← Eesti

2-16-11056/34

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21611056 Otsuse kuupäev Tartu, 16. mai 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

§ 159lg 1 reguleerib vaid Ts

ÜS § 157 lgs 1 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Kuna viimati nimetatud lahendis ei ole märgitud, et soovitakse muuta varasemates lahendites esitatud seisukohti, asus maakohus seisukohale, et hageja

  1. detsembril 2010 esitatud täitemenetluse avaldus laenulepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks katkestas ka n-ö algsete nõuete, s.o laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja. Seetõttu katkes nii laenulepingute ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud nõuete kui ka laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine
  2. detsembril 2010 ja algas uuesti. Laenulepingutest tulenevad nõuded oleks aegunud
  3. detsembril
  4. 4.
  5. Kostja
  6. oktoobril 2013 esitatud nõudeavalduses ja tasaarvestusavalduses tasaarvestas kostja oma kahju hüvitamise nõude 6 099 096 eurot 35 senti vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva hageja nõudega 6 099 096 eurot 35 senti. Nimetatud tasaarvestusavalduse esitamine on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõistes. Kostja on selgelt teadvustanud hageja 6 099 096 euro 35 sendi suurust nõuet. VÕS § 197 lg 1 kohase tasaarvestuse tegemine eeldab üksteise vastu nõuete olemasolu. Kui kostja ei oleks tunnustanud hageja nõuet, puudunuks kostjal vajadus teha tasaarvestusavaldust, vaid tal tulnuks esitada kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Tegemist ei ole ka tingimuslikult tehtud tasaarvestusavaldusega juhuks, kui kohus peaks näiteks hageja nõuet tunnustama. Kostja on oma vastuväidetes läbivalt olnud seisukohal, et ta on hageja nõude tasaarvestanud. Asjas ei ole tähendust sellel, et hageja esitas tasaarvestusavaldusele vastuväited
  7. oktoobril
  8. Eeltoodust tulenevalt katkes hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine ja algas uuesti
  9. oktoobril 2013 kostja tasaarvestusavalduse esitamisega. Seega oleksid hageja nõuded aegunud
  10. oktoobril
  11. Hageja esitas hagi kohtule enne nõude aegumist. 4 4

