Obsah (9)

§ 221§ 218§ 220§ 115§ 208§ 217§ 77§ 103§ 101

2-16-6471 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2018, Tallinn Ko

§ 221lg 1 järgi hagejale plaatide väljavahetamisega tekkinud kahju eest.

Hageja on tõendanud, et lepingu rikkumise tõttu tekkis tal kahju 88 930 eurot 80 senti. Hageja tegi objektidel garantiitööd ja plaatide vahetamise maksumus oli 88 930 eurot 80 senti. Kostja endine juhatuse liige on kahju tekkimist tunnistanud. Seega on kahju tekkimine tõendatud. Kostja ei ole tõendanud, et kahju oli väiksem. Kahju tekkimine oli kostjale lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav, sest teades asja lepingutingimustele mittevastavusest ei teavitanud ta sellest ostjat ja seega pidi olema valmis selleks, et plaatide kvaliteedist tulenevalt võib ostjal tekkida kahju. Kahju on otseses seoses kostja tegevusega, sest kui kostja oleks hagejat puudustest teavitanud, ei oleks hageja plaate paigaldanud ja kahju ei oleks tekkinud. Kostja lepingurikkumine ei ole vabandatav. 4 2-16-6471 Seega on hageja nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostja rikkus lepingut, müües hagejale teadvalt fassaadiplaate, mis ei sobinud Eesti kliimas kasutamiseks, ega teavitanud sellest hagejat. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja kavatseb kasutada plaate Eestis välistingimustes ja ei pidanud seetõttu ka hagejat teavitama, et plaadid ei sobi Eestis välistingimustes kasutamiseks. Asjas ei ole tõendatud, et kostja neid asjaolusid teadis. Hageja kui ehitusvaldkonna ekspert pidi kauba üle vaatama ja kohe aru saama, et plaadid ei sobi kasutamiseks välistingimustes. Kostja kodulehel olnud info selle kohta, et plaadid on niiskus- ja külmakindlad ei tähenda seda, et need sobivad kasutamiseks Eesti välistingimustes. Seega teadis hageja plaate ostes nende puudustest ning kostja ei vastuta

§ 218lg 4 järgi plaatide mittevastavuse eest.

Kuna hageja ostis plaadid juunis 2014 ja väidetavad puudused ilmnesid detsembris 2014, siis ei ole hageja järginud puudustest teatamisel mõistliku aega

§ 220lg 3 tähenduses.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei teatanud kostja hagejale, et plaadid ei sobi kasutamiseks välistingimustes. Hagejale ei saanud olla eksperdi arvamusega hiljem kindlaks tehtud puudustest plaate ostes teadlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ järgi tuleb apellatsioonkaebuse väiteid puudutavas osas muuta ja täiendada kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi, sest maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata.
3. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale kahju, mis tekkis hagejal seetõttu, et kostja müüs hagejale puudustega fassaadiplaate. Kuigi kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni tervikuna, ei vaide pooled apellatsioonimenetluses enam selle üle, et nad sõlmisid müügilepingu, mille alusel ostis hageja kostjalt fassaadiplaate ja kasutas neid Väike-Maarjas Renneoru 4 ja 6 asuvatel objektidel. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et fassaadiplaadid ei kannatanud Eestis tavapärast õhuniiskust, st suure niiskusimavuse tõttu ei sobinud need Eestis välistingimustes kasutamiseks. Vaidlust ei ole enam ka selle üle, et hageja objektidel tekkisid fassaadikahjustused ja need olid põhjustatud niiskust liigselt imavatest fassaadiplaatidest, ega 5 2-16-6471 selle üle, et hagejal tekkis seetõttu kahju 88 930 eurot 80 senti. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes üksnes selle üle, kas kostja rikkus müügilepingut ja vastutab rikkumise eest, ning kas juhul, kui müüja vastutab lepingurikkumise eest, on hageja teatanud müüjale puudustest mõistliku aja jooksul.
4. Kolleegium selgitab, et hageja nõuet saab pidada müügilepingu rikkumisest tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks

§ 115

lg 1 järgi, mille puhul saab müüja rikkumiseks pidada seda, et müüdud asi oli puudustega (ei vastanud lepingutingimustele). Müüja kohustub müügilepinguga andma

§ 208

lg 1 järgi ostjale üle müüdud asja, mis peab

§ 217

lg 1 I lause järgi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas, sh ei vasta asi

§ 217

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mh lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seejuures peab müüja täitma oma kohustuse

§ 77lg 1 järgi vähemalt keskmise kvaliteediga.

