← Eesti

1-16-5422/51

Obsah (7)§ 3051§ 339§ 362§ 312§ 181§ 175§ 337

1-16-5422 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.veebruaril 2018.a Tallinn Kohtuasja number 1-16-5422 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed

§ 3051

lg 1.

§ 339

lg 1 p 7 kohaselt loetakse selline rikkumine oluliseks ning viimane on kohtulahendi automaatse tühistamise aluseks

§ 362p 2 järgi.

3.3 Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud olulised tõendid (isikute ütlused) arvestamata ja asjaolud hindamata, samuti on teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi või vältinud järelduste tegemist. Maakohus on sellega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme –

§ 339lg 1 p 7 ja § 312 p 2, see avaldub järgmises.

Kõigi kohtuistungil üle kuulatud isikute (kannatanu, süüdistav, tunnistajad: KP, JP, HT, AK, PV, KR) ütlustest nähtub üheselt, et kannatanu olek ja liikumine süüdistatava suhtes ja suunas oli ärritatud ning kõrvalistele isikutele äratuntavalt ootamatu ja agressiivne, mis päädis süüdistatava selgelt jõulise ja ootamatu tõukamisega rahvarikkas avalikus ruumis, mis võinuks õnnetul juhul lõppeda süüdistatava jaoks kehavigastuse või muu tervisekahjustusega. Apellandi veendumuse kohaselt ei saa euroopalikus kultuuriruumis, nagu me kõik arvame Eestit kuuluvat, pidada kuidagi õiguslikult aktsepteeritavaks, tolereeritavaks ja tavaliseks (erinevalt maakohtu poolt võetud seisukohast), et kohas kus on palju rahvast ja tarbitakse alkoholi, ei saa või ei tule võtta tugevat ja ootamatut teise kodaniku tõukamist kui rünnakut tema kehalisele puutumatusele ja tervisele või elule. 3.4 Maakohus ei ole arvestanud praeguses asjas kogutud tõendite ja XX tegevuse karistusõiguslikult hindamisel hädakaitseseisundisse puutuvates erinevates kohtuvaidlustes antud Riigikohtu selgituste ja seisukohtadega, mille kohaselt: Hädakaitse (KarS § 28 lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist. 2

(12)Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (vt RK lahend nr 1-16-9964, p 9, ja varasemad lahendid). Apellandi hinnangul ei olnud antud juhul ilmselgelt kannatanu poolt süüdistatava jõulise ja ootamatu tõukamise näol tegemist üksnes sotsiaalse käitumisreegli (viisakus- või moraalinormi) rikkumisega, vaid õigusvastase ründega vähemalt tema tervise vastu, sest sellega kaasnes teatav valu ja hirm võimaliku ettenägematu tervise kaotuse pärast. 3.5 KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik (vt RK lahend nr 3-1-1-16-60, p. 9). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kannatanu tõuge oli süüdistatavale sedavõrd ootamatu ja intensiivne, mille järel kannatanu jätkas süüdistatava peale ähvardav-agressiivset liikumist, mistõttu ei olnud süüdistataval mingeid ajalisi ega kognitiivseid võimalusi eeldada kannatul teisi, tõukamisest leebemaid kavatsusi, peale jätkuva kehalise ründe, või valida muid enesekaitse abinõusid. Apellant leiab, et maakohus on jätnud kõnesolevas käsitluses süüdistatava ja tema poolt taotletud tunnistajate ütlused kogumis teiste tõenditega analüüsimata ja hindamata, mis on toonud asjas kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus valinud põhjendamatult kohtuotsuse tegemiseks üksnes tõendid, mis on võimaldanud teha süüdimõistva kohtuotsuse. Apellant leiab, et antud juhul tegutses XX enda vastu suunatud õigusvastase ründe tõrjumiseks kannatut lüües ilmselt hädakaitseseisundis, mistõttu ei olnud tema tegu milleski ega kuidagi õigusvastane ning tema süüdimõistmine KarS § 121 järgi ei ole põhjendatud. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kolleegium võtab seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). 3

