Obsah (12)

§ 459§ 657§ 456§ 442§ 647§ 652§ 639§ 238§ 331§ 634§ 163§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 459

lõike 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...").

1. Hageja esitas ka tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 alusel. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostja täitis ülalpidamiskohustust ajavahemikul 17.11.2015-16.11.2016 selliselt, et oli tagatud lapse põhivajaduste rahuldamine.
2. Kostja on esitanud arvestuse novembrist 2015 kuni maini 2017 hageja ülalpidamiseks igakuise elatise ja muude vajalike kulutuste jaoks makstud summade kohta (t II kd lk 151) ning neid kinnitavad kontoväljavõtted (t II kd lk 152-152). Selle järgi tasus kostja nimetatud perioodil elatist 5390 eurot ja lasteaiamakse 1329.20 eurot, ostis lapsele riideid 404.28 euro eest, sisustas enda juures hagejale toa 812.22 euro eest, ostis hagejale hügieeni- ja majapidamistarbeid 88.79 euro eest ning tegi muid vajalikke kulutusi 870.13 euro eest, kokku summas 9414.53 eurot. Samuti tasus kostja 01.06.2017 seisuga hageja ülalpidamiseks elatise 235 eurot 2017.a juuni eest (t II kd lk 172). Hageja võttis kohtuistungil õigeks (protokoll t II kd lk 177) summa 5390 eurot tasumise, samuti võttis õigeks ja luges lapse ülalpidamiseks vajalikeks kuludeks kuni septembrini 2016 igakuiselt kostja tasutud lasteaia arved kokku 1329.20 eurot, kommunaalkuludest 519.91 eurot ning riiete ja jalanõude eest tehtud kuludest 404.28 eurot, s.o kokku 6314.32 eurot. Sellega võttis hageja õigeks, et kostja kandis 19 kuu jooksul hagejale vajalikke kulutusi keskmiselt 332.33 eurot kuus (6314.32:19). Seega on tuvastatud, et kostja on kogu tagasiulatuva elatise nõude perioodil 10 ülalpidamiskohustust regulaarselt ja lapse vajadustele vastavalt täitnud, mistõttu nõue perioodi 17.11.2015-16.11.2016 eest jääb rahuldamata ning nõue alates hagi esitamisest 17.11.2016 kuni 30.05.2017 eest tuleb lugeda täidetuks. Samuti on kostja täitnud ülalpidamiskohustuse 2017.a juuni eest summas 235 eurot. Seega kostja võlgnevus hageja ees kohtuotsuse tegemise aja 30.06.2017 seisuga moodustab 85 eurot (320-235).
3. Hageja on palunud kindlaks määrata otsuse täitmise korra selliselt, et elatis tuleb tasuda CC arveldusarvele. Muid taotlusi ei ole. Kohus, viidates PKS § 100 lõikele 4, leidis, et elatise maksmine on mõistlik kindlaks määrata jooksva kuu eest jooksva kuu esimeseks kuupäevaks. Alaealise lapse elatis tuleb tasuda lapse seadusliku esindaja CC pangakontole. Vastavalt PKS § 100 lõike 2 teisele lausele peab lapsega koos elav vanem kasutama elatist lapse huvides.
4. Kohus leidis, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda alljärgnevatel põhjustel. Hageja nõudis elatist 1000 eurot kuus alates 17.11.2015 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus jättis tagasiulatuva elatise osas hageja nõude rahuldamata, kuna kostja on sel ajal ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses täitnud. Samuti rahuldas kohus hageja nõude alates hagi esitamisest osaliselt, s.o 320 euro ulatuses. Kostja on teinud märkimisväärselt kulutusi lepingulisele esindajale, mille väljamõistmine alaealiselt hagejalt, kel iseseisev sissetulek puudub, oleks ebaõiglane. Apellatsioonkaebus
5. 21.07.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
