← Eesti

3-15-2568/48

Obsah (7)§ 3891§ 255§ 256§ 22§ 3§ 32§ 56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2568 Haldusasi V. V., J. M., A. Š., J. A

§ 3891

lg 2,3- § 22 lg 3 ja

§ 255lg 1 järgi; - V.

V.

§ 3891

lg 2,3- § 22 lg 3 ja

§ 255lg 1 järgi; - S.

P.

§ 3891

lg 2,3- § 22 lg 3 ja

§ 255lg 1 järgi; - O.

B.

§ 3891

lg 2 ja

§ 256lg 1 järgi; - J.

A.

§ 3891

lg 2,3- § 22 lg 3 ja

§ 255lg 1 järgi; 1

(14)- A. Š.

§ 3891lg 2,3 - § 22 lg 3 järgi; - J.

J.

§ 3891

lg 2,3- § 22 lg 3 ja

§ 255lg 1 järgi; samuti I.

Z.; A. B.; A. S.; OÜ INV T ja OÜ Adrian Arendus. Isikud on vastavalt eelnimetatud kvalifikatsioonile mõistetud süüdi järgmistes tegudes: -

§ 3891

lg-d 2 ja 3 – maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra või enam, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet eriti suurele kahjule vastava summa võrra (lg 2), kui selle on toime pannud juriidiline isik (lg 3); -

§ 255

lg 1 - kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele, kuulumine; -

§ 256

lg 1 - kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikmete värbamine -

§ 22

lg 3 - kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kohtuotsus on jõustunud.

  1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 16.07.2015 vastutusotsusega nr 13-7/516-23 kohustati O. B., V. V., J. M., S. P., J. A., A. Š. ja J. S. (endise nimega J.) solidaarselt tasuma INV T OÜ maksuvõla summas 16 498 130,54 eurot. Vastutusotsuse põhjendused:
  2. Otsuse andmise õiguslikeks alusteks on MKS 41 lg 1 ja § 96 lg
  3. Vastutuse eelduseks on isiku suhtes tehtud süüdimõistev lahend maksualase kuriteo toimepanemise eest; maksuvõla tekkimine kuriteo tagajärjel; ning isiku tegevuse ja maksuvõla tekke vaheline põhjuslik seos. Vastutusotsuse tegemise viieaastane aegumistähtaeg ei ole möödunud; INV T OÜ-l on maksuvõlg ja vastutusotsuse adressaadid on maksualase kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud.
  4. Kriminaalasi hõlmas maksustamisperioode jaanuarist juunini
  5. a ning asjas tuvastati, et äriühingu poolt jäi laekumata kokku 19 516 203,45 eurot. Kriminaalmenetluses tuvastatud laekumata summad kattuvad äriühingu deklareeritud maksukohustuse ja 16.03.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/26169-10 määratud maksukohustusega. INV T OÜ esitas 13.11.2013, s.o kriminaalmenetluse läbiviimise ajal parandatud käibemaksudeklaratsiooni, milles vähendas OÜ Euro Rain nimel väljastatud arvetelt maha arvestatud sisendkäibemaksu
  6. a veebruari osas 2 185 047,60 euro võrra ning mille tulemusel suurenes samaväärselt käivemaksu tasumise kohustus. Deklaratsiooni parandamisega tunnistas INV T OÜ, et pani valeandmete esitamisega toime maksupettuse maksukohustuse vähendamise eesmärgil. INV T OÜ deklareeritud maksukohustuste osas on maksuvõla jääk 13.05.2015 seisuga 442 134,55 eurot. MTA koostas INV T OÜ-le 16.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/26169-10, millega suurendas äriühingu poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu
  7. aasta märtsi eest 3 273 283,75 eurot; aprilli eest 3 546 150,47 eurot, mai eest 4 523 095,12 eurot ja juuni eest 4 713 466,65 eurot. Maksuotsusega määratud maksukohustuste osas ei ole tasumisi toimunud. Maksuhalduril ei ole õnnestunud maksuvõlga INV T OÜ-lt erinevate toimingutega sisse nõuda.
  8. Vastutusotsuse adressaadid on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemise eest. Maksuvõlg on tekkinud isikute poolt kuriteo toimepanemise tagajärjel: - O. B. on mõistetud süüdi

§ 3891

lg 2 alusel, kuna tema kui OÜ INV T tegelik juht esitas äriühingu käibedeklaratsioonis teadvalt valeandmeid. INV T OÜ käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine sai võimalikuks üksnes läbi isiku loodud kuritegeliku ühenduse töö, mille eesmärgiks oli maksuhaldurile valeandmete esitamine ja maksude maksmisest kõrvalehoidumise tulemusel varalise kasu saamine. O. B., kuritegeliku ühendus eloojana juhtis ühenduse tegevust, organiseeris selle tööd, juhendas liikmeid ja koordineeris nende tegevust, andes samuti korraldusi dokumentide vormistamiseks ja rahade ülekandmiseks. 2

(14)- V. V. on mõistetud süüdi

§ 3891

lg-te 2 ja 3 alusel, kuna tema OÜ INV T juhatuse liikmena esitas äriühingu käibedeklaratsioonis teadvalt valeandmeid. V. V. kuulus viidatud kuritegelikku ühendusse, kus isik allkirjastas fiktiivseid müügilepinguid ja kauba vastuvõtmise akte, samuti tegeles kaubavedude organiseerimisega, andis korraldusi puhverfirma OÜ Euro Rain juhatuse liikmele A: Š., ja juhendas A. B., kes määrati variisikuna äriühingu juhatuse liikmeks, sh maksis talle tasu. - J. M. on mõistetud süüdi

§ 3891

lg-te 2 ja 3 alusel, kuna ta osutas ainelist ja füüsilist kaasabi OÜ INV T käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisel. J. M. kuulus viidatud kuritegelikku ühendusse, kus isiku ülesandeks oli OÜ-lt INV T variettevõtete pangakontodele laekunud rahaliste vahendite edasikandmine O. B. kontrolli all olevatele Slovakkia ettevõtetele. Samuti koostasisik fiktiivseid dokumente tehingute toimumise kohta. - J. A. on mõistetud süüdi

§ 3891

lg-te 2 ja 3 alusel, kuna ta osutas ainelist ja füüsilist kaasabi OÜ INV T käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisel. J. A. kuulus viidatud kuritegelikku ühendusse, kus isiku ülesandeks oli O. B. ja S. P. korralduste täitmine, näilikus müügiahelas varifirmade raamatupidamise korraldamine, sh fiktiivsete lepingute koostamine, lepingute varifirmade nimele saatmine, varifirmade pangakontodele laekunud raha edasikandmine ja emaksuametis varifirmade TSD deklaratsioonide esitamine. - A. Š. on mõistetud süüdi

§ 3891

lg-te 2 ja 3 alusel, kuna ta osutas ainelist ja füüsilist kaasabi OÜ INV T käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisel. Kuigi isik ei kuulunud kuritegelikku ühendusse, tegutses ta kaasaaitajana, allkirjastades OÜ Euro Rain juhatuse liikmena sama äriühingu nimel koostatud arveid näilike tehingute kohta, tegeles kauba edasitoimetamisega OÜ-le INV T ning täitis V. V. ja S. P. saadud ülesandeid.