(12)Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

5.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid, s.o hinnata tõendeid kogumis, vaid on teinud seda valikuliselt ja seda osas, mis puudutab süüdistatava tõukamist kannatanu poolt ning sellele järgnenud sündmust. Maakohus on esmalt viidanud kohtumenetluses ristküsitletud isikute ütlustele, kuid hiljem käsitelnud viidatud ütlusi valikuliselt, eelistades neist viidata üksnes sellistele osadele, mis kinnitavad süüdistuse versiooni, kuid maha vaikides ütlustes kajastatud faktid, mis kinnitavad kaitseversiooni. Maakohus ei ole kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna, kuid see rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada ning tõendeid hinnata. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja XX õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi, kuivõrd süüdistatava XX tegu ei ole õigusvastane, kuna süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. 6.1 Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtuga, et igat tõukamist ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 31-1-111-04, p 12 märkinud, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jne). Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. 6.2 Asjas tähtsust omavad sündmused algasid ajal, kui kannatanu nägi kuidas meesterahvas hoidis süles tema naist ning ta vihastas. Kannatanu lähenes süüdistatavale kiirel sammul ning kindla eesmärgiga süüdistatavalt selgitust küsida ja tähelepanu saada. Seejuures omab tähtsust asjaolu, et süüdistatavani jõudes ei olnud kannatanu naine enam süüdistatava süles, vaid süüdistatav oli pannud naisterahva maha, kui viimane oli seda palunud. Kannatanu GP enda sõnade kohaselt eelnevalt vestlust süüdistatavaga ei alustanud, vaid läks hoogsalt ja tõukas kahe käega süüdistatavat keskmise jõuga selja või külje pealt. Tõukamine toimus liikumise pealt ja süüdistatav teda ei näinud. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et tegemist oleks olnud olukorraga, kus koos on palju rahvast, tarbitakse alkoholi ning toimus lihtsalt tõukamine või trügimine seltskonnas. 4

