Obsah (10)

§ 344§ 345§ 424§ 64§ 73§ 49§ 50§ 16§ 14§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-11130 Kohtukoosseis Mati Kartau, Juhan Sar

§ 344

lg 1, § 345 lg 1 ja § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. novembri 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Monica Meristo-Dmitrijevi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Prokurör Ringkonnaprokurör Sigrid Nurm Kaitsja Vandeadvokaat Mart Sikut Süüdistatav Monica Meristo-Dmitrijev isikukood 46107295211; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole. RESOLUTSIOON
2. Jätta Viru Maakohtu
3. novembri 2017 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata Sikuti Advokaadibüroole vandeadvokaat Mart Sikuti poolt süüdistatav Monica Meristo-Dmitrijevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot)
5. Välja mõista Monica Meristo-Dmitrijevilt menetluskulu 120 eurot Eesti Vabariigi kasuks määratud kaitsjale makstud tasu katteks
6. Monica Meristo-Dmitrijevilt väljamõistetud summa tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul kohtuotsusele lisatud makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
7. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
8. veebruaril 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
9. veebruarist
10. Süüdistus
11. Monica Meristo-Dmitrijevit süüdistatakse

§ 344

lg 1 järgi selles, et ta võltsis Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuskirja viitenumbriga 54342/

1. Eeltoodu seisnes selles, et M. MeristoDmitrijev sõlmis R.M. lepingu viimase esindamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus. M. Meristo-Dmitrijev sai kaebuse koostamise eest R.M. õelt M.S. 300 eurot. Ajavahemikul 03.
2. – 29.12.2015 tuvastamata kohas võltsis M. Meristo-Dmitrijev, eesmärgiga tõendada R.M. le töö nõuetekohast teostamist ja vabaneda R.M. le ning tema õele makstud raha tagastamisest ning nõuetekohase avalduse koostamisest, Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuskirja viitenumbriga 54342/
3. Selleks kasutas M. Meristo-Dmitrijev Euroopa Inimõiguste Kohtu blanketti, millel oli õigussekretär P.R. allkiri ning võltsis kirja sisu, kirjutades vastuseks: „Teie avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ja sellest tulenevalt Teie kaebust läbi ei vaadata. Saadetud dokumente ja kirju ei säilitata“. Sellist vastuskirja ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus kunagi välja saatnud.
4. Lisaks süüdistatakse M. Meristo-Dmitrijevit

§ 345

lg 1 järgi selles, et ta kasutas ajavahemikul 03.11 – 29.12.2015 teadvalt enda poolt võltsitud Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuskirja viitenumbriga 54342/15, esitades vastuskirja e-kirja teel 29.12.2015 R.M. õele M.S. , et tõendada pöördumist R.M. nimelt Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja jätta mulje kokkulepitud töö nõuetekohasest teostamisest, eesmärgiga vabaneda M.S. poolt töö eest makstud 300 euro tagasimaksmise kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest. 3. Veel süüdistati M. Meristo-Dmitrijevit ka

§ 424

järgi 09.01.2017 mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, kuid seda pole vaidlustatud. Maakohtu otsus 4. Viru Maakohtu 20.11.2017 otsusega tunnistati M. Meristo-Dmitrijev süüdi

§ 344

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, § 345 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust ning

§ 424

järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõisteti M.

Meristo-Dmitrijevile liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 73lg 1 alusel ei pöörata mõistetud karistust täitmisele kui M.

Meristo-Dmitrijev ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 49alusel kohaldati M.

Meristo-Dmitrijevi suhtes lisakaristusena juristina töötamise 2 keeldu tähtajaga 1 aasta. Lisakaristuse kohaldamise tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti M.

