Lisaks soovis kaebaja mõista talle välja hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest (500 eurot iga kokkusaamise eest), kuna see on lisakaristus ühe ja sama asja eest (tl 10 ja selle pöördel). Tallinna Vangla jättis 19.01.2016 otsusega nr 5-37/15/313-2 S. F. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 11-13 pöördel).
Kuivõrd kaebajal jäid ära järgmised kokkusaamised: 18.07.2014 kell 09:50-11:00 lühiajaline kokkusaamine; 24.07.2014 kell 15:40-16:50 lühiajaline kokkusaamine ja 19.07.2014 pikaajaline kokkusaamine seoses kaebaja kartseris viibimisega, siis palub kaebaja hüvitada talle selle tekitatud kahju summas kokku 1500 eurot. Kaebaja leiab veel, et kokkusaamiste ära jätmisega kartserikaristuse kandmise ajal on tegemist topelt karistamisega, milline olukord ei ole kooskõlas seaduse ning põhiseadusega. Kaebaja leiab, et selles osas tuleks vanglal oma Kodukorda muuta. 4.
alusel 3 lukustatud kambris viibivatele kinnipeetavatele ning ta on esitanud taotluse võimaldamaks nimetatud juhtudel kokkusaamisi. Tallinna Vangla selgitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et piirang kokkusaamiste võimaldamisele distsiplinaarkaristuse kandmise ajal kartserikambrites tuleneb siseriiklikust regulatsioonist, mistõttu puudub S. F.l õigus vastavasisulise taotluse esitamiseks, seega ei oleks nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitamine vanglale ka perspektiivne. Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitajal mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses kokkusaamiste ära jäämisega kartserikaristuse kandmise ajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu kuulub kaebus nimetatud nõude osas
5.
Vastustaja hinnangul ei ole võimalik kaebaja nimetatud taotlust rahuldada, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus vastava nõude esitamiseks. Kokkusaamiste võimaldamine kartserikaristuse kandmise ajal on piiratud
S § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja 5 otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. RVastS-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS ei sätesta teisiti ning see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegium on 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita, mida tuleks käsitleda mittevaralise kahju põhjustamisena. Alates 01.06.2008 kehtib
lg 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sellise üldklausli sätestamine, mille eeskujuks on EIK praktika, aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ja juhtida samas tähelepanu, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse austamine on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mis tahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Samas peab väärkohtlemine saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust alandavaks. Inimväärikuse austamise põhimõtte
-is sätestamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada seda olulist põhimõtet vangistuse täideviimise kontekstis ning teisalt ka selgitada isikutele, et iga ebamugavustunne või takistus, mida nad arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole inimväärikuse alandamine. Iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus ei too kaasa hüvitise saamist. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus käesoleval juhul sellisele isiku õiguste riivele ei viita. 5.2.
Kohus vastustaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub selgelt, et kaebuse esitaja esitas vastustajale 16.11.2015 mh ka taotluse välja maksta hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest 500 eurot iga kokkusaamise eest (vt tl 10 ja selle pöördel). See, et vastustaja jättis haldusmenetluses välja selgitamata, milliste kuupäevade ja milliste kokkusaamiste ära jäämisega seoses oli nõue esitatud ei tähenda seda, et kaebaja ei oleks vastavat nõuet esitanud. Vastustajal on haldusorganina haldusmenetluses kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Vastustajal oli võimalus jätta puudustega taotlus käiguta ja lasta taotluse esitajal vastavaid asjaolusid täpsustada. Vastustaja seda ei teinud. Samuti ei ole vastustaja jätnud selles osas eraldi taotlust läbi vaatamata vms. Vaidlust ei ole, et vastustaja on käesoleval juhul jätnud kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja on antud teemat mh ka oma 19.01.2016 vastuses käsitlenud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige vastustaja seisukoht, et kaebus tuleb selles osas tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kohus leiab, et kaebaja on korrektselt läbinud kõigis kohtule esitatud nõuetes kohustusliku kohtueelse menetluse. Eeltoodust 7 tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse osaliseks tagastamiseks rahuldamata ning lahendada kaebus ka selles osas sisuliselt.
lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. 8
¹ lg 1 järgi kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHKo 3-3-1-45-11, p-d 12 ja 15). Viidatud lahendis märkis Riigikohus kokkuvõtvalt veel, et kinnipidamistingimuste õiguspärasust peab tõendama vastustaja, sest CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele; kinnipidamistingimused on õigusvastased üksnes siis, kui kartseritingimused ei vasta mõnes osas õigusaktidega kehtestatud nõuetele; vastustaja tehtud mõõtmised ei pea vastama mõõteseaduse nõuetele ning tõendit ei muuda automaatselt ebausutavaks sellel allkirjade ja mõõtmisi teostanud isikute nimetamata jätmine; mõõtmiste aja ja koha vastavust protokollis kajastatule on võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla ametnike ütlused jms) tõendada; kaebaja etteheidet kartseri ventilatsioonile analüüsides tuleb kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada ehitustehnilised lahendused. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p 7). Vangla on esitanud kohtumenetluses andmed kartserikambri temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse mõõtmise kohta. Nimetatud menetlustoiminguid ei ole protokollitud (vt tl 73 ja selle pöördel). HMS § 18 lg 1 selleks ka ei kohusta. Seetõttu ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kus ruumi osas (radiaatori ääres, lae juures, põrandal vm) sisekliimat perioodidel 05.04.2013-26.04.2015 mõõdeti. Samas on alates 06.01.2016 kuni 24.04.2016 lisatud andmed ka mõõtmise koha kohta. Vaidlusalusalustel perioodidel (vt eelpool otsuse p 8), mil kaebuse esitaja viibis K1 kartserihoones vastavates kambrites nendes konkreetsetes kambrites sisekliima mõõtmisi ei teostatud. Tabelites (tl 73 ja selle pöördel) kajastuvad andmed mõõtmiste kohta 05.04.201324.04.2016, mil temperatuur jäid vahemikku 17,8-18,1 akna juures ja kambri ukse juures 18– 23,2 kraadi ja suhteline õhuniiskus vahemikku 40,7-62,8 %. Vaidlusalustest perioodidest kõige lähemal ajal on sisekliimat mõõdetud kartserikambrites 17.02.2016 nr 82 (kaebaja oli 19.02.2015 – 24.02.2016 kartseri kambris nr 82), kus temperatuur oli 21,6 kraadi. Mõõtmised on teostatud seadmega TES-1360A Digital Humidity/Temperature Meter (seerianumbriga 150607668). Muid täiendavaid tõendeid asja läbivaatamisel kohtul koguda ei õnnestunud, sest vangla ei ole pidanud arvestust mõõtmisi teostanud vanglaametnike üle. Vastustaja on kohtule teatanud, et mõõtmisi on varasematel aastatel teostanud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja majandusosakonna spetsialistid, vastavalt vajadusele ja võimekusele. Kohus leiab, et ei ole usutav, et erinevate vanglaametnike tunnistajana ülekuulamisega oleks võimalik koguda usaldusväärset teavet, arvestades sisekliima mõõtmisest möödunud aega, selle kohta protokollide mittevormistamist ja toimingu rutiinsust (vt ka vastustaja 09.03.2017 seisukoht tl 92). Arvestades, et kartserikambrid paiknevad samas hoones, pole põhjust arvata, et 9 vaidlusalustel perioodidel oleks nende kartserikambrite sisekliima, kus mõõtmisi erineval ajal tehti, saanud kuigivõrd oluliselt erineda kartserikambrite, kus kaebaja viibis, sisekliimast, arvestades, et mõõtmisi on tehtud nii aprillis, oktoobris, detsembris (vt tabel tl 73 ja selle pöördel). Ühelgi päeval ei ole kambri temperatuur olnud alla 17 kraadi (kahel päeval jaanuari kuus) ja enamus päevadel oli temperatuur kõrgem kui 18 kraadi. Seda, et temperatuur oleks olnud madalam kui 17 kraadi ei võimalda eeldada ka hoone ehituslikud konstruktsioonid ja kaugküttena toimiv küttesüsteem. Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele. Õhu niiskus eluruumis peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60 protsenti (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p-d 6 ja 8). CPT aruande kohaselt oli bloki K1 kambrites halb ventilatsioon. Sisekliima mõõtmise kohta on kohtule esitatud samasugused tõendid nagu temperatuuri mõõtmise kohta. Vangla esitatud andmete kohaselt oli K1 karterihoones kambrites, kus mh viibis ka kaebaja, kuid teistel ajavahemikel suhteline õhuniiskus ajavahemikul 05.04.2013-26.04.2015 (2016 aastal ei ole õhuniiskust mõõdetud) vahemikus 40,7-62,8 % ja ainult ühel korra oli see üle 60%. Seega vastas see nõuetele ning sellest tulenevalt ei saa pidada kartseritingimusi õigusvastaseks. Kohtul pole põhjust arvata, et perioodidel, mil kaebaja kartserihoones K1 viibis, oleks suhteline õhuniiskus võinud olla märgatavalt erinev varasemal perioodil mõõdetud suhtelisest õhuniiskusest. Kohus peab usutavaks vastustaja väited sellest, et kambritesse on sisse ehitatud ventilatsioon, mis toimib läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Avada saab ka akna õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Sellise ventilatsiooni kasutamisel ei ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus sh suvel, millise aja kohta väidab kaebaja, et kartserihoones oli talumatult palav. Sarnastele seisukohtadele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-50770 27.02.2017 tehtud otsuses, kus olid samuti vaidluse all kartserihoone K1 tingimused. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et karterihoone K1 tingimused ei olnud kambrite temperatuuri, õhuniiskuse ja ventilatsiooni osas õigusvastased ega saanud sellest tulenevalt ka kaebaja inimväärikust alandada. 11.2. Kartserikambri valgustus Tulenevalt
lg-st 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.
Kaebaja poolt vanglale esitatud taotlusest ja kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et kartseris olles oli aknast loomuliku valguse sissepääs takistatud. Kaebaja ei ole väitnud, et tal jäi kartserikambri väidetavalt vähese valgustatuse tõttu midagi tegemata või avaldas see muul moel temale ebasoovitavat mõju. Kuna kinnipeetavate kambrite valgustatusele ei ole vangla sisekorraeeskirjas ega muude õigusaktidega kehtestatud erinõudeid, tuleb selles osas arvestada eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad 10 nõuded“ p 5 kohaselt peab igas elu-, töö- ja magamistoas olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:
lg 1).
lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohus möönab, et võttes aluseks vangla esitatud kambripinna suuruse ja arvestades akna mõõtmeid, et akna ja põrandapinna suhe ei vasta kartserikambrites eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt tl 92). Samas viitab vastustaja õigesti, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 määruse p-i 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Kohus leiab siinkohal, et tulenevalt sellest, et kaebajat hoiti mittevastavates kambritingimustes väga lühikesi perioode järjest s.o 4 päeva, 4 päeva, 10 päeva, 5 päeva, 5 päeva, 6 päeva, 6 päeva, 7 päeva, ei saanud akna väiksem suurus avaldada kaebajale nii olulist negatiivset mõju, mis annaks alust pidada kaebaja hoidmist kartseris inimväärikust alandavaks. Lisaks leevendas kaebaja olukorda kambri piisav valgustatus kunstlike valgusallikate abil. 11.3. Ebasanitaarsed tingimused sh wc tulenev hais kartseris Vanglale esitatud taotlusest ja kaebusest mõistab kohus, et kaebaja ei ole rahul sellega, et WC haiseb ja see ei ole kambrist eraldatud. Samuti ei ole kaebaja rahul kartseri üldise korrasolekuga (rämps akende vahel ja üldine räämas väljanägemine).