(12)6.3 Maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-04, p 10 toodud seisukohale, et ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Maakohus on küll antud seisukohale viidanud, kuid jätnud ise toodud seisukohaga arvestamata. Seejuures hindas maakohus toimunud sündmusi, s.o süüdistatava tõukamist kannatanu poolt ja peale tõukamist toimunut eraldiseisvate sündmustena, mistõttu jõudis maakohus seetõttu ebaõigele järeldusele. Maakohus ei pööranud tähelepanu kogu sündmuse ja tegude objektiivsele avaldumisele. 6.
  1. Tunnistaja HT on üheselt andnud ütlusi, et tema hinnangul oli tõukamine ilmselge rünnak. Tunnistaja KP on andnud ütlusi, et kannatanu oli natuke endast väljas ja oli selline vihasem, kui lähenes kiires käimises süüdistatavale. Kannatanu oli puhevil, ärritunud, kui pöördus süüdistatava poole, kuid ei saa öelda, et Gabrielil oli kavatsus Ivarile kallale minna. Tõukamist ei näinud, kuna vaatas korraks teisele poole. Tunnistaja JP on andnud ütlusi, et G tõukas X eemale käega, kuid täpsemalt midagi ei näinud. Tunnistaja AK on andnud üheseid ütlusi, et kannatanu liikus käed õlgade kõrgusel väga intensiivselt, vihaselt, mis hakkas silma ning selline hoiak oli ründav ja tekkis tunne, et kohe läheb klaarimiseks. Samuti on eranditult nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistajad, kes nägid pealt tõukamist, kinnitanud, et tõukamise tagajärjel liikus süüdistatav oma kohalt paar sammu edasi. Seega ei olnud tegemist sellise tühise kerge tõukamise või müksamisega, mis oleks tekitanud pelgalt ebamugavustunnet ning mille tagajärjel oleks isik jäänud paigale seisma. Ka kannatanu ise on kinnitanud, et ta ei tõuganud täie jõuga, kuid ei puudutanud süüdistatavat ka õrnalt, vaid ikka tõukas. Ütlustest kogumis võib kolleegium teha üheselt järelduse, et nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt oli selline süüdistatavale lähenemine ja tõukamine kannatanu poolt sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena ning ületas tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Kui inimene, kes on vihane ja ärritanud ning kiirendatul sammul, hoides käsi üleval, liigub sihikindlat konkreetse isiku juurde ja tõukab teda jõuliselt, siis ei saa automaatselt välistada tema soovi kaklema ehk asju klaarima hakata. Sellist soovi ei välista iseenesest ka asjaolu, kui isik läheb eemalviibiva inimese juurde kavatsusega „küsida selgitust“ või asjaolu, et ta varem ei ole kakelnud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et nii kannatanu kui süüdistatava ja tunnistajate ütluste ehk tõendite kogumi põhjal kujuneva välise teopildi põhjal ei saa nõustuda süüdistusversiooniga ja maakohtuga, mille kohaselt tõukas kannatanu lihtsalt õrnalt süüdistatavat eemale ja et tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati süüdistatavale ainult ebamugavust, mistõttu oli tegemist ühiskondlikult sallitud käitumisega. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kannatanu GP poolt süüdistatava XX tõukamine oli tahtlik ja õigusvastane tegu, mis on käsitatav õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses ning tulenevalt võlaõigusseaduse § 1046 lg-st 1 (muu isikliku õiguse rikkumine, s.o õigus kehalisele puutumatusele) on kõnealune rünne ka õigusvastane. Kuivõrd kannatanu käitumise ehk tõukamise väline intensiivsus ei olnud minimaalne, siis ei pea isik sellist käitumist tavakäibes mõistlikult taluma.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-17-04, p 10 märkinud, et hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt 3-1-1-34-08, p 9). 5
(12)Kolleegium asus seisukohale, et kannatanu GP poolt süüdistatava XX tõukamine oli tahtlik ja õigusvastane tegu, mis on käsitatav õigusvastase ründena, mistõttu tuleb erinevalt maakohtust kolleegiumil tuvastada ründe lõppemine. Oluline on seejuures tuvastada, kas kannatanu peale süüdistatava tõukamist soovis jätkata rünnet süüdistatava suhtes ning kas süüdistataval oli alust arvata, et kannatanu jätkab peale tõukamist tema ründamist. 7.1 Tunnistajad KP ja JP ei osanud anda täpseid ütlusi selle kohta, millisesse asendisse jäi kannatanu peale süüdistatava tõukamist ja mida konkreetselt kannatanu tegi peale tõukamist, kuna kõik käis väga kiiresti. Toimus tõukamine ja edasi löök süüdistatava poolt. Tunnistaja AK peale kannatanu liikumist seltskonna juurde toimunud sündmust edasi ei näinud, kuna kannatanu kadus inimeste sekka, kus seisis süüdistatav. Tuvastamaks peale tõukamist toimunud sündmusi, on asjakohatu maakohtu viide tunnistaja AK ütlustele, et kannatanu käed olid õla kõrgusel ning ka temale jäi mulje, et kannatanu soovib kedagi tõugata või haarata, kuivõrd tunnistaja on kirjeldanud kannatanu käte hoiakut ajal, mil kannatanu lähenes süüdistatava juurde enne tõukamist, mitte peale süüdistatava tõukamist, nagu maakohus ekslikult on leidnud. Tulenevalt isikute ütlustest, saab kolleegium teha järelduse, et sündmuse kohta, mis toimus peale süüdistatava tõukamist kannatanu poolt, saavad anda ütlusi ainult kannatanu GP, tunnistaja HT ja süüdistatav XX. 7.2 Maakohus asus seisukohal, et kannatanu GP ütlused toimunu osas on usaldusväärsed ning millega on tõendamist leidnud, et kannatanu poolt peale tõukamist midagi ei toimunud ja kannatanu ei soovinud kakelda. Kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et ta ei mäleta kuidas jäid tema käed peale tõukamist, kas üles või alla. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on kaitsja maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 7.3 Tunnistaja HT on andnud ütlusi, et kui toimus süüdistatava poolt tehtud löök, siis kannatanu käed olid samal hetkel üleval ning kannatanu liikumisest ja kehahoiakust võis teha järelduse, et seal läheb kakluseks. Süüdistatav XX on andnud ütlusi, et peale tema tõukamist, kui keeras ümber liikus kannatanu tema poole ja kehaasend oli puhevil. Ei oska öelda, kas kannatanu käed olid löögi valmis, kuid käed olid üleval ning talle tundus, et kannatanu soovib teda rünnata. Maakohus luges tunnistaja HT ja süüdistatava XX ütlused selles osas ebausaldusväärseks, kuid mingeid põhjendusi, milles seisneb nende ütluste ebausaldusväärsus otsuses ei esitanud, vaid nentis, et selline väide ei ole tõendamist leidnud. Milliste konkreetsete tõenditega ei ole süüdistatava ja tunnistaja sellised ütlused tõendamist leidnud, seda maakohus otsuses ei märkinud. Seega on maakohus tunnistaja HT ja süüdistatava XX ütlused ebausaldusväärseteks lugenud täiesti arusaamatult ning igal juhul alusetult. Tõendeid hinnates ei saa maakohus käituda viisil, et teatud tõendid tunnistatakse ebausutavaks ja seda ilma igasuguse põhjenduseta. Tõendile antud hinnang peab põhinema kohtu äratuntud ja otsuses arusaadaval viisil analüüsitud asjaoludel. Kolleegium leiab, et tunnistaja HT ja süüdistatava XX ütluste hindamisel teiste tunnistajate ja kannatanu ütlustega, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga ja süüdistatavaga, kes vahetult ise osalesid sündmuses ning teisalt tunnistajatega, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajusid toimunut kõrvaltvaatajana ja seda olukorras, kus sündmused kulgesid väga kiiresti, mida on kõik ütlusi andnud isikud kinnitanud. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja HT ja süüdistatava XX ütlustes ei esine vastuolusid teiste tõenditega ehk kannatanu GP ja tunnistajate KP ja JP ütlustega, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla 6
(12)nende ütluste usaldusväärsust. Kolleegium leiab eelnevale tuginedes, et ründe lõppemise hetkele hinnangu andmisel tuleb tugineda teiste tõendite hulgas ka tunnistaja HT ja süüdistatava XX kohtus antud ütlustele. Seejuures ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et juhul, kui kannatanu käed oleksid olnud selliselt nagu väidavad süüdistatav ja tunnistaja HT, siis oleks kannatanu käed olnud näo ees, mis omakorda oleks takistanud süüdistatavapoolset lööki. Tegemist on puhtteoreetilise ning oletusliku väitega, mida ei kinnita üksi kogutud tõend. Ka ei ole tunnistaja HT ja süüdistatav väitnud, et kannatanu käed oleksid olnud löögivalmis asendis, vaid mõlemad andsid ütlusi, et kannatanu käed olid üleval, millest tehti järeldus, et rünne võib jätkuda. 7.4 Kolleegium asub seisukohale, et arutatavas asjas saab ülaltoodud ütlustele tuginedes lugeda tõendatuks, et kannatanu GP jaoks oli faktiliselt temapoolne rünne peale süüdistatava tõukamist lõppenud. Seega kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud, mistõttu ei olnud õigustatud süüdistatava poole kaitsetegevus. Samas saab tõendatuks lugeda, et süüdistatav XX tajus, et kannatanupoolne rünne peale tõukamist ei ole lõppenud, vaid jätkub. Arvestades toimunud sündmuste käiku ja kiirust, on täiesti mõistlik ja eluliselt usutav situatsioon, kus ühe osapoole jaoks on tegelikkuses sündmus lõppenud, kuid teise osapoole jaoks ekslikult jätkub. Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast tuleb sellist olukorda jaatada, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et XX luges end ekslikult hädakaitseseisundis olevat. 8. Maakohus vastas eitavalt, et kannatanu soovis süüdistatavat peale tõukamist rünnata ning asus seisukohale, et süüdistatav tuleb KarS § 121 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Maakohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis, kuid jättis kontrollimata, kas esineb õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Hädakaitseseisund on välistatud juhul, kui isik eksib ründe või selle ohu olemasolus. Sellisel juhul võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest ( vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.2). Kolleegium asub seisukohale, et tegemist oli süüdistatava enda hinnangul hädakaitseseisundiga, kuivõrd teda oli esmalt kannatanu poolt ootamatult tõugatud ehk rünnatud ning ümber pöörates tundus kannatanu kehahoiakust, et rünne jätkub. Seega isikut rusikaga lüües arvas süüdistatav, et ta kaitseb ennast, kuna rünne jätkub. Arvestades, et süüdistatava arvamuse järgi kannatanupoolne rünne jätkub, sai tema poolt põhjendatud kaitsetegevuseks olla ründe tõrjumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kui tahtliku koosseisupärase teo õigusvastasuse analüüsil ilmneb, et isik ei viibinud hädakaitseseisundis, kuid ekslikult arvas, et hädakaitseseisundile vastavad asjaolud siiski esinevad, tuleb kontrollida KarS § 31 lg 1 kohaldatavust (vt 1-16-9964). Seega tuleb kolleegiumil hinnata, kas praeguses asjas on KarS § 31 lg 1 kohaldatav. 8.1 KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma 7