Meristo-Dmitrijevilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kannatanu R.M. ja süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev leppisid kokku, et süüdistatav esindab teda EIK-sse avalduse esitamisel, s.t koostab R.M. nimel avalduse EIK-le esitamiseks ning kannatanu või tema õde tasub talle selle eest 300 eurot.
2. Maakohus peab vajalikuks märkida, et FIE M. Meristo-Dmitrijev (registrikood 14172992) on äriregistrisse kantud 21.12.
3. FIE M. Meristo (registrikood 11759952), mis loodi 20.11.2009, kustutati äriregistrist 04.11.
4. Seega ei eksisteerinud M. Meristo-Dmitrijevi poolt 26.08.2015 M.S. arve nr 24/15 esitamisel ajal FIE M. Meristo-Dmitrijevi. Maakohtule jääb arusaamatuks, miks on süüdistatav esitanud juriidiliste teenuste osutamise eest arve füüsilisest isikust ettevõtjana, kui kirjavahetus ja avalduse koostamine on toimunud juriidilise isikuna OÜ Meristo Õigusbüroo.
5. Kannatanu sõnul ta eeldas, et süüdistatav saadab avalduse EIK-le ja talle koopia, kuid süüdistatav seda ei teinud. Järgmisena tuli talle vastus läbi õe, et EIK ei võtnud avaldust menetlusse. Õe sõnade kohaselt ei tohtinud ta süüdistatava poolt skaneeritud ja e-posti teel saadetud vastust vennale näidata, vaid pidi vastuse suuliselt edasi ütlema. Kui kannatanu õelt vastuse lõpuks kätte sai, oli talle koheselt selge, et tegemist on võltsitud dokumendiga, kuna enda sõnul on ta vähemalt 7 korda pöördunud ise EIK-sse ja ta teab täpselt, millise vormi ja sisuga sealt vastused tulevad ning temale esitatud dokument ei olnud õige. Seekord pöördus ta enda sõnul juristi poole just seetõttu, et juriidiliste teadmistega isik koostaks esimesel korral nõuetele vastava dokumendi, mille EIK ka menetlusse võtaks.
6. Välisministeeriumi päringule saadud vastusega (II kd, tl 19-24) saatis EIK töötaja T.S. koopia kirjast, mille EIK saatis R.M. esindajale asjas nr 54342/15 ning kinnitab, et teisi kirju EIK saatnud ei ole.
7. M.S. poolt menetleja edastatud kirjast, mille süüdistatav talle saatis (II kd, tl 25) nähtub, et süüdistatav edastas kannatanu õe e-posti aadressile 29.12.2015 EIK-lt tulnud vastuse skaneeritult koos ümbrikuga ja selgitas, et tal on skanneril plekid peal, mistõttu jäi ka skaneeritud dokument plekiline, viltu ja oli teiste paberite vahel kortsu läinud. Samuti kirjutas süüdistatav kannatanu õele, et ta vennale skaneeritud dokumente ei saadaks, vaid loeks telefoni teel ette.
8. Süüdistatava ütluste kohaselt pöördus tema poole kannatanu õde M.S. , et ta koostaks R.M. nimel kaebuse EIK-le. Kaebuse koopiat ei saatnud M. Meristo-Dmitrijev M.S. , kuna viimane seda ei küsinud. Süüdistatav tunnistab, et koostas kaebuse ja edastas EIK-le, kuid unustas lisada nõuetele vastava volikirja. Sellist kaebust, mis toimikus (II kd, tl 23-24) on, süüdistatav varem näinud ei ole ning enda sõnade kohaselt sai ta EIK-lt täpselt sellise vastuse nagu ta ka kannatanu õele edastas (II kd, tl 15, 26-28). Originaaldokumente tal alles ei ole, kuna arvas, et neid enam vaja ei lähe ja hävitas dokumendid. Esitatud kaebusest koopiat samuti ei ole, kuna tal olid juba väljaprinditud blanketid, mida täitis käsikirjaliselt ning saatis ainsa eksemplari posti teel EIKle.
9. M. Meristo-Dmitrijevi poolt 10.10.2016 menetlejale K.H. saadetud materjalidest (II k tl 3237) nähtub, et kannatanu pöördus 27.12.2015 kirjaga süüdistatava poole sooviga saada EIK-st tulnud vastuse koopiat, kuna temal on tekkind kahtlus selles, kas süüdistatav üldse EIK-le kaebuse esitas ning sellisel juhul soovis tagasi saada süüdistatavale makstud 300 eurot kaebuse koostamise eest. 29.12.2015 kannatanule edastatud kirjas kinnitab süüdistatav, et kannatanu poolt on allkirjastatud ainult üldvolikiri, mis ei ole tehtud kaebuse koostamiseks EIK-le ning kuna kaebuse koostamise eest tasus kannatanu õde, siis ei saada süüdistatav kannatanule 3 dokumente, kinnitades, et on kaebuse kannatanu õele juba edastanud.
10. Maakohtule esitatud Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna menetlusteenistuse vanema K.P. ja Välisministeeriumi Juriidilise osakonna valitsuse esindaja EIK-s M.K. kirjavahetusest (II kd, tl 19-22) nähtub, et EIK-st saadeti 03.11.2015 R.M. esindajale asjas 54342/15 välja kiri, milles on kohus kaebuse tunnistanud vastuvõetamatuks, kuid teiste põhjendustega kui süüdistatava poolt kannatanu õele esitatud vastuses.
11. EIK-st on 03.11.2015 viitenumbriga 54342/15 saadetud M. Meristo nimele Meristo Õigusbüroo aadressile kiri (koopia II kd, tl 23-24), milles on vastatud kohtu kantseleisse saabunud 26.10.2015 avaldusele R.M. nimel ning mille kohaselt ei vasta esitatud avaldus kohtureeglite reegli 47 nõuetele, mistõttu tuleb konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja jooksul esitada uus nõuetele vastav avaldus, mis sisaldab lisadena kõiki vajalikke dokumente. Kirjale on alla kirjutanud õigussekretär P.R. .
12. Maakohtule esitatud kiri, mille süüdistatav kannatanu õele M.S. edastas (II kd, tl 15), on EIKst viitenumbriga 54342/15 saadetud M. Meristo nimele Meristo Õigusbüroo aadressile ning selles on tuvastatud, et kohtu kantseleisse saabunud 26.10.2015 R.M. nimel avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ja sellest tulenevalt esitatud kaebust läbi ei vaadata. Kirjale on alla kirjutanud õigussekretär P.R. .
13. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et EIK saatis ekslikult välja vale vastuse, kuivõrd mõlemad vastused sisaldavad sama viitenumbrit ning sellisel juhul oleks EIK pidanud koostama kaks samade ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust. Samuti on EIK töötaja kohtule kinnitanud, et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei vastanud R.M. kaitsja esitatud kaebus nõuetele.
14. Süüdistatava ütluste kohaselt puudub tal motiiv nimetatud vastust võltsida, kuna kokkuleppe kohaselt tuli tal koostada kaebus EIK-le ja see posti panna, mida ta ka tegi. Edaspidiste toimingute tegemiseks kokkulepet sõlmitud ei olnud ja kaebuse postitamisega lõppes süüdistatava jaoks leping. Samuti venis kaebuse posti panemine seetõttu, et M.S. ei tasunud kokkulepitud tasu varem. Päev peale viimase makse laekumist postitas süüdistatav kaebuse ja puuduste kõrvaldamiseks ei oleks enam aega nagunii olnud, kuna 6-kuuline tähtaeg sai täis. Samuti ei ole kannatanu õde, kes kaebuse koostamise eest tasus, nõudnud süüdistatavalt tasutud raha tagastamist.
15. Maakohus leiab, et ei saa olla kohane ja õige süüdistatava arvamus nagu lõppeks süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud kokkulepe süüdistatava kui palgatud juristi poolte kaebuse kirjaliku koostamise ja posti panemisega. Kuigi poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut, kuid on süüdistatava enda ütluste kohaselt volikiri isiku üldiseks esindamiseks ning poolte käitumisest võib tuvastada, et süüdistatava ja kannatanu vahel on sõlmitud leping, mille sisuks on süüdistatava poolt kaebuse koostamine EIK-le ja kannatanu poolt kaebuse koostamise eest süüdistatavale 300 eurot tasumine. Siinkohal ei ole niivõrd oluline, kes teenuse osutamise eest maksab, vaid see, kellele teenust osutatakse, kelleks käesoleval juhul on kannatanu R.M. . Kohus nõustub prokuröriga selles, et poolte vahelist lepingut saab pidada käsunduslepinguks, millega VÕS § 619 järgi kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. 4
16. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-15 märkinud, et käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks.
17. EIK-le kaebuse koostamisel tegutses süüdistatav oma kutsetegevuses, mistõttu pidi ta tegutsema ka üldtunnustatud kutseoskuste tasemel. Kannatanu pöördus seekord EIK-le kaebuse esitamiseks juristi poole, olles enda sõnade kohaselt mitmel korral ise sinna pöördunud, just seetõttu, et jurist koostaks talle nõuetelevastava ja puudusteta kaebuse, mida juristilt kui juriidiliste teadmistega isikult, kelle igapäeva tööks ongi juriidilised toimingud, peab saama eeldada. Lepingut ei saa lugeda täidetud ega lõppenuks kaebuse posti panemisega, kuivõrd jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt koostatud või vormistatud ja et kaebusele lisatakse kõik vajalikud dokumendid.
18. Süüdistatavale heidetakse ette dokumendi, mis on kohane kohustustest vabanemiseks, võltsimist. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust ning mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning sellest peab selguma selle väljaandja. Käesolevas asjas on EIK-st tulnud vastusdokument

§ 344mõttes.