6. Kohus rikkus tõendite hindamise põhimõtet, mille tagajärjel tuvastas ebaõigesti asjaolud ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Lisaks rikkus kohus põhjendamiskohustust, kui jättis tähelepanuta kostja väite, et hageja ema ei kasuta temale laekunud elatist kogu ulatuses lapse huvides, millest tulenevalt on kostja olnud sunnitud tegema täiendavaid ülalpidamiskulutusi. Kohus tuvastas, et kostja on regulaarselt ülalpidamiskohustust täitnud – tasunud igakuiselt hageja seadusliku esindaja kontole elatise miinimummääras ning teinud lisaks täiendavaid ülalpidamiskulutusi. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses, milliseid asjaolusid kohus ei tuvastanud, mistõttu on hagi rahuldamise eeldus täitmata.
7. Kohus on vääralt leidnud, hinnates mh kogumis vääralt kostja omaksvõttu, et hageja ülalpidamiskulu kuus üle seaduses sätestatud miinimummäära on põhjendatud ja tõendatud. Kaevatavast otsusest jääb ebaselgeks, mille alusel asus kohus seisukohale, arvestades, et hageja emal puudub sissetulek, et hageja ülalpidamise ulatuse tõendamiseks esitatud tšekid on hagejaga seotud kulu ning selle kulu on teinud hageja ema. Kostja vaidlustas esitatud kuludokumentide seotuse hagejaga 12.06.2017 menetlusdokumendis. Kohus on miinimumist suurema elatise väljamõistmisel jätnud ebaõigesti lapse vajaduste kaetuse hindamisel arvestamata riikliku lapsetoetuse, olenemata kostja esindaja poolt 13.06.2017 istungil sellele tähelepanu juhtimisest.
8. Seoses tuvastatud hageja kulutustega riietele 55 eurot kuus oleks kohus pidanud arvestama kostja vastuväitega, et hageja seadusliku esindaja esitatud kuludokumendid ei tõenda hagejaga seotud kulutusi. Kostja on osaliselt kandnud hageja kulutusi riietele 11 ka olukorras, kus riided ostis faktiliselt hageja ema, kuid tasus kostja. Riided ja jalanõud on ostetud jooksvalt vastavalt vajadustele ning tulenevalt hooajast, muid usutavaid tõendeid esitatud ei ole. Ka ei esitanud hageja ema kuludokumente peale veebruari 2017, samas on kostja esitanud kohtule tšekid hagejale riiete ostmise kohta aprillis-mais ja väite, et 12.04.2017 kulu 34.81 eurot ja 22.05.2017 kulu 60.20 eurot on kostja hageja emale hüvitanud. Seega esitasid pooled kohtule 4-kuulise perioodi osas hagejale riiete ja jalanõude ostmise kohta tõendeid 123.21 euro ulatuses, mis teeb keskmiseks kuluks 30.80 eurot. Seega on kohus vääralt hinnanud hageja põhjendatud vajaduseks riietele 55 eurot kuus, milline summa ületab statistilist keskmist 310,56%.
9. Väär on kohtu seisukoht, et kui üks vanem teeb vabatahtlikult lapsele kulutusi (lisaks elatise tasumisele), on sellega automaatselt lapse ülalpidamise ulatus tõendatud ja vajadused põhjendatud ning lahus elaval vanemal tekib selles ulatuses kohustus tasuda elatist. Kostja poolt täiendavate kulutuste tegemine ei tõenda hageja tegelikke ülalpidamiskulutusi üle seaduses sätestatud miinimumi, kuna hageja ei esitanud tõendeid selles kohta, millele kulub see raha, mis laekub kostjalt tema ülalpidamiseks hageja ema kontole.
10. Ebaselgeks jääb kohtu seisukoht, et 7-aastasele tütarlapsele kulub hügieenitarvetele kuus 20 eurot. Ilmselgelt on tegemist ülemäärase summaga ning vastavaid tõendeid ei ole ka esitatud. Kostja jääb istungil avaldatu juurde, et arvestades keskmist toidukorvi maksumust ja hageja vanust, ei ületa põhjendatud kulud kuus toidule ja hügieenitarvetele 103 eurot.
11. Samuti jääb ebaselgeks kohtu poolt muude kulutuse suurendamine 5 euro võrra (kostja võttis õigeks, et see võib olla 15 eurot kuus). Hageja ei tõendanud ega põhistanud sellises ulatuses kulu tegemist, statistiline keskmine on 13.28 eurot.