(12)ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded (vt lähemalt nt otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10 koos viidetega varasemale praktikale). Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (vt 1-16-9964, p 16). 8.2 Kolleegium tuvastas, et süüdistatav XX arvas ekslikult, et peale tõukamist jätkab kannatanu GP süüdistatava ründamist. Seega kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi KarS § 31 lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes. Ettekujutatava asjaolu valguses asus süüdistatav teostama kaitsetegevust. Süüdistatav lõi vasaku käega kannatanule ühel korral rusikaga näo piirkonda, tekitades valu ja tervisekahjustuse. Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas süüdistatava poolt valitud kaitsetegevus oli süüdistatava poolt ettekujutatava asjaolu valguses sobiv ja säästvaim. 8.3 Kaitsetegevus on sobiv, kui see tõrjub ründe lõplikult. Kuna kannatanu löömine ühel korral rusikaga näkku lõpetaks ründest tuleneva ohu isiku tervisele, on kaitsetegevus ex antevaatepunktist objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast sobiv. Kaitsetegevuse säästvuse nõue eeldab, et kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-3408, p 10,
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Kaitsja ei pea aga üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist (otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Arvestades põhimõtet, et isik ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, samuti seda, et vaid mõni hetk varem oli kannatanu teda ootamatult tõuganud ehk rünnanud, leiab kolleegium, et tegemist oli sobiliku vahendiga ründe tõrjumiseks ning valitud vahend ei olnud ilmses vastuolus ründe ohtlikkusega. Süüdistatava kaitsetegevus, mis seisnes kannatanule ühel korral näo piirkonda löömises ka olukorras, kus viimane endast enam ohtu ei kujutanud, ei ole ettekujutatava ründe takistamise valguses käsitatav kannatanule ilmselgelt liigse kahju põhjustamisena. Kuivõrd süüdistatav XX kaitses end käega ning tal puudusid muud vahendid enda kaitsmiseks, siis oli kasutatud kaitsevahend ka säästvaim. Seega on tegemist säästvaima kaitsetegevusega ning objektiivselt ei ole süüdistatav ületanud hädakaitse piire. 8.4 Kolleegium peab vajalikus osutada ka sellele, et süüdistatav on andnud üheseid ütlusi selle kohta, et ta arvas, et kannatanu jätkab tema ründamist peale ootamatud tõukamist ja põhjuseks, miks tema kannatanut lõi, oli soov ennast kaitsta. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kuna süüdistatav asus kohe peale tõukamist kannatanut ründama ega veendunud kannatanupoolse ründe olemasolus, siis ei olnud kannatanu löömine kantud süüdistatava kaitsetahtest. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha kriminaalasjas nr 3-1-1-124-01, milles märgitud, et rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse tema õigushüvesid reaalselt kahjustama. Vahetu ründena tuleb käsitleda ka sellist käitumist, mis küll veel mingit õigust ei riku, kuid mis võib selleks rikkumiseks koheselt muutuda. Maakohtu poolt selle tõsikindla teadmise nõudmine olukorras, kus vahetult eelnevalt on süüdistatavat ootamatult kannatanu poolt tõugatud, asetaks isikule ebamõistliku koorma, mida õiguskorral ei ole reaalne eeldada. Kolleegium asub seisukohale, et XX käitumine GP-le tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest. Kolleegium ei 8
(12)tuvastanud ja asjas puuduvad tõendid, et XX-l oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada näilist hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks GP-le kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. 8.5 Süüdistatav XX ei ole ettekujutatud asjaolude valguses ületanud hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes, siis kohaldub KarS § 31 lg 1. Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna nimetatud eksimus välistab tahtluse, siis võiks tõusetuda üksnes küsimus XX vastutusest ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna aga karistusseadustik ei näe ette kriminaalvastutust ettevaatamatuse tõttu kehalise väärkohtlemise eest, tuleb XX õigeks mõista temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi. 9.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistis XX õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. 9.1 Kaitsja Heldur Otti esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 7 850 eurot Pärnu Maakohtus valitud kaitsjatele maksud tasu. 4 250 eurot moodustavad õigusabikulud seonduvalt AB LINKLaw OÜ poolt XX-le osutatud kaitsega kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel ja 3 600 eurot moodustavad õigusabikulud seonduvalt Järve, Otti ja Partnerid OÜ poolt XXl-e osutatud kaitsega kriminaalasja kohtulikul menetlemisel ning kohtu poolt määratud lepitusmenetluses.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr 3-1-1-9911, p-d 9-12). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). 9

