Obsah (9)

§ 185§ 175§ 180§ 339§ 318§ 306§ 247§ 249§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-741 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Sten Lind, Ivi Kesküla Kriminaalasi Erik Oi

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Erik Oilukilt Eesti Vabariigi kasuks 180,00 (ükssada kaheksakümmend) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK 1 EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; LUMINOR PANK EE401700017002872300 või EE

1. Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Erik Oiluk on Harju Maakohtu 31.01.
3. a määrusega kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 200 lg 2 p 7 järgi selles, et tema isikute grupis, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 12.11.2017 kella 20.00 paiku K.S kasutuses olnud ja K.S poolt juhitud sõiduautos Mazda 6 reg märgiga XXX, ajal kui sõiduauto peatus Tallinnas Printsu teel, võttis füüsilise vägivallaga F.G.H.K-lt ära viimasele kuuluvad asjad. Oma eesmärgi saavutamiseks pihustas E. Oiluk kannatanu oodatava vastupanu mahasurumiseks sõiduautos tagaistmel istunud F. G. H. K -le näkku pipragaasi, tekitades kannatanule valu ja kipitust silmades ning koheselt hakkas E. Oiluk koos Karl Hendrik Annusega kannatanut kätest kinni haarates sõidukist välja viskama. Samaaegselt, mobiiltelefoni hõivamise eesmärgil, lõi Karl Hendrik Annus Iphone 6S (mille väärtuseks 700 eurot) käes hoidnud F. G. H. K -le vastu kätt, millise löögi tagajärjel lasi kannatanu oma mobiiltelefonist lahti, kuid toimepanijatele jäi märkamatuks, et mobiiltelefon ei jäänud sõiduautosse, vaid kukkus autost välja. Seejärel E. Oiluk koos Karl Hendrik Annusega viskasid kannatanu sõidukist välja ja ta kukkus seljaga vastu asfalti. Ründe käigus tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – hematoome paremal käel, ärritust silmades, lisaks said kriimustada tema prillid väärtuses 179 eurot. Kahes kotis olnud kannatanule kuuluvad asjad jäid sõiduautosse. Koheselt andis Karl Hendrik Annus sõiduki roolis olnud K. S-le korralduse sõita kähku minema ning nad sõitsid kannatanu juurest ära, millega viisid lõpule sõiduautosse jäänud kannatanule kuuluvate vallasasjade äravõtmise. Kannatanult võeti ära musta värvi nahast käekott väärtusega 150 eurot, milles olid erinevad kosmeetikatooted koguväärtusega 130 eurot, lahtine Marlboro Touch suitsupakk väärtusega 3 eurot, sinist värvi Cricket välgumihkel väärtusega 1 euro, valget värvi Pioneer kõrvaklapid väärtusega 20 eurot, kunstnahast rahakott väärtusega 20 eurot, selles omakorda olid sularaha 550 eurot, kannatanu nimele väljastatud ID-kaart, Elroni sõidukaart, millele oli peale laetud 10 eurot, Swedbank debeetkaart, õpilaspilet, Danske Bank pangakaart, EU-haigekassakaart, paroolikaart, ühiselamukiip, Laulasmaa töökiip, Soome ID-kaart, Club One Tallink kaart, samuti võeti ära Lindex kilekott, milles oli samal päeval kella 19.00 paiku ostetud jope väärtuses 70 eurot koos ostutšekiga. Seega pani E. Oiluk oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikute grupi poolt, s.o KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Harju Maakohtu 07.03.
5. a otsusega mõisteti E. Oiluk kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Määrati KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel, et mõistetud karistusest kantakse kohe ära 5 (viis) kuud vangistust, 3 (kolme) aasta ja 7 (seitsme) kuu osas jäeti karistus täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 4 (nelja) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning 5 (viie) kuulise vangistuse kandmise alguseks loeti kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 21.12.
6. a. KarS § 78 p 1 alusel arvestati E. Oilukile määratud 4 2 (nelja) aasta pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 07.03.
7. a. Määrati, et tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või reaalselt kandmisele kuuluva karistuse ärakandmisel.

§ 175, § 179, § 180 alusel mõisteti E.