12. Kostja ei nõustu kohtuga, et hageja kulutused mängutoale 18 eurot kuus on vajalikud ja põhjendatud. Jääb ebaselgeks, kuidas on kohus 2016.a oktoobri tšekkide alusel selle summa vajalikuks ja põhjendatuks lugenud. Pooled avaldasid istungil, et detsembris 2016 peeti mängutoas hageja sünnipäeva. Kostja ei arva, et hageja peab enda sünnipäeva pidama igal aastal mängutoas. Kohtu poolt väljamõistetud suuruses kulu korral viibib laps igas kuus mängutoas üle 7h, mis ei ole hageja huvides, arvestades logopeedi soovitusi, et hageja vajab keskmisest tunduvalt rohkem täiskasvanu poolset abi ja tuge, st vanemate poolt lapsega tegelemist. Kohus on jätnud tähelepanuta ning hindamata ka asjaolu, et hageja läheb septembris 2017 kooli. Koolis käiv laps ei käi enam mängutoas, kuna tal on muud kohustused ning kui arvestada kõiki huvialaringe ja muid vaba aja veetmise viise, mida kohus pidas hageja suhtes vajalikuks põhjendatuks (tennis, judo, tantsuring, iganädalane veekeskuse külastamine, kino, teater jne) jääb arusaamatuks, millal laps sellises mahus jõuab mängutuba külastada.
13. Seoses kohtu poolt lasteaia, logopeedi ja edaspidi kooliga seoses vajalikuks peetud kuluga 80 eurot kuus leiab kostja, et kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et isegi olukorras, kus kostja võttis endale kohustuseks viia hageja eraõpetaja juurde, olid kokkusaamised harvad, kuna kas ema keeldus last kostjale andmast (nt põhjendusel, et neil on külalised) või oli eraõpetaja hõivatud muude kohustustega. Arvestades hageja ema hõivatust enda isikliku eluga, varasemat käitumist lapse arengu huvides, on tõenäosus, et nimetatud raha kulutatakse täies ulatuses lapse arengule, väga väike. Arusaamatuks jääb, miks olukorras, kus lapsega lahus elav vanem on vabatahtlikult 12 võtnud endale kohustuseks tegeleda lapsega, on viinud last vastavate õpetajate või muude spetsialistide juurde. Vajadusel tasus kostja teenuse eest, mistõttu ei ole see kulu hageja emal tekkinud, kohtuotsusega väljakujunenud olukord lõpetatakse. Kohus pidi elatist välja mõistes vabatahtliku ülalpidamiskohustuse täitmisega arvestama ning elatise määramisel arvestama, millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem. Lisaks on kohus, määrates kindlaks tõendamata kulu, jätnud arvestamata ka üldteada asjaoluga, et koolidel on eripedagoogid-logopeedid palgatud, mistõttu pakutakse koolides logopeediabi lastele tasuta.
14. Millistele tõenditele tuginevalt on kohus leidnud, et lapsehoidjateenus on vajalik 35 eurot kuus, jääb otsusest ebaselgeks. Hageja ei tööta ning kulutusi tõendavaid dokumente esitanud ei ole. Kulutuse kindlaksmääramine ainult kohtu hinnangul põhinevalt ja tingimuslikult (kui hageja seaduslik esindaja läheb tööle) on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, et üle miinimumi väljamõistetava elatise korral peavad kulutused olema tõendatud. Kostja on nimetatud kulutuse osas 13.06.2017 istungil leidnud, et äärmisel juhul võib lapsehoidja teenust vaja minna eriolukorras summas 2.50 eurot kuus, kui mõlemad vanemad (või vanavanemad) on hõivatud ega saa last enda juurde võtta. Miks asus kohus seisukohale, et vanavanemad vm sugulased last tavapäraselt ei hoia, jääb ebaselgeks. Kostja selgitas kohtule istungil, et tema ema on last vajadusel hoidnud. Üksikud korrad, kui hageja ema talle teadaolevatel põhjustel viimasel minutil otsib lapsele hoidjat, ei õigusta hoidja vajadust. Kohus on ka selle kulu kindlaksmääramisel jätnud arvestamata, et hageja läheb septembrist kooli ning sellises vanuses lapsele enam lapsehoidjateenus sellises ulatuses vajalik ei ole. Vanemad peavad ise lapsega peale kooli tegelema.
15. Kohus on arvestanud vajaliku kuluna ka tantsukoolikulu 15 eurot kuus, kuigi hageja ema ei suutnud usutavalt põhistada kulutuse vajalikkust ja kuludokumendi puudumist. Hageja ema väitis, et tal puudub selleks raha, kuid kostja esitas tõendid, et kui hageja faktiliselt soovib mingist eriala- või huviringist osa võtta, on kostja selle eest alati tasunud (t I kd lk 86-87). Hageja ei ole kordagi avaldanud kostjale soovi tantsukoolis käia. Hagejal on muud huvid, mida ta realiseerib ja kostja vabatahtlikult neid kulutusi kannab.
