasabi konkreetselt seisnes. Tõendamata ning vastuolus kriminaalasja materjalidega on väited, et tema ülesandeks oli allkirjastada OÜ Euro Rain nimelt koostatud arveid, tegeleda kauba edasitoimetamisega INV T OÜ-le ning täita V.V lt ja S.P lt saadud ülesandeid. Kaebaja ei ole kunagi kuulunud O.B poolt loodud kuritegelikku ühendusse ega saanud täita mingeid ülesandeid. 5) J.A ja O.B selgitasid lisaks, et MTA-d ei ole kriminaalasjas nr 1-14-4826 kannatanuks tunnistatud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ei vasta
Kokkulepe ei sisalda kaebajate faktilise tegevuse kirjeldust. Märgitud on üksnes, et koos teiste isikutega loodi metalli ja väärismetalli ostu-müügi kohta näilik tehingute jada ning kanti raha välisriigi ettevõtte arvetele ja koostati fiktiivsed dokumendid kauba müümise kohta. Ka vastutusotsusest ei selgu, milline seos on kaebajate tegevusel ja INV T OÜ maksukohustuste tekkimisel. 6) J.A selgitas täiendavalt, et juhul, kui MTA sooviks tõendada asjaolusid, mida märgitakse kriminaalasjas nr 1-14-4826, peaks ta kõik need asjaolud iseseisvalt haldusmenetluses koguma. Selgusetuks jääb, milles seisnes kaebaja tegevuse ebaõigsus, millist kohustust ta konkreetselt rikkus ja millisel määral see põhjustas maksuvõla tekkimise. Riigikohtu halduskolleegiumi 08.04.2015 otsuses nr 3-3-1-9-15 on selgitatud, et jälitustegevusega kogutud tõendid ei ole haldusmenetluses kasutatavad. Seega ei saanud maksuhaldur kontrollaktis neile tõenditele tugineda. MTA 16.03.2015 maksuotsuses ei ole analüüsitud ühtegi tõendit ja on otsustatud vaid 6
lg-le 1 ka siis, kui maksuhaldurit ei ole kriminaalasjas tunnistatud kannatanuks.
lg 1 kohaldamise eelduseks on üksnes see, et kriminaalasjas on tuvastatud, et kuriteo toimepanemise tagajärjel on tekkinud maksuvõlg. Kokkuleppemenetluse tulemusel süüdi mõistetud isikud on ka süüdi mõistetud. Seega on
2) Maakohus on kriminaalmenetluses kogutud teavet hinnanud ja kontrollinud ning sellele käsitlusele tuginedes tõendas maksuhaldur enda seisukohti. Praegusel juhul on kohtuotsus tõend määral, milles see tõendab, et isik on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises. Maksuhaldur ei põhista enda seisukohti kohtuotsuses hinnatud ja kontrollitud teabega, vaid vastutusotsuse koostamise põhjuseks on see, et kaebajad on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises.
