Obsah (8)

§ 121§ 263§ 120§ 64§ 68§ 74§ 83§ 75

1-17-5617 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-5617 Kohtukoosseis Eesistuja

§ 121

lg 1 ja § 263 lg 1 p 2 järgi Apellant Prokurör Arvi Berg (ik: 39105224215); elukoht: XXX; varem karistamata; Kahtlustatavana kinni peetud 25.–

1. detsember
2. Tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldatud alates
3. detsembrist 2016 Süüdistatav Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Gardi Anderson Kaitsja Vandeadvokaat Vahur Krinal RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. janauari
5. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 1-17-5617
6. Arvi Bergile esitati süüdistus

§ 121lg 1 järgi selles, et 4.

detsembril 2016 lõi ta XXX külas, Saarde vallas, Pärnu maakonnas kohtueelse menetlusega tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt kümnel korral ML-le rusikatega näkku, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti esitati talle süüdistus selles, et

1. detsembril 2016 takistas ta avalikus kohas XXX külas, Saarde vallas, Pärnu maakonnas XXX kinnistu kõrval asuva Saarde vallale kuuluva YYY teel sinna pargitud sõiduautoga teel liikumist, lähenes takistuse juures peatunud sõiduautole ja ähvardas autos viibinud HL, RK, ML ja alaealist last ülestõstetud raudkangiga, seejärel sisenes hoonesse ja väljus relvataolise esemega, millega liikus sõiduauto poole sihtides relvataolise esemega sõiduautos viibinud isikuid. HL, RK, ML ja alaealine laps tundsid hirmu ja ohtu oma elule ja tervisele, tagurdasid autoga ja sõitsid sihtkohta – naaberkinnistule suure ringiga. Samal päeval kella 23:00 ajal tegi ta XXX kinnistu lähedal ilutulestiku raketiga pauku, millega hirmutas ja häiris seal viibinud HL, RK, ML ja alaealist last. Samuti süüdistatakse A. Bergi selles, et
2. detsembril 2016 takistas ta avalikus kohas XXX külas, Saarde vallas, Pärnu maakonnas XXX kinnistu kõrval asuva Saarde vallale kuuluva YYY teel sinna pargitud sõiduautoga teel liikumist, lähenes takistuse juures peatunud sõiduautole ja ähvardas autos viibinud TL ja ML relvataolise esemega, mille tulemusel tundsid TL ja ML hirmu ja ohtu oma elule ja tervisele, tagurdasid autoga ja sõitsid sihtkohta – naaberkinnistule suure ringiga. Need teod on süüdistuse kohaselt kvalifitseeritud

§ 263

lg 1 p 2 järgi, sest selliste tegudega põhjustas süüdistatav autos viibinud isikutele hirmu ja ohtu nende elule ning tervisele, rikkudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides lisaks sõiduauto juhile kõrvaliste, asjassepuutumatute isikute rahu ja turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. 2. Pärnu Maakohtu 25. jaanuari 2018. a otsusega tunnistati A. Berg

§ 121

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu pikkuse vangistusega.

§ 263lg 1 p 2 järgi mõisteti A.

Berg õigeks. A. Berg mõisteti veel süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja teda karistati kuue kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 järgi mõisteti A.

Bergile liitkaristuseks kümme kuud vangistust, mille hulka arvati

§ 68

lg 1 alusel kolm päeva eelvangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeriti A.