  1. V. V. esitas 17.08.2015 vastutusotsusele vaide, mis jäeti MTA 11.09.2015 vaideotsusega nr 61/2964-2 rahuldamata. J. M. esitas 17.08.2015 vastutusotsusele vaide, mis jäeti MTA 16.09.2015 vaideotsusega nr 6-1/29672 rahuldamata. A. Š. esitas 09.09.2015 vastutusotsusele vaide, mis jäeti MTA 29.09.2015 vaideotsusega nr 6-1/29952 rahuldamata. J. A. esitas 16.09.2015 vastutusotsusele vaide, mis jäeti MTA 08.10.2015 vaideotsusega nr 6-1/30112 rahuldamata. O. B. esitas 23.09.2015 vastutusotsusele vaide, mis jäeti MTA 21.10.2015 vaideotsusega nr 61/3025-4 rahuldamata.
  2. V. V. esitas 12.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.07.2015 vastutusotsuse nr 137/516-23 ja 11.09.2015 vaideotsuse nr 6-1/2964-2 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-
  3. J. M. esitas 16.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.07.2015 vastutusotsuse nr 137/516-23 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-
  4. Kohus liitis 21.10.2015 määrusega kaebuse ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-15-
  5. A. Š. esitas 28.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.07.2015 vastutusotsuse nr 137/516-23 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-
  6. Kohus liitis 13.11.2015 määrusega kaebuse ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-15-
  7. 3

(14)J. A. esitas 09.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.07.2015 vastutusotsuse nr 13-7/51623 ja 08.10.2015 vaideotsuse nr 6-1/3011-2 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-
  1. Kohus liitis 13.11.2015 määrusega kaebuse ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-15-
  2. O. B. esitas 27.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 16.07.2015 vastutusotsuse nr 137/516-23 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-
  3. Kohus liitis 30.11.2015 määrusega kaebuse ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-15-
  4. Halduskohtu 21.10.2015 määrusega on menetlusse kolmandate isikutena kaasatud S. P. ja J. S. S. P. esitas kaebuse vastutusotsuse tühistamises 11.11.2015 (haldusasi nr 3-15-2819). Kohus tagastas kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu 25.11.2015 ja määrus on jõustunud. J. S. esitas kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks 11.01.2016 (haldusasi nr 3-16-68) ja selle haldusasja menetlemine ei ole jõudnud käesoleva asjaga samasse etappi.
  5. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
  6. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses ei täida MKS § 41 lg 1 eeldust. Karistusõiguslik süü ja süüditunnistamise tähendus ei ole automaatselt ülekantav maksuõigussuhtele. Kohtuotsusega saab tõendada asjaolusid üksnes siis, kui sellest võtavad osa samad menetlusosalised. MTA ei olnud kriminaalasjas kannatanu. Üksnes kannatanu saab realiseerida tsiviilhagi esitamise õigust. Kaebajate suhtes ei ole läbi viidud kohtulikku uurimist, kohus ei ole uurinud ühtegi tõendit ega hinnanud neid. Sama nähtub ka kohtuistungi protokollist. Seetõttu tekivad kahtlused kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtulahendi õiguspärasuse osas. Kokkuleppemenetluses ei uuri kohus kuriteo asjaolusid, süüd, tõendatavust ning kohtule esitatakse üksnes kokkulepe, kus pole eristatavad poolte positsioonid. Isiku nõustumine kuriteokvalifikatsiooniga ei ole kohtu jaoks siduv, mistõttu jääb süü suurus lahtiseks. Kriminaalmenetluses kasutatud teavet on lubatav kasutada maksumenetluses üksnes osas, kuivõrd see on kajastatud kohtuotsuses ning kohtuotsus on seega dokumentaalne tõend. Kui kohtuotsuses ei kajastu tõendite hindamist, ei saa kohtuotsuse resolutsioonis väljendatut kasutada ka MKS § 41 lg 1 tähenduses. Kui vastustaja soovib tõendada kriminaalasjas märgitud asjaolusid, peab ta kõik vastavad tõendid ise haldusmenetluses koguma.
  7. Vastutusotsuses ei ole tuvastatud, et äriühingu maksuvõlg on tekkinud kuriteo toimepanemisel. Maksuvõlg on tekkinud kindlaks tegemata isiku tegevusest – käibedeklaratsioonide alusetust korrigeerimisest. Sealjuures võib ilmneda, et deklaratsioonide korrigeerimine oli ebaõige ning vastutusotsuss tuleb seega teha vastavalt tegelikele sündmustele. Maksudeklaratsioonide korrigeerimist ei ole ka kriminaalasjas kellelegi süüks pandud. Ka ei ole hiljem tuvastatud, kes deklaratsioone parandas ja millised asjaolud tingisid deklaratsiooni parandamise. Deklaratsioonide parandamisega süü omaksvõtmine on vastuolus vastustaja seisukohaga, et äriühing ei osutanud maksumenetluses kaasabi. Parandusdeklaratsioon ei tähenda süü tunnistamist, vaid see kajastab tegelikke faktilisi muudatusi, mistõttu varasem deklaratsioon ei kajasta andmeid tegelikena.
  8. Vastutusotsuses on blanketselt kasutatud maksuhalduri muid haldusakte, mille adressaadiks kaebajad ei ole. Sellisena ei ole lubatav kasutada OÜ INV T suhtes tehtud maksuotsust, mille osas on ka vastustaja möönnud, et sellele tuginemine ei ole piisav. Maksumenetluses ei ole võimalik tugineda tõenditele, mida ei saaks koguda maksumenetluses. Sellisteks tõenditeks käesolevas asjas on kriminaalmenetluse raames jälitustegevusega kogutud tõendid.
  9. J. M., A. Š., J. A. ja O. B. tegevuse ning maksuvõla tekke vahel puudub põhjuslik seos, sest neil ei olnud võimalik maksude deklareerimist ja tasumist mõjutada. A. Š. ei ole kunagi kuulunud kuritegelikku ühendusse. Süüdimõistmisest ei tulene automaatselt, et vastutusotsuse tegemine on põhjendatud ilma konkreetse isiku süüd ja põhjuslikku seost tuvastamata. Vastutusotsuses oleks pidanud tuvastama, kas kaebaja teadis või pidi teadma, et äriühing ei täida talle pandud kohustusi ja kas äriühing on võimeline maksukohustust täitma. Vastutusotsuses märgitud kaebajale etteheidetavad tegevused on tõendamata ning need on liiga üldistatud. Kaebajad on märgitud vastutavaks ka parandatud käibemaksudeklaratsioonis märgitud maksusumma ulatuses. OÜ INV T poolt 4
(14)veebruari 2013 kohta deklareeritud maksukohustus ei ole tekkinud maksualase kuriteo toimepanemise tulemusel, mistõttu ei saa seda kaebajalt välja nõuda.
  1. V. V. ei ole vastutusotsuse andmisel ära kuulatud. Ta soovib anda vastutusotsuse tegemise kohta suulisi asjaolusid, mille andmisel langeksid vastutusotsuse tegemise alused ära. Vaideotsuses ei lahendatud ärakuulamisõiguse rikkumist sisuliselt. Vastutusotsuses ei ole märgitud, miks isiku suulise selgituste protokollis antud selgitusi sisuliselt ei arvestatud. Isik on andnud selgitusi, mida ta pidas silmas sellega, et nõustus kokkuleppemenetlusega.
  2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
  3. MKS § 41 lg 1 tugineb ainult