16. Praeguseks on muutunud ka need asjaolud, mille alusel võttis kostja õigeks eluasemekulu 150 eurot kuus. Kostja arvestas, et eluasemekulud jagati võrdselt hageja ja tema ema vahel. Hetkel kasutab XXX korteriomandit enda elukohana lisaks hagejale ja tema emale ka viimase elukaaslane. Seega ei ole kostja enam nõus hageja ülalpidamisvajaduse ulatuse kindlaksmääramisel eluasemekuludega 150 eurot kuus, vaid võtab õigeks kulu 100 eurot kuus.
17. Eeltoodust tulenevalt on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja vajalik ja põhjendatud ülalpidamiskulu kuus on 640 eurot. Arvestades kostja vastuväiteid, omaksvõtu selgitusi, tõendeid ja kostja poolt ülalpidamiskohustuse vabatahtlikku, regulaarset ja piisavas ulatuses täitmist, tuleks hagi jätta rahuldamata.
18. Koos kaebusega esitab kostja taotluse järgmiste dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks: väljatrükid Statistikameti veebilt tarbijahinnaindeksi ja leibkonnakulutuste kohta ning Pärnu XXX kooli kodulehelt õpetajate kohta (lisad 13); kostja kulutused hageja judolaagrile jm kulutuste tasumise kohta (lisad 4-7). 13 Nimetatud dokumente ei olnud võimalik maakohtule esitada, kuna vastavad kulutused ei olnud istungi toimumise ajaks tehtud.
19. Kostja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse, paludes kõik kulud jätta hageja (võimalusel hageja seadusliku esindaja) kanda. Hageja ema pöördus hageja nimel kohtusse pahatahtlikult eesmärgiga parandada enda elutingimusi ning vähendada enda ülalpidamiskohustust hageja suhtes. Antud käitumine on taunitav ning hageja emal tuleb kanda vastutust oma vastutustundetu käitumise eest.
20. 22.03.2018 teatas apellant kohtule 02.10.2017 vanemate vahel sõlmitud kokkuleppest, mille kohaselt viibib tütar isa juures igal nädalal alates pühapäeval kella 12.00-st kuni teisipäeval kella 8.15-ni või kuni kella 12.00-ni, kui ei ole koolipäev (t III kd lk 39). Vastavalt kokkuleppele on laps 30% ajast isa juures, kes sel ajal peab teda ülal. Isa on ostnud oma elukohta lapsele vajalikke riideid, jalanõusid jmt, kuna ema ei anna neid lapsele isa juurde tulles kaasa. Lisaks ei käi laps alates lasteaia lõpetamisest enam tennise- ja judotreeningutel ega ole hakanud käima tantsutreeningul. Vastustaja seisukoht
21. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
22. Vastuseks apellandi poolt esiletoodud asjaolude muutumisele teatas hageja 02.04.2018, et taganeb 02.10.2017 lepingust. Kostja on lepingut oluliselt rikkunud, kuna laps viibib ühe päeva vanaema juures sel ajal, kui peaks viibima isaga. Samuti on mitmed kokkuleppejärgsed viibimised isa juures täiesti ära jäänud. 02.10.2017 kokkulepe oli vajalik kostjale ainult kohtus oma positsiooni kindlustamiseks. Isa juurde minnes on lapsel alati olnud kaasas vahetusriided. Seoses koolis käimisega tuli lapse huviringide aegu korrigeerida. Laps käib käesoleval ajal joogas ja ujumas. Kooliminekuga kulutused lapsele suurenesid. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel kostjalt väljamõistetava igakuise elatise suuruse ja elatise võlgnevuse väljamõistmise (resolutsiooni punktid 2 ja 3) osas tühistada seoses riikliku lapsetoetuse mittearvestamisega elatise suuruse määramisel. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega vähendab eeltoodut arvestades hagi rahuldamise ulatust. Apellatsiooni korras ei ole maakohtu otsusele edasi kaevatud osas, milles hagi jäi rahuldamata, seega selles osas on otsus