Vastus on koostatud EIK blanketile, selle on allkirjastanud EIK kantselei nimel õigussekretär P.R. ning selle sisuks on EIK-le esitatud kaebuse mittevastavus ettenähtud nõuetele selleks, et EIK selle menetlusse võtmist või mittevõtmist saaks otsustada, mida saab pidada juriidilise tähtsusega asjaoludeks.

1. Käesolevas asjas heidetakse süüdistatavale ette dokumendi materiaalset võltsimist dokumendi ümbertegemise teel, mis kujutab endast EIK vastuse sisu muutmist isiku poolt, kellel ei ole õigust dokumenti koostada ega muuta. EIK töötaja T.S. poolt saadetud vastus (II kd, tl 23-24) sisaldab viidet kohtureeglite reeglile 47, mille kohaselt ei vasta esitatud kaebus nõuetele ning asjaolule, et võimalik on veel 6 kuu tähtaja jooksul puudused kõrvaldada ja esitada uus avaldus. Süüdistatava poolt kannatanu õele saadetud vastus (II kd tl 15) sisaldab viidet sellele, et avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist, mistõttu ei vaadata esitatud kaebust läbi.
2. Seega on süüdistatav pannud toime dokumendi materiaalse võltsimise ehk dokumendi ümbertegemise isiku poolt, kellel ei ole õigus dokumendi teksti koostada ega ümber teha. Ümber on tehtud dokumendi sisu, tehes dokumendile juurdekirjutusi ja kustutades maha osa originaalteksti.
3. Samuti on võltsitud EIK vastus kohane süüdistatava jaoks kohustusest vabanemiseks. Kuivõrd süüdistatava ja kannatanu vahel oli kokkulepe kaebuse koostamiseks EIK-le, siis lepingu kohase täitmise eelduseks oleks olnud süüdistatava poolt nõuetekohase kaebuse esitamine, mida süüdistatav aga ei teinud. Süüdistatava väited selle kohta, et pooltevaheline leping lõppes süüdistatava poolt kaebuse posti panemisega ning raha temalt süüdistatava õde nõudnud ei ole, mistõttu ei ole süüdistatav mingitest kohustustest vabanenud, ei ole siinkohal olulised. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-36-03 märkinud, et võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Õiguskäive on kahjustatud juba sellise dokumendi olemasoluga.
4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud

§ 344

lg 1 objektiivsete tunnuste esinemine – dokumendi, mille alusel on võimalik vabaneda kohustustest, materiaalne võltsimine. 25. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust kõigi objektiivsete koosseisutunnuste suhtes, s.t süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. M. 5 Meristo-Dmitrijev tegutses ebaõige sisuga EIK Kohtu vastuskirja koostades kavatsetult

§ 16lg 2 tähenduses.

Saades EIK-lt vastuse, seadis süüdistatav eesmärgiks võltsida dokumenti, st teha vastus endale sobiva sisuga ringi, millega vabaneb võimalikest kohustustest raha tagasi maksta või uus nõuetelevastav kaebus koostada. 26. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud süüdistatava teos puuduvad. Seega tuleb Monica Meristo-Dmitrijev süüdi tunnistada

§ 344lg 1 järgi.

27. Samuti süüdistatakse M. Meristo-Dmitrijevi vastavalt

§ 345

lg 1 järgi selles, et tema kasutas teadvalt enda poolt ajavahemikul 03.11 – 29.12.2015 võltsitud EIK vastuskirja viitenumbriga 54342/15, esitades vastuskirja e-kirja teel 29.12.2015 R.M. õele M.S. , et tõendada pöördumist R.M. nimelt EIK-sse ja jätta mulje kokkulepitud töö nõuetekohasest teostamisest, eesmärgiga vabaneda M.S. poolt töö eest makstud 300 euro tagasimaksmise kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest. 28. Eelnevalt on tuvastatud ja tõendatud, et süüdistatav võltsis EIK poolt kaebusele saadetud vastuskirja. Võltsitud dokumendi esitamisega ehtsa dokumendi asemel vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele, käesoleval juhul võltsitud EIK vastuse edastamine kannatanu õele, on täidetud võltsitud dokumendi kasutamise objektiivne tunnus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud

§ 345

lg 1 objektiivsete tunnuste esinemine – teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga vabaneda kohustustest. 29. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust kõigi objektiivsete koosseisutunnuste suhtes, s.t süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. M. Meristo-Dmitrijev tegutses ka võltsitud EIK vastuskirja edastamisega kannatanu õele kavatsetult

§ 16lg 2 tähenduses.

Teades, et tegemist on võltsitud dokumendiga, kuna ise eelnevalt võltsis EIK saadud vastuse enda koostatud kaebusele, edastas selle teadlikult ja kavatsetult ehtsa dokumendi pähe, eesmärgiga vabaneda raha tagasi maksmisest või uue nõuetelevastava kaebuse koostamisest. 30. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud süüdistatava teos puuduvad. Seega tuleb M. MeristoDmitrijev süüdi tunnistada

§ 345lg 1 järgi.

1. Süüdistatav on 03.10.2017 toimunud kohtuistungil avaldanud, et kuna volikiri R.M. poolt anti Meristo Õigusbüroole ning arve kaebuse koostamise eest esitas ta FIE-na, siis peaks süüdistus olema esitatud temale kui juriidilisele isikule, mitte eraisikule.
2. Maakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu.

§ 14

lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Nimetatust tulenevalt on juriidilise isiku vastutuse obligatoorseks eelduseks teo sooritamine juriidilise isiku huvides. See tähendab omakorda, et süüdistuses peab olema kajastatud, milles vastav huvi seisnes.