ile ja KrMSile ja selles antavale tähendusele. Käesolevas asjas ei ole tegemist juhtumiga, kus maksuhaldur motiveeriks isiku tahtlust vaid kriminaalkorras süüdi mõistmisega.

  1. Puudub õiguslik alus, mille kohaselt peaks maksuhaldur MKS § 41 alusel vastutusotsuse tegemisel olema kriminaalmenetluses kannatanuks.
  2. KrMS 248 lg 1 p 5 kohaselt teeb kohus kokkuleppemenetluses kohtuotsuse isiku süüdimõistmise kohta. KrMS ega MKS ei sätesta, et kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud isik ei ole tegelikult süüdi mõistetud.
  3. Käesolevas asjas ei ole kohtuotsus klassikaline tõend, kuna sellega ei soovita tõendada tehingute näilikkust või isiku tahtlust. Kohtuotsus on käesolevas asjas tõend sel määral, et tõendab isiku süüdimõistmist. Süüdimõistmise fakt annab aluse nõuda isikult maksuvõla tasumist. Seega ei põhista maksuhaldur enda seisukohti ja vastutusotsuse põhjendatust kohtuotsuses hinnatud ja kontrollitud teabega, vaid kaebajate süüdi mõistmine on vastutusotsuse aluseks. Seetõttu ei ole oluline, mida on kohtuotsuses hinnatud ja kontrollitud.
  4. Olukorras, kus isik on kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud ja ära on näidatud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõlg, ei ole vaja maksuhalduril eraldi tuvastada maksuvõlga ega ka põhjuslikku seost. Samuti ei ole olulised asjaolud, mis seonduvad deklaratsioonide esitamise ja parandamisega, sest vastutusotsuse aluseks ei ole deklareerimiskohustuse rikkumine, vaid isikute kuriteo toimepanemises süüdi mõistmine.
  5. Kuna vastutusotsuse aluseks on asjaolu, et kaebajad on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja selle tagajärjel tekkis maksuvõlg, puudub sisuliselt vajadus viia maksumenetlus läbi ning koostada kontrollakt ja maksuotsus, seetõttu ei ole vaja ka vastutusotsuses välja tuua asjaolusid, mis tuvastati kontrollimise käigus. Kontrollakt ja maksuotsus on maksuvõla kujunemisel abiks, kuid mitte vastutusotsuse aluseks. Seetõttu ei ole ka oluline, millised tõendid olid kontrollakti ja maksuotsuse aluseks.
  6. J. M., A. Š., J. A. ja O. B. tegevuse tulemusel maksuvõla tekkimist on käsitletud vastutusotsuse lehekülgedel 4 ja 5 ning kohtuotsuse nr 1-14-4826 punktis
  7. Samuti jääb vastustaja vaideotsustes toodud seisukohtadele.
  8. Vastustaja jääb V. V. ärakuulamise osas vaideotsuses toodu juurde.
  9. Kolmandad isikud ei ole asjas seisukohta esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
  10. Kaebaja V. V. esitas kirjalikus menetluses avalduse, milles ei nõustu kohtu seisukohaga tõendite asja juurde võtmise osas ja soovib asja läbivaatamist istungil. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb 16.02.2015 määruses toodud põhjenduste juurde, et olukorras, kus kohus on juba nõudnud vastustajalt haldusasja materjalide esitamist, ei otsusta kohus hiljem enam täiendavalt, kas võtta haldusasja toimik asja juurde. Sama kehtib ükskõik millise kohtu poolt aktiivselt kogutava tõendi suhtes. HKMS § 122 lg 2 p 5 kohaselt on kohtul kohustus nõuda vastustajalt haldusmenetluse toimik või haldusmenetluses kogutud dokumendid välja, millest tulenevalt ei saa kohus nimetatud dokumen5