§ 456lõike 1 alusel jõustunud.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 46.

§ 442

lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh seni lahendamata poolte taotlused. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse võtta vastu täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, millega ta soovib oma vastuväiteid täiendavalt tõendada: väljatrükk Statistikaameti andmebaasist, ostukorvi maksumuse graafik, väljatrükk Pärnu XXX Põhikooli kodulehelt, väljavõte vestlusest seonduvalt judolaagriga, koopiad ostukviitungitest, maksekorraldus loovus- ja spordilaagri tasumise ja kinnituskiri registreerimise kohta, konto väljavõte lasteaiamaksu tasumise kohta.

§ 647

lõike 1 alusel kohtu poolt pooltele antud tähtaja jooksul esitas apellant taotluse võtta täiendavate tõenditena vastu 02.10.2017 kokkulepe ja vanemate sõnumivahetus kokkuleppe täitmisel. 14 47. Kolleegium on seisukohal, et kostja taotlused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

§ 652

lõike 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada mh põhjusel, et tõend tekkis või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (punkt 2). Uue tõendi vastuvõtmise otsustamisel lähtub ringkonnas

§ 639

lõikest 1 tulenevalt mh

§ 238

lõikest 1, mille kohaselt võtab kohus vastu ja arvestab asja lahendamisel ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust.

1. Käesolevas otsuses allpool põhjendab kolleegium, miks ei ole alust kostja poolt lapsega koos elava vanema nõusolekuta (kokkuleppeta) tehtud kulude tasumist pidada ülalpidamiskohustuse kohaseks täitmiseks. Seega ei oma asja lahendamisel tähendust apellatsioonkaebusele lisatud tõendid seonduvalt kulude kandmisega juulikuus
2. Samuti ei oma asja lahendamisel tähendust väljatrükk Statistikaameti andmebaasist ja ostukorvi maksumuse graafik, sest allpool nõustub kolleegium maakohtuga, et kuna vanemad on lapsele võimaldanud keskmisest suuremaid kulutusi ja vanemate varaline olukord ei ole halvenenud, ei ole asjakohane tõendada lapse vajaduste rahuldamise kulutusi toetudes Eesti keskmistele sellekohastele näitajatele. Kaebusele on lisatud ka väljatrükk Pärnu XXX Põhikooli kodulehelt õpetajate kohta, millega kostja soovib tõendada kaebuse väidet, et koolidel on eripedagoogid-logopeedid palgatud ja seega pakutakse koolis lapsele logopeediabi tasuta. Nimetatud tõendi osas märgib kolleegium, et kostja ei ole vastavalt