(15)2-16-11056 4.
  1. Kostja esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, et hageja on laenu andmisel rikkunud KAS § 83 lgs 3 sätestatud põhimõtet. Kostja esitas tsiviilasjades nr 2111840 ja nr 21346775 nõude hageja vastu vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Tsiviilasjas nr 21346775 leidis kohus, et hageja ei ole
  2. a-l kostjale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega ei ole kostja oma väidetavat kahjunõuet hageja nõudega tasaarvestanud. 4.
  3. Kostja ei ole laenulepingute järgsetele põhi- ja intressinõuete suurustele vastu vaielnud ega tõendanud, et oleks laenud tagasi maksnud ja intressi tasunud rohkem kui hageja esitatud laenumaksete aruannetelt nähtub. Seega on hageja põhinõuded ja intressinõuded põhjendatud. 4.
  4. Laenulepingu I p 12.5 järgi oli hagejal maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Laenulepingu II p 10.5 järgi oli maksete tasumisega viivitamise korral hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtaegselt tasumata makse summast iga viivitatud päeva eest. Hageja arvestas laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel viivist 906 652 eurot 41 senti ja laenulepingust II tulenevalt 1 226 829 eurot 51 senti. Hageja on palunud välja mõista ka viivise kahekordses lepingujärgse intressi määras ehk 583 eurot 23 senti päevas
  5. juulist 2016 kuni põhinõude tasumiseni, mis ei ole suurem seadusjärgsest viivisenõudest. Kostja nõue vähendada viivist nullini on alusetu, kuna see tähendaks viivise nõudmise õiguse alusetuks tunnistamist. Asjakohatu on kostja väide, et kui hageja oleks kostjale andnud
  6. a augustis konkreetse vastuse ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud. Tõenditest nähtub, et pooled pidasid pikalt läbirääkimisi uue laenulepingu sõlmimiseks. Samas puudus kostjal subjektiivne õigus nõuda hagejalt laenu andmist ning uue laenulepingu sõlmimise läbirääkimistele kulunud aega ei saa pidada viivise vähendamise aluseks. Kostjal oli kohustus täita eelmist laenulepingut sõltumata sellest, kas hageja nõustub sõlmima uue laenulepingu. Seda, et poolte läbirääkimised ei ole aluseks viivise vähendamisele, on leidnud kohtud ka tsiviilasjas nr
  7. Eeltoodu tõttu on hageja viivisenõue põhjendatud.
  8. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või vähendada viivist mõistliku suuruseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista temalt enda kasuks välja 15 952 eurot (sh lepingulise esindaja kulud 12 552 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 3400 eurot), samuti viivise kuludelt VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras. Kohtuistungil palus kostja mõista välja ka esindajate kulud istungi kestusest lähtudes, ühe esindaja tunnitasuks oli 250 eurot ja teise esindaja tunnitasuks 160 eurot. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud, kuid esitas vastuväite kostja menetluskulude suurusele, mh ajakulule. Hageja taotles Tallinna Ringkonnakohtult ka hagi tagamiseks kostja üürinõuete käsutamise piiramist, tasudes avalduselt ka riigilõivu 50 eurot. Ringkonnakohus jättis avalduse
  9. novembril 2017 rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  11. novembri
  12. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus määras kindlaks viivise suuruse
  13. juunist 2017 ja määras viivise (põhivõla 4 455 933 eurot 43 senti tasumiseni) kindlaks viivisemäärana ((kuue kuu EURIBOR + 2,5% aastas) * 2). Muus osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid 5 5
(15)2-16-11056 osaliselt muutis ja täiendas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäid kostja kanda, kuid ringkonnakohus märkis, et hagejal ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid kulusid. 6.
  1. Otsuse põhjenduste järgi leidis maakohus õigesti, et enne laenulepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksete aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 järgi
  2. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud
  3. detsembril 2012 kell 24.
  4. Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul lähtus maakohus aegumistähtaega arvutades sellest, et hageja ütles laenulepingud üles
  5. augustil 2009 ja nõudis kostjalt kogu võla tasumist hiljemalt
  6. augustil
  7. Seega saab lähtuda sellest, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks
  8. augustil 2009 ning nõuete aegumistähtaeg lõppenuks TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 järgi
  9. augustil 2012 kell 24.00 (maakohtu hinnangul
  10. augustil 2012). 6.
  11. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat. Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevuse või tegevusetusega. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tahtlikult jätnud laenud tagasi maksmata, ei anna alust järeldada, et tegemist on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. 6.
  12. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 järgi uuesti, kui võlausaldaja esitab hüpoteegi arvel nõude rahuldamiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Riigikohtu praktika on selles küsimuses vastuoluline. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätteid koosmõjus tõlgendades saab järeldada,

§ 159lg 1 järgi saab katkeda üksnes Ts

ÜS § 157 tähenduses täitedokumendist tuleneva nõude aegumine. Olukorras, kus Riigikohus on andnud õigusnormile kindla sisuga tõlgenduse, võivad isikud lähtuda õiguspraktikas Riigikohtu tõlgendusest ning sellest juhindudes kujundada oma õigussuhteid ning otsustada oma õiguste maksmapaneku üle, sh hinnata oma nõuete aegumistähtaja kulgemist. Seega oli hagejal oma nõuete algse aegumistähtaja jooksul ja täitmisavalduse esitamise ajal Riigikohtu lahendite valguses õiguspärane ootus, et täitmisavalduse esitamine katkestab laenulepingust tulenevate nõuete aegumise. Kuigi üldjuhul peaks aegumise katkemise alused tulenema ammendavalt kehtivast seadusest ja kätkema hea usu põhimõtet, oleks praegusel juhul hageja suhtes laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kulgemine toona kehtinud õiguspraktikat arvestades hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, mistõttu tuleb lugeda hageja nõuete aegumine alates täitemenetluse avalduse esitamisest, s.o