(14)tide juurdevõtmisest keelduda. Sealjuures ei pruugi tegemist olla tõendteiga HKMS § 62 lg 2 mõttes ehk dokumendiga, millel on asjas tähtsust. Kogu haldusmenetluse toimikuga tutvumine tagab selle, et kohus saab haldusmenetluse läbiviimisest tervikpildi ja saab vajadusel uurimispõhimõttest lähtuvalt selgitada välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, mida pooled ei ole välja toonud (HKMS § 2 lg 4). Samuti saavad pooled ise tugineda haldusmenetluse toimikust nähtuvale oma seisukohtade esitamisel. Arvestades seda, et haldusorgan võib olla haldusmenetluses kogunud veel täiendavaid tõendeid, on haldusmenetluse toimikuga tutvudes ka kaebajal võimalik saada haldusmenetlusest tervikülevaade. Selles osas erineb halduskohtumenetlus oluliselt nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluse võistlevusest. Kohus märgib, et kaebaja on ise taotlenud vastavate dokumentide väljanõudmist (kaebuse osa VIII). Kohus jääb selle juurde, et kuna vaidlus on õiguslik, mida kohus on ka korduvalt pooltele selgitanud, siis puudub vajadus kohtuistungi korraldamiseks. Ka ainuüksi vastutusotsusega määratud summa suurus ei tingi vältimatult istungi korraldamist, sest arvestades kaebaja sissetulekuid ja varasid (vt 21.10.2015 määrus) ei oleks kaebaja võimeline täitma ka mõnikümmend või sada korda väiksemat maksunõuet. Seega ei ole maksusumma suurus seotud asja tähtsusega kaebaja jaoks. Kohus selgitas 15.12.2015 määruses istungi korraldamise eesmärke ja selgitas, et ei pea otstarbekaks istungi korraldamist selleks, et pooled saaksid viidata oma kirjalikele seisukohtadele. Juba esitatud kirjalike seisukohtade kordamine istungil ei ole ka lubatav (HKMS § 129 lg 3 ja TsMS § 349 lg 2). Kohus selgitas kavatsust vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses. Kaebajad ei esitanud ühtegi sellist taotlust, mille arutamiseks või lahendamiseks oleks istung vajalik. Asjas esitatud põhjendusi arvestades on pooled tegelikult oma sisulised seisukohad kujundanud välja juba vaidemenetluses ja asjast ei nähtu ühtegi võimalikku uut asjaolu või kompromissi saavutamise võimalust, mida tuleks istungil arutada. Kohus on pooltele selgitanud ka vaidlusaluste õiguslike küsimuste ringi, mille osas pooltel on olnud võimalik oma seisukohta avaldada. Muu hulgas on professionaalsete esindajate korral reeglina seisukohtade kirjalik avaldamine kohtuasja sisulisele lahendamise seisukohast oluliselt tõhusam kui istungil suuliselt samade seisukohtade esitamine. Ka ei ole kaebaja ise istungi korraldamise vajadusele järgnevates avaldustes viidanud ega seda kohtu määratud tähtajaks põhjendanud (kaebaja 15.01.2016 seisukoht), vaid on selles osas esitanud seisukoha alles kirjalikus menetluses. Kohus märgib, et kaebaja on oma seisukoha esitamisel rikkunud ka HKMS § 51 lg-s 4 määratud tähtaega ja istungi korraldamine põhjustaks asja venimise. HKMS § 28 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõiguseid heauskselt. Samuti ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtul on V. V. (professionaalse) esindaja käitumist arvestades kahtlus, et kaebaja vastuväide ei ole tingitud mitte tegelikust soovist asja arutamiseks istungil, vaid soovist menetlust venitada ja oma menetlusõigusi kuritarvitada. Tegemist ei ole asjatundmatu ega õigusteadmisteta esindajaga, vaid vandeadvokaadiga. Seda kahtlust põhistavad järgmised asjaolud: - Kaebaja on korduvalt oma seisukohtades vihjanud enda hinnangul menetluslikele puudujääkidele, samas esitamata selgesõnalist taotlust või vastuväidet. Seetõttu on kohtule selgusetuks jäänud, kas kaebaja on soovinud nende vihjete lahendamist, kas tegemist on sisulise seisukohaga või muu põhjusega, miks ta ei soovi selgesõnaliselt oma seisukohta väljendada; - Kaebaja tõstatas kahel korral küsimuse vastustaja esindusõigusest, kuigi esindusõiguse piirang on selges kooskõlas HKMS § 31 lg-s 2 sätestatuga. Sealjuures jättis kaebaja esmakordselt täpsustamata, millised puudujäägid vastustaja volikirjas on ega taotlenud ka selgesõnaliselt esindusõiguse kontrollimist. - Kaebaja taotles korduvalt vaheotsuse tegemist, ise vaheotsuse tegemise aluseid analüüsimata, ja jättes tähelepanuta, et käesolevas asjas ei ole tegemist raha väljamõistmisele suunatud kaebuse nõudega. Kohus on ka kaebajale selgitanud, mis on tagajärjeks, kui kohus leiab, et vastutusotsuse formaalsest lähenemisest ei piisa, ning et sellisel juhul ei hakka kohus ise vastutusotsust kogutavate tõendite alusel kohtumenetluses n.ö koostama. 6
(14)- Kaebaja on taotlenud ise vastutusotsuse aluseks oleva maksutoimiku väljanõudmist vastustajalt (kaebuse osa VIII). Kohus nõudis nende dokumentide esitamist vastavalt seadusele ning määras pooltele tähtaja tõendite kogumiseks. Kaebaja on taotlenud maksutoimiku uuesti kogumist ja väitnud, et ta ei saa aru, kas see on vastu võetud, alles pärast kohtu määratud tõendite kogumise tähtaja möödumist. Kohus ei korda eelnevaid põhjendusi HKMS § 122 lg 2 p 5 alusel haldusasja materjalide väljanõudmise kohta. - Kaebaja esitas puuduliku tõendite kogumise taotluse, kuigi kohus selgitas 09.10.2016 määruses maksumenetluses tõendite kogumise erisusi, s.o enne tõendite kogumise tähtaja lõppemist. Kui kohus seetõttu jättis tõendite kogumise taotluse käiguta 28.01.2016 määrusega, ei kõrvaldanud kaebaja taotluse puuduseid. - Kaebaja taotles vastustaja vastuse käiguta jätmist, kuna leidis, et haldusmenetluses kogutud tõendid, mille kohtule esitamise kohustus tuleneb HKMS § 122 lg 2 p-st 5, tuleb veel eraldi vastustaja vastuse põhjendustega siduda. Sisuliselt tähendaks see vastutusotsuse teksti veelkordset kordamist olukorras, kus vastustaja haldusmenetluse toimiku materjalidega kohtumenetluses midagi tõendada ei soovigi, vaid nende dokumentide esitamise kohustus tuleneb seadusest. Kohus on kaebaja taotluse ka varasema määrusega lahendanud. 8. Vaidlustatud vastutusotsuse õiguslikuks aluseks on MKS §-d 41 ja 96, mis sätestavad järgmist: § 41. Vastutus maksuõigusrikkumise tagajärjel tekkinud maksuvõla eest
(1)Isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.
(2)Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel vastutab mitu isikut, vastutavad nad kohustuste täitmise eest solidaarselt.
(3)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel. § 96. Vastutusotsus
(1)Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse.
(2)Vastutusotsusele kohaldatakse käesoleva seaduse § 95 lõigetes 2–5 sätestatut, arvestades käesolevas paragrahvis toodud erisusi.
(3)Vastutusotsuses näidatakse vastutuse kohaldamise alus ja maksusumma arvutamise metoodika ning määratakse maksusumma tasumise ja kõrvalkohustuste täitmise tähtaeg, mis ei või olla lühem kui 30 päeva, arvates otsuse kättetoimetamise päevast. Kui maksusumma on määratud maksuotsusega, mida ei ole vastutusotsuse adressaadile kätte toimetatud, lisatakse vastutusotsusele maksuotsuse ärakiri ja maksusumma arvutamise metoodikat vastutusotsuses ei näidata.
