) § 221 lg 2 järgi kokkuleppele, millega välistati või piirati ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud. Asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik korterite soetamisel enampakkumiselt nendega tutvuda ning ta ei olnud teadlik korterite tegelikust seisundist, oli tõendamata. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel ei olnud hageja õigustatud kostjalt nõudma 250 000 eurot, intressi ja viiviseid ning rahuldada tuli kostja vastuhagi
Viidatud õigusnorm sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ja saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kuivõrd kostja võttis korterite ostusumma 350 000 euro tasumiseks laenu Hüpoteeklaen OÜ-lt, kellele kostja lõpetas laenumaksete tasumise pärast korteritel puuduste avastamist, oli kostjal võimalik hagejale korterid tagastada. Kostja tasus lepingu alusel 350 000 eurot, mis tuli temale tagastada ning lisaks tuli hagejal maksta kostjale sellelt summalt intressi määraga 20% aastas, s.o 90 125 eurot. Alternatiivselt palus kostja hagejalt välja mõista intressi seadusjärgses määras, s.o 36 050 eurot. Samas puudus lepingust taganemise korral hagejal õigus nõuda kostjalt intressi ja viivise tasumist. Maakohtu otsus 3. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 325 350 eurot, millest 250 000 eurot oli põhivõlgnevus, 3 850 eurot intress ja 71 500 eurot viivis. Ühtlasi mõistis kohus välja põhivõlgnevuselt viivise 0,1% päevas alates 19.05.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et nad sõlmisid 07.07.2015 notariaalselt tõestatud korteriomandite võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja müüs kostjale kolm korterit ning kostja esitas 17.12.2015 hagejale müügilepingust taganemise avalduse. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja ütles kehtivalt lepingu üles.
lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Lepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii materiaalsed eeldused kui taganemise formaalsed nõuded.
lg 2 p 1 järgi on olulise lepingurikkumisega tegu eelkõige siis, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse 3 rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Kostja ütles lepingu üles põhjusel, et korteritel oli oluline varjatud puudus (niiskuskahjustus), millest hageja kostjat ei teavitanud ja millele lepingus ei viidatud. Kohtule esitatud eksperthinnangu nr 2846/1115 järgi olid mitmed ruumid niiskuskahjustusega ja esines hallitusseente kolooniaid. Ehitustehnilise ekspertiisi nr RTE 31/16 järgi esinesid hoone keldrikorrusel ja fassaadil varikatuse piirkonnas tugevad niiskuskahjustused, mida ei olnud võimalik eriteadmisteta ja -seadmeteta tuvastada. Seega esinesid korteritel varjatud puudused, sest ruumid olid tugeva niiskuskahjustusega, mille ulatust ei olnud võimalik eriteadmisteta ja -seadmeteta tuvastada. Samas ei olnud tõenditest sedastatav, millal kirjeldatud puudused tekkisid.
lg 21 järgi eeldatakse müügilepingu puhul, mille esemeks on kinnisasi või selle osa, korteriomand või piiratud asjaõigus, mille osaks on ehitis, või hooneühistu liikmesus, ning mis on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva müüja ja tarbijast ostja vahel, et kahe aasta jooksul ehitise tarbijale üleandmise päevast arvates ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas ehitise üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus ehitise või puuduse olemusega. Kostja oli müügilepingut sõlmides tarbija
Kuivõrd kostja märkis, et ta avastas puudused pärast müügilepingu sõlmimised, tuli eeldada, et lepingutingimustele mittevastavus oli olemas enne müügilepingu sõlmimist. Järgnevalt tuli hinnata, kas ostja teatas asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul vastavalt
Kostjal oli sõlmitud lepingute järgi korterite otsene valdus alates 01.07.2014, s.o rohkem kui aasta enne müügilepingu sõlmimist. Vastupidine menetluses tõendamist ei leidnud. Korteriomandite müügileping sõlmiti 07.07.2015 ja kostja esitas hagejale taganemisavalduse 17.12.2015. Kuivõrd ekspertiisiaktist nr 2846/1115 nähtus, et ekspertiis teostati mh visuaalse vaatluse meetodil ja ekspertiis nr RTE 31/16 koostati alles 28.07.2016, mistõttu ei olnud võimalik seal toodud asjaoludega praegusel juhul arvestada, pidid puudused olema kostjale osaliselt märgatavad. Seega oli mõistlik aeg lepingust taganemiseks möödunud. Lisaks märkis kohus, et teatamata jätmine ei olnud ka mõistlikult vabandatav
Seega tuli järgnevalt kontrollida, kas ostja võis siiski lepingutingimustele mittevastavusele tugineda
Kostja ei tõendanud, et lepingutingimustele mittevastavus oli tekkinud hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu või et hageja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest. Vastuseks kostja väitele, et hagejal ei olnud võimalik kokkuleppega välistada enda vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse korral, kui hageja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud, märkis kohus järgmist. Varjatud puuduste eest on võimalik vastutuse välistada, kuid vastutuse välistamise kokkuleppele seab piirangu
Praegusel juhul sisaldusid müügilepingus nii kostja kinnitus asja ülevaatamise kohta koos erialaspetsialistidega kui ka eraldi hageja vastutuse piiramise kokkulepe. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel ei taganenud kostja lepingust kehtivalt.