lg 1 kohaldamise seisukohast pole oluline, mida kohtuotsuses on hinnatud ja kontrollitud. Ka ei ole maksuhalduril vaja täiendavalt hakata maksuvõla tekkimist tuvastama. Samas on vastutusotsuses ära näidatud, miks maksuhaldur on seisukohal, et isikute tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel eksisteerib põhjuslik seos. 3) Vastutusotsuse tegemise aluseks ei olnud asjaolu, et keegi oleks rikkunud deklareerimiskohustust. Seega ei ole vastutusotsuses vajalik välja tuua asjaolusid, mis tuvastati kontrollimise käigus. Kontrollakt ja maksuotsus on abiks, et kontrollida maksuvõla kujunemist. Tegemist ei ole dokumentidega, milles tuvastatud asjaolud tõid kaasa vastutusotsuse koostamise. Eelnevat arvestades ei ole oluline, milliseid tõendeid kontrollaktis ja maksuotsuses kasutati ning kuidas need tõendid olid kogutud. 4) V.V väidab, et vastutusotsuse p-s 8 on maksuhaldur väitnud, et ükski haldusakti adressaatidest ei ole soovinud kasutada ärakuulamisõigust. Vastutusotsuse p-s 8 sellist väidet ei leidu. 11.09.2015 vaideotsuse nr 6-1/2964-2 p-s 15 on täpselt selgitatud, miks maksuhaldur leiab, et ärakuulamise õigust ei ole rikutud. 5) Kogu maksuvõlg, mida O.B ilt, A.Š ilt, J.A lt ja J.M lt nõutakse, on tekkinud maksualase kuriteo toimepanemise tagajärjel. Summa 2 185 047,60 eurot on sellises suuruses käsitlemist leidnud ka Harju Maakohtu 19.06.2014 otsuses nr 1-14-4826. Seega on maksukohustus summas 442 134,55 eurot samuti tekkinud kuriteo toimepanemise tagajärjel. 14. Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsusega jäeti V.V vastuväide rahuldamata (p 1), kaebused rahuldamata (p 2) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 3). 1)
kohaldamisel väljakujunenud kriteeriumid ei ole tervikuna asjakohased
sisustamisel.
§-de 38–40 alusel on võimalik nõuda maksukohustuse täitmist üksnes isikult, kes on maksukohustuslasega formaalselt või muul viisil juriidiliselt seotud.
Sätte eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise lihtsustamine. Seega olukorras, kus isik on juba süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei pea maksuhaldur enam uuesti tuvastama neid asjaolusid, mis on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Vastasel juhul muutuks
regulatsioon sisutuks.
ei võimalda maksuhalduril kaaluda, kas maksukohustus määrata või mitte ega ka otsustada selle üle, kas asjaolud, mis on süüdimõistva kohtuotsuse kvalifikatsiooni osaks, on tõendatud või mitte. Seega ei saa puudulik põhjendamine tuua kaasa vastutusotsuse tühistamist. 2) Vajalik ei ole, et kriminaalmenetluses oleksid osalenud samad pooled, kes haldusmenetluses.
Samuti on Riigikohtu praktika kohaselt välistatud maksusumma määramine ja selle maksumaksjalt väljamõistmine kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.10.2009 otsus nr 3-1-1-73-09). Eesti Vabariigil on üksnes võimalik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus (Riigikohtu 17.08.2011 otsuse nr 3-1-1-57-11 p 17.2), kuid tegemist ei ole maksusumma määramise ja selle kolmandalt isikult sissenõudmisega. 3)
§-s 41 ei ole eristatud, millises menetlusvormis isiku süüdimõistmine peab olema toimunud. Kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ei pea isik tunnistama end süüdi, vaid peab olema kokkuleppega nõus. Kokkuleppega nõusoleku tulemuseks on see, et isikut käsitatakse kuriteos süüdi olevana koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Sealjuures ei ole olulised põhjused, miks isik end süüdi tunnistab, v.a kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või tagajärgede osas, teda on mõjutatud pettuse, ähvarduse või vägivallaga või süüdistatav ei olnud otsustusvõimeline (Riigikohtu 04.11.2012 otsuse p 3-1-1-81-11 p 26.1). Ka siis, kui need asjaolud oleksid esinenud, pidi maksuhaldur lähtuma jõustunud kohtuotsusest. Süüdimõistetul oli võimalik oma õigusi kaitsta edasikaebamise teel. Kokkuleppemenetlusega nõustudes on kaebajad nõustunud sellega, et neid käsitatakse kuriteos süüdi olevatena. Tegemist on kaebajate võetud riskiga, mida nad aktsepteerisid kokkuleppemenetlusega nõustudes. Oluline ei ole, et kokkuleppemenetluse tõttu ei ole maakohus hinnanud isikute süü ulatust. Kaebajad on teo toimepanemises süüdi mõistetud, mistõttu puudub kahtlus kaebajate süüs kui ühe koosseisulise elemendi esinemises. 4) Põhjuslik seos on tuvastatud juba kaebajate süüdimõistmisega. Sealjuures ei ole oluline, et osadel kaebajatel ei olnud õigust formaalselt INV T OÜ nimel deklaratsioone esitada.
