KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 8. november 2017 1-17-9350 Ju

§-s 1269 nimetatud politseiagendi kasutamisega. Samas on prokuratuur kuriteokaebuse esitajale teatanud, et kõnealuses kriminaalasjas pole politseiagenti kasutatud. Seega on politseiagenti kasutatud jälitustoimingu loata ehk H.S. või keegi teine on teinud ebaseadusliku jälitustoimingu. Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine

1. Politsei- ja Piirivalveamet teatas
2. juulil 2017 H.K. le, et tema kuriteoteate alusel kriminaalmenetlust ei alustata, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.
3. Uurimisasutus märkis, et kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud andmed on kogutud seaduslikult ja need ei põhine valel. Korruptsioonivastase seaduse (KvS) § 6 lg 2 kohaselt on uurimisasutus kohustatud tagama korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsuse.
4. Samuti ei ole alust H.K. kahtlusel, et menetleja tegi jälitustoiminguid ebaseaduslikult. H.K. suhtes toimetatud kriminaalmenetluses on kõik jälitustoimingud tehtud seaduslikult, politseiagenti ei ole selles menetluses kasutatud. Kaebus ringkonnaprokuratuurile
5. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas ringkonnaprokuratuuris H.K. , kes palus tuvastada politseiametniku võimaliku ebaseadusliku tegevuse ja anda sellele karistusõiguslik hinnang. Kaebaja leidis, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole tema väiteid sisuliselt kontrollinud. Ringkonnaprokuratuuri määrus
6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
7. augusti
8. a määrusega jäeti H.K. kaebus rahuldamata.
9. Seoses kaebaja kahtlusega, et politseiametnikud kasutasid jälitustoimingu loata politseiagenti, kirjutades A.M. nimel kirja Ülenurme vallavalitsusele, märkis prokuratuur järgmist. 9

§ 126

kohaselt on politseiagent isik, kes muudetud identiteeti kasutades kogub sama seadustiku § 1262 lõike 1 punktides 1, 3 või 4 nimetatud alusel teavet. Järelikult on politseiagendiga tegemist juhul, kui 1) muudetakse kellegi identiteeti ning 2) see muudetud identiteediga isik kogub teavet kuriteo kohta. Antud juhul on

1. juunil 2016 Ülenurme vallale ning vallaametnikule Tiit Lukasele saadetud e-kiri, millele on kirjutatud alla A.M. . Ülenurme Vallavalitsus on saadud kirjale vastanud. Vallavalitsuse ehitusnõunikult saadud kirjale on saaja kirjutanud
2. juunil 2016 vastuse ning saatnud samadele adressaatidele veel teise kirja
3. juulil
4. Ükski kõnealustest kirjadest ei ole adresseeritud H.K. le, nende kirjade sisuks on rahulolematus ühe detailplaneeringuga, kuna kirja kirjuta arvates on see detailplaneering 2

§ 1269mõttes.

Lisaks omab

§ 1269

kontekstis tähtsust ka muudetud identiteeti kasutava isiku eesmärgipärane tegevus, milleks on kuriteo toimepanemise kohta teabe kogumine. A.M. nimelt Ülenurme vallavalitsusele saadetud kirjade sisust nähtuvalt ei ole neis tehtud kellelegi mingeid ettepanekuid ega tõendiallikate värbamiskatseid, ei ole esitatud tõendamisesemesse kuuluvaid küsimusi ega mainitud konkreetseid isikuid, vaid on lihtsalt juhitud tähelepanu võimalikele vastuoludele detailplaneeringu ja üldplaneeringu vahel. Seega isegi juhul, kui kirjade kirjutaja oleks politseinik, ei vastaks tema tegevus politseiagendi mõistele. Kriminaalasja materjalidest ja ka kaebaja enda selgitustest nähtuvalt ei ole vallavalitsuses käinud isik, kes oleks end esitlenud A.M. na. Selline tegelik või muudetud identiteediga isik ei ole kohtunud H.K. ega teiste vallavalitsuse liikmete või muude asjaga puutumust omavate isikutega, ei ole esitanud H.K. le küsimusi süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohta ega taotlenud juurdepääsu temaga seonduvatele dokumentidele või ruumidele.