järgi on müüja kohustus anda asi ostjale üle ja ostja peab tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingus lepiti kokku, et hageja müüb kolm korterit koguhinnaga 600 000 eurot, millest 350 000 tasub kostja lepingu sõlmimise hetkel ja ülejäänud summad vastavalt maksegraafikule. Lisaks lepiti kokku igakuises intressi tasumise kohustuses ja määrati, et kui kostja viivitab mistahes müügilepingu p 5.3, 5.4, 5.5 ja 5.7 tuleneva müügihinna, intressi või viivise tasumisega rohkem kui kolm kalendripäeva, muutub p 5.3 ja 5.4 nimetatud müügihinna tasumata osa koos intressidega sissenõutavaks. Kostja kohustus tasuma hagejale 4 müügihinna veel tasumata osalt hiljemalt 03.08.2015 intressid perioodi 07.07.2015-03.08.2015 eest kokku 3 850 eurot. Seega alates 07.08.2015 muutusid sissenõutavaks mõlemad tasumata müügihinna osad koos intressidega. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et kostja ei ole tasunud 250 000 eurot ja hageja intressiarvutusele. Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 250 000 eurot ja intressid 3 850 eurot. Rahalise kohustusega viivitamise korral on
lg 1 järgi õigus nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määr on
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kui lepingus ei ole ette nähtud kõrgem intressimäär. Pooled leppisid kokku, et müügihinna tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Müügihinna osamaksed muutusid sissenõutavaks alates 07.08.
lg 1 järgi eeldatakse kahe aasta jooksul ehitise üleandmisest, et puudus oli olemas üleandmise ajal, oli kostjal aega kaks aastat puudusest teavitamiseks. Kohtul tuli lahendi tegemisel arvestada ehitustehnilise ekspertiisiga nr RTE 31/
Paljasõnaline oli hageja väide, et ta omandas korterid pankrotivara enampakkumisel ilma võimaluseta lepingu esemega vahetult tutvuda. See ei olnud ka eluliselt usutav, sest kinnisvara alal tegutsev ettevõtja ei osta kortereid kogumaksumusega 500 000 eurot, tundmata huvi vara seisukorra kohta. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli tuvastada, et kostja taganes lepingust kehtivalt, hagi jätta rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Vastus apellatsioonkaebusele
Samuti ei esitanud kostja vastuväiteid sellele, et tal oli osa ostuhinnast (s.o 250 000 eurot) tasumata ning maksmata oli lepingus kokkulepitud intress. Lepingust saadi ühte moodi aru ka selles, et hagejal oli õigus nõuda põhinõude tasumisega viivitamisel viivitusintressi 20% aastas. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja oli lepingu sõlmimisel tarbija ja kas kostjal oli õigus keelduda nimetatud summade maksmisest, tuginedes lepingust taganemisele. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas kostja oli tarbija ja kas tarbijakaitselised sätted müügilepingu peatükis tulevad praegusel juhul kohaldamisele. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja sõlmis lepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, kuid eriarvamusel oldi osas, kas kostja sõlmis lepingu tarbijana. Hageja arvates ei olnud eluliselt usutav, et kostja ostis kolm korterit isiklikul otstarbel. Pigem oli tehing kantud ärilistest eesmärkidest. Kostja oli veendumusel, et tema sõlmis lepingud tarbijana, sest ostetud kolm korterit oli võimalik renoveerida üheks korteriks ning need olid soetatud enda ja oma perekonna tarbeks. Õiguskirjanduses on avaldatud, et tarbijakaitselased normid kuuluvad kohaldamisele nt siis, kui füüsiline isik teeb tehingu erahuvides, mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega või teise isiku töötajana töölepingu alusel tehtavate tehingutega. Kusjuures