lg 2 ja § 651 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebajal on olnud igal ajal võimalik taotleda talle koristusvahendite väljastamist. Kohus leiab, et kui kaebaja puhastanuks WC-d ja kraanikaussi puhastusvahendiga, saavutanuks ta ka parema olukorra kambris ja sellega oleks vähenenud ebameeldiv hais, mille üle kaebaja kurdab. VSKE § 7 lg 4 p 6 järgi kuulub kartseri sisustusse WC. Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale või tüübile ette nähtud ei ole. Seega ei saa Aasia-tüüpi WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks. EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks. Kuna kaebaja oli valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal 11 asjaoludega, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega, ta oli kartseris üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud seoses kambrites oleva Aasia tüüpi WC-ga. Arvestades, et kambris peab korda hoidma kinnipeetav, siis ei saa olla alandatud kaebaja inväärikust ka sellega, et akna vahel võis olla mustust ja prügi. Kaebajal endal oli kohustus ja ka võimalus kamber korras hoida. 11.4. Dušš on ainult 1 x nädalas ja kraanist tuleb ainult külm vesi Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ebapiisavat pesemisvõimalust. Kohus märgib, et kui ka eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada
lg-s 2 pesemisvõimaluste kohta sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kvaliteeti tervikuna. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et
lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Mis puudutab kambrites sooja vee puudumist, siis ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kambrites sooja vee olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohustust vangale võimaldada kinnipeetavatele iga päev pesemist sooja veega, siis ei saa olla ka õigusvastane vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine. 11.5. Jalutuskäik plastik-katusega boksis
¹ lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.
¹ lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m kõrgused avad. Kohus möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kohtu hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte
Kohus tuvastab käesolevaga, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-16). Kohus leiab lähtudes HKMS § 41 lg 5 ning arvestades kaebaja viibimist kartserihoones lühiajaliselt, et antud juhul piisab kaebaja õiguste taastamiseks eelpool viidatud vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisest. 11.
lg 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.
lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist tulenevalt on seadusega piiratud kokkusaamiste võimaldamine ning vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. Järelikult ei pidanud vastustaja võimaldama kaebajale ajal, mil ta kandis kartserikaristusi ei lühi- ega pikaajalisi kokkusaamisi. Seega puudub ka vastustaja õigusvastane tegevus. Mis puudutab kaebaja viidet
(täiendavad julgeolekuabinõud) ning sellele, et nimetatud isikutele ei ole kokkusaamised keelatud, siis kohus selgitab, et tegemist on eraldiseisvate ja olemuslikult erineva olukorra regulatsioonidega. Vastustaja on õigesti välja toonud, et distsiplinaarkaristuse kohaldamine ja julgeolekukaalutlustel isiku lukustatud kambrisse paigutamine on olemuslikult erinevad. Kohus märgib, et ilmselt soovis kaebaja siinkohal viidata võrdse kohtlemise põhimõttele leides, et ka kartserikaristuse kandmise ajal peaks võimaldatama kokkusaamisi. Kohus kaebajaga ei nõustu ning on seisukohal, et tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuivõrd tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes konkreetse distsiplinaarsüüteo eest. Distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse pikkusele on sätestatud ka konkreetne maksimaalne aeg (so 45 ööpäeva). Samas
lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seega võib tegu olla ka ennetava tegevusega ja sellega võivad kaasneda erinevad piirangud. Samuti ei ole seaduses sätestatud nende kohaldamisele maksimaalselt tähtaega erinevalt kartserikaristusest. Lisaks tuli kaebajal juba distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega sh kokkusaamiste ära jäämisega, kuivõrd seadusest tuleneb otseselt vastav piirang. 13 Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ka lühi-ja pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisega esitatud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks analüüsida ka teisi seaduses sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kaebus jääb ka selles osas rahuldamata. 13. Kaebaja viitas kaebuses veel, et kartseris peaks olema lubatud käekella omamine. Kohus märgib esmalt, et kohus ei ole vastavas nõudes kaebust menetlusse võtnud, kuivõrd kaebuse täpsustuses, milles kaebaja pidi kohtule esitama vastavalt kohtu selgitustele kõik kaebaja kaebuse nõuded, ta vastavat nõuet kohtule ei esitanud. Oma lõplikes seisukohtades on kaebaja aga jällegi vastava teema tõstatanud. Kuivõrd kaebaja on selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud ning ka vastustaja on sellele teemale vastanud, siis peab kohus võimalikuks vaatamata eelmärgitule kaebaja seisukohale vastata. Kartseris lubatud esemed sätestab Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 60 lg 1, mille kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. Nimetatud nimekiri on lõplik. Vangistusseaduse (
) 651 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kartserisse paigutamisel kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Eeltoodud regulatsioonist tulenevalt ei ole vanglal võimalik kartserisse käekella lubada ning kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldatama. Kaebaja märkus nagu tuleks vastavat regulatsiooni muuta, on põhjendamatu. Kaebajal puudub sellise nõude esitamiseks subjektiive õigus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.