1. Ringkonnaprokuratuur ei pidanud põhjendatuks ka kahtlust, et kriminaalmenetluse alustamise teatises esitati valeandmeid. Prokuratuur märkis, et uurimistoiminguid H.K. suhtes ei viidud läbi pelgalt H.S. poolt koostatud kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud informatsiooni põhjal. H.K. ei ole kuriteoteates ega kaebuses väitnud, et kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud faktilised asjaolud ei vasta tõele. Ta ei nõustu ainult uurija poolt antud hinnanguga kuriteo toimepanemise kohta. Uurimistoimingute läbiviimise aluseks oli põhjendatud kahtlus, et H.K. võib olla rikkunud toimingupiirangut ja pannud sellega toime kuriteo. Sellise põhjendatud kahtluse olemasolu on kontrollinud ka kohus enne jälitustoimingute tegemiseks loa andmist. Seega oli olemas alus kriminaalmenetluse alustamiseks ja uurimistoimingute tegemiseks ning H.S. ei ole valeandmeid esitanud. Kaebus Riigiprokuratuurile
2. H.K. esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 315 tunnustel.
3. H.K. väljendas jätkuvalt kahtlust, et tema suhtes toimetatud kriminaalmenetluses kasutati tõendite kogumiseks

§-s 1269 nimetatud politseiagenti, ehkki selleks polnud prokuratuuri kirjalikku luba. Kirjade saatmine A.M. nimel oli politseiametniku provokatiivne tegevus, millega koguti ainukesed tõendid kogu jälitustegevuse kestel. Kuna varasemad jälitustoimingud ei kinnitanud H.K. hinnangul seda, et ta rikuks toimingupiirangut, saatsid politseiametnikud 17. juunil 2017 tema provotseerimiseks A.M. nimel detailplaneeringut puudutava kirja. Euroopa Inimõiguste 3

§ 1269mõttes.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-13899 kasutati pedofiiliajuhtumi menetlemisel politseiagenti MSN-i konto loomiseks ja sellelt kirjavahetuse pidamiseks. Kriminaalasjas nr 1-11-13096 kasutati politseiagenti selleks, et viimane osaleks vestluses interneti jututoas, s.o tegevuses, mis eelduslikult toimub üksnes varjunime all. Praegusel juhul tekitati kirja adressaadile üheselt mulje, et kirja saatjaks on reaalselt eksisteeriv inimene, kelle tegelik nimi on A.M. .

1. Asjakohatu on prokuratuuri argument, et A.M. nimeline isik ei käinud Ülenurme vallavalitsuses kohal. Politseiagendi mõiste ei eelda, et isik käiks reaalselt kusagil kohal. Politseiagent võib esineda üksnes virtuaalselt, mida kinnitab ka eelnevalt viidatud kohtupraktika.
2. Identiteedi muutmine ei eelda alati väga põhjalikku ja töömahukat legendi loomist, nagu leidis prokuratuur. See on võimalik ka lihtsamal moel, nagu juhtus kõnealuses kriminaalmenetluses. Ka ainuüksi võõra nime all esinemine on käsitatav identiteedi muutmisena

§ 1269mõttes.

Kirjade saatmine A.M. nimelt toimus kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil. Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuuri
2. septembri
3. a määrusega jäeti H.K. taotlus rahuldamata.
4. Määruses märgiti, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri seisukohad politseiagendi rakendamise osas on kooskõlas Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei saa suvalise nime all e-posti aadressi loomist ning e-kirjale nime trükkimist pidada identiteedi muutmiseks

§ 1269mõttes.