(4)Vastutusotsuses võib teha hoiatuse sundtäitmise algatamise kohta kohustuse täitmatajätmise korral. Vastutusotsuse ärakiri saadetakse maksukohustuslasele, kelle maksu tasumiseks kolmandat isikut kohustati.
(5)Kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul. Käesoleva seaduse §-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.
(6)Vastutusotsust ei tehta, kui: 1) maksuvõlga ei ole tekkinud; 2) maksuvõla sissenõudmine on aegunud; 3) maksuvõlg on kustutatud. Kohtupraktikas ei ole seni sisustatud MKS § 41 alusel vastutusotsuse tegemise eelduseid. Samas on olemas ulatuslik kohtupraktika MKS § 40 alusel vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus maksuvõla eest vastutab seaduslik esindaja, vara valitseja või maksuesindaja. Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“„i“, 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 10, 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 (p-d 12, 17) jne) on MKS § 40 alusel vastutusotsuse tegemise alused piiritletud järgmiselt: 7
(14)1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg ehk puuduvad MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, s.o maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud, maksuvõlg on kustutatud; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, kusjuures arvestada tuleb ka maksukohustuse tekkimise hetke, isiku funktsiooni ja pädevust äriühingus; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud (MKS § 98); 4) MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt; 5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28); 6) juhatuse liige (või muu MKS §-s 40 nimetatud isik) on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 7) rikutud on kohustust tagada MKS-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 8) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. 9. Kohus leiab, et MKS § 40 kohaldamisel väljakujunenud kriteeriumid ei ole tervikuna asjakohased MKS § 41 sisustamisel. Vastupidise tõlgenduse korral muutuks MKS § 41 sisutuks, sest vastutusotsuse võimalikud alused on juba reguleeritud eelnevates paragrahvides. Kohus leiab, et MKS §-l 41 on kahetine eesmärk. Esmalt võimaldab see laiendada isikute ringi, kellelt on võimalik maksukohustuslase maksuvõlga nõuda. MKS §-de 38-40 alusel on võimalik nõuda maksukohustuse täitmist üksnes isikult, kes on maksukohustuslasega formaalselt või muul viisil juriidiliselt (sh ka lepinguliselt) seotud. Need paragrahvid ei võimalda vastutusele võtta n.ö variisikuid ja maksupettuse tegelikku korraldajat. Küll aga võimaldab seda MKS § 41, milles ei ole piiratud isikute ringi nende formaalse seotusega maksukohustuslasega, vaid sellega, kas isiku poolt toime pandud kuriteo tagajärjel on tekkinud maksukohustuslasele maksuvõlg. Seega võib isikute ring olla oluliselt laiem ega piirdu üksnes sellega, kas isik on end maksukohustuslase esindajana või muul nähtaval viisil sidunud. Teiseks leiab kohus, et MKS § 41 eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise lihtsustamine ehk menetlusökonoomia. Ehk olukorras, kus isik on juba süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei pea maksuhaldur enam uuesti tuvastama neid asjaolusid, mis on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks, s.o kuriteokvalifikatsiooni koosseisu elementideks. Kui maksuhaldur peaks vastupidiselt ka süüdimõistva otsuse korral tuvastama kõik asjaolud iseseisvalt maksumenetluses, muutuks MKS § 41 regulatsiooni sisutuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kriminaalasjas tehtud kohtuotsus vaidlusaluse vastutusotsuse tegemisel mitte üksnes üheks võimalikuks tõendiks, vaid vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks ja eelduseks, millest lähtumine on maksuhaldurile kohustuslik. MKS § 41 lg 1 on isiku vastutuse osas imperatiivne ega võimalda kaalutlusõigust. Ka on maksuhalduril üldine kohustus nõuda sisse maksuvõlad (MKS § 10 lg 2 p 3). Maksuhalduril on käesolevas asjas võimalik jätta maksusumma määramata ja sissenõudmata üksnes otstarbekuse kaalutlustel (MKS § 100 lg 2), mis ei ole kohtulikult kontrollitav. Olukorras, kus maksukohustuse määramise faktiliseks aluseks on maksukuriteo toimepanemine, muutuvad selle faktilise aluseks osaks ka kuriteo kvalifikatsioon ja kirjeldus, sest ilma nendeta ei ole võimalik tuvastada, millise isiku maksuvõla tekitamise osas on kaebajad süüdi mõistetud. Kuriteo, milles isik on süüdi mõistetud, kvalifikatsiooni koosseisuliste elementide osas puudub maksuhalduril seega kaalutlusõigus ning ka nende asjaolude uuesti tõendamise kohustus, vaid need tuleb lugeda tõendatuks kriminaalasjas jõustunud kohtuotsusega. Seega saab vastustaja lähtuda kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse resolutsioonist ja selles asjas kokku lepitud pooltevahelisest süüdistuse sõnastu8
(14)sest (kuriteo kirjeldusest). Seetõttu puudus maksuhalduril ka vajadus koguda või kontrollida kriminaalasjas kogutud tõendeid ja neid uuesti hinnata. Maksuhalduril ei ole sellest tulenevalt võimalust hinnata ümber, et tegelikult seda tegu, milles isik on süüdi mõistetud, tegelikult ei toimunudki. Kuigi reeglina ei ole karistusõiguslik süü ja süüditunnistamise tähendus automaatselt ülekantav maksuõigussuhtele, siis võib seadusandja teha erandi ja vastava tagajärje seadusega kehtestada. Käesolevas asjas ongi tuginetud MKS §-le 41, mis sellist omistamist võimaldab ega nõua ka seega täies mahus maksumenetluse läbiviimist. Seetõttu ei ole ka asjas vajalik, et kriminaalmenetluses oleksid osalenud samad pooled, kes haldusmenetluses. MKS § 41 sellist nõuet ei sätesta. Ka on Riigikohtu praktika kohaselt välistatud maksusumma määramine ja selle maksumaksjalt väljamõistmine kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamisega (02.10.2009 otsus nr 3-1-1-73-09). Seega oleks Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu kriminaalmenetluses kannatanuna osalemine eesmärgitu. Eesti Vabariigil on küll võimalik hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus (deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue) (Riigikohtu 17.08.2011 otsuse nr 3-1-1-57-11 p 17.2), kuid tegemist ei ole maksusumma määramise ja kolmandalt isikult sissenõudmisega. Maksuhalduril olnuks olnud võimalik esitada tsiviilhagi üksnes MKS § 41 lg 3 alusel, kuid ühegi vastava aluse ilmnemist ja seega vastutusotsuse tegemise võimatust kaebajad ei väida ning neid ei nähtu asjaoludest ka kohtule. 10. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajad on süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemise eest. Nimetatud asjaolu tõendab Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus nr 1-14-4826, mille kohaselt on kaebajad süüdi mõistetud