Seda arvestades pidid kostja müüdud fassaadiplaadid vastama kas kokkulepitud tingimustele või sobima vastavaks otstarbeks. Pooled ei ole asjas väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et neil oli kokkulepe selle kohta, millistele tingimustele pidid fassaadiplaadid vastama. Küll aga ei vaidle pooled selle üle, et müüdud fassaadiplaate kasutati krohvialusplaatidena, mida kinnitab ka eksperdiarvamusele lisatud Magrock Basic 12 mm plaadi paigaldusjuhend (I kd, tl 110–117). Paigaldusjuhendi kohaselt kasutatakse Magrock Basic 12 mm plaati ventileeritava fassaadi konstruktsioonidel krohvialuse fassaadiplaadina. Kuna kostja müüs plaate Eestis ning plaatide kohta oli koostatud eestikeelne paigaldusjuhend, mille kohaselt võis plaate kasutada mh välisfassaadiplaatidena, siis pidid plaadid sobima kasutamiseks Eestis välistingimustes. Eksperdiarvamusega on aga asjas tuvastatud, et müüdud fassaadiplaadid ei sobinud koostisainetest tuleneva suure niiskusimavuse tõttu Eesti kliimas hoonete välisfassaadil kasutamiseks (I kd, tl 107 pöördel). Seega ei vastanud kostja müüdud fassaadiplaadid otstarbeks, milleks neid tavaliselt kasutatakse

§ 217lg 1 p 2 viimase alternatiivi tähenduses.

Kuna fassaadiplaadid ei vastanud tavapärasele kasutusotstarbele, ei ole tähtsust asjaolul, kas kostja teadis või pidi teadma, et hageja soovib kasutada plaate Eesti kliimas välistingimustes. Nimetatud asjaolul oleks tähtsust

§ 217

lg 1 p esimese alternatiivi järgi üksnes siis, kui plaatide tavapäraseks kasutusotstarbeks ei oleks olnud nende paigaldamine hoonete välisfassaadidele, kuid hageja oleks soovinud neid välistingimustes, s.o erilisel otstarbel kasutada. Eeltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et kostja rikkus lepingut, kui müüs hagejale fassaadiplaate, mis ei sobinud Eesti kliimas välistingimustes kasutamiseks. Kuna aga maakohus ei ole seda järeldades viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, tuleb selles osas maakohtu otsus täiendada ja vastavalt eeltoodule osaliselt ka muuta. 9. Edasi leiab kostja apellatsioonkaebuses, et ta ei vastuta hagejal plaatide puuduste tõttu tekkinud kahju eest. Müüja vastutab

§ 218

lg 1 järgi asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. 6 2-16-6471 Riigikohus on selgitanud, et müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste eest tähtsust sellel, kas rikkumine on vabandatav

§ 103mõttes.

Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1), 2) puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3), 3) ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4), 4) sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2) ning 5) ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (

§ 220

lg 1), v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 2) (vt ka Riigikohtu 8.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19 ja
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21).
4. Kostja väitel ei vastuta ta kahju eest, sest hageja kui ehituse ala asjatundja pidi ise aru saama, et plaadid ei sobi Eesti kliimas välisfassaadil kasutamiseks

§ 218lg 4 tähenduses.