Bergilt kuriteo toimepanemise vahenditena kaks õhupüssi ja raudkang. Kohtuotsusega mõisteti A. Bergilt menetluskuluna välja sundraha 750 eurot. 3.1. Maakohus leidis, et A. Bergi süü ML-le löömisega tervisekahjustuse tekitamises on tõendatud kannatanu ütlustega, mida kinnitavad tunnistaja AL ütlused, politseiametnikust tunnistaja RT ütlused, samuti kohtus vaadeldud fotod kannatanu vigastustest ja tema auto määrdumistest pärast vägivallategu, samuti patsiendikaart. Süüdistatava ning tunnistajate TB ja MK ütlusi ei pidanu maakohus usaldusväärseteks ja jättis need seetõttu kõrvale. Need ütlused on maakohtu arvates ebausaldusväärsed, sest on vastuolulised nii omavahel kui ka vastuolus teistest tõenditest nähtuvaga. ML ja AL ütlustest nähtuv haakub sellega, mida sündmuskohal tuvastas ka sinna saabunud patrullpolitseinik, samas kui ebausaldusväärsetena kõrvale jäetud süüdistatava ja kannatanu ütluste sisu nende tõenditega ei haaku. Maakohtu hinnangul pani 2 1-17-5617 A. Berg

§ 121lg-s 1 kirjeldatud kuriteo toime otsese tahtlusega.

Tema teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.2. Süüdistuse kohta

§ 263

lg 1 p 2 järgi märkis maakohus, et teo

§ 263

järgi kvalifitseerimiseks on lisaks teo toimepanemisele avalikus kohas, avaliku kohas käitumise üldnõuete rikkumisele ja

§ 263

lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud kvalifitseerivale tunnusele tarvis tuvastada seegi, et kõnealuse teoga ohustati või häiriti asjasse puutumatuid isikuid. Just see võimaldab eristada avaliku korra rikkumist pelgalt individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest. Ainuüksi teo toimepanemine avalikus kohas pole eristamiseks piisav kriteerium. Arutataval juhul on prokuratuur

1. jaanuari
2. a süüdistusakti täienduses märgitu kohaselt asjasse puutumatute isikutena käsitanud nii
3. kui ka
4. detsembril 2016 toimunud sündmuste puhul teisi autos viibinud isikuid lisaks autojuhile. Samas on prokuratuur süüdistuskati täienduses märkinud ka seda, et ähvardus oli mõlemal päeval suunatud autos viibinud isikute vastu. Maakohtu hinnangul ei ole ükski autos viibinud isikutest käsitatav kõrvalise asjasse puutumatu isikuna, vaid mõlemal juhul oli sõiduk ühes kõigi selles viibinud isikutega A. Bergi ähvarduse adressaat. Ähvardus ei keskendunud kellelegi neist konkreetselt. Ka
5. detsembril 2016 raketiga paugu tegemise ajal ei viibinud sündmuskohal kõrvalisi isikuid. Sündmuste taust oli läbivalt see, et A. Bergile oli vastumeelt temale kuuluvast majast mööduva avaliku tee kasutamine, mistõttu oli tema tegu suunatud kõigi sõidukis viibivate isikute takistamisele seda teed kasutada. Seega ei ole tähtsust sellel, kes sõidukit juhtis, vaid süüdistatava eesmärk oli takistada läbisõit. Neil kaalutlustel ei olnud maakohtu hinnangul A. Bergi käitumises

§ 263

koosseisu kohaldamiseks vajalikku tunnust ja tema käitumine tuleb ümber kvalifitseerida

§ 120lg 1 järgi.

Maakohtu hinnangul ei takista selline ümberkvalifitseerimine A. Bergi kaitseõiguse kasutamist. 3.