eesmärgiks ongi maksukohustuslasega formaalselt mitteseotud isikutele maksukohustuse määramine. Kuna teo toimepanemine vähemalt kaudse tahtlusega on kriminaalasjas tehtud otsuse vältimatu järelm, ei pidanud maksuhaldur vastutusotsuses eraldi veelkord tuvastama kaebajate teadmist või tahtlust. 5) INV T OÜ-le tehtud maksuotsusele ja kontrollaktile tuginemine on vastutusotsuse tegemisel
Pigem on oluline see, kas maksuvõlga saab jätkuvalt sisse nõuda maksumenetluses (
lg 3), kas kolmandal isikul on tagastusnõudeid, kas maksuvõlg on osaliselt tasutud jms. Seetõttu ei käsitle kohus maksuotsuse aluseks olevate tõendite lubatavuse küsimust. 6) Asjas ei oma tähtsust see, et hiljem on INV T OÜ esitanud tuvastamata isiku kaudu parandusdeklaratsiooni. See, kas maksukohustuslane on otsustanud vahepealsel ajal maksukohustuse ise deklareerida, ei muuda kaebajate varasemat tegevust ja sellest tekkinud kahju olematuks. Maksukohustuse teke ei sõltu sellest, kas see määratakse maksuotsusega või isik deklareerib kohustuse ise. Vastupidise tõlgenduse korral oleks isikutel võimalik vabaneda 8
§-s 41 sätestatud vastutusest niipea, kui maksukohustuslane vaidlusaluse summa deklareerib. Seega ei ole oluline, kes INV T OÜ nimel parandusdeklaratsiooni esitas. 7) V.V õigust ärakuulamisele ei ole rikutud. Kaebaja on ise vastustajale oma e-maili aadressi avaldanud. Samalt e-maili aadressilt on kaebaja vastustajaga suhelnud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole vastustaja selgitust ärakuulamisõiguse realiseerimise täiendavate võimaluste kohta kätte saanud, vaid üksnes seda, et teda ei teavitatud talle sobival viisil. Kaebajal oli võimalik oma seisukohti avaldada tähtaegselt kirjalikult. Kuid ka juhul, kui möönda V.V ära kuulamata jätmist, ei tooks see kaasa vastutusotsuse tühistamist.
alusel vastutusotsuse tegemine on suures osas formaalne olukorras, kus nii isiku tegevuse õigusvastasus, maksuvõla tekkimine, nende asjaolude omavaheline seos kui ka tahtlus on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega ning maksuhalduril puudub kaalutlusõigus ja tõendite hindamise kohustus. Kaebaja esitatud vaidest ega ka kaebusest ei nähtu ühtegi faktilist asjaolu, mille arvestamisel oleks maksuhaldur pidanud tegema teistsuguse vastutusotsuse või seda kaaluma. Kaebaja maksumenetluses esitatud selgitused ei saaks muuta kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenevaid järelmeid. 8) Kuna kaebused vastutusotsuse tühistamiseks jäävad rahuldamata ning J.A ja V.V ei ole tuginenud asjaoludele, mis tingiksid vaidluse esemest sõltumatult vaideotsuste tühistamise, ei ole ka vaideotsused õigusvastased. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 15. V.V palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Halduskohus lahendas otsuse resolutsioonis individuaalsed kaebused kollektiivselt. Konkreetne vastutusotsuse adressaat saab vastutada üksnes tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest. Kaasaaitaja saab vastutada vaid kaasaaidatud teoga põhjustatud maksuvõla eest. Halduskohus on jätnud