1. Esmalt peab maakohus vajalikuks märkida, et füüsilisest isikust ettevõtja ei ole juriidiline isik, seega ei saa FIE M. Meristo-Dmitrijev vastutada süüdistatava poolt toimepandud tegude eest. TsÜS § 24 järgi on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. ÄS § 2 järgi võib füüsilisest isikust ettevõtjaks olla iga füüsiline isik. TsÜS § 25 lg 2 sätestab, et eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. FIE ei ole selline seaduse alusel loodud õigussubjekt, keda saab lugeda juriidiliseks isikuks, vaid füüsiline isik, kes tegeleb ettevõtlusega. Seega ei ole kohane süüdistatava väide, nagu tuleks süüdistus esitada talle kui füüsilisest isikust ettevõtjale, kuivõrd arve kaebuse koostamise eest esitas ta kui FIE M. Meristo-Dmitrijev.
2. Samuti ei ole süüdistuses toodud ühtki faktilist asjaolu, millest lähtuvalt võiks märkida, et võltsimine toimus OÜ Meristo Õigusbüroo huvides. Süüdistatav on seisukohal, et süüdistus 6 tulnuks esitada talle kui juriidilisele isikule, kuna tema sõnade kohaselt volitas kannatanu OÜ Meristo Õigusbüroo juristi enda kaebust koostama, mitte teda kui füüsilist isikut. Kohus ei nõustu ka sellise käsitlusega. Eelnevalt on küll tuvastatud, et

§ 344

lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteod pani toime süüdistatav, kuid asjaoludest ei nähtu, et need oleksid toime pandud OÜ Meristo Õigusbüroo huvides. Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine toimus eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o vabaneda lepingu alusel makstud 300 euro tagastamisest ja nõuetelevastava kaebuse koostamisest. Kuivõrd FIE M. MeristoDmitrijevi arve alusel tasutud 300 eurot kaebuse koostamise eest tasuti süüdistatava isiklikule arveldusarvele, ei saanud kasu OÜ Meristo Õigusbüroo, vaid süüdistatav isiklikult. Lisaks vabanenuks OÜ Meristo Õigusbüroo jurist kui füüsiline isik uue kaebuse koostamise kohustusest, mis ei ole samuti juriidilise isiku huvides, vaid süüdistatava erahuvides. 35. Seega, kuna süüdistuses ei kajastu asjaolusid, millest lähtuvalt oli võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine OÜ Meristo Õigusbüroo huvides, tuleb asuda seisukohale, et süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude kirjeldus ei vasta

§ 344

lg 2 tunnustele ning süüdistatava tegusid ei saa omistada juriidilisele isikule OÜ-le Meristo Õigusbüroo. 36.

§ 344

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 345

lg 1 ja

§ 424näevad karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

37. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et M. Meristo-Dmitrijevil puuduvad nii kehtivad kriminaal- kui ka väärteokaristused. Kohtu hinnangul on kõikide M. MeristoDmitrijevile süükspandavate tegude raskus konkreetsete kuriteokoosseisude kontekstis keskmine või alla keskmise. Kohus võtab arvesse

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas nii tegude toimepanemise tehiolusid kui ka kannatanule tekitatud kahju, mida saab hinnata keskmisest madalamaks. 38. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus M. Meristo-Dmitrijevile

§ 344

lg 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust,

§ 345

lg 1 järgi 1 aasta vangistust ning

§ 424

järgi 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistab kohus liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust

§ 73lg 1 ja 3 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga.

39. Maakohus peab põhjendatuks kohaldada M. Meristo-Dmitrijevi suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohtu hinnangul ei esine

§ 50lg 2 nimetatud erandlikke asjaolusid, mis selle välistaksid.

Tegemist ei ole isikuga, kes kasutab mootorsõidukit XXX tõttu. Arvestades M. Meristo-Dmitrijevi isikut ning seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata, peab kohus põhjendatuks kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Maakohtu hinnangul on see piisav aeg, et mõjutada teda edaspidi õiguskuulekalt käituma.

1. Süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev väitis istungil, et tal esineb XXX ja esitas kohtule Sotsiaalkindlustusameti 22.10.2015 püsiva XXXX tuvastamise otsuse nr 1272745 (II kd, tl 4849), mille kohaselt on M. Meristo-Dmitrijev XXXXXXXXX.
2. Süüdistatav XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX.
3. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-58-14 punktis 8 leidnud, et puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14 jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6). 7
4. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 25 1). Sellist tõendit süüdistatav kohtule esitanud ei ole. Maakohus leiab, et M. Meristo-Dmitrijevil ei esine XXX, seega tema suhtes

§ 50lg 2 ei kohaldu.

44. Käesolevas asjas taotleb prokurör

§ 49lg 1 alusel M.

Meristo-Dmitrijevile lisakaristusena juristina töötamise keelu kohaldamist 1 aastaks.

1. M. Meristo-Dmitrijev on kahel juhul pannud toime avaliku usalduse vastase süüteo, kus kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Antud juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud.
2. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada lisaks süü suurusele ka süüdlase ohtlikkust ning vajadust kaitsta üldsust isiku eest, kes teatud asjaoludel või isikuomaduste tõttu vajab lisaks süü suurusest sõltuvale karistusele ka täiendavat ohtlikkuse alandamist. Seega ei täida lisakaristusena tegutsemiskeelu kohaldamine mitte ainult süüdistatava süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.
3. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seejuures liigitatakse isikult lisakaristusena äravõetavaid õigusi selle järgi, kas tegemist on seaduse alusel antava spetsiifilise õigusega või üldise õigusega, mis ei nõua Eesti õiguskorras täiendavat seaduse alusel väljastatavat luba. Lisakaristuse kohaldamine väljendub selle liigituse kohaselt vastavalt kas seaduse alusel antud õiguse äravõtmises või tulevikku suunatud karistusõiguslikus keelus tegutseda konkreetses valdkonnas. Ei ole oluline, mis laadi kutse- või ametiõiguste või ametikohustustega tegemist on. Oluline on üksnes see, et kuritegu on toime pandud seoses nimetatud õiguste kuritarvitamisega või rikkumisega.
4. Eelnevalt on tuvastatud, et M. Meristo-Dmitrijev pani toime dokumendi võltsimise ning võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga vabaneda kohustustest tegutsedes juristina ning seetõttu kuritarvitas temale juristina antud õigusi ning kliendiga lepingu sõlmimisega tekkinud usaldussuhet. Lisakaristuse pikkuse määramisel arvestab kohus M. Meristo-Dmitrijevile süükspandavate tegude raskust ja kannatanule tekitatud kahju, mis on alla keskmise. Eeltoodu tõttu tuleb M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristusena kohaldada juristina töötamise keeldu üheks aastaks. Apellatsioon
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Meristo-Dmitrijevi kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes taotleb Viru Maakohtu 20.11.2017 otsuse osalist tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonis taotletakse M. Meristo-Dmitrijevi õigeks mõistmist

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, samuti vaidlustatakse süüdistatavale lisakaristusena kohaldatud juristina töötamise keeldu. Kaebuses ei vaidlustata M. Meristo-Dmitrijevi süüdi tunnistamist ja karistamist

§ 424

järgi, kuid vaidlustatakse kohaldatud lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Samuti taotletakse menetluskulude vähendamist proportsionaalselt õigeksmõistva kohtuotsuse mahule ning seejärel nende riigi kanda jätmist.

1. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kannatanu R.M. ja süüdistatav M. Meristo-Dmitrijev leppisid kokku, et süüdistatav esindab R.M. viimase õe M.S. vahendusel Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) avalduse esitamisel. Seega oli lepingu sõlmijaks ja süüdistatava kliendiks M.S. . Suulise õigusabilepingu (VÕS § 619 alusel käsundusleping) sisuks oli kaebuse koostamine ja edastamine EIK-le, mitte enamat, missuguse ülesande süüdistatav täitis. 8
2. R.M. ütlused selle kohta, et õigusabilepingu osaks oli eelduslikult ka EIK-le saadetud kaebuse koopia edastamine temale, ei ole mitte millegagi tõendatud. Eeltoodu aluseks on ainult kannatanu poolt antud oletuslikud ütlused, milles apellandil on alus kahelda, arvestades R.M. teisi asjas antud ütluseid (sealhulgas seda, et ta istus vanglas ühes kambris advokaadiga, kes teda antud asjas nõustas).
3. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et lepingut ei saa lugeda täidetuks ega lõppenuks kaebuse posti panemisega, kuivõrd jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt koostatud või vormistatud ja et kaebusele lisataks ka kõik vajalikud dokumendid. Apellant leiab, et siinkohal on maakohus tõlgendanud ebaõigesti VÕS-i teises peatükis sisalduvat lepingute sõlmimise ja lõpetamise/lõpetamise regulatsiooni, pidades silmas poolte tegelikku kokkulepet. Lepingu lõppemine või lõpetamine saab tuleneda vaid poolte vahel sõlmitud lepingu sisust. Omaette küsimuseks on poolte omavahelised vaidlused lepingust tulenevate kohustuste ja nende nõuetekohaste täitmise üle, kuid need ei pikenda ega peata lepingu kehtivust nagu leidis maakohus. Kõnealune käsundusleping lõppes süüdistatava ja M.S. vahel kaebuse koostamise ja selle edastamisega EIK-le. Kaebuse menetlusse võtmine või selle sisu nõuetekohane täitmine on omaette tsiviilvaidlus, mida antud juhul kumbki pool ei ole tõstatanud.
4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et EIK-st süüdistatavale saadetud vastus ja välisministeeriumile edastatud vastus kannavad mõlemad numbrit 54342/15 ning need on allkirjastatud õigussekretär P.R. poolt, kuid nende sisu on erinev. Maakohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et EIK on ekslikult välja saatnud vale otsuse, kuivõrd mõlemad vastused on sama viitenumbriga ning sellisel juhul oleks EIK pidanud koostama kaks samade ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust. Samuti on EIK töötaja kinnitanud kohtule, et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei vastanud R.M. kaitsja esitatud kaebus nõuetele.
5. Apellant maakohtuga ei nõustu ning on seisukohal, et maakohus on selliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes asjas tekkinud kahtlused tõlgendamata süüdistatava kasuks (KrMS § 7). Maakohus oleks pidanud analüüsima võimalust, et EIK väljastas kaks kirja. Maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni, rajades kohtuotsuse oletustele. Apellandi arvates on eluliselt usutav, et süüdistatavale võis EIK-st saabuda ajaliselt varem vastus, mis on edastatud ka M.S. . On võimalik, et pärast seda saabus EIK-st omakorda teise sisuga vastus, arvestades EIK äärmiselt suurt töökoormust, mistõttu võis EIK eksida või väljastada tol ajahetkel ka täiesti adekvaatse vastuse. Asjas ei ole kogutud ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks süüdistatava teo objektiivset teopilti ehk dokumendi võltsimist. Asjaolu, et süüdistatav saatis EIK-st tulnud vastuse skanneritud kujul M.S. ning vabandas skanneritud dokumendi halva kvaliteedi pärast, ei tõenda dokumendi võltsimist ei iseseisva tõendiallikana ega kogumis muude asjas kogutud tõenditega. Selleks puudus ka vajadus, kuna eeltoodud kliendileping oli faktiliselt lõppenud, kuna süüdistatav oli täitnud kokkulepitud ülesande. Vastuse skaneerimine ja kliendile edastamine oli süüdistatavapoolne vastutulek kliendile, kuna seda oleks saanud teha ilma igasuguste probleemideta ka suuliselt. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav on toime pannud süüdistuses toodud tingimustel võltsimise.
6. Apellant nõustub maakohtu viitega lahendile nr 3-2-1-48-18, kuid siinkohal leiab, et toodud lahend ei tähenda seda, et käsundileping ei saa mingi puuduse ilmnemise tõttu lõppeda, rääkimata asjaolust, et kellelegi (kannatanule või käsundiandjale M.S. ) oleks kaebuse mittemenetlemise tõttu mingisugustki kahju tekitatud.
7. Maakohtu otsuses puuduvad arusaadavad motiivid selle kohta, miks oleks süüdistatav pidanud dokumenti võltsima ja seda kasutama. Maakohtu järeldus

§ 344

lg 1 toimepanemise ja tõendatud kohta on paljasõnaline ega rajane faktiliselt kogutud tõenditel, mistõttu on maakohus 9 rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti on apellant seisukohal, et kuna maakohus ei ole otsuses sisustanud süüdistatava objektiivset teopilti, siis ei ole õige ka maakohtu sisustus subjektiivse teopildi realiseerumisel. 57. Kuna apellandi arvates ei ole tõendatud süüdistatava süü

§ 344

lg 1 järgi, siis ei ole tõendamist leidnud ka võltsitud dokumendi kasutamine

§ 345lg 1 järgi.