Riigiprokuratuur kordas käesoleva määruse punktis 10 refereeritud ringkonnaprokuratuuri selgitust politseiagendi mõiste kohta ja väljendas sellega nõustumist. 20. Lisaks märkis Riigiprokuratuur, et e-kirjaga ametiasutuse poole pöördumine on igaühe õigus. On üldteada, et elektroonilised kanalid võimaldavad mistahes isikul lihtsate vahenditega anonüümset suhtlemist, sh vale nime all esinemist ja e-kirjade saatmist. A.M. nime all e-kirju saatnud isik ei 4

§ 1269lg 1 mõttes.

Seega isegi juhul, kui A.M. nime all tegutses politseiametnik, ei ole võimalik sedastada identiteedi muutmist

§ 1269mõttes.

Seetõttu pole vaja käsitleda kaebuses tõstatatud küsimust, kas Ülenurme vallavalitsuse üldmeilile saadetud e-kirja näol oli tegemist H.K. suhtes teostatud ebaseadusliku jälitustegevusega ja kas e-kirja saatmine oli kantud eesmärgist koguda H.K. suhtes tõendeid. Tegemist ei ole KarS § 315 järgi kvalifitseeritava ebaseadusliku jälitustegevusega. Kaebus ringkonnakohtule

1. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse H.K. esindaja vandeadvokaat Sirje Must, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Lisaks palutakse kaebuses keelata Lõuna Ringkonnaprokuratuuril kasutada kriminaalasjas 16221000054 ebaseaduslikult kogutud tõendeid H.K. süüstamiseks.
2. Kaebuse esitaja jääb H.K. kaebustes väljendatud seisukohtade juurde, märkides lisaks järgmist.
3. Riigiprokuratuur ei ole piisavalt analüüsinud H.K. väiteid võimaliku provokatsiooni kohta ega vastanud mitmele olulisele H.K. kaebuse väitele. Muu hulgas jättis Riigiprokuratuur tähelepanuta H.K. viidatud kohtupraktika, millest nähtuvalt on käsitatud politseiagendina ka isikuid, kelle puhul ei ole toimunud isikuandmete konstrueerimist ja kelle puhul ei saa rääkida prokuratuuri poolt käesolevas asjas politseiagendile esitatud tingimuste täidetusest.
4. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, et seni, kuni isik ei ole esitanud teda identifitseerida võimaldavaid andmeid, sh andmeid, mille abil on e-kirja saatja seostatav konkreetse indiviidiga, ei ole isiku identiteeti muudetud. Eluliselt ei ole usutav, et kohaliku omavalitsuse poole pöörduv isik avaldaks enne probleemi esitamist enda mineviku, hariduse, isikukoodi, perekonna ja töökoha kohta käivad andmed. Samuti ei ole nõutav, et haldusorgani poole pöörduv isik allkirjastaks pöördumise digitaalselt. Sellest tulenevalt ei ole Riigiprokuratuuri vastused põhjendatud. Ülenurme vallavalitsusel ei tekkinud kahtlust, et A.M. nimelist isikut, kes vallavalitsusele kirju saatis, ei ole olemas. Arvestades, et kirjadele allakirjutanu kasutas oma ees- ja perekonnanime, võis järeldada, et tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga. A.M. puhul ei ole tegemist suvalise nime ja e-posti aadressiga, vaid see on valitud eesmärgiga koguda tõendeid.
5. Riigikohus on asjas nr 3-1-2-3-17 leidnud, et ainuüksi vale nime all esinemine on teise isiku identiteedi kasutamine. Seega ei saa nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et kellegi nime kasutamine ei ole teise isiku identiteedi kasutamine. A.M. e-posti aadress, milles kasutatakse isiku ees- ja perekonnanime, on identiteedi tuvastamiseks piisav.
6. H.K. suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on rikutud tema kaitseõigust. H. Kaitsja taotles korduvalt A.M. isiku kindlakstegemist ja tema ülekuulamist kohtus. Seda taotlust ei rahuldatud, kuna prokuröri sõnade kohaselt ei olnud võimalik A.M. nimelist isikut identifitseerida. Kuna 5

§ 1269

lg 1 kohaselt on politseiagent sama seaduse tähenduses isik, kes muudetud identiteeti kasutades kogub

§ 1262lg 1 p-des 1, 3 või 4 nimetatud alusel teavet.