  1. detsembrist 2010 katkenuks ja uuesti alanuks. Eeltoodut arvestades algas hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg
  2. detsembril 2010 uuesti ja kulges
  3. detsembrini
  4. 6.
  5. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja
  6. oktoobri
  7. a tasaarvestusavaldus on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Seda ei muuda ka see, et kostja väitel ei soovinud ta nõuet tunnustada ning tegi tasaarvestusavalduse üksnes selleks, et vabaneda tema vastu alustatud täitemenetlusest. Tasaarvestusel ei saa olla üksnes kostja soovitud tagajärgi, s.o mõju üksnes täitemenetlusele. Samuti ei saanud kostja soov olla hagejale kuidagi äratuntav ning hageja sai mõista kostja tehtud tasaarvestusavaldust selliselt, et kostja tunnustab hageja nõuet ning soovib selle lõpetada. Tasaarvestuse tõttu kulges aegumistähtaeg
  8. oktoobrini 2016, hageja esitas hagi aga
  9. juulil 2016, st nõue ei ole aegunud. 6 6

(15)2-16-11056 6.
  1. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et viivist tuleks vähendada, kuna viivisesumma on suur ning selle tasumine paneks kostja majanduslikult raskesse olukorda. Ringkonnakohus täiendas kohtuotsuse põhjendusi, kuid ei leidnud, et kostja väide annaks alust viivist vähendada. Kostja on jäänud alates
  2. a aprillist laenu tagasimaksetega viivitusse ega ole pärast laenulepingute ülesütlemist
  3. a augustis hagejale laenu tagastanud. Kostja põhivõlg on 4 455 933 eurot 43 senti, intressivõlg 89 154 eurot 92 senti ja maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 2 333 529 eurot 81 senti. Kuigi viivis on suur ja selle tasumine võib põhjustada kostjale raskusi, ei anna see asjaolu alust viivist vähendada. Hageja on nõudnud kostjalt alates
  4. a augustist võla tasumist, kuid kostja on teinud kõik endast oleneva, et hageja nõuet mitte rahuldada, sh esitanud
  5. detsembril 2010 alustatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks järjest erinevaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid ja taotlenud sundtäitemenetluse peatamist. Kuigi kostja on sel viisil teostanud oma seadusest tulenevat õigust, pidi ta seda tehes arvestama, et täitemenetluse peatamise tõttu jääb hageja nõue pikema aja jooksul rahuldamata ja seetõttu suureneb pidevalt ka temalt nõutav viivis. Kostja on ise pannud end sellisesse olukorda, kus viivis on paisunud suureks. Seetõttu ei anna viivise suurus alust viivist VÕS § 162 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 113 lgga 8 vähendada hoolimata sellest, et see võib panna kostja majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks ei ole kostja ka viimast asjaolu tõendanud ega põhistanud. 6.
  6. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust selliselt, et rahuldas hageja edasiulatuva viivisenõude alates maakohtu otsuse tegemisest hagis taotletu kohaselt kahekordses lepingujärgses intressimääras, mitte kindla summana (583 eurot 23 senti) päevas. Maakohus määras ekslikult edasiulatuva viivise suuruse kindla summana päevas ega arvestanud otsust tehes sellega, et viivis võib tulevikus sõltuda sellest, kui suur on tasumata põhivõla osa. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ning jätta hagi rahuldamata või tühistada ringkonnakohtu otsus viivise väljamõistmise osas ja saata asi selles osas tagasi samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuid kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja ta ei esitanud. Kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga,

§ 159

lg 1 ei katkesta täitedokumendi täitmiseks esitamisega laenulepingust tuleneva nõude aegumist. Samasugusele seisukohale on jõutud ka Saksamaa õiguskirjanduses. Laenulepingute kohta ei ole olemas täitedokumenti. Samasugune Riigikohtu seisukoht asjas nr 3214515 ei ole tingimata vastuolus varasemate seisukohtadega – Riigikohtu lahendist asjas nr 32115310 ei tulene, et aegumistähtaeg katkeks nõude osas, mis ei ole hüpoteegiga tegelikult tagatud. Ringkonnakohus on jätnud ekslikult kohaldamata Riigikohtu uuema seisukoha, mida ka ringkonnakohus õigeks pidas. Riigikohus on asjas nr 3216717 leidnud, et kohtud ei saa seaduse kohaldamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Hea usu põhimõtet ei saa kohaldada kohtupraktika tõlgendamisel. Hea usu põhimõtet saab kohaldada pooltevahelistes suhetes. Hagejal ei saanud täitmisavaldust esitades olla õiguspärast ootust, et täitmisavalduse esitamine katkestab laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja, kuna hageja esitas täitmisavalduse enne Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 32115310. Kostja tasaarvestusavaldus ei ole käsitatav nõude tunnustamisena. Nõuded olid tasaarvestusavalduse tegemise ajaks juba aegunud. Samuti ei tähenda tasaarvestusavaldus iseenesest nõude tunnustamist. 7 7