1. Konkreetselt märkis maakohus
2. ja
3. detsembri
4. a ähvardamise episoodide kohta alljärgnevat. 3.3.
5. Kohus luges tunnistaja RK ning kannatanute HL ja ML ütlustega tõendatuks, et
6. detsembril 2016 suundusid need isikud ja nendega samas autos viibinud alaealine R.T. avalikult kasutatavat teed mööda XXX külas asuvasse XXX tallu. Olles jõudnud XXX talu juurde, avastati, et tee on blokeeritud ning sealsed elanikud ei nõustunud sõidukit läbi laskma. Selle asemel haaras A. Berg raudkangi ja vehkis sellega auto juures ähvardavalt, provotseerides RK autost väljuma. Seejärel tõi A. Berg majast eseme, mis paistis autos viibijaile jahirelvana ja millest ta hakkas sihtima selleks hetkeks juba tagurdavat sõidukit. Sõidukis viibivates isikutes tekitas see hirmu. Kohtu hinnangul oli tegemist läbiotsimisel leitud pneumorelvaga CAMO CADET, mis asjatundmatule silmale pealiskaudsel vaatlusel meenutab tema suurust ja üldist välimist arvestades, tõepoolest jahirelva. Selline süüdistatava tegevus, millega ähvarduse adressaat pannakse oma elu, tervise või vara pärast muretsema ja mis tekitaks reeglina hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale, vastab

§ 120lg 1 koosseisule.

Kuna kahe perekonna vahel olid suhted pingelised olnud juba pikemat aega ning 2016. a detsembrikuu alguses oli A. Berg tarvitanud vägivalda ML suhtes, samuti arvestades, et A. Berg oli enne relvaga sõiduauto sihtimist olnud verbaalselt agressiivne ja vehkinud käes oleva sõrgkangiga, oleks sellises olukorras iga inimene hirmu tundnud. Seega pani A. Berg eelkirjeldatud teoga toime ähvaruse 3 1-17-5617

§ 120lg 1 mõttes.

Maakohtu hinnangul puudub igasugune alus arvata, et autos viibinud isikud oleks kuidagigi A. Bergi või SS suhtes agressiivsed olnud või neid muul viisil provotseerinud. Maakohus osutas aga sellele, et A. Bergil oli süüteo toimepanekuks motiiv, mis nähtub sellest, et ta ei suutnud aktsepteerida tõsiasja, et tal puudub õigus keelata teistel isikutel XXX kinnistut läbiva avaliku tee kasutamist. Eeltoodust nähtuvalt pani A. Berg kuriteo toime kavatsetult. Tema teo õigusvastasust või A. Bergi süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Tunnistaja SS ütlused, mille kohaselt A. Berg

1. detsembril 2016 kodust ei väljunud, vaid oli haige, jättis maakohus ebausaldusväärsetena kõrvale, sest see lisaks kannatanute ütlustele vastuolus veel A. Bergi enda ütlustega. 3.3.
2. Kohtuistungil vaadeldud fotode põhjal asus maakohus seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud ajal
3. detsembril 2016 oli XXX tallu viiv YYY tee XXX talu juures blokeeritud. Ka
4. detsembri
5. a toimunu osas jättis maakohus SS ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale, sest need ei haaku muude tõenditega ning kohtu hinnangul on ta oma ütlustes tegelikkus moonutanud enda elukaaslasest süüdistatava kasuks. Ebausaldusväärseteks luges maakohus ka süüdistatava ütlused, nagu oleks ta läbi õhupüssi sihiku püüdnud üksnes tuvastada eemal ümber pööravat sõidukit, mida ta pidas enda õetütre autoks. Need ütlused on vastuolus kannatanute detailsete ütlustega toimunu kohta, et A. Berg hoidis nende tagurdavat sõidukit pikalt sihikul. Kohus pidas usaldusväärseteks kannatanute ML ja TL ütlusi selle kohta, et samal ajal kui nad olid sunnitud blokeeritud tee tõttu tagurdama ja auto ümber pöörama, võttis A. Berg auto relvast sihikule. See tekitas neis hirmu. ML-l oli juba varasemast kogemus A. Bergi vägivaldsusest, sest süüdistatav oli
6. detsembril 2016 tema suhtes vägivalda tarvitanud, samuti teadsid kannatanud
7. detsembril 2016 aset leidnu kohta. Ses kontekstis olid kannatanud õigustatud ühemõtteliselt järeldama, et neid ähvardatakse vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega ning samasugusele järeldusele jõudnuks ses olukorras ka objektiivne kõrvalseisja. A. Berg pani ähvarduse teadvustamise toime oma konkludentse teoga. A. Bergi elukoha läbiotsimisel leiti sealt musta värvusega plastikmaterjalist õhupüss Norica koos sellele kinnitatud optilise sihikuga, mis oli kohtu hinnangul sama relv, millest süüdistatav kannatanute autot sihtis. Maakohtu arvates pani A. Berg ähvardamise toime otsese tahtlusega. A. Bergi teo õigusvastatust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
8. A. Bergile karistust mõistes märkis maakohus, et ta on varem karistamata isik. Tulenevalt A. Bergi deklareeritud 0-eurosest päevasissetulekust, faktist, et ta tegutseb juhatuse liikmena alustavas ettevõttes ja faktist, et tema perre sündis laps, puudus kohtul veendumus, et A. Berg suudab rahalist karistust kanda.