(12)9.2 Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks vandeadvokaat Veiko Viisilehe (AB LINKLaw OÜ) poolt osutatud õigusteenust seonduvalt 23.08.2016 asjatundjate küsitlemisega tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks (1 tund ja 35 minutit). Arvestades asjaolu, et maakohus jättis 29.08.
  1. a määrusega kaitsja taotluse asjatundjate ülekuulamiseks rahuldamata, pidades seda põhjendamatuks, kuna asjatundjad ei viibinud sündmuskohal ega oska anda asja kohta sisulisi ütlusi, on tegemist kaitsja enda poolt tekitatud põhjendamatu kuluga, mis ei ole menetluskulude hulka arvestatav. Samuti ei pea ringkonnakohus, arvestades kaitseakti sisu ja mahtu, põhjendatuks sellele kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. Üle poole kaitseaktist moodustab isikute nimekiri, keda kaitsja taotleb kohtuistungile kutsuda, ning kaitse tõendite loetelu (1,5 lehekülge). Kaitse seisukoht süüdistusele on kokku võetud poolel leheküljel, seejuures ei ole tegemist keeruka asjaga ning kaitsja argumentatsioon on sellele vastav. Ülejäänud osa kaitseaktist moodustavad kaitsja taotlused. Seega ei saanud vandeadvokaadist kaitsjal ringkonnakohtu hinnangul kuluda kaitseakti koostamiseks rohkem kui 1 tund ja 30 minutit. Süüdistatava esindaja taotleb lisaks sõidukulu hüvitamist kokku 3 tunni ulatuses (Tallinn-Pärnu-Tallinn). Eitada ei saa seda, et sõidukulud iseenesest olid kriminaalasja kontekstis vajalikud, kuid hinnata tuleb ka seda, kas vajalikuks saab pidada taotluses näidatud kulu. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna üle otsustamisel on Riigikohus varasemas praktikas asunud seisukohale, et makstud tasu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa mööda minna ka asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga (RKKKm 3-1-1-125-04 p 9, RKKKo 31-1-99-11, p 10). Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks ei peaks Riigikohtu seisukoht lisaks esindajale makstud tasule laienema ka muudele vajalikele kuludele. RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Samuti sätestab Vabariigi Valitsuse 14.07.
  2. a määrus nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitamise maksmise kord“ § 5, et maksuvabalt võib maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta. Seega on tavapärases praktikas aktsepteeritud hüvitamisele kuuluva sõidukuluna 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Maanteeameti andmetel (asulate vaheliste kauguste tabel) on Tallinna ja Pärnu vaheline kaugus 128 km. Seega kuulub AB LINKLaw OÜ-le marsruudil Tallinn-Pärnu-Tallinn (256 km) hüvitamisele sõidukulu 76,8 eurot (millele lisandub käibemaks 15,36 eurot). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks aluse sõidukulude hüvitamiseks tavapärases praktikas aktsepteeritust suuremas määras. 9.3 Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus vandeadvokaat Veiko Viisilehe (AB LINKLaw OÜ) poolt osutatud õigusteenust vajalikuks ja põhjendatuks, s.o õigusteenus 18 tunni ja 30 minuti (6 tundi ja 30 minutit
  3. a märtsis ning 12 tundi
  4. a augustis) ulatuses, millele lisandub sõidukulu 256 km eest. Samas peab kohus andma hinnangu ka kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele (RKKKm nr 1-17-7461/23, p 22; 1-17-7077/14, p 80). Arvestades arutatava kriminaalasja keerukuse astet, leiab ringkonnakohus, et tõstatatud õiguslikud küsimused ei ole sellised, mis õigustaksid keskmisest suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist. Riigikohtu praktika kohaselt on valitud kaitsja osutatud õigusteenuse keskmine tunnihind 130 eurot (vt eelpool viidatud Riigikohtu lahendeid). Eelnevat arvesse võttes loeb kolleegium valitud kaitsjale makstud 10
(12)mõistliku suurusega tasuks 18 tunnile ja 30 minutile vastava summa, s.o 2886 eurot (sh käibemaks 481 eurot), millele lisandub sõidukulu 92,16 eurot (sh käibemaks 15,36 eurot), kokku 2978,16 eurot, mis tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista. 9.4 Vandeadvokaat Heldur Otti (Järve, Otti ja Partnerid OÜ) taotluse osas leiab ringkonnakohus, et kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind on arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud aeg osaliselt ebamõistlik. Ringkonnakohus ei pea esmalt põhjendatuks istungite-eelset nõupidamist kliendiga topelt tasustada. Nimelt on kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluses esmalt välja toonud, et korduvatele nõupidamistele kliendiga menetlusperioodil 26.01.2017 – 21.11.2017 kulus kokku 6 tundi. Eelviidatud periood hõlmab ka istungite toimumisaegasid (22.08.2017, 23.08.2017, 08.11.2017), seega on põhjendatud kliendiga nõupidamine, sh ka istungite-eelne nõupidamine kokku 6 tunni ulatuses. Vähetähtis ei ole ka kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht kahaneb. Kaitsja osales neljal kohtuistungil, milleks ta eelnevalt ettevalmistus (ning täiendavalt eelistungil osalemine ja kohtuistungi kuulutamine), asja nimetatud 4 kohtuistungit kestsid kokku 4,5 tundi ning ettevalmistuseks kohtuistungiks loeb kolleegium mõistlikuks kokku 2 tundi. Kaitsekõne ettevalmistamise mõistlikuks ajaks loeb kolleegium samuti 2 tundi. Kolleegium loeb valitud kaitsjale

