KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-702 Haldusasi T.L. ja Umboja Kinnistuomanike Ühistu kaebus Kes

) näeb kaebeõiguse ette ka valitsusvälisele keskkonnaorganisatsioonile (

§ 30

), kelleks on mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset (

§ 31lg 1).

Seega on UKÜ-l õigus kaebusega kohtusse pöörduda üksnes juhul, kui ta kvalifitseerub valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks ning vaidlusalused haldusaktid on otseselt seotud tema õiguste ja huvidega toimimisel keskkonnaorganisatsioonina ja seotud tema vastava tegevuse eesmärkidega. Kaebusele lisatud UKÜ põhikirja kohaselt ei ole UKÜ põhikirjaline tegevus suunatud keskkonna kaitsmisele või seotud keskkonnakaitse või selle edendamisega. Seega on täitmata tingimus, et vaidlustatud haldusaktid on seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Seega ei ole UKÜ valitsusväline keskkonnaorganisatsioon

§ 31mõistes, kes saaks kohtule esitada kaebuse seonduvalt keskkonnakaitsega.

1. Ka T.L. kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. 6.
2. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Riigikohus selgitas 13.05.2015 kohtuotsuses nr 3-3-1-8-15 seoses

§ 23

lg 1 kehtima hakkamisega, et selles sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma.

arendas õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. Kehtiva õiguse alusel tuleb selle üle, kas isikul on keskkonnavaldkonnas õigus kohtulikule kaitsele, otsustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud üldreeglit järgides, kui eriseadustest ei tulene teisiti. Seega tuleb sarnastes asjades isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus (sh õigus terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale). Pelgalt puutumus, ka olulisel kujul, kaebeõiguse iseseisvaks ja piisavaks aluseks ei ole. 6.2. T.L. toob kaitstava õigusena välja, et Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistu on temale väärtuslik rekreatsiooniala, kus käia perega aega veetmas, lastele loodust tutvustamasõpetamas, koeraga jalutamas. Lisaks on metsal kaebajale eriline väärtus ja tähendus, kus jalutuskäik aitab taastuda väsitavast ja pingelisest tööpäevast. Ka kaitseb kinnistul asuv metsa kaebaja kinnistut kagu ja lõuna tuulte eest. Seega soovib T.L. kaebusega kaitsta õigust terviseja heaoluvajadusetele vastavale keskkonnale (

§ 31

lg 1) ning sisuliselt on tegemist

kohase puutumuskaebusega.

§ 23

lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus.

§ 23

lg 2 kohaselt on oluline puutumus isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Selle 3

§ 23

lg 5 ette isiku õiguse nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest (Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, punkt 24). 6.3. Õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimiseks ei ole absoluutne ning see ei tähenda, et see prevaleeriks mis tahes muu õiguse, nagu näiteks kolmandate isikute omandiõiguse või ettevõtlusvabaduse ees. Praegusel juhul on T.L. kaebus suunatud pigem heaoluvajadusele ja soovile jätkata kolmanda isiku kinnistu kasutamist omale sobival viisil. Kaebaja väide, et Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistul metsa majandamisega kaoks piirkonnas mets või muutuks oluliselt kehvemaks kaebaja võimalus metsas jalutada ja taastuda, on tõendamata ning vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus ei ole absoluutne põhiõigus ning see on piiratud kolmanda isiku õigustega. Ehkki

1. ptk
2. jagu sätestab igaühe keskkonnaalase õigusena ka õiguse kasutada võõrast maatükki, siis tuleb arvestada, et üldpõhimõttena võib võõral maal viibida üksnes omaniku loal (§ 32 lg 1), kuid luba võõral maatükil viibimiseks võib eeldada, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata maatükil viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (

§ 32lg 2).

Asjaolu, et T.L. on kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja kasutanud, ei anna talle õigust heaoluvajadusele viidates nõuda, et kinnistuomanik ei võiks kinnistut kasutada temale sobival viisil või et isik ei võiks oma kinnistul asuvaid maaparandussüsteeme (kraave) hooldada. 6.

1. Arvestades eeltoodut ning samuti Riigikohtu seisukohti, leiab kohus, et T.L.l puudub kaebeõigus metsateatise ja sellega antud raieloa vaidlustamiseks, kuna kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei saa olla riivatud. Kaebajal võib olla küll oluline puutumus antud keskkonnaga, kuid see ei ole kaebeõiguse aluseks.
2. Kohus märgib täiendavalt, et ka kaebaja vaatevälja, miljöö või olemasoleva keskkonna muutumine ei ole asjaoluks, mida saaks subjektiivse õigusena kaitsta (vt Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10). Kaebaja subjektiivne õigus ei saa seisneda ootuses, et tema kinnistult avanev vaade või muud esteetilised kriteeriumid säilivad kinnistu omandamise järel muutumatuna.
3. Kooskõlas HKMS § 104 lg 5 punktiga 2 ja HKMS 108 lg-ga 4 jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Eeldatava vastustaja kantud võimalikud menetluskulud jäävad aga kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-9-10 ning nr 3-3-1-73-16 ja seal viidatud kohtupraktika) vastustaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 4