(15)2-16-11056 Alternatiivselt tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni. Hageja nõudele vastuvaidlemine ei saa võtta kostjalt õigust nõuda subjektiivselt suure viivise vähendamist. Kostjal oli Riigikohtu praktikast juhindudes õigustatud ootus lugeda hageja nõudeid, sh viivisenõuet aegunuks.
  1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 1 554 007 eurot ületavas osas (sh edasiulatuvalt) ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata (
  3. juuniks 2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas) ja tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse (mõistes välja viivise alates
  4. juunist 2017 kuni põhivõla tasumiseni), ning lõpetada menetlus osas, milles hageja nõuab kostjalt 1 554 007 eurot ületava viivise tasumist. Samuti tuleb kohtute otsused tühistada menetluskulude jaotuse osas ning jaotada ja määrata kulud uuesti. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  5. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja selle lubatavust (mh viivise vähendamist) ning olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõude aegumist (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I (A)
  6. Hageja nõuab kostjalt 6 678 570 eurot 27 senti ja lisaks hagi esitamisest viivist 583 eurot 23 senti päevas.
  7. Nõude aluseks on kaks laenulepingut. Laenulepingu I järgi palub hageja mõista kostjalt välja: • põhivõlana 1 894 237 eurot 61 senti; • intressina 44 595 eurot 95 senti; • hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 906 652 eurot 41 senti. Laenulepingu II järgi palub hageja mõista kostjalt välja: • põhivõlana 2 561 695 eurot 82 senti; • intressina 44 558 eurot 97 senti; • hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 1 226 829 eurot 51 senti.
  8. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: • põhivõla ja intressi suurus; • laenulepingust tulenevaid nõudeid tagavad kostja kinnisasjadele seatud hüpoteegid, mis on seatud koos kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimisega; • hageja on mõlemad laenulepingud üles öelnud; •
  9. detsembril 2010 esitas hageja laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse, täitemenetlus ei ole praeguseks ajaks lõppenud ja hageja nõuded ei ole rahuldatud. 8 8
(15)2-16-11056 (B)
  1. Hageja nõuab kostjalt laenulepingute järgi tagastamata laenu, intressi ja viivise väljamõistmist. Samas on ta alustanud ka nende nõuete rahuldamiseks täitemenetlust nõuet tagavate hüpoteekide alusel. Täitemenetluse aluseks on hüpoteegiga seotud kohese sundtäitmise kokkulepe täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 tähenduses.
  2. Kolleegium märgib, et kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3219306, p 14).
  5. Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. Praegusel juhul on täitemenetlus kestnud esmajoones erinevate kostjapoolsete vaidlustamiste ja kaebuste tõttu juba üle seitsme aasta, ilma et hageja oleks oma nõuded saanud rahuldatud.
  6. Hagi rahuldamise korral saab hageja kostja vastu isikliku täitedokumendi hüpoteegist tuleneva asjaõigusliku täitedokumendi kõrvale. Need täitedokumendid on lõppastmes siiski suunatud samade rahaliste nõuete rahuldamisele. Ulatuses, milles hageja nõuded rahuldatakse täitemenetluses hüpoteekide arvel, ei saa enam ka isiklikku täitedokumenti kostja vastu maksma panna. (C)
  7. Täitemenetluses on kostja esitanud hageja vastu laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks mitu hagi, mis on jõustunud kohtuotsustega ka lahendatud. Tsiviilasjas nr 2111840 palus kostja tunnistada sundtäitmine lubamatuks mh põhjusel, et täitemenetluse alustamine pikaajaliste läbirääkimiste järel laenutingimuste muutmiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega, samuti nõudis kostja laenutingimuste muutmist VÕS § 97 alusel ja taotles viivise vähendamist. Selles asjas tunnistas Tallinna Ringkonnakohus
  8. juuli