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 22 tundi ehk summas 2640 eurot, mis tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista. 10. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb

§ 337lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab Pärnu Maakohtu 11.

detsembri 2017. a kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Nagu eelnevalt märgitud, on

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Süüdistatava XX kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti esitas taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 2400 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et ka apellatsioonimenetluses on kaitsja poolt osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud aeg ebamõistlik. Pärnu Maakohtu 11.12.

  1. a kohtuotsusega tutvumiseks, selle õiguslikuks analüüsiks, edasise kaitseperspektiivi hindamiseks, asja materjalidega täiendavaks tutvumiseks ja nõupidamiseks kliendiga peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks 3 tundi. Seejuures arvestab kohtukolleegium maakohtu otsuse sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et tõenditega tutvus kaitsja enne maakohtu istungit ning nimetatud tõendeid ja materjale on analüüsitud kohtuvaidlustes maakohtus. Apellatsioonkaebuse sisuline argumentatsioon on kokku võetud kolmel leheküljel, selle õiguslik argumentatsioon ei ole keerukas ning kaitsja on viidanud vaid kahele Riigikohtu lahendile. Seega peab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 11.12.
  2. a otsusele apellatsiooni koostamiseks ja asjakohase kohtupraktika uurimiseks kulutatud põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Antud asjas osutusid apellatsiooni väited osaliselt põhjendatuks ning kohtukolleegium rahuldas kaitsja apellatsiooni osaliselt. Samuti, arvestades asjaolu, et ringkonnakohtus tuli arutamisele kaitsja enda apellatsioon, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kaitsjale kohtuistungiks ettevalmistamise kulusid rohkem kui 0,5 tunni eest. 11

(12)Sõidukulude osas kordab ringkonnakohus juba eelnevalt märgitut, et sarnaselt valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna üle otsustamisel tuleb ka sõidukulu osas arvestada, kuidas see kulu suhestub määratud kaitsjale hüvitatava kuluga. Tavapärases praktikas aktsepteeritud hüvitamisele kuuluva sõidukuluna 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta (RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused; Vabariigi Valitsuse 14.07.
  1. a määrus nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitamise maksmise kord“ § 5). Maanteeameti andmetel on Tallinna ja Pärnu vaheline kaugus 128 km. Seega kuulub Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le marsruudil Pärnu-Tallinn-Pärnu (256 km) hüvitamisele sõidukulu 76,8 eurot (millele lisandub käibemaks 15,36 eurot). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks aluse sõidukulude hüvitamiseks tavapärases praktikas aktsepteeritust suuremas määras. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga, kokku summas 1232,16 eurot, s.o õigusteenus summas 1140 eurot (9,5 tundi) ja sõidukulu 92,16 eurot. Arvestades kõike eelmärgitut, tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista kokku 6 850,32 eurot.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu 11.detsembri 2017.a kohtuotsuse täielikult ja teeb uue otsuse. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.