KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 16.03.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-2805 Haldusasi XX tuvast

§ 119lg 1, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. UU ja EE pärisid LL pärandvarana korteriomandi Tallinnas XXX. Pärimistunnistus nr 5508 on välja antud 20.06.
2. 14.05.2008 kinkis UU kogu oma vara XX-le. UU suri 09.02.
4. XX on esitanud tsiviilasjas nr 2-15-9186 EE vastu nõude pärimistunnistuse tühistamiseks ja uue pärimistunnistuse väljastamiseks. Harju Maakohus leidis 03.07.2015 määruses, et hageja soov on sisuliselt UU pärijana hageja omandiõiguse tuvastamine ¾-le XXX asuvast korteriomandist. Kohus keeldus 03.07.2015 määrusega hagi menetlusse võtmisest põhjendusel, et hageja poolt viidatud pärimisseaduse § 140¹ ei anna alust pärimistunnistuse tühistamiseks ning hageja ei kuulunud vaidlustatava pärimisõiguse tunnistuse väljastamise ajal LL pärijate ringi ega olnud sel ajal õiguslikult seotud UU-ga, mistõttu puudub hagejal õigustatud huvi pärimistunnistuse tühistamiseks. XX esitas tsiviilasjas nr 2-15-11347 hagiavalduse, milles soovis, et UU oleks LL järelt pärinud ¼ võrra suurema osa vaidlusalusest korteriomandist ja seeläbi oleks ühtlasi hageja pärinud UU järelt ¼ võrra suurema korteriomandi osa. Harju Maakohus keeldus 31.08.2015 3-17-2805 menetlusse võtmast XX hagi EE vastu korteriosa tagastamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 alusel, sest hageja ei kuulunud LL pärijate hulka. UU ei olnud vaidlustanud LL pärandit. XX-le on lõppenud ebasoodsalt ka teised praegu vaidluse all olevate asjaolude pinnalt tõusetunud tsiviilasjad. XX esitas tsiviilasjas nr 2-10-15500 hagiavalduse EE vastu pärimistunnistuse tühistamiseks ja uue pärimistunnistuse väljastamiseks, kuid Harju Maakohus leidis 10.02.2015 määruses (jõustunud), et XX-l ei olnud tuvastushuvi. 13.07.2016 esitas XX tsiviilasjas nr 2-16-10777 hagi EE vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes, kuid taas jäi hagi menetlusse võtmata, sest hagejal ei olnud võimalik hagis taotletavat eesmärki saavutada.
5. XX esitas 20.12.2017 Tallinna Halduskohtule tuvastushagi, milles palub tuvastada, et XXX korter on erastatud ning kinnistu kandemäärus on ebaõige. XX vaidlustab notar RT toimingut 20.06.1996 pärimistunnistuse väljaandmisel ja leiab, et notar on kasutanud pärimistunnistuse vormistamisel vale algdokumenti ning palub parandada kinnistusraamatu vale kanne.
6. Tallinna Halduskohus tagastas 29.12.2017 määrusega XX tuvastushagi (kaebuse) halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 1 järgi, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Tuvastushagist nähtuvalt vaidlustab XX 20.06.1996 pärimistoiminguid ja nende tulemusel koostatud pärimistunnistust. Tuvastushagi tuleb TsMS § 368 lg 1 järgi esitada maakohtule, kui hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Pärimisseaduse § 175 järgi tunnistab notar pärimistunnistuse asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks, kui pärast selle tõestamist ilmneb selle ebaõigsus. Kui XX leiab, et pärimistunnistus ei ole õige, on tal võimalik alates selle kehtetuse alusest teada saamisest kolme aasta jooksul esitada pärimistunnistuse õigsuse kontrolliks avaldus notarile. Kui notar keeldub pärimistunnistust kehtetuks tunnistamast, siis saab õigustatud isik nõuda kohtus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist, esitades selleks hagi maakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. XX palub 30.01.2018 määruskaebuses tühistada halduskohtu 29.12.2017 määrus ja saata asi halduskohtule edasiseks menetlemiseks. Määruskaebusele on lisatud taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. Kaebaja on eelnevalt pöördunud notar RT poole palvega tunnistada 20.06.1996 pärimistunnistus kehtetuks ja väljastada seadusjärgne pärimistunnistus, arvestades 20.04.1995 ostu-müügi lepingut. Notar nõustus, et nimetatud pärimistunnistus on ebaõiglane ja selgitas, et väljastab seadusjärgse pärimistunnistuse kohtulahendi alusel. Kaebaja esitas selle pinnalt hagi maakohtule, kuid maakohus leidis, et kaebaja ei nõua vara jagamist ja asja lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnistusraamatus on siiani ekslik kanne, et UU sai pärimise teel ½ XXX korterist. Halduskohus on pädev kontrollima korteri erastamist ja dokumentide õigsust. 2