30. H.K. leiab, et kui uurimisasutuse ametnik loob välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt välja mõeldud nime alt kellelegi e-kirja eesmärgiga koguda kriminaalmenetluses vajalikku tõendusteavet, on tegemist politseiagendi kasutamisega. H.K. arvates toimis uurimisasutuse ametnik tema suhtes toimetatud kriminaalmenetluses just eelkirjeldatud viisil, omamata selleks aga

§ 1269lg 2 kohaselt nõutavat jälitustoimingu luba.

Seepärast kahtlustab kaebaja uurimisasutuse ametnikku ebaseaduslikus jälitustegevuses (KarS § 315 lg 1). (Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 4, 13–17 ja 22–26.)

1. Prokuratuur ei kinnita ega lükka ümber H.K. kahtlust, et uurimisasutuse ametnik pidas kriminaalmenetluslikel eesmärkidel Ülenurme vallavalitsusega e-kirjavahetust välja mõeldud isiku – A.M. – nime alt. Samas leiab prokuratuur, et sellise tegevuse näol ei ole tegemist politseiagendi kasutamisega, sest viimane eeldab isiku identiteedi muutmist. Identiteedi muutmiseks ei saa aga prokuratuuri hinnangul pidada kõigest suvalise nime all e-posti aadressi loomist ning e-kirjale nime trükkimist. Identiteedi muutmine hõlmab endast mitmesuguste õiguslikku kaalu omavate tegevuste kogumit, mille eesmärgiks on näiliselt luua uus isik. (Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 10 ja 19–20.)
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 1269

lg 1 tõlgendamisel lähtuda eesmärgist, mille saavutamiseks on seadusandja käsitanud politseiagendi kasutamist jälitustoiminguna, allutades selle kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 sätestatud jälitustoimingu tegemise üldistele eeldustele ja piirangutele (sh

§ 1261

lg-s 2 ette nähtud nn ultima ratio põhimõttele), ning näinud ette, et politseiagendi kasutamiseks on nõutav prokuratuuri kirjalik luba (

§ 1269lg 2).

33. Üldjuhul teeb uurimisasutus või prokuratuur kriminaalasja kohtueelses menetluses tõendusteabe kogumiseks menetlustoiminguid, sh suhtleb teiste isikutega enda nimel. See tähendab, et kriminaalmenetluse käigus menetlejaga suhtlev isik teab, kellega ja millisel eesmärgil ta infot vahetab, oskab hinnata teise poole käitumise motiive, suhtluse võimalikke otseseid ja kaudseid tagajärgi enda jaoks jne.

§-s 1269 ette nähtud politseiagendi regulatsiooni (peamine) mõte ongi näha ette (üks) erand kõnealusest üldreeglist. Politseiagendiga suheldes ei tea teine osapool, et ta suhtleb tegelikult kriminaalasja menetlejaga, kelle eesmärk on tõendusteabe kogumine kuriteo kohta. Järelikult ei ole tal ka võimalik sellega oma käitumist kujundades arvestada. Põhjus, miks seadus käsitab politseiagendi kasutamist jälitustoiminguna, allutades kõnealuse 6

§ 1269

lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Teisisõnu ei ole

§ 1269

eesmärk kitsendada riigi võimalusi luua kellelegi ebaõige ettekujutus sellest, et eksisteerib mõni sellise nime, eluloo jmt identiteeti määravate tunnustega isik, keda tegelikult olemas ei ole (s.o kelle identiteet on välja mõeldud). Taolisel piirangul poleks põhiõiguste kaitse seisukohalt erilist väärtust, sest pelgalt võltsidentiteedi uskumine iseenesest tavaliselt kedagi kuigivõrd ei kahjusta. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. 35. Eelnevat silmas pidades ei ole isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose varjamiseks vajalikuks identiteedimuudatuseks võib mõnikord piisata ka väga vähesest. Identiteedi muutmiseks tehtavate toimingute sisu ja hulk oleneb kriminaalasja isepärast ning menetlustaktikalistest kaalutlustest. Nii võib politseiagendina