-i seletuskirja kohaselt tuleb tarbijaks lugeda ka need füüsilised isikud, kelle tehtud tehing on väiksemas osas seotud ka isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kahtluse korral tuleb eeldada, et füüsiline isik sõlmib lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust (vt nt Riigikohtu 28.02.2007 otsust asjas nr 3-2-1-1-07, p 22). Eelnevalt kirjeldatud põhjustel nõustub ringkonnakohus kostja ja maakohtuga selles, et kostja oli lepingu sõlmimisel tarbija ja vastupidise järelduse tegemiseks tõendid puudusid. Ühe lepingupoole paljasõnalise kahtluse alusel teise lepingupoole tehingu sõlmimise motiivides ei saa jätta tarbijakaitselised normid kohaldamata. Kusjuures tarbijakaitseliste sätete kohaldamiseks ei pea lepingupartner olema teadlik sellest, et sõlmib lepingu tarbijaga. Samas ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele tarbijalemüüki reguleerivad sätted, sest
lg 4 näeb ette, et tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, 6 kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Praegusel juhul olid müügilepingu objektideks kinnisasjad, mis välistasid tarbijalemüüki reguleerivate sätete kohaldamise. Kostja apellatsioonkaebuse väitele, et tal oli õigus lepingust taganeda ja keelduda nimetatud summade maksmisest, vastab ringkonnakohus järgmiselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et praegusel juhul puudusid eeldused lepingust taganemiseks, mistõttu ei olnud lepingust taganemise avaldusel õiguslikke tagajärgi. Maakohus märkis õigesti, et taganemise kehtivuseks peavad esinema nii taganemise formaalsed kui materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus lähtub taganemise eelduste esinemise kontrollimisel vastuseks apellatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud väidetele, et kontrollib esmalt, kas esinesid taganemise materiaalsed eeldused ja seejärel vajadusel õiguskaitsevahendi formaalsete eelduste esinemist. Taganemise materiaalsed eeldused on sätestatud peamiselt
§-s 116. Vaid mõned üksikud müügilepingule eripärased sätted taganemise kohta tulenevad eriosast (nt
). Selleks, et ostjal oleks õigus lepingust taganeda, peab müüja olema oma kohustusi rikkunud, kusjuures rikkumine peab olema oluline. Müüja esmane kohustus on sätestatud
lg-s 1 ja selleks on anda asi ostjale üle ning teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele (
Asi ei vasta
lg 2 järgi lepingutingimustele mh siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi (p 1), kokkuleppe puudumisel ei sobi see teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajas ja mida müüja teadis või pidi teadma, muul juhul otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (p 2) vms. Pooled ei tuginenud menetluses sellele, et korteril ei ole kokkulepitud omadusi. Vastupidi, pooled otsustasid sõlmida lepingu selliselt, et müüja ei anna ostjale mistahes kinnitusi lepingu eseme seisundi, eritunnuste ega võimalike puuduste olemasolu või nende puudumise kohta (lepingu p 2.1.4). Kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et müügilepingu objekt ei sobi teatud eriliseks otstarbeks, kuid avaldas, et see ei olnud keskmise kvaliteediga, sest korteriomandite koosseisu kuuluvad ruumid olid tugeva niiskuskahjustusega, s.t kostja leidis, et asi ei vastanud lepingutingimustele
Võlgnik peab vastavalt
lg 1 teisele lausele olukorras, kus lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, täitma kohustuse asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Toimikusse lisatud piltidest (I kd lk 151-153) ja eksperthinnangust nr 2846/1115 (I kd lk 81-85), mille koostamisel osalesid ehitusinsener KP ja laborant Siiri Vessmann, nähtus, et mitmed korteri ruumid olid ulatuslike niiskuskahjustustega ja mitmel puhul võis sedastada hallitusseeni. Korteritel niiskuskahjustuse olemasolu tuvastamisel ei omanud eraldiseisvat tõendiväärtust hiljem koostatud ehitustehniline ekspertiis nr RTE 31/16, sest selle tegi sama ekspert, kes teostas esimese ekspertiisi ja ta tugines järelduste tegemisel esimesele ekspertiisile. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kirjeldustele vastav korter ei ole keskmise kvaliteediga. Seega rikkus hageja müügilepingut, kuivõrd asi ei vastanud lepingutingimustele. Selleks, et taganemine oleks võimalik, peab lepingutingimuste rikkumine olema oluline.
