) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
lg 1 esimese lause kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud.
lg 1 sätestab, et mõjuval 3 põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
lg 3 kohaselt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitab, et tähtajaline üürileping peaks reeglina lõppema tähtaja möödudes. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab aga esinema kaks eeldust- õiguslik alus ja ülesütlemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Seega on üürilepingu erakorraline ülesütlemine õiguspärane siis, kui leping öeldakse üles õiguslikul alusel ning seaduses sätestatud korras. Ilma õigusliku aluseta teostatud üürilepingu ülesütlemine on tühine. Tühisel lepingu ülesütlemisel ei ole õiguslikke tagajärgi ning tühine lepingu ülesütlemine ei lõpeta üürilepingut ja see kehtib edasi. Lepingu ülesütlemist sooviv lepingupool kannab kõikide lepingu ülesütlemise eelduste täitmise tõendamise riski. Lepingust vabaneda sooviv lepingupool peab suutma tõendada, et leping enam ei kehti, st seda et on täidetud kõik lepingu ülesütlemise eeldused.
lg 2 ja 3 kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel ning üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja väide, et ta koostas lepingu lõpetamise avalduse kuupäevaga 23.09.2017, on tõendamata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on üürilepingu erakorralise ülesütlemisvalduse hagejale saatnud 31.10.2017 (tlk 52, 53). Vaidlus puudub, et hageja on kostja 31.10.2017 avalduse kätte saanud. Samas ei nähtu 31.10.2017 avaldusest õiguslikke aluseid üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ühtegi põhjendust, miks üürilepingut soovitakse üles öelda ega
§-des 314–319 nimetatud asjaolusid kostja ülesütlemisavalduses märkinud ei ole. Samuti selgitab kohus, et tagasiulatuvalt ei saa lepingut üles öelda. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei lõppenud üürileping seega erakorraliselt 30.09.
lg 1 sätestab, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Üürilepingu p 3.3 on pooled kokku leppinud, et üürnik tasub üürileandjale lisaks üürile igakuiselt kuu 3.kuupäevaks kõigi eluruumi kasutamisega seotud kulude (sealhulgas vesi, kanalisatsioon, prügi, üldelekter jmt) eest vastavalt sellekohastele arvetele teenusepakkujatelt vastavalt teenusepakkujate hinnakirjale. 4 Kuna üürileping kehtis kuni 31.10.2017, siis on hageja õigustatud kuni selle ajani ka kõrvalkulusid nõudma. Kohtu hinnangul on hageja nõue tõendatud hageja poolt esitatud arvete ning kostja poolt allkirjastatud valduse üleandmise aktiga. Hageja on esitanud kõrvalkulude tõendamiseks september 2017 arve nr 201709-10213075 summas 127,14 eurot (tlk 39) ning oktoober 2017 arve nr 201710-10213071 summas 122,46 eurot (tlk 38). Kostja on allkirjastanud valduse üleandmise akti, milles on märkinud, et on nõus maksma 2 kuu kommunaalid 224 eurot (tlk 23). Seega on kostja kohtu hinnangul kirjalikult tunnistanud oma kõrvalkulude võlgnevust hageja ees summas 224 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
lg 1 kohaselt, leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuseks võib olla kohustuste täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) või võib võlatunnistuse sisuks olla kohustuste olemasolu tunnistamine (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse võlatunnistuse esmaseks ning põhiliseks tagajärjeks on see, et võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik (osaliselt või täielikult) tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, millega lihtsustatakse võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. See tähendab, et edaspidi on võlgnikul õigus esitada võlale vastuväiteid piiratud ja võlgnik saab esitada üksnes selliseid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Võlatunnistuse tähendus vastuväidete välistamise osas selgitatakse üksikjuhtumi tõlgendamisel, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huvipositsioone ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt kohtu põhjenduste osas ka Paul Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 30 komm 4.2.8., lk 173). Ka Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-21-06 punktis 15 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Riigikohus on oma lahendis 32-1-125-15 muuhulgas märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei oleks tema poolt tunnistatud võlga. Kohus selgitab, et üüripinna mitte kasutamine ei tähenda üürilepingu lõppemist ega vabasta üürniku üürilepinguga võetud kohustustest. Samuti on asjakohatu ja tõendamata ka kostja väide selle kohta, et kirjutas paberile alla hirmust. 8. Kostja on märkinud, et kasutas perioodil 03.09.2017-21.09.2017 kommunaalteenuseid ja on nõus selle eest maksma, kuid palub antud tasu maha arvestada tagatisraha summast. Hageja on märkinud, et on tagatisraha kasutanud 2017 oktoobrikuu üüri katteks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendeid, et oktoobrikuu üür summas 700 eurot oleks hagejale olnud tasutud. Kohus selgitab, et tagatisraha tagab kõiki kõikvõimalikke üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Kuna üürileping kehtis kuni 31.10.2017 ning kostja üüri oktoobrikuu eest ei tasunud, siis oli hageja õigustatud tagatise arvestama 5 oktoobrikuu üüri katteks. Seega ei ole käesoleval juhul võimalik arvestada tagatisraha kommunaalkulude võlgnevuse katteks. 9. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise seisuga 28.12.2017 summas 48,16 eurot.
lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, siis võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu p 3.5 kohaselt, kui üürnik viivitab lepingukohase makse tasumisega, siis tasub üürnik üürileandjale viivist 0,5% tasumisega viivitatud summast päevas. Hageja on kohtule esitanud hagis ka viivisearvestuse (tlk 18 pöördel). Viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist. Kostja olles kõrvalnõuete tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise rakendumisega. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud summas 48,16 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.