§ 1269

lg 1 mõttes olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. 36. Seega ei eelda kriminaalmenetluses kuriteo kohta teavet koguva isiku käsitamine politseiagendina seda, et tema identiteedi muutmiseks oleks tehtud nii paljut, nagu leidis prokuratuur käesoleva määruse punktides 10, 19 ja 20 refereeritud seisukohavõtus. Prokuratuur tõlgendas politseiagendi mõistet väga kitsalt. Sellise käsitluse puhul muutuks

§ 1269

kohaldamisala põhjendamatult ahtaks ja eesmärk, mille saavutamiseks on politseiagendi kasutamisel nõutav jälitustoimingute tegemisele kehtestatud reeglite järgimine, jääks täitmata. 37. Lisaks leiab ringkonnakohus sedagi, et

§ 1269

lg-s 1 nimetatud teabe kogumine

§ 1262lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega.

Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. 38. Ringkonnakohus leiab, et politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja 7

§ 1269lg-s 1 nimetatud politseiagendi kasutamise tunnustele.

1. Seejuures pole tähtsust, et kõnealuse e-posti konto loomine välja mõeldud isikuandmeid kasutades on lihtne ja et põhimõtteliselt võib igaüks arvestada sellega, et nii e-kirja sisust kui ka metaandmetest nähtuv kirja saatja nimi ei pruugi olla õige. Suur osa isikutevahelisest (sh elektroonilisest) igapäevasuhtlusest toimub n-ö usalduspõhimõttel nii, et sellega ei kaasne suhtluspartnerite isikusamasuse tõendamist. Üldjuhul võib igaüks eeldada, et tema suhtluspartner kannab nime, mida ta väidab end kandvat, ja selle väite kontrollimise vajadus tekib vaid teatud situatsioonides, mis seonduvad eeskätt kaalukamate õigustoimingute tegemisega. Märgitu kehtib sageli ka kodanike suhtluses ametiasutustega. Näiteks piisab avaliku teabe seaduse § 14 lg 1 kohaselt teabenõude esitamisel sellest, kui teabenõudja esitab teabenõudes teabevaldajale suuliselt või kirjalikult oma ees- ja perekonnanime; teabenõudja isikusamasuse tuvastamine on sama paragrahvi teise lõike kohaselt tarvilik vaid siis, kui isik taotleb teavet, milles sisalduvad tema või kolmandate isikute juurdepääsupiiranguga isikuandmed.
2. Niisamuti pole e-kirja saatja identiteedi muudetuks lugemise seisukohalt iseenesest määrav prokuratuuri poolt oluliseks peetud asjaolu, kas e-kiri on allkirjastatud või mitte. Kirja – olgu siis elektroonilise või paberil – saajal on üldjuhul õigus eeldada, et kirja on talle saatnud isik, kes on kirjas saatjana märgitud, isegi kui kirjal pole digitaalset või omakäelist allkirja. Allkirjastamata dokumentidel on tihtipeale õiguslik tähendus, samuti on usaldus selliste dokumentide õigsuse suhtes mõnikord kaitstud isegi karistusõiguslikult. Nii lubab seadus teha tehinguid mh kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 79), kusjuures mõnd liiki lepingute puhul on tegemist minimaalselt nõutava vormiga (vt nt võlaõigusseaduse § 418 lg 1). Samuti on kohtupraktikas leitud, et KarS § 345 lg 1 mõttes võltsitud dokumendina on käsitatav ka selline dokument, millel pole väljaandja allkirja, kuid mille väljaandja on tuletatav dokumendi sisust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 16). Seega ei saa väita, et olukorras, kus kirjas on märgitud saatja nimi, kuid puudub allkiri, tuleks saajal lähtuda sellest, et kirja saatja võib olla ükskõik kes (sh kriminaalmenetlust toimetav riigiametnik).
5. Kokkuvõttes pole võimalik nõustuda prokuratuuri arvamusega, nagu tähendaks valenime alt allkirjastamata e-kirja saatmise lihtsus seda, et sellise kirja saajal pole alust uskuda kirjas märgitud saatja nime õigsust ja et see omakorda välistab võimaluse käsitada kirja saatja nime muutmist identiteedi muutmisena

§ 1269lg 1 tähenduses.