lg 2 p 1 järgi on olulise lepingurikkumisega tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Riigikohus on lugenud lg 2 p 1 kohaldamiseks piisavaks, kui kinnistu hind vastas keskmisele sama piirkonna samaväärse kinnistu väärtusele, kuid ehitis oli ulatuslike varjatud puudustega (vt nt Riigikohtu 12.10.2010 otsust asjas nr 3-2-1-80-10, p 11). Kuivõrd pooled ei ole väitnud, et korterite müügihind ei vastanud keskmisele sama piirkonna samaväärsete kinnistute väärtusele, lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kinnistutele nende võimaliku kvaliteedinihke tõttu 7 hinnaalandust ei tehtud. Toimikusse lisatud piltidest (I kd lk 151-153) ja eksperthinnangust nr 2846/1115 (I kd lk 81-85) nähtuvalt olid niiskuskahjustused ruumides ulatuslikud. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas puudused olid varjatud. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates (Riigikohtu 30.09.2015 otsus asjas nr 3-2-1-100-15, p 31). Tegu on õigusliku hinnanguga, mille tuvastamisel tuleb lähtepunktiks võtta eriteadmisteta isiku poolt tajutu. Seepärast ei ole selles osas ehitustehnilise ekspertiisi nr RTE 31/16 aktis väljendatud seisukohad kohaldatavad. Kostja tõi lepingueseme puudustena välja asjaolud, et kinnisasja mitmed ruumid olid ulatusliku niiskuskahjustusega, mis viis üksikute hallitusseente kolooniate tekkimiseni ruumides. Eelnevalt on ringkonnakohus märkinud, et mitmete ruumide ulatuslikud niiskuskahjustused olid tõendatud mh toimikusse lisatud piltidega, mis tehti ekspertiisi nr 2846/1115 läbiviimisel ning kust nähtus, et ruumide põrandad ja seinte alaosad olid pideva liigniiskuse või veeavarii tõttu muutunud oranžikas-pruunikaks (vt nt I kd lk 82-85, 151153). Samas ei ole kumbki pooltest viidanud sellele, et müüja püüdis puudusi varjata nt kahjustusega piirkondi üle värvides või muul moel neid peites. Kuna muutused ruumide väljanägemises olid tingitud pidevast läbijooksust või veeavariist, pidid ruumide niiskuskahjustused olema asja müügilepingu objekti üleandmisel visuaalsel vaatlusel nähtavad ka ehitusvaldkonna eriteadmisi mitteomavatele isikutele. Kahjustused olid avastatavad asja eeldatava hoolsusega üle vaadates, mistõttu ei olnud puudused varjatud. Kuigi hallitusseente liik ja niiskussisalduse määr oli võimalik kindlaks teha üksnes eriteadmiste ja -seadmetega, ei mõjutanud see lõpphinnangut, et visuaalse vaatlusega olid tuvastatavad ostetud kinnisasja ruumides esinevad niiskuseprobleemid. Seega ei olnud korteri puudused varjatud. Olulise lepingurikkumisega on tegu ka juhul, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Eelneva puhul on võimalik lepingust taganeda ka juhul, kui rikuti kohustust, mis ei olnud lepingu kui terviku suhtes oluline või kui kohustust ei rikutud oluliselt. Oluline on üksnes see, missugune oli lepingu rikkuja enese suhtumine rikkumisse (tahtlus) või hooletus olulisel määral lepingu täitmisel (raske hooletus). Kostja väitis menetluses läbivalt, et ei pea usutavaks, et hageja ei tutvunud korteritega enne nende ostmist enampakkumiselt ning kostja seesugune versioon oli kantud pahatahtlikust eesmärgist vältida vastutust kinnisasja puudustega müümisel. Tõendeid oma versiooni kinnitamiseks kostja ei esitanud, kuid tõendatud olid hageja väited, et tema müüdud kortereid ise ei näinud, sest ostis need pankrotipesast ja kuna kohe pärast korterite soetamist ilmnes, et nendes elas sees üürnik, kes keeldus hagejat korteritesse lubamast, puudus tal võimalus ka hiljem korterite seisukorraga tutvuda. Pärast seda müüs hageja korterid lühikese aja jooksul kostjale, kellele oli teadmata asjaoludel korterite otsene valdus vahepeal üle läinud. Eelnevat tõendasid endise üürniku JP kiri hagejale, millega ta teatas üürilepingu olemasolust ja keelas hagejal korteritesse sisenemast (I kd lk 133-134) ning poolte vahel 07.07.2015 sõlmitud lepingud (I kd lk 11-40), mille p-s 2.1.4 