§ 3891

lg 2 ja 3 järgi.

§ 3891

asub

i

  1. peatüki
  2. jaos pealkirjaga „Maksualased süüteod“. Kuna vastav paragrahv näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse, on

§ 3lg 3 kohaselt tegemist kuriteoga.

Seega on kaebajad süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemise eest. Kohus ei nõustu kaebajatega, et neilt MKS § 41 alusel maksuvõla nõudmine ei ole võimalik, kuna kaebajate süüdi mõistmine toimus kokkuleppemenetluses. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks MKS § 41 sätestamisel eristada, millises menetlusvormis isiku süüdimõistmine on toimunud. Ka ei erine kriminaalmenetluslikult süüdimõistmise õiguslikud tagajärjed isikule sõltuvalt sellest, millises vormis on menetlus läbi viidud. KrMS sätestab järgmist: - kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu süüdistatav või tema kaitsja (§ 239 lg 2 p 2); - kohus teeb määruse kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga (§ 2451 lg 1 p 3, § 248 lg 1 p-d 2 ja 3); - süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (§ 318 lg 4). Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt ei ole kokkuleppeläbirääkimiste objektiks küsimus kuriteo faktiliste asjaolude olemasolust või puudumises selles mõttes, et mõne asjaolu võiks jätta arvestamata või et mõne faktilise asjaolu, mille kohta tõendid puuduvad, võiks juurde lisada (§ 244 p 5.1). Riigikohus on ka otsuses nr 3-1-1-79-05 leidnud, et kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu, tuleb ka selles menetluses kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi Karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas 9

(14)(KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Kohus märgib, et kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ei pea isik tunnistama end süüdi, vaid peab olema kokkuleppega nõus. Kokkuleppega nõusoleku tulemuseks on see, et isikut käsitatakse kuriteos süüdi olevana, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Sealjuures ei ole olulised põhjused, miks isik end süüdi tunnistab (soov vältida kohtumenetlust või enda koormamist, kergema vastupanu teed minek, karistuse n.ö allakauplemine), v.a kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või tagajärgede osas, teda on mõjutatud pettuse, ähvarduse või vägivallaga või süüdistatav ei olnud otsustusvõimeline (vt Riigikohtu 04.11.2012 otsuse p 3-1-1-81-11 p 26.1). Ka siis, kui need asjaolud käesoleval juhul oleksid esinenud, pidi maksuhaldur lähtuma jõustunud kohtuotsusest. Süüdistataval või süüdimõistetul oli/on võimalik oma õigus kaitsta edasikaebamise või teistmise teel. Seda ei ole kaebajad käesolevas asjas teinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas asjakohased ka V. V. selgituste andmisel toodud argument, et ta lootis, et keegi teine vaidlustab otsuse. Kui kaebajatel on jätkuvalt kahtlus kokkuleppemenetluses tehtud otsuse õiguspärasuses, on neil võimalik kaaluda kriminaalmenetluses sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamist, arvestades eelkõige ajalisi ja sisulisi piiranguid (nt teistmisavalduse esitamisel). Kokkuleppemenetlusega nõustudes on seega kaebajad nõustunud ka sellega, et neid käsitletaks kuriteos süüdi olevatena. Süüdimõistmise tagajärjed ei pruugi aga piirduda üksnes karistuse kandmise ja karistusregistrisse kande tegemisega, vaid sellest tulenevad ka kõik muud õigusaktidest sätestatud piirangud ja järelmid. Ühe võimaliku tagajärgede loetelu on koostanud Riigikohus 2010. aastal.1 Isik ei saa nende piirangute hilisemal kohaldamisel tugineda asjaolule, et ta kokkuleppemenetluses sellisest võimalikust tagajärjest ei teadnud. Sealjuures ei saa kaebajad tugineda ka võimalusele, et kriminaalasja lahendanud kohus võib-olla ei tuvastanud tegu või kaebajate süüd või ei uurinud kaebajate hinnangul piisava põhjalikkusega tõendeid. Tegemist on kaebajate võetud riskiga, mida nad aktsepteerisid juba lihtmenetlusega, s.o käesoleval juhul kokkuleppemenetlusega nõustudes. Kohus märgib, et ka nt lühimenetlust taotledes või sellega nõustudes nõustub süüdistatav ka sellega, et kriminaalasja lahendatakse tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selle võrra ei ole lühimenetluses süüdi mõistmine aga teistsuguse tähendusega süüdimõistmine kui üld- või kokkuleppemenetluses süüdi mõistmine. 11.

§ 3891sätestas teo toimepanemise ja kohtuotsuse tegemise ajal järgmist: § 3891. Maksude maksmisest kõrvalehoidumine suures ulatuses

(1)Maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2)Sama teo eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
(3)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega. Kuna normis on nimetatud mitu alternatiivi, tuleb lähtuda kohtuotsuses toodud sõnastusest. Kohtuotsuse kohaselt süüdistatakse kaebajaid maksuhaldurile valeandmete esitamises või kaasaaitamises maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata OÜ-l INV T käibemaks 19 516 203,45 eurot (kohtuotsuse lk 24, 30, 49, 60 ja 66). Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on nimetatud teo koosseisu elementideks järgmised asjaolud: - maksuhaldurile valeandmete esitamine; 1 http://www.riigikohus.ee/vfs/993/2010_Lisa3_Karistatuse_piirangud.pdf 10
(14)- tagajärjena jäi riigile maksudena laekumata 320 000 eurot või enam; - kavatsetus teo eesmärgi – maksukohustuse vähendamise – suhtes; - tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kaebajad süüdi mõistetud kuriteo eest, mille koosseisulisteks elementideks on maksuõigusrikkumise mõttes nii maksuõigusrikkumine (valeandmete esitamine), maksuvõla teke, põhjuslik seos õigusrikkumise ja maksuvõla vahel kui ka isiku tahtlus. Kuna kokkuleppemenetlust kohaldatakse üksnes süüdistatava ja kaitsja nõusolekul ning kohtul on menetluse jooksul korduvalt kohustus kontrollida kvalifikatsiooni õigsust, sh otsuse tegemisel, kas tegu on aset leidnud ja isik selles süüdi, tuleb lugeda nimetatud asjaolud käesolevas maksuasjas tõendatuks. Maakohtu otsus on jõustunud ning kaebajad ei ole seda edasi kaevanud, sh põhjusel, et kuritegu on ebaõigesti kvalifitseeritud. Kuna MKS § 41 ei võimalda maksuhalduril kaaluda, kas maksukohustus määrata või mitte ega ka otsustada selle üle, kas asjaolud, mis on süüdimõistva kohtuotsuse kvalifikatsiooni osaks, on tõendatud või mitte. Kuna maksuhalduril puudub selles osas nii kaalumis- kui ka hindamiskohustus, ei saa puudulik põhjendamine tuua kaasa vastutusotsuse tühistamist, sest tegemist on vastutusotsuse aluseks oleva kriminaalasjas tehtud otsusest tulenevate otseste asjaoludega, mida ei ole võimalik maksumenetluses ümber hinnata. Vastutusotsuses on ka korduvalt märgitud, et eelviidatud elemendid on juba tõendatud kriminaalasjas tehtud otsusega. 12. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas oluline, et kokkuleppemenetluse tõttu ei ole maakohus hinnanud isikute süü suurust.