Ebaõige nime kasutamine võib olla käsitatav identiteedi muutmisena

§ 1269

lg 1 mõttes ka juhul, kui see toimub olukorras, kus isikusamasust ei tuvastata, ja isegi siis, kui nime kasutamisega ei kaasne allkirja andmist.

1. Sellele, et ka prokuratuur ise on mõnikord tõlgendanud politseiagendi mõistet avaramalt kui käesolevas asjas, osutab Riigi Teataja kohtulahendite andmebaas. Seal on mitu sellist maakohtu otsust, millest järeldub, et kohtueelses menetluses käsitati politseiagendina isikuid, kes osalesid ilmse varjunime all nt internetifoorumites toimunud suhtluses. Lisaks H.K. viidatud kohtuasjadele (vt käesoleva määruse punkt 15), tunnistas ka Viru Maakohus oma
2. aprilli
3. a otsusega asjas nr 1-15-1081 süüdi mehe, kes ahvatles internetikeskonnas ja Skype-vahendusel seksuaalselt tema arvates 12-aastast tüdrukut kasutajanimega „Milashka2“, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna isik, keda süüdistatav teadis 12-aastase Milanana oli jälitustoimingu raames tegutsev politseiagent. Ka kriminaalasjas nr 1-11-14440, milles Harju 8

§ 1269lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus ei leia seadusest tulenevat alust prokuratuuri arvamusele, mille kohaselt ei piisa identiteedi muutmiseks

§ 1269

lg 1 mõttes pelgalt sellest, et isik peab e-kirjavahetust välja mõeldud nime alt, samas kui isiku identiteet on muudetud näiteks siis, kui ta allkirjastab dokumendi, märgib isikukoodi, avaldab andmeid oma elu- või töökoha kohta, edastab foto, ilmub isiklikult kohale vms. Nagu eelnevalt märgitud, oleneb politseiagendi identiteedi muutmiseks vajalike toimingute sisu ja ulatus kriminaalasja isepärast ja menetlustaktikalistest kaalutlustest. Otsustav on politseiagendina tegutseva isiku tegeliku identiteedi varjamine.

1. Juhul kui asuda prokuratuuriga nõustuvalt seisukohale, et kriminaalasja menetleva uurimisasutuse ametniku poolt valenime alt e-kirjade saatmine, kogumaks kuriteo kohta tõendeid (või loomaks eeldusi tõendite kogumiseks) ei ole politseiagendi kasutamine, tekib küsimus, millise kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlustoiminguna tuleb uurimisasutuse sellist tegevust käsitada. Ringkonnakohtu arvates ei vasta kõnealune tõendite kogumise viis ühegi teise kriminaalmenetluse seadustikuga lubatud menetlustoimingu tunnustele. Siinkohal tuleb silmas pidada, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluse toimingute tegemine on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema protsessuaalne pädevus (vt ka Riigikohtu üldkogu
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p-d 18–19; kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-7-06, p 8.2 ja
6. oktoobri
7. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 6). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. 9

§ 1269

lg-le 1 jätab ühtlasi vastuseta küsimuse, milline on see identiteet, mida kasutab uurimisasutuse ametnik, kui ta peab kriminaalmenetluses tõendite kogumiseks väljamõeldud nime all kirjavahetust. Ühelt poolt eitab prokuratuur küll identiteedi muutmist, teisalt oleks ilmselt siiski raske väita – ja seda pole prokuratuur vähemalt otsesõnu ka teinud –, et kõneksolev tegevus leiab aset jätkuvalt uurimisasutuse ametniku päris identiteeti kasutades.