  9. a jõustunud otsusega sundtäitmise lubatavaks hageja põhinõude 4 545 088 eurot 35 senti ulatuses ja viivisenõudes ulatuses, mis ei ületa 1 544 007 eurot, viisil, et hüpoteekide realiseerimisest hagejale laekuvast summast loetakse esmalt täidetuks põhinõue ja seejärel viivis (I kd, tl 74-92). Tsiviilasjas nr 21346775 esitas kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelkõige põhjendusega, et hageja nõuded on lõppenud, kuna kostja on need
  10. oktoobril 2013 tasaarvestanud oma 6 099 096 euro 35 sendi suuruse kahju hüvitamise nõudega, mis tuleneb vastutustundliku 9 9
(15)2-16-11056 laenamise põhimõtte rikkumisest laenude andmisel. Selles asjas jättis Harju Maakohus
  1. septembri
  2. a otsusega hagi rahuldamata ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, kuna kostjal ei ole tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse
  3. veebruari
  4. a otsusega muutmata ja Riigikohus kostja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud (I kd, tl 126-145).
  5. Kolleegium märgib esiteks, et muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu
  6. veebruari
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2147385, p 15.2).
  8. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Praegusel juhul on kostja hagile vastu vaieldes vähemalt osaliselt tuginenud samadele argumentidele, millele tuginedes üritas ta sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Vaatamata sellele, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamine puudutas üksnes hageja hüpoteegist tulenevat asjaõiguslikku täitmisnõuet, laieneb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjades tehtud otsuste õigusjõud ka materiaalõiguslikele vastuväidetele laenulepingust tulenevatele nõuetele, mis on käesoleva vaidluse esemeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu vajadusega kord vaieldud küsimustes. Seega osas, milles kohus on juba pooltevahelises vaidluses otsusega hageja nõudeid tunnustanud, ei saa nende üle enam sisulist vaidlust avada ning sooritushagi kord juba tunnustatud nõuete sissenõudmiseks tuleb rahuldada.
  9. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide lahendamisel on kohtud esmalt tunnistanud hageja põhinõude suurust 4 545 088 eurot 38 senti (vt ringkonnakohtu
  10. juuli
  11. a otsuse (tsiviilasi nr 2111840) resolutsioon). See on küll ebatäpne, hõlmates laenulepingutejärgsele põhivõlgnevusele (4 455 933 eurot 43 senti) lisaks ka lepingutejärgsed intressinõuded (kokku 89 154 eurot 92 senti), kuid kohtu seisukoht on siiski arusaadav. Seega on kohtud tunnustanud siduvalt käesolevas asjas sissenõutavat põhinõuet ja intressinõuet. Kostja ei ole neid summasid ka vaidlustanud.
  12. Kostja on vastuses hagile tuginenud taas ka sellele, et on haginõude tasaarvestanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. See vastuväide on aga lahendatud tsiviilasjas nr 21346775, kus kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jäeti rahuldamata.
  13. Tsiviilasjas nr 2111840 lahendas kohus ka kostja viivise vähendamise taotluse ning Tallinna Ringkonnakohus tunnistas
  14. juuli
  15. a otsusega sundtäitmise lubatavaks viivisenõudes ulatuses, mis ei ületa 1 544 007 eurot, viisil, et hüpoteekide realiseerimisest hagejale laekuvast summast loetakse esmalt täidetuks põhinõue ja seejärel viivis. 10 10
(15)2-16-11056 Käesoleva asja kohtulahendid on selle varasema jõustunud lahendiga vastuolus. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 2 333 529 eurot 81 senti ja alates
  1. juunist 2017 kuni võla tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti päevas. Ringkonnakohus ei muutnud sissenõutavaks muutunud viivist, kuid määras viivise
  2. juunist 2017 (põhivõla 4 455 933 eurot 43 senti tasumiseni) kindlaks viivisemäärana ((kuue kuu EURIBOR + 2,5% aastas) * 2). Hagejal on kolleegiumi arvates Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a otsusest lähtudes õigus nõuda kostjalt 1 554 007 euro suuruse viivise tasumist ning viivise suurust ei saa praeguses asjas muuta. Liites juurde laenulepingutejärgse põhivõlgnevuse 4 455 933 eurot 43 senti ja intressivõlgnevuse 89 154 eurot 92 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6 099 095 eurot 35 senti. 23.
