Obsah (9)

§ 163§ 439§ 238§ 651§ 657§ 368§ 654§ 174§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 163lg 1).

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja esitas 30.10.2017 Harju Maakohtu 21.09.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati.
2. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja töötas kostja juures alates aprillist 2014 suulise töölepingu alusel ja edasi alates 30.09.2014 kirjaliku töölepingu alusel. Olukorras, kus hagejal ei olnud esitada perioodi aprill 2014-30.09.2014 kohta töölepingut, pidi hageja esitama kohtule tuvastushagi töösuhte tunnustamiseks. Töösuhte tuvastamise nõudeta ei saa mõista välja töötasu perioodi eest, kus poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut. Hageja ei ole esitanud taotlust töösuhte tunnustamiseks. Seega rikkus kohus

§ 439

nõudeid, mille kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kui hageja oleks esitanud nõude töösuhte tuvastamiseks, oleks kostjal olnud vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg-le 1 võimalik esitada taotlus aegumise kohaldamiseks. Tööleping lõppes 13.04.2015, seega oli tuvastusnõude esitamiseks aega kuni 12.08.

1. Hagiavaldus esitati alles 10.03.2016 ehk 7 kuulise hilinemisega. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele saamata jäänud töötasu nõue perioodi aprill 2014-30.09.2014 eest summas 5395,45 eurot. Kostja palub vastavale nõudele kohaldada aegumist.
2. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjalt kuulub väljamõistmisele välismaalaste seaduses ettenähtud palgamäär. Lähtuda tuleb poolte vahel kokkulepitud tingimustest (0,14 eurot kilomeetri eest). Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kokkulepe töötasu suuruse kohta on tühine. Kostja tõi oma 10.02.2017 seisukohas esile, et hagejaga sõlmitud töölepingus on ettenähtud hageja kohustus järgida töö- ja puhkeajanorme. Seega ei rikkunud konkreetses kilomeetritasus kokkuleppimine liiklusohutust ega soodustanud kohtu poolt viidatud määruse rikkumist. Kohus jättis kostja selgitused tähelepanuta. Kostja on seisukohal, et tegemist on kehtiva lepinguga. 6
3. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et välismaalaste seaduses toodud palgamäärad rakenduvad otse välismaalasest töötaja ning kohalikust ettevõtjast tööandja vahelistes suhetes. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatust. Kostja on maksnud hagejale töötasu kokkulepitud ulatuses, seega ei saa hagejal olla kostja vastu täiendavaid nõudeid. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud välismaalaste seaduse sätete rakendamises. Kokkulepitud töötasu 0,14 eurot/kilomeeter on tasu, mis on vedude valdkonnas tavapärane ning kõik kostja juures töötavad juhid saavad palka samadel tingimustel. Võlaõigusseadusest tulenevalt võivad pooled sõlmida sellise sisuga lepingu, nagu nad soovivad. Hageja oli töölepingu tingimustega kursis ning sai selle alusel ka töötasu. Situatsioonis, kus hageja ei tööta tööajanormi täis, võib olla tegemist TLS §-s 35 kirjeldatud olukorraga. Sel juhul peaks väidetavat puuduolevat töötasu arvutama töötaja keskmise palga, mitte välismaalaste seaduses toodud määrade järgi. Töölepingu kehtivuse jooksul ei ole hageja töötasu tingimusi vaidlustanud. See kinnitab, et hagi on esitatud pahauskselt. Välismaalaste seadus ei reguleeri poolte vahelisi võlaõiguslikke suhteid ning seda ei saa rakendada töötaja ja tööandja vahelise töövaidluse korral.
4. Hageja esitas 14.03.2017 tõenditena kostja vastused PPA ametnikule, kostja poolt digitaalselt allkirjastatud töölepingu ja kinnituse PPA ametnikule. Kostja vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna tegemist oli põhiõiguse rikkumisega saadud tõenditega (

§ 238lg 3 p 1).

Hageja lepingulise esindajana käesolevas asjas tegutsev Sergei Razguljajev esindas kostjat asjaajamisel PPA-ga ning Töötukassaga seoses hagejale tööloa saamisega. Tõendid on saadud ajal, mis hageja lepinguline esindaja esindas kostjat. Vastus apellatsioonkaebusele 19. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 20.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles hageja hagi osaliselt rahuldati. 21. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kostjalt mõisteti välja töötasu 11 272,54 eurot (bruto) ületavas osas. Tühistatud osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas (

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 22. Kostja on seisukohal, et töösuhte tuvastamiseks ajavahemiku 2014.a aprill - 30.09.2014 osas pidi hageja esitama hagi töösuhte tuvastamiseks. Kolleegium sellega ei nõustu.