kinnitas hageja, et omandas vara pankrotivara enampakkumisel võimaluseta lepingu esemega kohapeal vahetult tutvuda. Lepingu ese oli omandamise ajal kolmandate isikute valduses ning on käesoleval ajal kolmandate isikute valduses väidetavalt 02.01.2009 sõlmitud üürilepingu alusel (I kd lk 17). Kostja kinnitas lepingu p-s 2.2.1, et oli lepingu eseme otsene valdaja alates 01.07.2014 (I kd lk 18). Endine üürnik JP avaldas ja kinnitas, et tema üürileping Euroopa Rahastamise Agentuur OÜ-ga oli lõppenud ja ta andis 01.07.2014 lepingu eseme valduse üle kostjale (I kd lk 20). Asjaolu, et teada ei olnud, missugusel õiguslikul alusel kostja enne müügilepingu sõlmimist kortereid valdas, ei olnud praegusel juhul oluline. Seega oli tõendatud, et hageja ei teadnud korterite puudustest, mistõttu ei esinenud ka
8 Eelnevalt kirjeldatud põhjustel puudus kostjal materiaalõiguslik eeldus lepingust taganemiseks, mistõttu ei olnud taganemisel õiguslikke tagajärgi. Seega puudub reeglina vajadus asuda analüüsima, kas müüja rikkumiste eest vastutas. Vastuseks ülejäänud kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et reeglina vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem (
Seda sõltumata asjaolust, kas müüja ise teadis puudusest või mitte.
lg 21 järgi eeldatakse müügilepingu puhul, mille esemeks on kinnisasi või selle osa, korteriomand või piiratud asjaõigus, mille osaks on ehitis, või hooneühistu liikmesus, ning mis on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva müüja ja tarbijast ostja vahel, et kahe aasta jooksul ehitise tarbijale üleandmise päevast arvates ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas ehitise üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus ehitise või puuduse olemusega. Sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kostja istungil antud selgituste kohaselt ilmnesid kinnisasja puudused pärast lepingute sõlmimist (müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti 07.07.2015) ning enne taganemisavalduse esitamist (hageja sai selle kätte 17.12.2015), millest andis esimesena märku terviseprobleemide teke ja kanalisatsiooni ülejooksmine. Põhjuste tuvastamiseks korraldas kostja ekspertiisi ja esitas kohtule 09.11.2015 eksperthinnangu nr 2846/1115, kus fikseeriti lepingu objekti puudused. Kuivõrd kinnisasi anti müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise tulemusena üle 07.07.2015, ilmnesid kostja versiooni kohaselt puudused perioodil, kus eeldati, et mittevastavus oli olemas ehitise üleandmise ajal. Eelnevalt kirjeldatud eelduse esinemise analüüsimisel ei lähtunud kohus alles apellatsioonkaebuses kostja poolt avaldatust, et 2015. a sügisel tekkisid suurenenud õhuniiskuse ja lepingutingimuste rikkumise tõttu allergilised reaktsioonid ja levis ebameeldiv hais, sest tegu oli uute väidetega, millega ringkonnakohus vastavalt TSMS §-le 652 arvestada ei saa. Kuigi ajaline tingimus müüja vastutuseks justkui esines, ei vastutanud hageja siiski lepingutingimustele mittevastavuse eest, sest kostja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust vastavalt
Kuivõrd 07.07.2015 lepingutega oli tõendatud, et kostjal oli korterite otsene valdus juba umbes aasta enne nende omandamist ja kinnisasja puudused ei olnud varjatud ning kostja kinnitas lepingus, et ta on teadlik lepingu eseme seisundist, tutvunud põhjalikult ja selleks vastava ala asjatundjate abi kasutades korteriomandi reaalosadeks olevate eluruumidega jms (leping p 2.2.1), teadis kostja või pidi teadma lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust. Mistõttu ei vastutanud hageja korteril olnud puuduste eest. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja pidi olema puudustest teadlik juba enne müügilepingu sõlmimist, muutub ebausaldusväärseks kostja versioon, et ta sai kinnisasjade puudusest teada vahemikus 07.07.2015-17.12.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.