  5. Tsiviilasjas nr 2111840 esitatud kassatsioonkaebuse alusel tehtud Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsuse nr 32116212 ps 19 leidis Riigikohus mh seda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. 23.
  8. Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. Nagu kolleegium eespool märkis, on TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kolleegiumi hinnangul tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus viivisenõudes osaliselt. Menetlus tuleb lõpetada osas, milles hageja nõuab praeguses hagis viivist üle 1 554 007 euro, sh edasiulatuvat viivist. Kuigi Riigikohtul ei ole üldiselt õigust hinnata tõendeid, saab kolleegiumi arvates hinnata menetluse eelduste täidetust, mh lahendi vastuolu siduva varasema kohtulahendiga ja vajadusel ka menetluse lõpetada. 23.
  9. Kuna viivise vähendamise taotlus on juba lahendatud, ei ole enam alust viivist ka rohkem alandada. Seda vaatamata asjaolule, et eelmises kohtuasjas tehtud lahendis on viivise arvestamisel võidud lähtuda põhisumma koosseisus ka intressist, millelt viivise nõudmise välistab VÕS § 113 lg
  10. Samuti ei ole tähendust sellel, et hageja arvestas laenulepingu II järgi viivist sarnaselt laenulepinguga I (kahekordses intressimääras), kuigi selleks ei ole õiguslikku alust. Sisuliselt esitas ta viivisenõude osaliselt. 11 11
(15)2-16-11056 23.
  1. Kolleegium märgib lisaks, et ekslik on maakohtu otsuse seisukoht (mida ei ole parandanud ka ringkonnakohus), mille kohaselt leidsid kohtud tsiviilasjas nr 2111840, et poolte läbirääkimised ei ole aluseks viivise vähendamisele (maakohtu otsuse p 38). Selles asjas tehtud Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsuses (nr 32116212, p 21) on selgelt öeldud: "Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada." II (A)
  4. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja laenulepingutejärgsed nõuded ei ole aegunud, kuid muudab osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  5. Hageja laenulepingutest tulenevad nõuded jagunevad aegumise mõttes kaheks: enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuded ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuded. 25.
  6. Maakohtu otsuse järgi tekkisid laenulepingutejärgsed võlgnevused
  7. Kohtud on tuvastatud asjaoludel põhjendatult leidnud, et nende maksete nõudmise aegumistähtaeg algas perioodiliste maksetena (korduvate kohustustena) TsÜS § 154 järgi
  8. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud
  9. detsembril 2012 kell 24.00 (vt ringkonnakohtu otsuse p 8). 25.
  10. Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul lähtus ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel õigesti sellest, et need muutusid sissenõutavaks ülesütlemisega
  11. augustist 2009 ning nõuded aegunuks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi
  12. augustil 2012 kell 24.00 (ringkonnakohtu otsuse p 8).
  13. Kolleegium nõustub kohtutega (vt ringkonnakohtu otsuse p 9), et hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille tõendatuse korral saaks pidada kostjat oma kohustusi tahtlikult rikkunuks ja aegumistähtaeg võiks seetõttu olla kümme aastat TsÜS § 146 lg 4 järgi. (B)
  14. Kolleegiumi arvates katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine kohtute tuvastatud asjaoludel TsÜS § 159 lg 1 alusel
  15. detsembril 2010 avalduse esitamisega sundtäitmiseks. Seetõttu algas aegumine uuesti ja oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud
  16. detsembril
  18. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et Riigikohtu praktika on TsÜS § 159 lg 1 kohaldamisel hüpoteegist tuleneva kohese sundtäitmise mõju osas algsete nõuete aegumisele vastuoluline ja vajab ühtlustamist. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu
  19. veebruari
  20. a otsus tsiviilasjas nr 32115310, p 13;
  21. veebruari
  22. a otsus tsiviilasjas nr 32117513, p 11). 12 12
(15)2-16-11056 Samas on Riigikohus ka eelnenust erinevalt leidnud,