Asjakohatu on maakohtu põhjendus, et

§ 345

lg 1 toimepanemine on tõendatud eelkõige sellega, et süüdistatav kasutas võltsitud dokumenti eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o raha tagasimakse kohustusest. M.S. ei ole nõudnud süüdistatavale makstud honorari tagasi ei omavahelises kirjavahetuses, kohtueelse uurimise käigus ega ka kohtumenetluse käigus. 58. Apellatsioonis ei vaidlustata M. Meristo-Dmitrijevi süüdi tunnistamist

§ 424

järgi, kuid temale lisakaristuse kohaldamine ja juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ei teeni arvestades süüdistatava isikut ja tema tervislikku seisundit karistuse eripreventiivseid eesmärke. Maakohtu hinnangul puuduvad

§ 50lg-s 2 nimetatud erandlikus asjaolud ning leiti, et M.

Meristo-Dmitrijev ei ole isik, kes vajaks mootorsõiduki juhtimisõigust XXX tõttu. Ühtlasi leidis maakohus, et süüdistataval ei ole XXX, millega apellant ei nõustu. 59. Maakohus XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Kaitsja osundab ka

§-le 50 lg 2, mille kohaselt ei või võtta mootorsõiduki juhtimisõigust ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit XXX tõttu. Mootorsõiduki kasutamisvajadust on aga süüdistatav väga selgelt kohtuistungil motiveerinud. 60. Maakohtu otsusega võeti M. Meristo-Dmitrijevilt

§ 49alusel lisakaristusena üheks aastaks ära õigus töötada juristina.

Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63 -12 on apellant seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks süüdistatavalt, kes on pikalt töötanud õigussüsteemis, missugune töö on tema tervisest tulenevalt üks vähestest võimalustest endale ja oma perele elatist teenida, ära võtma juristina töötamise õiguse üheks aastaks. Praeguses asjas on maakohus M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust. Taoline keeld piirab ebamõistlikult isiku võimalusi leida endale tööd ja seaduslikke elatusvahendeid, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Süüdistatava kirjalik seisukoht

1. Süüdistatav juhib tähelepanu, et maakohus on oma otsuses (p 13) märkinud, et M. MeristoDmitrijev ei olnud 2015 a. FIE, samal ajal aga lõpetas süüdistatav FIE-na tegutsemise alles 2016 novembris.
2. Süüdistatav palub arvestada sellega, et tal puudus igasugune motiiv võltsimist toime panna. Lepingu kaebuse koostamiseks sõlmis ta M.S. ga, keda ei ole isegi antud asjas üle kuulatud. Kokkuleppe sisuks oli R.M. nimel EIK-sse kaebuse koostamine ja edastamine. Edasine ei olnud enam süüdistatava kohustus. 09.11.2015 saabus EIK-st vastus, mille süüdistatav pani R.M. dokumentide vahele. Kui süüdistatav sai 2015 detsembri lõpus R.M. lt ähvarduskirja, hakkas süüdistatav EIK vastust otsima, mis oli dokumentide rohkuse tõttu kapis kaante vahelt väljas ja teiste paberite vahel kortsus. M. Meristo-Dmintrijevil puudus vajadus EIK vastust võltsida. Kaebust koostades oli süüdistatav juba kindel, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, millest R.M. ei tahtnud aru saada. Kui võtta aluseks dokument, mis väidetavalt süüdistatavale saadeti, siis see sisaldab valeandmeid. Kõik on vale peale selle, et volikiri ei ole õige. Sõlmiti üldvolikiri, kuna süüdistatav tegeles enne kaebuse koostamist tasuta veel mitme R.M. asjaga. Kui M. Meristo-Dmitrijev oleks tõesti saanud sellise vastuse nagu väidetakse, siis ei oleks 10 midagi enam teha saanud, sest EIK-sse kaebuse esitamise kuue kuuline tähtaeg oli möödas. Samuti oleks ta sellest ka M.S. t informeerinud, aga paraku ta sellist vastust ei saanud.
3. Süüdistatav leiab, et R.M. ei saa asjas olla kannatanu, kuna ta raha tagasi ei soovinud, mida ta kinnitas ka kohtus. R.M. ei ole ise midagi maksnud ja temaga puudus M. Meristo-Dmitrijevil ka leping. M.S. ei ole kordagi raha tagasi nõudnud.
4. Antud asjas puudub originaalvõltsing ning eksperdiarvamus. Samuti puuduvad tõendid M. Meristo-Dmitrijevi süü kohta. 65.

§ 49alusel kohaldatud lisakaristus on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega.

Maakohus on jätnud lisakaristuse kohaldamise motiveerimata. Süüdistatav on ka pärast 2015 detsembrit juristina töötanud ning kellegi ei ole tema töö osas pretensioone olnud. Inimeselt ei saa tööd ära võtta. Süüdistataval on panga ees kohustused ning ta aitab maksta elatist oma poja lapsele. Süüdistatav ei ole enam 20-aastane ning ei saa kiirelt enam uut eriala omandada. 66. M. Meristo-Dmintrijev ei vaidlusta enda süüd

§ 424järgi, kuid palub arvesse võtta selle toimepanemise asjaolusid.

Ta ei ole pidev liiklusrikkuja ning tegemist oli juhuslikult toime pandud süüteoga, millest ta on omad järeldused teinud ja ei ole peale selle ühe korra alates 2012 juunist alkoholi tarvitanud. Eripreventiivselt mõjub süüdistatavale juhtimisõiguse äravõtmine rängalt – autost sõltub tema elu ja töö. Samuti on

§ 50järgi lisakaristuse kohaldamine motiveerimata.