Oilukilt riigituludesse sundraha 1250 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et sundraha summas 1250 eurot tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena, ühes kuus kuulub tasumisele vähemalt 104,16 eurot. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava E. Oiluki kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada

1. peatüki
2. jao sätete rikkumise tõttu ning palub tühistada Harju maakohtu 07.03.
3. a otsus E. Oiluki süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning tagastada kohtutoimik Põhja ringkonnaprokuratuurile. Kaitsja selgitab, et kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks on prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ning tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis ning määras. Käesoleval juhul sõlmiti kokkulepe kriminaalmenetluse norme järgides, samas ei saa jätta tähelepanuta, et E. Oiluk ei ole kogu kriminaalmenetluse vältel kordagi andnud ütlusi temale inkrimineeritava röövimise kohta. Kahtlustatavana ülekuulamisel 21.12.
4. a on E. Oiluk kategooriliselt eitanud enda seotust nimetatud kuriteoga ning kirjeldanud oma tegevust 12.11.
5. a. Kahtlustatavana ülekuulamisel 09.01.
6. a on E. Oiluk küll oma süüd tunnistanud ja kokkuleppemenetluse kohaldamist taotlenud, kuid sisulisi ütlusi ei ole ta andnud. Käesoleval juhul ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatav viibis vahi all ja kokkuleppega nõustumine võimaldas tal kiirema vanglast vabanemise. Nimetatud asjaolud annavad alust kahtluseks, et E. Oiluk ei soovinud oma süüd tunnistada, kuid nõustus kokkuleppega, kartes nii endale kui teisele süüdistatavale üldmenetluses raskema karistuse mõistmist. Kuivõrd E. Oiluk on avaldanud, et ta ei ole röövimises süüdi ning nõustumine kokkuleppemenetlusega oli vanglatingimustes tema ainus võimalus vabanemiseks, ei vasta kokkulepe ilmselt tema tõelisele tahtele. Süüdistatav on teavitanud kohut ja kaitsjat sellest, et kokkulepe ei vasta tema tõelisele tahtele ja leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada

1. peatüki
2. jao sätete rikkumise tõttu. Kaitsja leiab, et nimetatud rikkumised on kõrvaldatavad üksnes kriminaalasja uuel kohtulikul arutamisel.
3. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav E. Oiluk, kes asub seisukohale, et kuritegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Kaebuse esitaja märgib, et kuigi ta on nõus karistusviisi ja –määraga, leiab ta, et röövimise asemel peaks olema kvalifikatsioon olema avalik vargus KarS § 199 lg 2 p 7 ja p 5 järgi. Seetõttu taotleb E. Oiluk, et ringkonnakohus kvalifitseeriks karistuse ümber. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid tuleb jätta läbi vaatamata.
5. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis on kaitsja viidanud nii kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete kui ka

§ 339lg 1 p 12 ja lg 2 ettenähtud menetlusõiguse olulisele rikkumisele.

Seega on kaitsja hinnangul apellatsioonis esitatud alustel võimalik

§ 318

lg 4 kohaselt kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras vaidlustada. Süüdistatava kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei soovinud süüdistatav oma süüd tunnistada, kuid nõustus kokkuleppega, kartes nii endale kui teisele süüdistatavale üldmenetluses raskema karistuse mõistmist. Kuivõrd E. Oiluk on avaldanud, et ta ei ole röövimises süüdi ning nõustumine kokkuleppemenetlusega 3 oli vanglatingimustes tema ainuke võimalus vabanemiseks, ei vasta kaitsja hinnangul kokkulepe tema tõelisele tahtele. E. Oiluki kaitsja viitab Riigikohtu praktikale, kus on selgitatud, et on oluline, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Samas märgib kaitsja, et süüdistatav on teavitanud kohut ja kaitsjat sellest, et kokkulepe ei vasta tema tõelisele tahtele. Ringkonnakohus on asja materjalide pinnalt tuvastanud, et 23.01.