§ 159lg 1 reguleerib vaid Ts

ÜS §s 157 sätestatud täitedokumendist tuleneva aegumistähtaja katkemist (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3214515, p 16).
  3. Kolleegium jääb tsiviilasjades nr 32115310 (p 13) ja nr 32117513 (p 11) tehtud otsustes väljendatud seisukoha juurde,

§ 159

lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht TsÜS § 159 lg 1 kohta (ringkonnakohtu otsuse pd 11−14) tuleb otsuse põhjendustest välja jätta. Kolleegium täpsustab, et katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses.

  1. Kuna kolleegiumi eelnevast seisukohast lähtudes katkes hageja laenulepingutest tuleneva nõude aegumine TsÜS § 159 lg 1 alusel täitmisavalduse esitamisega
  2. detsembril 2010 (see asjaolu ei ole vaidluse all), ei ole asjakohased ja tuleb otsusest välja jätta ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, kuidas hageja nõue katkes samal kuupäeval, aga hea usu põhimõttest tulenevalt (ringkonnakohtu otsuse p 15). (C)
  3. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme, tuvastades, et kostja
  4. oktoobri
  5. a tasaarvestusavaldus on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis omakorda katkestas aegumise (ringkonnakohtu otsuse p 17). Seega katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine kohtute tuvastatud asjaoludel uuesti
  6. oktoobril 2013 ning nõue oleks aegunud
  7. oktoobril
  8. Hageja
  9. juuli
  10. a hagi on esitatud aegumistähtaja kestel.
  11. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 1 mõttes võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tasaarvestusavaldus, millega soovitakse nõue lõpetada. Kostja ei ole tasaarvestusavaldust tehes maakohtu otsuse p 28 (ja ringkonnakohtu otsuse p 17) kohaselt esitanud muid vastuväiteid hageja põhinõudele ja intressile.
  12. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et tegemist oleks sellise olukorraga. Maakohus on tuvastanud (ja ringkonnakohus on sellega nõustunud), et tegemist ei ole tingimusliku tasaarvestusavaldusega juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnustama (maakohtu otsuse p 28, 13 13