V.V oli INV T OÜ juhatuse liikmeks 06.09.2011–20.05.2013. Kontrollakti p-s 1.1.1 toodud etteheited on tehtud pärast tema juhatuse liikme volituste lõppemist. 2) Kontrollakti p-st 1.1.2 saab järeldada, et maksuotsuses märgitud andmed ei tugine maksumenetluses kogutud tõenditel, vaid lähtutakse INV T OÜ kaasaaitamiskohustuse rikkumisest ning detailset uurimismenetlust läbi ei viidud. Ebaõige on maksuhalduri väide, et INV T OÜ tunnistas parandatud käibedeklaratsioonidega, et on teadlikult esitanud valeandmeid. V.V ei ole 13.11.2013 parandanud käibedeklaratsiooni. Vastutusotsuse rajamine eeldustele, kus sisustatakse ebaõigesti INV T OÜ käibedeklaratsioonide muutmise sisuline põhjus, on vastuolus uurimisprintsiibiga (kontrollakti p 1.2.3 alap 2). Vastutusotsuses on läbivalt selgitatud, et käibedeklaratsiooni parandamine on olnud oluline asjaolu, millele vastutusotsuses tuginetakse. Kontrollaktist ega maksuotsusest ei selgu, milline on V.V tegevuse põhjuslik seos võimaliku maksukohustusega. 3) Arvestades asjaolu, et äriühingu maksuvõla aluseks on kellegi õiguslik toiming varasemate maksudeklaratsioonide parandamisel ja maksuhaldur ei ole kontrollinud selle paranduse materiaalset õiguspärasust, puudub INV T OÜ-l maksuvõlg ja maksuotsus on ebaõige. Seega ei ole INV T OÜ maksuvõlga seaduses sätestatud korras kindlaks määratud ja vastutusotsuses ei saa sellele tugineda. Arvestades, et kokkuleppemenetluses on tuginetud sarnastele asjaoludele isiku süüditunnistamisel, ei saa väita, et kohtu poolt oleks kindlaks tehtud, et maksuvõlg on tekkinud kuriteo tagajärjel. Kohtu poolt viidatud kriminaalmenetluse tagajärgede loendis ei ole maksukuriteos süüdimõistmise korral vastutusotsuse automaatsust esile toodud. 9
alusel vastutusotsuse tegemiseks peab olema tuvastatud, et konkreetse isiku kohustuse rikkumise või õigusvastase tegevuse tõttu on tekkinud maksuvõlg. Apellandid ei nõustu kohtu väitega, et
kohaldamise kriteeriumid ei ole tervikuna asjakohased
sisustamisel.
ainus eesmärk on kolmandate isikute määratlemine, kellelt saab vastavate eelduste täitmisel võõra maksukohustuse täitmist nõuda. Kohus eristab ja laiendab alusetult
eesmärki
§-de 38–40 omast. Nimetatud sätete reguleerimisala ning eesmärk on samad, erineb vaid subjektide ring. Seega tuleb neid ka ühetaoliselt kohaldada. 3) Ebaõige on seisukoht, et olukorras, kus isik on juba süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei pea maksuhaldur enam uuesti tuvastama neid asjaolusid, mis on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Süüdimõistev kohtuotsus on tõendiks kuriteokvalifikatsiooni ning karistamise sisustamisel, kuid maksuõigusliku vastutuse alused ja ulatus peavad olema kontrollitavad haldusmenetluses. Vastutuse ja põhjusliku seose asjaolude tuvastamise kohustus ei muuda
4) Seisukoht, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks ja eelduseks, millest lähtumine on maksuhaldurile kohustuslik, ei anna alust koheselt kolmanda isiku suhtes järeldada vastutust kogu maksuvõla eest. Isiku vastutus tuleb tuvastada tema individuaalse teo tunnuste ja maksuvõla põhjusliku seose järgi. Erinevalt kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse resolutsioonist, väljub kohtuotsuse kirjeldavas osas esitatu süüdistatava mõjusfäärist. Kokkuleppemenetluses tehtava otsuse kirjeldav osa ei saa olla õiguslikult siduv ning selle pinnalt ei ole võimalik järeldada isiku vastutuse määra või süüd maksukohustuse tekkimisel. 5) Süüdimõistvas otsuses märgitud kuriteo kvalifikatsiooni koosseisulised elemendid ei võimalda kolmanda isiku suhtes vastutust tuvastada. Süüdimõistvas otsuses ei ole märgitud neid apellantide tegevust kirjeldavaid asjaolusid, mis põhjustasid maksuvõla. Arusaamatu on, miks on vastutusotsuses määratud maksukohustus summas 16 498 130,54 eurot, hõlmates ka OÜ INV T poolt veebruaris 2013 deklareeritud ja tasumata 442 134,55 eurot. Kolmandal isikul ei lasu vastutust seaduslikult ja õigesti deklareeritud maksukohustuste eest. 17. MTA palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 10
.