1. Nagu märgitud, ei välista isiku lugemist politseiagendiks seegi, kui tema tegevus ei ole suunatud mitte tõendusteabe vahetule fikseerimisele, vaid hoopis näiteks muude tõendite kogumiseks täiendavate võimaluste otsimisele ja selleks eelduste loomisele, sh nt nn operatiivinfo hankimisele või teatud tingimustel ka tõendusteabe tekkimise „katalüseerimisele“. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele (vt käesoleva määruse punkt 10). Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõppeesmärk oleks tõendusteabe kogumine kuriteo kohta. Menetletavas asjas viitab vähemalt kaudselt võimalusele, et A.M. nimel Ülenurme vallavalitsusele e-kirjade saatmine oli suunatud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele, ka tõik, et nii kõnealused kirjad kui ka nendega vahetult seotud teave ja dokumendid kajastuvad H.K. suhtes koostatud süüdistusaktis nii süüdistuse sisus kui ka tõendite loetelus.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et juhul kui eeldada H.K. kuriteoteates ja hilisemates kaebustes kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, on A.M. nime alt Ülenurme vallavalitsusele ekirju saatnud politseiametniku (või politseiametnike) tegevus tõenäoliselt õiguslikult käsitatav

§-s 1269 ette nähtud jälitustoiminguna (politseiagendi kasutamisena). Vähemalt ei veena ringkonnakohut ükski prokuratuuri argument selle kohta, miks pole kuriteoteates kirjeldatu näol tegemist politseiagendi kasutamisega.

1. Nagu märgitud, pole Riigiprokuratuur ega Lõuna Ringkonnaprokuratuur oma määruses kinnitanud ega ümber lükanud H.K. kahtlust, et A.M. nime all kirjutas Ülenurme vallavalitsusele kriminaalmenetluse käigus uurimisasutuse ametnik. H.K. kaebustes esile toodud asjaolud muudavad sellise versiooni küllaltki usutavaks.
2. Politsei- ja Piirivalveamet märkis kuriteoteatele vastates, et H.K. suhtes toimetatud kriminaalmenetluses politseiagenti ei kasutatud (vt käesoleva määruse punkt 7), mis eelduslikult tähendab ka seda, et politseiagendi kasutamiseks polnud

§ 1269lg 2 kohaselt nõutavat prokuratuuri kirjalikku jälitustoimingu luba.

Sisuliselt kinnitab politseiagendi kasutamise loa puudumist ka ringkonna- ja Riigiprokuratuuri määruses märgitu. Jälitustegevuseks pädeva isiku poolt jälitustoimingu tegemine ilma seaduses ette nähtud jälitustoimingu loata on käsitatav ebaseadusliku jälitustoiminguna KarS § 315 lg 1 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 10

§ 1269lg 1 mõttes politseiagendi kasutamisena.

Riigikohtu praktikat kõnealuses küsimuses ei ole. H.K. kaebuses ja ka käesolevas määruses viidatud maakohtute lahendid, millest nähtub politseiagendi kasutamine anonüümseks suhtlemiseks internetikeskkondades või elektroonilistes suhtlusprogrammides, on tehtud enamasti kokkuleppemenetluses ja üheski nendest asjadest ei käsitlenud kohus politseiagendi mõistet. Pealegi on kõnealuste lahendite arv kokkuvõttes siiski võrdlemisi väike ja ebarepresentatiivne. Mis puudutab nende kohtuasjade asjaoludest peegelduvat prokuratuuri praktikat, siis väärib märkimist, et ühtegi kõnealust asja ei saatnud kohtusse Lõuna Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur. 56. Veelgi olulisem on aga see, et käesolevas asjas tehtud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määrustest nähtub prokuratuuri selge – ja võimalik, et juba mõnda aega tagasi valitsevaks kujunenud – seisukoht, mille kohaselt ei ole sellistel asjaoludel, mida kirjeldatakse H.K. kuriteoteates, tegemist politseiagendi kasutamisega.