1. a sõlmiti E. Oiluki, tema kaitsja ja prokuröri vahel kokkulepe. Kokkuleppe kohaselt on süüdistatav andnud allkirja selle kohta, et talle on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Seega oli kaitsja juuresolekul süüdistatavale selgitatud, et tal on võimalik jätta kokkulepe sõlmimata. Süüdistatav on kokkuleppega nõustunud ning selle allkirjastanud. Kokkuleppe juures puuduvad igasugused märked selle kohta, et süüdistatav poleks kokkuleppega kasvõi mingiski ulatuses nõus. 07.03.
2. a toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus istungil süüdistatavale veelkord selgitanud tema õigusi ning süüdistatav on andnud selle kohta allkirja. Kohus küsis süüdistatavalt, kas talle on tema õigused arusaadavad ja süüdistatav vastas, et kõik on arusaadav. Lisaks andis prokurör ülevaate kokkuleppest, mille järel kohus küsis süüdistatavalt, kas ta on süüdistusest aru saanud, kas talle on kokkuleppe sõlmimisel tema õigusi selgitatud ja kas talle on sõlmitud kokkulepe arusaadav. Ka sellele vastas süüdistatav jaatavalt. Seepeale on kohus palunud süüdistatavat anda selgitusi kokkuleppe sõlmimise kohta. Süüdistatav on vastanud kohtule, et kokkuleppega nõustus ta vabatahtlikult ning et ta jääb selle juurde. Seega on kohus andnud süüdistavale võimaluse kasutada talle teadaolevat õigust kokkuleppest loobuda, kuid süüdistatav ei ole selleks mingisugust soovi avaldanud. Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul igati nõuetekohaselt tuvastanud sõlmitud kokkuleppe sõlmimise asjaolud, süüdistatava tahte ning selle, et süüdistatavale on tema õigusi ja kohustusi tutvustatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu tegevus seega olnud vaid formaalne. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kohtu hinnangul kuidagi võimalik lugeda

§ 318lg-tes 3 ja 4 loetletud rikkumisteks.

Seda seisukohta on rõhutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 26.09.

1. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
3. Süüdistatav märgib enda esitatud apellatsioonis, et nõustub nii karistusviisi kui -määraga, kuid leiab, et tema tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud röövimisena ning tema hinnangul on tegemist KarS § 199 lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud teoga.

§ 318

lg-st 4 tulenevalt võib vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse mh ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Edasikaebekorda on maakohtu määruses ka selgitatud. Süüdistatav vaidlustab esitatud apellatsioonis temale inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni õigsust, seega kriminaalasja menetlusse võtmise otsustamisel ringkonnakohus peab kontrollima süüdistuses kirjeldatud tegevuse vastavust kuriteo kvalifikatsioonile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-70-12 selgitanud, et kokkuleppemenetluse erisus seisneb selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (

§ 306

lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (

§ 306lg 1 p 3).

Vastavalt

§ 247

lg-le 2 eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Viimane ei tähenda siiski nagu ei peaks kokkuleppes kajastatu olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (

§ 306

) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi.

§ 249

kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu (p 2). Kuna 4 kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades

§ 318

lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtu kolleegium leiab, et E. Oiluki süüdistuses toodud faktilised asjaolud on subsumeeritavad KarS § 200 lg 2 p 7 alla. Kokkuleppes toodud kuriteo asjaolude kohaselt pihustas E. Oiluk isikute grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanule näkku pipragaasi, tekitades kannatanule valu ja kipitust silmades. Seejärel viskasid E. Oiluk koos Karl Hendrik Annusega kannatanu sõidukist välja ja kannatanu kukkus seljaga vastu asfalti. Ründe käigus tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kahes kotis olnud kannatanule kuuluvad asjad jäid sõiduautosse, millega süüdistatavad kannatanu juurest ära sõitsid. Kannatanult võeti ära erinevat esemeid koguväärtuses 294 eurot, sularaha 550 eurot ning isikut tõendavad dokumendid. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et nimetatud teokirjeldus on subsumeeritav KarS § 200 lg 2 p 7 alla, seega E. Oilukile inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioon on õige. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Kuna E. Oiluki süüdistuses toodud teokirjeldus vastab kuriteo koosseisule KarS §200 lg 2 p 7 järgi leiab kohtukolleegiuim, et süüdistatava poolt esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ning süüdistatava apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. 8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus jätab

§ 326lg 2 p 3 alusel süüdistatava E.

Oiluki kaitsja Leelo Viili poolt esitatud apellatsioon läbi vaatamata. Süüdistatava E. Oiluki apellatsiooni osas asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu, seetõttu jätab kohtukolleegium selle

§ 326lg 3 alusel läbi vaatamata.

9. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga 180 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud kohtuotsuse ja kriminaalasja materjalidega tutvumine (1,5 tundi), süüdistatava positsiooni selgitamine, nõustamine Tallinna Vanglas (0,5 tundi) ning apellatsiooni koostamine (1 tund). Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas

§ 175

lg 1 p 4 ettenähtuga.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu E. Oiluki kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5