kohaldamine ei saa praegusel juhul kõne alla tulla ning
§-st 96 tulenevad nõuded on täidetud. Maksuõiguslik vastutus tuleneb maksualase kuriteo toimepanemisest. Kohtuotsusest on võimalik täpselt kontrollida, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes süüdimõistva kohtuotsuseni on jõutud ning kuidas kuriteo tagajärjel tekkis maksuvõlg. Õige on apellantide märkus, et süüdimõistev kohtuotsus ei anna automaatselt õigust kogu kuriteoga tekitatud maksuvõlga isikutelt sisse nõuda, kuid siinkohal ei hakata enam analüüsima seda, kas isiku tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos või mitte, sest see on kriminaalmenetluses tuvastatud. Seega ei ole võimalik väita, et põhjuslik seos isiku tegevuse ja maksuõigusliku tagajärje vahel on tuvastamata. Vastutusotsuses on selles osas õiguspäraselt tuginetud 19.06.2014 kohtuotsusele asjas nr 1-14-4826. Seega ei oma etteheited seoses kontrollakti ja maksuotsuse koostamisega põhjusliku seose tuvastamise seisukohast tähendust. Apellandid on teadlikud sellest, milles nad kokku leppisid. Ilma nende nõusolekuta poleks olnud kokkuleppe sõlmimine võimalik. 3) Kuna kriminaalmenetluses on maksukohustuse suurus kindlaks määratud, puudub vajadus maksukohustuse iseseisvaks tuvastamiseks vastutusotsuses. Apellant ei ole välja toonud, millised tõendid jäeti uurimata ning kuidas nende tõendite uurimise tulemusel oleks kohus pidanud jõudma teistsuguse seisukohani. Isikute ring ning alused on
Seetõttu ei saa neid sätteid omavahel võrrelda.