§ 121lg 1 järgi hindas maakohus A.

Bergi süüd pigem suureks, sest kannatanu ei provotseerinud A. Bergi kuidagi ning ta pani kuriteo toime pelgalt avanenud võimalust ära kasutades. Seetõttu ja arvestades, et A. Bergi süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine, karistas maakohus teda sanktsiooni keskmises määras, s.o kuue kuu vangistusega.

§ 120lg 1 järgi luges maakohus A.

Bergi süü suureks, sest ta pani teo toime lühikese ajavahemiku kestel korduvalt ning ühe perekonna liikmete ja nende lähedaste suhtes. Tema ähvardusel on tuvastatud pikaajaline tagajärg, sest ähvardatud laps kardab senini kogetu tõttu XXX tallu sõita, samuti pole kannatanud veendunud enda selles talus elava ema turvalisuses. Neil asjaoludel, kuid samuti arvestades, et A. Bergi süüd kergendavaid 4 1-17-5617 ega raskendavaid asjaolusid ei esine, karistas maakohus teda ähvardamise eest üle sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse kümne kuu pikkuse vangistusega. Kohus pidas karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamise seisukohast võimalikuks jätta karistuse täielikult täitmisele pööramata, sest tema reaalne vangistamine oleks ebaproportsionaalne. Küll aga pidas maakohus põhjendatuks panna süüdistatavale lisakohustuse, keelates tal

§ 75

lg 2 p 7 alusel katseaja jooksul suhtlemine kannatanute TL, ML, ML ja HL ning nende pereliikmetega. MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Bergi õigeksmõistmises

§ 263

lg 1 p 2 järgi ning süüdimõistmises

§ 120lg 1 järgi.

Prokurör taotleb A. Berg süüdi tunnistada

§ 263

lg 1 p 2 järgi ja mõista talle selle kuriteo eest karistuseks ühe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus, mis jätta

§ 74sätete alusel tingimuslikult täitmisele pööramata ühes A.

Bergi allutamisega käitumiskontrollile. 5.

1. Prokurör ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu ei saaks
2. ja
3. detsembri
4. a episoodides ühtki isikut käsitada kõrvalise, asjassepuutumatu isikuna. Juhusliku, asjassepuutumatu isiku olemasolu ja tema häirimine või ohustamine on aga

§ 263koosseisu kohaldamise eeldus.

Kas konflikti olemus, selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Arutataval juhul on tuvastatud, et A. Berg tegi kõik endast oleneva, takistamaks tema kinnistuid läbiva avaliku tee kasutamist. Ta paigaldas läbisõitu keelustavad märgid, paigutas teele betoonplokke ja põllutöömasinaid, parkis sinna endale kuuluvaid sõiduautosid ja ähvardas kõiki tee vabastamist paluvaid isikuid relvataolise esemega. 5.