Süüdistatav palub mitte lisakaristust kohaldada, kuid kui ringkonnakohus peab seda siiski vajalikuks, siis palub süüdistatav juhtimisõiguse ära võtta mitte kauemaks kui 1-3 kuud. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kohtuistungite protokollide ja kriminaalasjas kogutud tõendite, apellatsiooni ja süüdistatava kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2. Kaitsja leiab, et suulise õigusabilepingu (VÕS § 619 mõttes käsundusleping) sisuks oli kaebuse koostamine ja edastamine EIK-le ja ei midagi enamat. Seetõttu kaitsja ei nõustu maakohtuga, et lepingut ei saa lugeda täidetuks ega lõppenuks kaebuse posti panemisega, kuivõrd jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt vormistatud ja sellele oleks lisatud kõik vajalikud dokumendid.
3. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et jurist peab vastutama ka selle eest, et kaebus oleks nõuetekohaselt vormistatud ja sellele oleks lisatud kõik vajalikud dokumendid. Sellele viitab nt KrMS § 321, mis annab nõuded, millele peab apellatsioon vastama. Kui apellatsioon neile nõuetele ei vasta, siis KrMS § 326 kohaselt jäetakse see käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Analoogne olukord on ka käesolevas kriminaalasjas, kus EIK oma 03.11.2015 kirjaga nr 54342/15 märkis, et M. Meristo poolt kohtu kantseleisse saabunud avaldus R.M. nimel ei vasta kohtureeglite reegli 47 nõuetele ja tuleb esitada uus, nõuetekohane avaldus (tõendite kd lk 23-24).
4. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu annab ka vastuse väitele, et süüdistataval polnud mingit vajadust hakata dokumenti võltsima ja seda kasutama. Tegelikult süüdistatav pidi EIK-le uuesti esitama avalduse R.M. nimel, sest see ei vastanud nõuetele. Selle asemel ta valis teise tee, s.o süüdistuses näidatud võltsimise, et vabaneda nõuetekohase avalduse koostamisest ja saadud raha tagastamisest.
5. M. Meristo-Dmitrijev kasutas EIK blanketil õigussekretär P.R. allkirjaga saadud nõudekirja ning vormistas selle materiaalse võltsimise teel vastuskirjana, mille kohaselt EIK ei tuvastanud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist ning sellest tulenevalt kaebust läbi ei vaadatud 11 (tõendite kd lk 15).
6. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et ei ole eluliselt usutav, et EIK saatis ekslikult välja vale vastuse, kuivõrd mõlemad vastused sisaldavad sama viitenumbrit ning sellisel juhul oleks EIK pidanud koostama kaks samade ankeetandmetega, kuid täiesti erineva sisuga vastust. Samuti on EIK töötaja kohtule kinnitanud, et saadeti välja vaid üks vastus, mille kohaselt ei vastanud R.M. kaitsja esitatud kaebus nõuetele.
7. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on selliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes asjas tekkinud kahtlused tõlgendamata süüdistatava kasuks (vt käesoleva otsuse p 54).
8. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus rajas kohtuotsuse oletustele. Maakohus kontrollis võimalust, et EIK on tõepoolest väljastanud antud juhul mitu kirja, kuid sai EIK töötajalt vastuse, et väljastati ainult üks kiri, millega fikseeriti kohtureeglite reegli 47 nõuete rikkumine (tõendite kd lk 19-24).
9. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et asjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks süüdistatava teo objektiivset teopilti ehk dokumendi võltsimist, sest selliseks tõendiks ei saa lugeda asjaolu, et süüdistatav saatis EIK-st tulnud vastuse skanneritud kujul M.S. .
10. Maakohus lähtus sellest, et süüdistus seisneb dokumendi materiaalses võltsimises dokumendi ümbertegemise teel, mis kujutab endast EIK vastuse sisu muutmist isiku poolt, kellel ei ole õigust dokumenti koostada ega muuta. Tõenditeks on esiteks EIK töötaja T.S. poolt saadetud vastus (tõendite kd lk 23-24), mis sisaldab viidet kohtureeglite reeglile 47, mille kohaselt ei vasta esitatud kaebus nõuetele ning asjaolule, et võimalik on veel puudused kõrvaldada ja esitada uus avaldus ning teiseks süüdistatava poolt kannatanu õele saadetud vastus (tõendite kd lk 15), mis sisaldab viidet sellele, et avalduse põhjal ei tuvastatud konventsiooni artiklite 3 ja 13 rikkumist, mistõttu ei vaadata esitatud kaebust läbi.
11. Seega eeltoodud kahte tõendit võrreldes on tõendatud, et süüdistatav on pannud toime dokumendi materiaalse võltsimise ehk dokumendi ümbertegemise isiku poolt, kellel ei ole õigus dokumendi teksti koostada ega ümber teha. Ümber on tehtud dokumendi sisu, tehes dokumendile juurdekirjutusi ja kustutades maha osa originaalteksti. Ümbertehtud vastuskirjal on silmnähtavad võltsimistunnused. Võltsimisele viitab ka süüdistatava poolt M.S. esitatud nõudmine, et viimane ei näitaks EIK vastust oma vennale, vaid annaks selle sisu suuliselt edasi. Seda kinnitavad R.M. ütlused, et nimetatud vastuskirja saades tundus talle see kohe kahtlane, sest ta oli ka varem EIK-st vastuskirju saanud ja teadis, kuidas neid vormistatakse.
12. Süüdistatav ei ole eitanud, et tema viimatinimetatud vastuskirja kannatanu õele saatis, kuid ta väidab, et just sellise kirja ta EIK-lt saigi. See väide on aga ümber lükatud EIK teatisega, et nemad saatsid ainult ühe kirja, s.o esimesena mainitu.
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatav tegutses dokumenti võltsides kavatsetult

§ 16

lg 2 tähenduses, sest tema eesmärk oli teha EIK vastus endale sobiva sisuga ringi, et vabaneda võimalikest kohustustest raha tagasi maksta või uus nõuetele vastav kaebus koostada. Seejuures ei ole oluline süüdistatava väide, et raha pole temalt tagasi nõutud ja seega pole ta mingitest kohustustest vabanenud, sest kohtupraktika kohaselt võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustustest vabanemiseks, kuid pole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või mõnest kohustusest vabaneti. Õiguskäive on kahjustatud juba sellise dokumendi olemasoluga (RKKKo nr 3-1-1-36-03). 80. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud on süüdistatava poolt

§ 344

lg 1 järgi esitatud süüdistuse nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täitmine ning pole alust teda selles õigeks mõista. 81. Kuna süüdistatav kasutas võltsitud dokumenti eesmärgiga vabaneda saadud raha 12 tagasimaksmise kohustusest ja nõuetele vastava avalduse koostamisest, siis sellega ta pani toime

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selle süüdistuse tõendatuse põhjenduste osas ega pea vajalikuks neid korrata (vt MK otsuse lk 9-10). Süüdistatava väidet, et raha pole temalt tagasi nõutud ja seega pole ta mingitest kohustustest vabanenud, on käsitletud käesoleva otsuse punktis 79. 82. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud on süüdistatava poolt

§ 345

lg 1 järgi esitatud süüdistuse nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täitmine ning pole alust teda selles õigeks mõista. 83. Vaidlustatud on mõlema lisakaristuse kohaldamine. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas leitakse, et see on välistatud

§ 50lg 2 alusel.

Juristina töötamise keelu osas leitakse, et see on mõistetud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust.

1. Ringkonnakohus algul käsitleb mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ja seejärel juristina töötamise keeldu.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ammendavalt käsitlenud küsimust, et antud juhul ei kohaldu

§ 50

lg 2, mille kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit XXX tõttu. Sellist tõendit kohtule esitatud ei ole (vt käesoleva otsuse p-d 39-43). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata ja nõustub maakohtuga, et

§ 50lg 2 antud juhul ei kohaldu.

1. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel. Seejuures tuleb need erandlikud asjaolud, mis õigustaks juhtimisõiguse ära võtmata jätmist, kohtuotsuses ära näidata (RKÜKo nr 3-4-1-2-05 p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06 p 9). Käesolevas asjas maakohus selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. Ringkonnakohus on samal seisukohal.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et M. Meristo-Dmitrijevilt võeti mootorsõiduki juhtimise õigus ära 6 kuuks, mis on sanktsiooni alammäära lähedane lisakaristus, sest

§ 50lg 3 kohaselt võib juhtimisõigust ära võtta 3-st kuust kuni 3 aastani.

Kaitsja on taotlenud juhtimisõigust üldse mitte ära võtta, kuid M. Meristo-Dmitrijev oma KrMS § 322 lg 3 korras esitatud kirjalikus seisukohas märgib, et kui seda siiski tehakse, siis mitte rohkem kui 1-3 kuuks. Ringkonnakohus seda taotlust ei saa sisuliselt lahendada, kuna apellatsiooni esitamise tähtaeg oli 27.12.2017 ning apellatsioonis sellist taotlust polnud. Siin ei kohaldu ka KrMS § 3211, mille kohaselt apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, sest apellatsiooni esitas kaitsja ja seda tähtaja viimasel päeval. Samuti oleks siin tegemist karistuse kohaldamisega alla alammäära

§ 61

lg 1 mõttes, sest

§ 50lg 3 kohaselt võib juhtimisõigust ära võtta alates 3-st kuust.

Sellist taotlust apellatsioonis pole. 88. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

§ 49alusel on vaja kohaldada M. Meristo

Dmitrijevi suhtes lisakaristusena juristina töötamise keeldu üheks aastaks. 89.

§ 49

sätestab, et kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest võib kohus lisakaristusena kohaldada teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks. 90. Maakohus põhjendas, miks on vaja M. Meristo-Dmitrijevile kohaldada juristina töötamise keeldu (vt käesoleva otsuse p-d 45-48). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. M. Meristo-Dmitrijev pani toime dokumendi võltsimise ning võltsitud dokumendi kasutamise juristina tegutsedes. Ta kuritarvitas juristina kliendiga lepingu sõlmimisega tekkinud usaldussuhet. Tegutsemiskeelu kohaldamine on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt

§ 49

esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on süüdi mõistetud kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi 13 samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra kaitsmise huvi). Nimetatud eesmärgi tõhusaks saavutamiseks ei piisa alati sellest, kui isikul on keelatud olla de jure teatud ametikohtadel. On juhtumeid, kus on põhjendatud võtta isikult õigus täita de facto mingeid ülesandeid (RKKKo nr 3-1-1-34-07 p 7.2).

1. Kaitsja ja süüdistatav leiavad, et maakohus on M. Meristo-Dmitrijevile lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust (vt käesoleva otsuse p-d 60 ja 65).
2. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on juhindunud kohtupraktikast, mille kohaselt juristina töötamise keeld täidab lisaks isiku õiguspärasele käitumisele suunamise kõrval ka ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet. Lisakaristusega on võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud (RKKKo nr 3-1-1-86-09 p 7.2).
3. Antud juhul on vaidlus selles, kas juristina töötamise keeld piirab liiga laialt isiku tegutsemisvabadust. Kaitsja viitab seejuures kohtupraktikale, mille kohaselt selline keeld ei tohi ebamõistlikult piirata isiku võimalusi leida endale tööd ja seaduslikke elatusvahendeid, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-63-12 p 9).
4. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja viidatud kaasuse asjaolud ei sarnane käesoleva asjaga. Nimetatud kaasuses süüdistatav korduvalt kasutas ametiülesannete täitmisel ülemääraselt vägivalda ja seetõttu leiti, et tema tegevust tuleb lisakaristusena piirata sellega, et võtta talt õigus töötada ametikohal, mis seondub vahetu sunni kohaldamise, erivahendi või relva kasutamisega (RKKKo nr 3-1-1-63-12 p 10).
5. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb juhinduda kohtupraktikast, mille kohaselt aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse kohaldamise aja pikkus tuleb kindlaks määrata lähtudes süü suurusest ja eripreventiivsetest vajadustest. Seega tuleb aluseks võtta süüteo asjaolud ja süüdlase isik. Lisakaristust määrates tuleb kohtul näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta loeb tuvastatuks ohu, et isik võib samalaadseid rikkumisi ka edaspidi toime panna (RKKKo nr 3-1-1-122-13 p-d 9-11).
6. Maakohus selliselt ka toimis, tuvastades, et M. Meristo-Dmitrijev pani toime 2 kuritegu, s.o dokumendi võltsimise ning võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga vabaneda kohustustest, tegutsedes juristina. Ta on kahel juhul pannud toime avaliku usalduse vastase süüteo, kus kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Kuritegude iseloomust tulenevalt on vajalik kohaldada juristina tegutsemise keeldu vältimaks tema kui juristi poolt dokumentide võimalikku edasist võltsimist. Lisakaristuse pikkuse määramisel arvestas kohus M. Meristo-Dmitrijevile süükspandavate tegude raskust ja kannatanule tekitatud kahju, mis on alla keskmise. Eeltoodu alusel leiti, et M. Meristo-Dmitrijevile tuleb lisakaristusena kohaldada juristina töötamise keeldu üheks aastaks.
7. Ringkonnakohus leiab, et juristina töötamise keeld ei piira liiga laialt isiku tegutsemisvabadust. Süüdistatav saab töötada ka muul alal.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 20.11.2017 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
9. Kuna kohtuotsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis pole alust menetluskulusid proportsionaalselt õigeksmõistmise mahuga vähendada, nagu seda apellatsioonis taotletakse.
10. Kaitsja vandeadvokaat M. Sikut on esitanud taotluse hüvitada maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga konsultatsiooni ning apellatsiooni koostamise eest kokku 4 tunni ulatuses 14 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 120 euro ulatuses põhjendatuks. See tuleb RÕS § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 7 lg-st 1 juhindudes rahuldada. KrMS §-st 185 lg 2 tulenevalt jääb menetluskulu 120 eurot M. Meristo-Dmitrijevi kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend. /digitaallkirjad/ Mati Kartau Juhan Sarv 15 Tiit Lõhmus