§ 204lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7. Ringkonnakohtule nähtuvalt soovib XX riigi õigusabi, et advokaadi abil täiendada oma määruskaebust halduskohtu 29.12.2017 määruse vaidlustamiseks. XX-le on varem tsiviilkohtumenetluses antud riigi õigusabi hagi koostamiseks, õigusnõustamiseks ja menetluses esindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et esitatud riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Praeguses asjas on XX suutnud iseseisvalt esitada kohtule kaebuse ja väljendada selles piisavalt selgelt oma seisukohti. Taotleja on kohtumenetluses suutnud selgelt kirjeldada vaidluse asjaolusid ja anda neile õigusliku hinnangu koos viidetega asjassepuutuvatele õigusnormidele ning tõenditele. XX on suutnud määruskaebuse iseseisvalt koostada ja selle eesmärk on kohtule arusaadav. Arvestades lisaks halduskohtumenetluses kohalduva uurimispõhimõttega (

§ 2

lg 4), leiab ringkonnakohus, et hageja on võimeline ise kaitsma oma õigusi ning puudub vajadus riigi õigusabi määramiseks (RÕS § 7 lg 1 p 1).

1. XX korduvalt pöördunud kohtusse erinevate nõuetega, mille eesmärk on olnud üks – tuvastada, et UU ja EE ei pärinud XXX korteriomandi võrdsetes osades, vaid pärast LL surma sai UU ¾ mõttelise osa omanikuks ning seeläbi päris hageja UU pärijana samuti korteriomandi suurusega ¾, mitte suurusega ½ (Harju Maakohtu 20.09.2016 määrus nr 2-1610777, p 8). Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks leidnud, et selle vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kohtud on selle vaidluse pinnalt tekkinud arvukates tsiviilasjades vastanud XX poolt 20.06.1996 pärimistoimingute ja pärimistunnistuse vaidlustamisele ja leidnud, et kuna XX ei ole kuulunud LL pärijate ringi, ei ole tal õigustatud huvi tuvastamaks LL pärimistunnistusega seotud asjaolusid.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

XX eesmärk on määruskaebuse järgi see, et parandataks kinnistusraamatu väidetavalt vale kanne, mis on tulenenud notari tegevusest 20.06.1996 pärimistunnistuse väljaandmisel. Kinnistusraamatuga seonduvale kohaldub 1 tsiviilkohtumenetluse seadustik (kinnistusraamatuseaduse § 1 lg 1 ). Samuti ei ole vaidlust, et pärimistunnistuse õiguspärasust reguleerib eraõiguslik raamistik. XX on esitanud mitu nõuet pärimistunnistuse tühistamiseks ja uue pärimistunnistuse väljastamiseks (nt tsiviilasjad nr 215-9186 ja 2-10-15500). Tallinna Ringkonnakohus leidis, et pärimistunnistus ei tekita ega muuda omandisuhteid ja pärimistunnistuse muutmisega ei saavuta hageja soovitud eesmärki, et tema surnud abikaasale kuuluks rohkem kui pool EE-ga kaasomandis olevast korteriomandist (Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012 määrus nr 2-10-15500, p 23). Tsiviilasju lahendavad TsMS § 9 lg 1 järgi maakohtud, mitte halduskohtud.

§ 4

lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. 10. Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 29.12.2017 määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 3