§ 32

lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Kaebajad on teo toimepanemises süüdimõistetud, mistõttu puudub kahtlus kaebajate süüs kui ühe koosseisulise elemendi esinemises.

§ 56

lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, mille osas on Riigikohus juurde selgitanud, et süü suurus sõltub nii kuriteo asjaoludest kui ka teo toimepaneja isikust (18.06.2015 otsus nr 3-1-1-59-15). Seega sõltub konkreetselt süü suurusest üksnes kriminaalasjas määratud karistus. Süü suurus ei ole seega vastutusotsuse tegemisel oluline. Kohus ei nõustu samuti kaebajatega, et nende tegevuse ja maksuvõla vahel puudub põhjuslik seos. Põhjuslik seos on tuvastatud juba kriminaalasjas kaebajate süüdimõistmisega, kuna kuriteo, milles kaebajad on süüdi mõistetud, koosseisuliseks elemendiks on teo tagajärjel maksuvõla tekkimine (maksude riigile laekumata jäämine). Seega on seos INV T OÜ-l maksuvõla tekkimise ja kaebajate tegevuse vahel tuvastatud juba kriminaalasjas tehtud otsusega. Sealjuures ei ole oluline, et osadel kaebajatel ei olnud õigust formaalselt INV T OÜ nimel deklaratsioone esitada, kuna MKS § 41 eesmärgiks ongi maksukohustuslasega formaalselt mitteseotud isikutele maksukohustuse määramine. Ka isikute süü ja tahtlus on vaidlusaluse kuriteokoosseisu osad, ilma milleta ei oleks kaebajate süüdi mõistmine võimalik. Koosseisuelementide puudumist oli kaebajatel võimalik vaidlustada kriminaalmenetluses. Kuna teo toimepanemine vähemalt kaudse tahtlusega on kriminaalasjas tehtud otsuse vältimatu järelm, ei pidanud maksuhaldur ka eraldi veelkord tuvastama kaebajate teadmist või tahtlust vastutusotsusega. Ka ei ole eeltoodust tulenevalt kaebajatel võimalik vaidlustada, kas ja millise teo nad toime panid, sest maksuvõlaga põhjuslikus seoses oleva teo toimepanemine tuleneb otseselt kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest. Kohus jääb oma eelneva seisukoha juurde, et seetõttu ei pidanud vastustaja ka vastavate asjaolude kohta uuesti tõendeid koguma ega neid ka hindama. Kohus nõustub ka vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et INV T OÜ-le tehtud maksuotsusele ja kontrollaktile tuginemine on käesoleval juhul vastutusotsuse tegemisel MKS § 41 lg 1 alusel üleliigne. Erinevalt teistest vastutusotsuse tegemise alustest (MKS § 38-40) ei ole MKS § 41 alusel tehtava vastutusotsuse aluseks olev kolmanda isiku vastutus aktsessoorne ehk see ei sõltu põhinõude 11