(15)2-16-11056 ringkonnakohtu otsuse p 17). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selle küsimuse lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
  1. Kolleegium märgib, et maakohus jättis selgesõnaliselt lahendamata kostja
  2. märtsi
  3. a taotluse teha vaheotsus nõude aegumise tõttu (III kd, tl 163−166). Kolleegium ei loe seda aga oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, samuti ei ole kostja sellele rikkumisele tuginenud.
  4. Riigikohus on juba varem juhtinud seadusandja tähelepanu sellele, et kui praktikas peaks osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise regulatsiooni täiendamist (vt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3214515, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. III
  7. Kolleegium peab vajalikuks muuta menetluskulude jaotust ja määrab, et menetluskuludest kõigis kohtuastmetes jääb 88,5% kostja kanda ja 11,5% hageja kanda. Hagi tagamise menetluskulud jäävad hageja enda kanda. 36.
  8. Kohtud jätsid menetluskulud kostja kanda. Seejuures jättis maakohus kostja kanda ka hageja hagi tagamise kulud. 36.
  9. Hageja palus kostjalt välja mõista 6 678 570 eurot 27 senti ning hagi esitamisest põhinõude (4 455 933 eurot 43 senti) tasumiseni viivise 583 eurot 23 senti päevas. Sellise hagi hind on tulevast viivisenõuet arvestades TsMS § 124 lg 1 ja § 133 järgi 6 891 449 eurot 22 senti (6 678 570,27 + (583,23 * 365)). Lõppastmes rahuldatakse hagi osaliselt ja kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja 6 099 095 eurot 35 senti. Hagihinnaga võrreldes tähendab see hagi rahuldamist ca 88,5% ulatuses. TsMS § 163 lgst 1 lähtudes jaotab kolleegium menetluskulud, lähtudes hagi rahuldamise proportsionaalsest jaotusest, st 88,5% kuludest jääb kostja kanda ja 11,5% hageja kanda. 36.
  10. Kolleegiumi arvates tuleb hageja enda kanda jätta tema kulud hagi tagamise taotlustele maakohtus ja ringkonnakohtus, mis jäeti rahuldamata (II kd, tl 191-194; IV kd, tl 83-85).
  11. Toimiku järgi on hageja kandnud menetluskulusid maakohtus 3450 eurot, sh riigilõiv hagilt 3400 eurot ja hagi tagamise riigilõiv 50 eurot (II kd, tl 178). Ringkonnakohtus on hageja tasunud hagi tagamise riigilõivu 50 eurot (IV kd, tl 82). Hageja kulud maakohtu riigilõivule olid vältimatud. Hagi tagamise riigilõivu (kokku 100 eurot) kolleegium arvesse ei võta, kuna hagi tagamise avaldused jäid rahuldamata ja need jäävad menetluskulude jaotuses hageja enda kanda (vt otsuse p 36.3). Seega on hageja hüvitatavateks menetluskuludeks 3400 eurot.
  12. Kostja on menetluskuludena maakohtus kandnud esindajakulud 1950 eurot (käibemaksuta) (III kd, tl 175-178). Ringkonnakohtus on ta menetluskuludena nimetanud 15 952 eurot (sh esindajakulud 12 552 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 3400 eurot), samuti esindajate kulud istungi kestusest lähtudes, ühe esindaja tunnitasuks oli 250 eurot ja teise esindaja tunnitasuks 160 eurot (IV kd, tl 26-28, 29 pöördel). Istung kestis ringkonnakohtus protokolli järgi ca tund aega (IV kd, tl 29-30), st kostja esindajakulud olid apellatsioonimenetluses kokku 12 962 eurot 14 14
(15)2-16-11056 (käibemaksuta) ja menetluskulud kokku 16 362 eurot. Riigikohtus kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kostja esindajakulud maakohtus 1950 eurot on kolleegiumi arvates põhjendatud ja vajalikud. Vältimatu oli apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 3400 eurot. Küll ei loe kolleegium põhjendatuks ja vajalikuks kostja 16 362 euro suurusi esindajakulusid apellatsioonimenetluses. Sellele on esitanud vastuväite ka hageja. Menetluskulude nimekirja järgi esindasid kostjat kaks advokaati. Kogu ajakulu oli 80 tundi 42 minutit, millele lisandub kaks tundi ringkonnakohtu istungil, sh on õigusabi osutanud kohtumenetluses esindajaks mitte olnud Silvia Urgas. Advokaatide tunnihinnaks on olnud 250, 160 ja 100 eurot. Apellatsioonimenetluses on kostja esindajad koostanud apellatsioonkaebuse (IV kd, tl 2-6), vastanud hageja vastusele apellatsioonkaebusele (IV kd, tl 18-20) ja osalenud tunnipikkusel ringkonnakohtu istungil. Seejuures ei olnud vaidluse all mahukad tõendamisküsimused, vaid eelkõige aegumisega seotud õigusküsimused, mis pealegi ei eeldanud kahe esindaja kasutamist. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata ajakulu ja tunnitasu määra detailsemalt, vaid loeb kostja põhjendatud ja vajalikeks esindajakuludeks apellatsioonimenetluses 5000 eurot. Kokku loeb kolleegium kostja hüvitatavateks menetluskuludeks 10 350 eurot. 39. Hageja hüvitatavateks menetluskuludeks on eelneva järgi 3400 eurot ja kostja hüvitatavateks menetluskuludeks 10 350 eurot. Lähtudes menetluskulude jaotusest, mille järgi jääb 88,5% kostja kanda ja 11,5% hageja kanda (vt otsuse p 36), peab kostja hüvitama hagejale 3009 eurot ja hageja kostjale 1190 eurot 25 senti. Tasaarvestuse tulemusena peab kostja maksma hagejale menetluskulude hüvituseks 1818 eurot 75 senti. 40. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon kostja soovil osaühingule Hexanor Haldus. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu 15 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.