§ 368

lg-st 1 tulenevalt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on selgitanud, et tuvastushuvi

§ 368

lg 1 mõttes puudub, kui taotletavad tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt Riigikohtu 03.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-120-16, p 24). Kuna töötasu väljamõistmise eelduseks on töösuhte olemasolu kindlakstegemine, siis ei pidanud hageja esitama töösuhte tuvastamiseks iseseisvat nõuet. Maakohus tuvastas, et ajavahemikul 2014.a aprill – 30.09.2014 töötas hageja kostja juures suulise töölepingu alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole selle järelduse 7 tegemisel tõendite hindamise reegleid rikkunud. TLS § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud, ning ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6).

Kostja leidis, et ajavahemiku 2014.a aprill - 30.09.2014 osas on hageja töötasu nõue aegunud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga. Hagi esitamise ajal kehtinud ITLS § 6 lg 3 järgi oli töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Hageja esitas hagi maakohtule 10.03.2016, s.o enne kolme aasta möödumist.

1. Pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu 30.09.
2. Maakohtu tuvastas, et töösuhe lõppes TLS § 79 alusel kokkuleppel 13.04.
4. 30.09.2014 kirjalikult sõlmitud töölepingu punktis 4.1.2 leppisid hageja ja kostja kokku töötasus 0,14 eurot kilomeetri kohta. Hageja leiab, et töötasu osas tuleb lähtuda välismaalaste seaduses sätestatud välismaalasele makstava töötasu määrast. Maakohus leidis, et töölepingu punktis 4.1.2 sätestatud kokkulepe töötasu kohta on tühine, kuna see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikega 1, mille kohaselt on veoettevõtjatel keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Maakohus asus seisukohale, et kilomeetritasus kokkuleppimine annab soodsa võimaluse rikkuda autojuhi töö- ja puhkeaega, ning toob samuti kaasa olukorra, kus pikema kilometraaži läbimisel soovitakse rohkem kaupu vedada, mis toob kaasa teljekoormuse ületamise ja liiklusohtliku olukorra tekkimise. Maakohus märkis, et kokkulepe, mille puhul töötasu suurus sõltub läbitud kilomeetritest, on tühine. Eeltoodust tulenevalt on maakohus leidnud, et tasu sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega on automaatselt määrusega vastuolus. Kolleegiumi arvates ei tulene määrusest sellist järeldust. Määruse järgi on keelatud tasu sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega juhul, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas käesoleval juhul makstavad summad oma laadi poolest ohustasid liiklusohutust ja/või soodustasid määruse rikkumist. Maakohtu argumentatsioon on seotud üldiselt kilomeetritasu kui sellisega, mitte konkreetse töölepingu tingimustega. Hageja ei ole väitnud, et makstavad summad ohustasid oma laadi poolest liiklusohutust ja/või soodustasid määruse rikkumist. Sealhulgas ei ole hageja väitnud, et selline töötasu kokkulepe või tööandja töökorraldus raskendasid temal sõidu- ja puhkeaja reeglitest kinnipidamist. Kolleegium leiab, et hageja ei ole käesolevas vaidluses toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et töölepingu p 4.1.2 on ülalmärgitud määrusega vastuolus.
5. Eeltoodu ei anna aga siiski alust väita, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 (poolte töösuhte aegses redaktsioonis) ei kuulu kohaldamisele. Maakohus tuvastas, et kostja on VMS § 3 tähenduses välismaalane. VMS § 107 lg 1 sätestas, et tööandja on kohustatud maksma käesoleva seaduse § 106 lõike 1 punktides 8–11 nimetatud juhul välismaalasele, kelle lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud, tasu, mille suurus on vähemalt võrdne 8 Statistikaameti poolt viimati avaldatud tööandja põhitegevusala aasta keskmise brutokuupalgaga, kuid mitte väiksem kui Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutis. Tähtajalise elamisloa alusel töötamisele kohaldub VMS § 178 lg 1, mis sätestas, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. Maakohus tuvastas, et VMS § 107 lg 1 järgi pidi kostja maksma hagejale perioodil 2014.a aprillist – augustini töötasu 1235,04 eurot (bruto) kuus ning VMS § 178 lg 1 alusel 2014.a septembrist – 13.04.2015 töötasu 1227,60 eurot (bruto) kuus. Kostja ei ole VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 järgse töötasu suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud, kuid on leidnud, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 sätestatud palgamäärad töötaja ja tööandja vahelises suhtes otse ei rakendu.