(14)kehtivusest.2 Seega võib maksuhaldur teha otsuse otse kriminaalasjas tehtud otsuse alusel ja vastutusotsuse tegemisel on pigem oluline see, kas seda saab jätkuvalt sisse nõuda maksumenetluses (MKS § 41 lg 3), kas kolmandal isikul on tagastusnõudeid, kas maksuvõlg on osaliselt tasutud jms. Seetõttu on maksuotsus kaebajate vastutuse tuvastamisel ja neile vastutusotsuse tegemisel üleliigne, mistõttu ei käsitle kohus ka maksuotsuse aluseks olevate tõendite lubatavuse küsimust. Kaebajad ei väida seda, et neil ei ole olnud võimalust tutvuda vastutusotsuse aluseks oleva kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega.
  1. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtub, et kaebajate tegevuse tulemusel, sh kaasabil tekkis INV T OÜ-l muu hulgas maksuvõlg veebruaris 2013 esitatud OÜ Euro Rain 15 arvelt kogusummas 2 185 047,60 eurot (vt kriminaalasja kohtuotsuse lk 20, 27, 45-46, 56-57 ja 63). Maksuvõlg tekkis alusetute arvete alusel sisendkäibemaksukohustuse vähendamisest ehk valeandmete alusel tasus INV T OÜ riigile vähem käibemaksu. Asjas ei oma tähtsust see, et hiljem on INV T OÜ esitanud tuvastamata füüsilise isiku kaudu parandusdeklaratsiooni, vähendades OÜ Euro Rain nimel väljastatud arvetelt maha arvestatud sisendkäibemaksu, mille tulemusel suurenes INV T OÜ käibemaksukohustus veebruari
  2. a eest täpselt sama summa, s.o 2 185 047,60 euro võrra. Tegemist on sama maksukohustusega, mis on tekkinud samadel faktilistel asjaoludel – kaebajate tegevuse tulemusel valearvete esitamisel – ning see, kas maksukohustuslane on otsustanud vahepealsel ajal maksukohustuse ise deklareerida, ei muuda kaebajate varasemat tegevust ja sellest riigile tekkinud maksukahju olematuks. Maksukohustuse teke ei sõltu sellest, kas see määratakse maksuotsusega või isik deklareerib kohustuse ise. Kohustuse sisu ja faktiline alus jäävad mõlemal juhul samaks. Vastupidise tõlgenduse korral oleks isikutel võimalik vabaneda MKS §-s 41 sätestatud vastutusest niipea, kui maksukohustuslane ise vaidlusaluse maksusumma deklareerib. Maksukohustus ei lõppe sellega, kui maksukohustuslane talt nõutava maksusumma parandusdeklaratsiooniga oma maksuarvestusse kannab. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas ka oluline, kes INV T OÜ nimel parandusdeklaratsiooni esitas. Kohus märgib, et seda tegevust ei ole ühelegi kaebajale ette heidetud ning see ei ole vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks.
  3. Kohus leiab, et kaebaja V. V. õigust ärakuulamisele ei ole käesolevas asjas rikutud. Ärakuulamise korraldusliku küljega seotud teated ei tule isikule kätte toimetada, vaid need võib teatavaks teha vabas vormis (HMS § 25 lg 3). Kaebaja on ise vastustajale oma e-mailiaadressi avaldanud, mis nähtub muu hulgas suuliste selgituste protokollist, kus on ka advokaadi kontaktandmete parandus (kd II tl 111). Samalt e-mailiaadressilt on kaebaja vastustajaga suhelnud (kd II tl 114), lisaks ei ole kaebaja ka väitnud, et ta ei ole vastustaja selgitust ärakuulamisõiguse realiseerimise täiendavate võimaluste kohta kätte saanud, vaid üksnes seda, et teda ei teavitatud talle sobival viisil. Ainuüksi isiku seisukoht, et ta soovib anda selgitusi tingimata suuliselt, ei tähenda seda, et haldusorgan peab suuliselt täiendavate selgituste andmist võimaldama. Samuti ei ole vastustaja seotud isiku sooviga, millisel viisil soovib isik haldusorganiga kirjavahetust pidada. Kaebajal oli võimalik oma seisukohti avaldada tähtaegselt kirjalikult. Ka sellisel juhul, kui möönda V. V. ärakuulamata jätmist, ei tooks see käesolevas asjas kaasa vastutusotsuse tühistamist. Kohus möönab, et reeglina on maksuasjades ärakuulamata jätmine oluline menetlusviga, kuna sellest tulenevalt ei pruugi isikul olla võimalik täita enda tõendamiskoormust ega esitada asjakohaseid tõendeid ja põhjendusi, mis on eelkõige oluline tahtlikult maksude tasumisest kõrvale hoidumisel. 2 Vt L. Lehis, Maksuõigus,
  4. a lk-d 127 ja 131; samuti L. Lehis, Eesti maksuseauduste kommentaarid 2015, lk 44, allmärkus nr
  5. 12
(14)Samas tuleb arvestada ka konkreetses asjas tehtud haldusakti ja isiku sisulisi vastuväiteid sellele. MKS § 41 alusel vastutusotsuse tegemine on suures osas formaalne olukorras, kus nii isiku tegevuse õigusvastasus, maksuvõla tekkimine, nende asjaolude omavaheline seos kui ka tahtlus on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega ja seega puudub maksuhalduril ka kaalutlusõigus ja tõendite hindamise kohustus. Kaebaja esitatud vaidest ega ka kaebusest ei nähtu ühtegi faktilist asjaolu, mille arvestamisel oleks maksuhaldur pidanud tegema teistsuguse vastutusotsuse või vähemalt seda kaaluma. Kaebaja maksumenetluses esitatud selgitused vastutusotsuse aluseks olevate asjaolude (s.o tegevus, maksuvõla tekkimine, põhjuslik seos, tahtlus) ei saaks muuta kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenevat süüdimõistmist ja selle järelmeid. Isiku selgitus, et ta ei soovinud kulutada oma aega või ressursse (kd II tl 112 pöördel) ei ole Riigikohtu praktika kohaselt olulised asjaolud, mille tõttu tuleks lugeda isiku nõusolek kehtetuks (vt kohtuotsuse p 10). Ka isiku lootus, et keegi teine kohtuotsuse vaidlustab ja seejärel kuulub kohtulahend teistmisele KrMS § 366 p 5 alusel3, ei väära vastutusotsuse tegemist, sest seni on tegemist jõustunud ja õigusjõudu omava kohtulahendiga. Kohus on eelnevalt selgitanud, et maksuhalduril on kohustus maksuvõlad sisse nõuda. Vastutusotsuse ega ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole teistmist kohtule teadaolevalt taotletud. Kui kaebaja leiab, et tema jurist, kes on ka käesolevas asjas isiku esindaja, on teda eksitanud või petnud, võib ta samuti taotleda kohtuotsuse teistmist. Kui kohtuotsus siiski tühistatakse, on kaebajal võimalik taotleda maksumenetluse uuendamist. 15. Eeltoodust tulenevalt on vastutusotsus kokkuvõttes õiguspärane ning täiendavalt maksuotsusele ja parandusdeklaratsioonile tuginemine ja võimalik ärakuulamisõiguse rikkumine V. V. osas ei too kaasa vastutusotsuse tühistamist, sest igal juhul tuleks anda uus samasuguse vastutusotsus. Kuna kohus jätab vastutusotsuse tühistamiseks esitatud kaebused rahuldamata ning J. A. ja V. V. ei ole tuginenud asjaoludele, mis tingiksid vaidluse esemest sõltumatult vaideotsuste tühistamise, ei ole ka vaidlustatud vaideotsused õigusvastased. Kohus jätab seetõttu kaebused rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kolmandad isikud ei ole menetluses seisukohti esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka nende menetluskulud nende endi kanda. J. M. esindaja esitas kohtuotsuse kuulutamise päeval ka tähtaja ennistamise taotluse koos menetluskulude väljamõistmise taotlusega. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, ei pea kohus vajalikuks taotlust lahendada ega kohtuotsuse kuulutamise aega tõendi puuduste tõttu edasi lükata. Haiguse põhistamiseks tuleb esitada TsMS § 422 lg-le 2 vastav tõend (HKMS § 150 lg 2). TsMS § 422 lg 2 alusel on antud tervise- ja tööministri 26.01.2016 määrusele nr 5 „Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord“. Sama määruse § 1 lg 2 kohaselt käsitletakse tõendina käesoleva määruse tähenduses väljavõtet tervisekaardist, haigusloo epikriisi, haigusloo erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi osa, kiirabikaarti, väljavõtet hambaravikaardi päeviku osast või muud terviseseisundit kirjeldavat asjakohast dokumenti või selle osa. Seetõttu ei piisa vaid üldsõnalisest märkusest, et kaebaja on haigestunud. Määruse seletuskirja kohaselt ei tegutse patsiendi raviarst tõendi välja andmisel oma patsiendi suhtes eksperdina. Kohus või muu menetlusasutus võib väljastatud tõendiga nõustuda ja menetlus toimingu edasi lükata või väljastatud tõendiga mitte nõustuda ja menetlustoimingut jätkata või saata dokumendi elektrooniliselt EKEI-sse kohtuarstile hindamiseks, kas ja millal saab isik menetlustoimingul osaleda. Kui kohtuarst ei saa isiku terviseseisundi kirjelduse alusel hinnangut anda, määratakse isikuekspertiis. Seetõttu peab esitatav tõend sisaldama 3 Teistmise aluseks on kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. 13
(14)piisavat teavet, et kohtul või EKEI-l oleks võimalik kaebaja terviseseisundit hinnata. Kaebajal on võimalik esitada õigusaktide nõuetele vastav tõend soovi korral koos apellatsioonkaebusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.