§ 652

lõikele 4 selle esitamise lubatavust kaebuses põhjendanud, kuivõrd logopeediga seonduvad kulud olid arutusel maakohtus ning kostja oli teadlik, et laps läheb sügisel Pärnu XXX Põhikooli (t II kd lk 179, 163). Seega oli kostjal võimalik esitada tõend selle kohta, et nimetatud koolis on eripedagoog-logopeed juba maakohtus ja tegemist on

§ 331

lõike 1 mõttes hilinenult esitatud tõendiga, mille vastuvõtmisest kolleegium keeldub. Kuna viidatud dokumendid esitati elektrooniliselt, siis need tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). Juunikuus 2017 kostja poolt vajalike kulude kandmist tõendavad dokumendid, 02.10.2017 kokkuleppe ja selle täitmise asjaolude kohta esitatud vanemate sõnumid võtab kolleegium tõenditena vastu, kuna osaliselt on need tekkinud peale maakohtu poolt asja lahendamist ja osaliselt on tegemist dokumentidega, millised võivad mõjutada maakohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse suurust. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale elatise asjades tuleb oluliste eluliste asjaolude muutumist apellatsioonimenetluses käsitleda. Kas ja kui, siis millisel määral avaldavad need mõju kostja apellatsioonkaebuse lahendamisele, selgitab kolleegium otsuse põhjendustes allpool.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et kostja on ülalpidamiskohustust regulaarselt täitnud, tasudes hageja ema kontole alates oktoobrist 2016 igakuiselt elatist seaduses ettenähtud miinimummääras ning teinud lisaks täiendavaid ülalpidamiskulutusi (nt lasteaiamaks, riided jne). Vanemate vahel puudub vaidlus, et laps elab emaga koos. Seega rahuldab ema lapse vajadused vahetult ja isa, kes ei ela lapsega koos, peab täitma PKS § 100 lõike 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 11). Selleks, et kostja poolt erinevate kulutuste kandmist saaks lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, peab olema vanemate vahel vastavasisuline kokkulepe või esinema muu mõjuv põhjus, sest PKS § 100 lõike 1 esimese lause järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega 15 vanemale, kelle juures laps elab ja kes korraldab lapse igapäevast elu. PKS § 100 lõike 1 teise lause järgi, kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Sama paragrahvi lõike 3 järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Asjas ei ole tõendatud, et vanemate vahel oleks vastavasisuline kokkulepe. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole kostja ka väitnud. Samuti ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et esineb mõjuv põhjus ülalpidamise andmiseks muul viisil. Kostja on küll korduvalt esile toonud kahtluse, et ema ei kasuta talle laekunud elatist kogu ulatuses lapse huvides. Samas ei ole kostja kahtlused põhistatud ega tõendatud. Kostja emotsionaalsed väited kohtu jaoks otsustuse aluseks olla ei saa. PKS § 100 lõike 2 teise lause järgi peab lapsega koos elav vanem elatist kasutama lapse huvides. Seaduse mõttest tulenevalt peab lapsest lahuselav vanem arvestama, et üldjuhul tuleb tal ülalpidamise kohustus täita rahas regulaarsete igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on erandlik. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Enda suvast lähtuvalt ja ebaregulaarselt erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kolleegiumil puudub alus kahelda kaebuses toodud väite, et kostja on alati lisaks miinimumelatisele valmis vabatahtlikult kandma hageja huvides ühekordseid suuremaid väljaminekuid, siiruses, kuid praeguses olukorras ei saa sellega asja lahendamisel arvestada. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta asju ja tasuda teenuste eest, siis ta võib seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe lapsega kooselava vanemaga. Eeltoodust tulenevalt puudub alus arvestada kostja poolt peale maakohtu otsust tehtud kulutuste arvel osaliselt kaetuks maakohtu poolt väljamõistetud elatis.