Müüja ei vastuta

§ 218

lg 4 järgi asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kostja on oma väite kinnitamiseks esitanud koos

1. novembri
2. a vastusega väljavõtte hageja kodulehelt, mille kohaselt osutab hageja järgmisi teenuseid: „ehitusvigade avastamine, ehitise garantiilõpu ülevaatus ja ostueelne ülevaatus koos kirjaliku ülevaatusakti vormistamisega, lisatakse fotod vigadest“ (I kd, tl 188) ning tugineb tunnistaja AI ütlustele, mille kohaselt tutvus ta materjali omadustega ja oli veendunud, et plaat sobib (I kd, tl 153). Kolleegium hinnangul ei kinnita need tõendid kostja väidet. Asjaolu, et hageja tegeleb ehitusvigade tuvastamisega, ei tähenda seda, et hageja pidi fassaadiplaate tellides mõistma, et need ei sobi hoonete välisfassaadil kasutamiseks olukorras, kus paigaldusjuhend seda lubas. Samuti ei saa tunnistaja AI ütlustest järeldada, et hageja pidi aru saama, et plaadid selleks otstarbeks ei sobi. Tunnistaja ütlustest nähtub kostja väidetu asemel hoopis see, et hageja töötaja sai kostjalt piisavalt infot selle kohta, et plaadid sobivad välisfassaadil kasutamiseks. Plaatide tellimise kohta selgitas tunnistaja järgmist: „Siis läksime üle Scandicu plaadile. Telefoni teel oli võimalik kindlaks teha kvaliteet. Sain piisavalt vastuseid ja veendusin, et see plaat sobib“. Plaatide vastuvõtmise kohta selgitas tunnistaja järgmist: „Tundus, et tehase poolt alustega tulid, esmapilgul tundus kõik korras. Väliselt kontrollisin, et õige toodang oli olemas. /…/ Plaat pidi sobima välistingimustes ja sinna oli võimalik kanda täiendav viimistluskiht“. Neist ütlustest ei saa kolleegiumi hinnangul kuidagi järeldada, et hageja teadis või pidi teadma, et plaadid ei sobi välistingimustes kasutamiseks. Seega ei saa asjas esitatud tõenditest järeldada, et hageja teadis või pidi teadma plaatide puudustest juba lepingu sõlmimise ajal. Kuna maakohus ei ole kostja selle väite kohta seisukohta võtnud, tuleb kohtuotsust selles osas täiendada.
3. Õige ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei vastuta kahju eest seetõttu, et hageja ei teavitanud kostjat puudustest mõistliku aja jooksul

§ 220lg 3 tähenduses.

7 2-16-6471 Ostja peab

§ 220

lg 1 I lause järgi teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sellest teada sai või pidi teada saama. Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja

§ 220lg 3 järgi lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

Siiski võib ostja seda

§ 221

lg 1 järgi teha, kui asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kostja tõi esile, et hageja ostis plaadid

1. a juunis ja pidi puudustest juba plaate ostes teadma, kuid väidetavad puudused ilmnesid alles
2. a detsembris. Kuna kolleegiumi hinnangul ei pidanud hageja fassaadiplaate ostes teadma, et need ei sobi kasutamiseks Eesti kliimas välistingimustes (vt ülal p 10), ei ole kostja väide asjakohane. Asjas on tunnistaja VK ütlustega (I kd, tl 152) tõendatud, et hoonete fassaadiprobleemid tekkisid novembrisdetsembris 2014 ning objektide peatöövõtja e-kirjavahetus kostjaga kinnitab, et hiljemalt
3. novembril 2014 sai kostja tehniline juht TK probleemidest teada ja pakkus välja kohtumise
4. novembril 2014 (I kd, tl 70).
5. novembri
6. a kohtumise protokolli kohaselt fikseeriti TK juuresolekul fassaadide probleemid, sh fassaadiplaatide niiskussisaldus 100% (I kd, tl 19). Seega on hageja teavitanud kostjat fassaadiplaatide puudustest mõistliku aja jooksul. Eelnevat arvestades ei ole asjas tähtsust sellel, kas kostja teadis või pidi plaate müües teadma, et need on puudustega, kuid ei teatavitanud sellest hagejat (

§ 221lg 1 p 2).

Seetõttu tuleb selles osas maakohtu põhjendusi muuta.

1. Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Menetluskulud
2. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 8