Ka viidatud haldusasjas oli vaidluse all küsimus, kas maksuhaldur saab
lg 1 ja § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse tegemisel piirduda viitamisega kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele või tuleks tal kriminaalasjas tehtud otsusele vaatamata tuvastada vastutusotsuse andmise menetluses eraldi iga adressaadi süü ja vastutuse ulatus (sh põhjuslik seos konkreetse isiku tegevuse ja tekkinud maksvõla suuruse vahel) individuaalselt (viidatud otsuse p 14). Ringkonnakohus leidis sama otsuse p-s 15, et isiku suhtes
lg 1 ja § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse tegemise aluseks on üksnes tema süüdimõistmine maksualase kuriteo toimepanemise eest, mille tagajärjel tekkis maksuvõlg, mille tasumist isikult nõutakse. KarS § 3891 lg-s 2 sätestatud kuriteo koosseisu elementideks on järgmised asjaolud: 1) maksuhaldurile valeandmete esitamine; 2) tagajärjena riigile maksukahju tekkimine summas 320 000 eurot või enam; 3) kavatsetus teo eesmärgi – maksukohustuse vähendamise – suhtes; 4) tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (nt Riigikohtu 22.02.2016 otsus nr 3-1-1-109-15, p 188; 16.11.2010 otsus nr 3-1-1-83-10, p 21; 11
Olenemata sellest, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 249 kohaselt tuleb kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas märkida üksnes see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu ning sellisele kohtuotsusele ei laiene KrMS §-s 312 ettenähtud nõuded (sh kohustus esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea), ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus käsitatav pelgalt kohtu poolt kokkuleppe formaalse kinnitamisena, vaid ka selles menetluses tuleb kohtul eelnevalt põhimõtteliselt tuvastada muu hulgas see, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse (nt Riigikohtu 27.02.2013 otsus nr 3-1-2-2-13, p 10.1). See seisukoht on asjakohane ka praegusel juhul. Seega on maksuhaldur õigustatult tuginenud kokkuleppemenetluses tehtud otsusele. Apellatsioonkaebustes esitatud väited ei lükka seda seisukohta ümber (täiendavalt on ringkonnakohus selgitanud kokkuleppemenetlusega seonduvat 26.10.2017 otsuse nr 3-15-3058 p-s 17). 23. Asjaolu, et V.V on süüdi mõistetud KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 – § 22 lg 3 alusel, ei too tema suhtes kaasa vastutusotsuse tühistamist. Ka selles osas jääb ringkonnakohus 26.10.2017 otsuse nr 3-15-3058 p-s 19 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt on kaasaaitaja sarnaselt täideviijale samuti teo toimepanijaks (KarS § 20). Kuriteole kaasaaitamine tähendab KarS § 22 lg-st 3 tulenevalt teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. See tähendab, et kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu (nt Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-1-1-54-16, p-d 17, 20; 23.03.2011 otsus nr 3-1-1-6-11, p-d 13.5-13.6; vt lisaks P. Pikamäe, J. Sootak (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2015, lk 82-83). Ei nähtu, et V.V l puudus tahtlus maksudest kõrvale hoidmiseks või oleks tema osalemist kriminaalasjas tuvastatud kuritegudes muul viisil piiratud. Seega puudub põhjus piirata V.V vastutust
See seisukoht on kohaldatav ka J.M, J.A ning A.Ši puhul. Eelnevast tulenevalt ei ole halduskohus ebaõigesti tõlgendanud
§-e 40 ja 41.
ei piira võimalike maksuvõla tekkimise eest vastutavate isikute ringi nende formaalse seotusega maksukohustuslasega (s.o erinevalt
§-des 38–40 sätestatust), vaid lähtub üksnes asjaolust, 12
lg 1 alusel vastutusotsuse koostamist ei saa välistada asjaolu, et maksukohustuslane on kriminaalasja menetlemise ajal oma maksudeklaratsioone osaliselt parandanud, sest see ei muuda olematuks maksukuriteo toimepanemist ega selle tagajärjel maksuvõla tekkimist. Seega ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust see, et INV T OÜ esitas maksuperioodi veebruar 2013 osas parandusdeklaratsiooni või et maksuhaldur ei ole kindlaks teinud, kes konkreetselt parandusdeklaratsiooni esitas. Maksuhaldur on küll vastutusotsuse p-s 4.1 järeldanud, et deklaratsiooni parandamisega on maksukohustuslane tunnistanud maksupettuse toimepanemist, kuid vastutusotsuse tegemise aluseks on siiski asjaolu, et vastutusotsuse adressaadid on kriminaalkorras süüdi mõistetud. Maksuhaldur ei ole tasumisele kuuluvat maksusummat arvutanud ebaõigesti. Asjaoluga, et maksukohustuslane on oma maksuvõlga osaliselt vähendanud, on maksuhaldur vastutusotsuse tegemisel arvestanud (vastutusotsuse p 4.1). Samuti nähtub Harju Maakohtu 19.06.2014 otsusest, et süüteo aluseks olev periood hõlmas ka
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.