§ 30lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Arvestades 11

§ 1269

lg-t 1 analüüsides järeldusele, et vaidlusaluses situatsioonis polnud tegemist politseiagendi kasutamisega, ei saa uurimisasutuse ametnikult eeldada, et ta pidanuks menetlustoimingut tehes olema prokuratuurist targem ning jõudma teistsuguse tõlgendustulemuseni (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 22.1).
3. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et isegi kui eeldada H.K. kuriteoteates kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, ei ole Ülenurme vallavalitsusega A.M. nime all e-kirjavahetust pidanud uurimisasutuse ametniku (ametnike) käitumises KarS § 315 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnuseid (KarS § 2 lg 2), mistõttu puudub kriminaalmenetluse alus (

§ 194

lg 2) ja kriminaalmenetlus tuleb jätta

§ 199lg 1 p 1 alusel alustamata.

59. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et juhul, kui praeguse juhtumi asjaoludel eitada keelueksimust või selle vältimatust, tõusetuks suure tõenäosusega küsimus KarS § 315 lg 1 põhiseaduspärasusest. Nimelt on väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia, sest osutatud sättes ette nähtud kuriteokoosseis on äärmiselt avar, tunnistades sisuliselt piiranguteta kuriteoks iga ebaseadusliku jälitustoimingu. Kuna käesolevas asjas langeb kriminaalmenetluse alustamise vajadus eeldatava vältimatu keelueksimuse tõttu ära, ei pea ringkonnakohus vajalikuks KarS § 315 põhiseaduslikkusel (ja selle hindamise võimalustel süüdistuskohustusmenetluses) lähemalt peatuda. 60.

§ 208

ei reguleeri, kuidas toimib kohus siis, kui ta leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust, kuid samas on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse põhjendused ekslikud ja süüdistuskohustuskaebuse argumendid osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus peab sellises olukorras õigeks kohaldada analoogia korras

§ 337

lg 1 p 3, mis annab talle pädevuse muuta ringkonnakohtus vaidlustatud lahendi põhiosa. Kaudselt räägib selle kasuks ka

§ 208

lg 8, mille kohaselt on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud. Järelikult peab ringkonnakohtul olema süüdistuskohustusmenetluses ka Riigiprokuratuuri määruse põhistuste korrigeerimise pädevus. 61. Niisiis jätab Tartu Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 6. septembri 2017. a määruse resolutiivosa

§ 208

lg 5 p-st 1 juhindudes muutmata, kuid muudab

§ 337lg 1 p 3 alusel Riigiprokuratuuri määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale. Kuna H.K. esindaja 12

§ 208

ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring. Praeguses menetluses saab ringkonnakohus hinnata vaid H.K. kuriteoteate alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. Seda, kas üks või teine tõend on lubatav H.K. le esitatud süüdistuse tõendamisel, saab otsustada seda kriminaalasja lahendav kohus. Seejuures ei ole käesolevas määruses väljendatud ringkonnakohtu seisukohad – sh need, mis puudutavad

§ 1269lg 1 tõlgendamist – H.K.

kriminaalasja lahendavale kohtule siduvad. Samuti ei pea neid seisukohti H.K. t süüdistades järgima prokuratuur. Tulenevalt

§ 208

lgst 8 on käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kohustuslikud üksnes kõnealuses kriminaalmenetluses ehk H.K. kuriteoteate lahendamisel (ja olnuksid kohustuslikud selle kuriteoteate ajendil toimetatavas kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust tulnuks alustada). Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et H.K. esindaja süüdistuskohustuskaebuses esitatud taotlusel H.K. kriminaalasjas osade tõendite kasutamise keelamiseks pole menetlusõiguslikku alust, kuna esindaja taotleb sellega ringkonnakohtult pädevusvälise lahendi tegemist. Kuna menetleja ei saa sisuliselt läbi vaadata taotlust või kaebust, millel puudub menetlusõiguslik alus (vrd ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 12), tuleb H.K. esindaja kõnealune taotlus jätta läbi vaatamata. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 13