1. A. Berg ei teadnud
2. detsembril 2016 ähvardust toime pannes, kui palju inimesi ja kes täpselt lisaks juhile ja kõrvalistujale veel autos viibis. Kõik autos viibijad tundsid aga tema tegude tõttu hirmu. Veel leiab prokurör, et A. Bergi viha oli suunatud L perekonna vastu ja RK, kes juhtis autot
3. detsembri
4. a-l, oli selles, naabritevahelises konfliktis, kõrvaline isik. Kõrvaline isik oli ka
5. detsembril 2016 autos viibinud laps, sest temal puudus kontroll selle üle, millist teed mööda sõidetakse, samuti ei olnud tema hinnata, kas A. Bergil oli tee kasutamist keelata või oli õigus seda teed kasutada. Seega ei olnud laps sündmusega kuidagi seotud, vaid viibis lihtsalt kaasas. Raudkangiga agressiivselt auto juures vehkimine ja auto sihtimine püssiga on tegevused, millest tunnevad ohustatuna ja häirituna kõik autos viibivad isikud, nii need, kelle vastu on see otseselt suunatud nagu L olid A. Bergi jaoks, kui ka need, kes olid tahtevastaselt, olukorrast tingituna konflikti kaasatud. Prokuröri arvates annavad nii konflikti olemus, selle lahendamise koht kui ka viis aluse, käsitlemaks seda avaliku korra raske rikkumisena, mis on toime pandud relvana kasutatava esemega ähvardades. 5.
7. detsembril 2016, mil A. Berg ähvardas M ja TL, arvestas A. Berg küll, et tegemist võib olla L-ga, kuid ei teadnud seda kindlalt. Tema püssitoru ees võinuks olla ükskõik kes ning 5 1-17-5617 olukorda arvestades oleks iga inimene tema teguviisist häiritud olnud. A. Bergi eesmärk oli hoida eemale kõik tema koduõuest läbi kulgevat teed kasutada soovivad inimesed, sõltumata sellest, kas ta neid tunneb. Seetõttu oli ka
8. detsembril 2016 toime pandud tegu kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumisena, mis pandi toime relvana kasutatava esemega ähvardades. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellant taotleb samade asjaolude põhjal õigusliku hinnangu muutmist, leides, et maakohus on materiaalõigust ebaõigest kohaldanud. Apellandi sellekohased argumendid on aga ebaõiged ning ei anna alust apellandi taotlust rahuldada. Konkreetsemalt selgitab kolleegium enda seisukohti alljärgnevalt.
10. Prokuröri arvates oli nii
11. kui ka
12. detsembril 2016 toimunud intsidentides olemas kõrvalised, asjasse puutumatud isikud, keda A. Bergi ähvardused häirisid ning hirmutasid.
13. detsembril 2016 olid sellisteks isikuteks autojuht RK ja autos kaasreisijana viibinud laps.
14. detsembril 2016 episoodi puhul leidis prokurör aga, et A. Berg ei võinud olla kindel, et autos viibisid L ja tema püssitoru ees võinuks olla kes iganes. Kolleegiumi hinnangul on mõlemad kaalutlused ebaõiged.
15. detsembril 2016 ähvardas A. Berg isikuid, kes soovisid liikuda tema kinnistut läbivat teed mööda. Tema ähvarduse adressaadiks olid kõik autos viibinud isikud, mitte keegi neist konkreetselt. See, millised olid A. Bergi suhted enda naabritega ja kas tema vägivaldset käitumist ajendas isiklik viha L pereliikmete vastu, ei ole asjaolu, mis saaks mõjutada teo kvalifitseerimist isikuvastase või avaliku korra vastase süüteona. Oluline ongi hoopis see, kelle vastu ta oma vägivallateo suunas ja kas lisaks nendele isikutele tajus sündmust veel muid isikuid. Prokurör on tegelikult apellatsioonis isegi täiesti õigesti tõdenud seda, et A. Berg soovis takistada ükskõik kellel liikuda tema kinnistut läbivat teed mööda. Just sellest takistamise soovist oli niisiis kantud ka
16. detsembri
17. a käitumine, mille raames ta esmalt pöördus konkreetselt ja sihitult ähvardustega RK poole (vehkides raudkangiga), kuid seejärel ähvardas juba õhupüssist sihtides kõiki autos viibivaid isikuid. Kedagi kõrvalist seega sündmuskohal ei viibinud.
18. detsembril 2016 sihtis ta õhupüssist täiesti konkreetselt just M ja TL, kes oma sõidukiga tema kinnistut läbival teel liikusid. See, et A. Bergi tegevus võinuks iga inimest häirida, on toimunule õigusliku hinnangu andmisel ebarelevantne, sest