6. Riigikohus on 28.05.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-20-12 p-s 11 selgitanud, et välismaalaste seadus kohustab tööandjat lisaks välismaalasest töötajale tasu maksmisele järgima nõuet tasu suuruse kohta. Seega kuulub VMS § 178 lg 1 reguleerimisalasse nii tööandja tasu maksmise kohustus kui ka selle tasu suurus. Tasu suuruse näol on tegemist välismaalase Eestis töötamise ühe tingimusega, mis lepitakse kokku ja kajastatakse töölepingus. Riigikohus märkis, et tööandjal ja välismaalasel tuleb töölepingus kokku leppida tasus, mis vastaks VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele, ning tööandja on töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal kohustatud tasu maksma.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et töötaja ei saa vaidluses tööandjaga tugineda VMS § 107 lg-s 1 ja § 178 lg-s 1 sätestatud töötasu määradele. Nendes on sätestatud tööandja poolt välismaalasest töötajale makstava töötasu minimaalne suurus. Pooled on leppinud 30.09.2014 töölepingus kokku töötasus 0,14 eurot kilomeetri kohta. Seega võib töötaja töötasu olla igal konkreetsel kuul erinev. Samas ei tohi olla see väiksem kui on välismaalaste seaduses sätestatud. Kui töölepingus kokkulepitud töötasu arvestuse järgi saab välismaalasest töötaja töötasu vähem, kui on välismaalaste seaduses sätestatud, siis tuleb tööandjal tasuda välismaalasest töötajale töötasu välismaalaste seaduses sätestatud töötasu määrast lähtudes. Tõendatud ei ole, milline oli poolte vahel kokkulepitud töötasu suurus enne 30.09.2014 sõlmitud kirjalikku töölepingut. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka
8. septembrile 2014 eelnenud perioodil lähtuda välismaalaste seaduses sätestatud töötasu minimaalsest suurusest. See, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 on poolte vahelises suhtes otse kohaldatavad, tuleneb ka nende sätete sõnastusest. Mõlemas sättes on sõnaselgelt kehtestatud tööandja kohustus maksta töötasu vähemalt nimetatud suuruses. Sellele kohustusele vastab töötaja õigus tööandjalt vastavat tasu nõuda. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited alust seisukohaks, et VMS § 107 lg 1 ja § 178 lg 1 on põhiseadusega vastuolus.
9. Kostja leidis, et olukorras, kus hageja ei töötanud tööajanormi täis, võib tegemist olla TLS §-s 35 kirjeldatud juhtumiga, ning töötasu peaks arvutama töötaja keskmise palga, mitte välismaalaste seaduses toodud määrade järgi. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 12.03.2018 istungil, et hageja töötas alates 30.09.2014 täistööajaga. Tulenevalt TLS § 43 lg 1 tuleb eeldada, et hageja töötas ka sellele eelnenud perioodil täistööajaga. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kolleegium leiab, et olukorras, kus töötaja ei tööta täistööaega täis tööandjast tulenevate asjaolude tõttu, tuleb tööandjal tasuda välismaalasest töötajale keskmist töötasu, kuid mitte alla välismaalaste 9 seaduses sätestatud määra, kuna tegemist on välismaalasest töötajale makstava töötasu minimaalne suurusega. Maakohus ongi lähtunud välismaalaste seaduses sätestatud töötasu määradest. Kostja ei ole tõendanud, et töö andmata jätmise põhjustas töötaja süü.
10. Ringkonnakohus leiab, et saamata jäänud töötasu arvestamisel on maakohus jätnud arvesse võtmata kostja poolt hagejale 2014.a mai kuu eest tasutud töötasu. Kostja on tasunud hagejale 2014 mai kuu eest töötasu netosummas 305,08 eurot (I kd tl 168), mis on brutosummas 355 eurot. Seega tuleb maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud töötasu vähendada 355 euro (bruto) võrra ning selle tagajärjel kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele töötasu 11 272,54 eurot (bruto).
11. Mis puudutab kostja väidet, et maakohus võttis lubamatult vastu hageja poolt 14.03.2017 esitatud tõendid, siis kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nende tõendite vastuvõtmisega menetlusnorme rikkunud. Menetluskulude jaotus 31.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu menetluskulud jätta 52 % ulatuses kostja kanda ja 48 % ulatuses hageja kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta 3 % ulatuses hageja kanda ning 97 % ulatuses kostja kanda. 32. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Seetõttu ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus (

§ 174lg 4).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 10