§ 263koosseisu seisukohast ei ole oluline mitte see, et A.

Bergi käitumine võinuks hüpoteetiliselt kedagi häirida, vaid see, et tema käitumine reaalselt mõnda kõrvalist isikut häiris. Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda teo toimepanemise hetkel (vt

Komm. Juura,

1. § 262, komm 3.2.
2. b)). Oluline on, et kas konflikti olemus või siis selle lahendamise kohta või viis peavad olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra rikkumisest (ibid). Arutataval juhul oli tegemist selgelt isiklikku laadi konfliktiga, mille keskmes seisid perekond Lillepalu liikmed ja mille raames elas A. Berg enda viha välja kõigi isikute vastu, kes püüdsid liikuda tema kinnistut läbivat teed mööda L kinnistule. Oma teod pani A. Berg toime küll avalikus kohas – avalikult kasutataval 6 1-17-5617 teel, kuid siiski enda kodu vahetus ligiduses – sisuliselt koduõuel. Konflikti lahendamise viisiks oli ta valinud konkreetsete isikute vägivallaga ähvardamise ja tegude toimepanemise juures ei viibinud peale A. Bergi pereliikmete ja vägivallategude adressaatide mitte kedagi muud. Neil asjaoludel on välistatud A. Bergi teos lisaks isikuvastasele ründele veel ka avaliku korra rikkumise tunnuste leidmine.
3. Eelkäsitletud asjaoludel on maakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et A. Bergi käitumine tuleb karistusõiguslikult kvalifitseerida isikuvastase süüteo – ähvardamisena

§ 120lg 1 mõttes.

Selline õiguslik hinnang vastab täielikult süüdistusaktis sisalduvale teokirjeldusele, mis nähtub samal kujul ka apellatsioonist. See, et ähvardus oli suunatud kõigile autosviibijaile, mitte vaid L-le, on ilmne. Prokurör kirjutab ju isegi, et kõik tundsid hirmu ja iga isik oleks sarnases olukorras häiritud. 9. Prokuröriga ei saa nõustuda ka selles, et A. Berg pani õhupüssist autode sihtimises seisnenud teod toime relvana kasutatava esemega. Õhupüss ei ole arutatava asja kontekstis käsitatav relvana kasutatava esemena. Selleks, et rääkida relvana kasutatavast esemest, peavad esemel olema objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (

Komm. § 263, komm 3.2.2). A. Berg püüdis õhupüssiga ähvardamisel kannatanutes tekitada hirmuefekti, et neid võidakse tulistada ja arvestades tulirelvast tulistatava laskemoona suurt ohtlikkust põhjustada sellega raskeid tagajärgi. Kuigi ka õhkrelvast on võimalik välja lasta laskemoona, on selle tekitatavad efektid üldteadaolevalt oluliselt väiksema ohtlikkusega ja raskusastmega kui tulirelvalasul. Niisiis võis tulirelvale väga sarnane õhkrelv olla vahend, mille kasutamine kutsus ähvardatutes esile reaalse ja tõsiselt võetava hirmu A. Bergi ees, kuid see ei saanud A. Bergi rakendatud viisil olla hinnatav relvana kasutatava esemena. Seega oleks kvalifikatsioon 263 lg 1 p 2 järgi juba iseenesest vale. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 25. jaanuari 2018. a otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7