2. Eeltoodust nähtuvalt on kostja praeguses asjas ülalpidamiskohustust täitnud miinimummääras elatise tasumisega. Hageja on esile toonud ja kohus tuvastanud, et hageja vajadused on suuremad kui miinimummääras elatis kataks. Maakohus on õigesti märkinud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Siinkohal tuleb arvestada, et varasemalt 1000 euro tasumisega (väidetavalt) nii lapse kui tema ema ülalpidamiseks on kostja ise osaliselt kujundanud lapse elulaadi selliseks, et lapse vajadused on suuremad kui miinimumelatis katab. Seega asudes ühel hetkel tasuma elatist miinimummääras ilma, et see oleks põhjendatud tema majandusliku olukorra halvenemisega või muu mõjuva põhjusega, saab lapse kujunenud elulaadi arvestades asuda seisukohale, et tasutud elatis on ebapiisav ja hagi esitamine oli õigustatud.
3. Iseenesest on õige kaebuse väide, et ühe vanema poolt vabatahtlikult lapsele tehtud kuludega ei saa tõendada ülalpidamise ulatust ega põhjendada lapse vajadusi. Samas ei olegi maakohus antud juhul selliselt toiminud. Mõnede kuluartiklite osas on kohus mh võtnud arvesse, et kostja on kulu kandnud, mis annab aluse tuvastada, et ka kostja ise on pidanud vastavat kulu lapse jaoks vajalikuks ja põhjendatuks. Kohus ei ole ühegi kulu osas hinnanud kulu põhjendatust üksnes selle isa poolt kandmise ulatusest, vaid on arvestanud ka hageja poolt esile toodud ja tõendatud asjaolusid. 16
4. Kostja väited kaebuses on osaliselt vastuolulised. Ühelt poolt leiab kostja, et kohus on vääralt leidnud, et hageja tõendatud vajadused ühes kuus on üle seaduses sätestatud miinimummäära. Samas rõhutab kostja, et tasub elatist miinimummääras ja teeb lisaks ülalpidamiskulutusi (lasteaiamaksu, riiete eest tasumine). Selliselt annab kostja ise teada, et hageja vajadused ongi suuremad kui 2 x miinimummääras elatis ära katab.
5. Seoses kostja poolt vaidlustatud konkreetsete kulude suurusega märgib kolleegium kokkuvõtvalt, et kõigi vaidlustatud kulude puhul on maakohtu diskretsiooniotsustus nende vajalikkuse ja konkreetse summa osas põhjendatud. Puudub alus kohtule ette heida diskretsioonipiiride rikkumist, mistõttu puudub ka apellatsioonikohtul õigus maakohtu otsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et ühegi kohtu poolt põhjendatuks peetud vaidlustatud kulu näol ei ole tegemist selgelt ebamõistlike kulutuste või ülemääraste summadega, arvestades sellekohast kehtivat kohtupraktikat. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium seonduvalt iga konkreetse vaidlustatud kuluartikliga vastuseks kaebuse väidetele järgmist.
6. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt vajalikuks peetud kulud riietele 50 eurot, leides, et 4 kuu jooksul on ostetud riideid ca 30.80 euro eest kuus. Ringkonnakohus leiab, et kulu riietele ei saa hinnata üksnes neljakuulisest perioodist lähtudes, vaid tuleb arvestada, et teatud perioodidel võivad olla kulud suuremad ja vastupidi. Kohtu poolt määratud summat 50 eurot kuus ei saa pidada ülemääraseks ega ebamõistlikuks arvestades, et elatis on välja mõistetud etteulatuvalt, et vanemad on hagejale varasemalt võimaldanud keskmisest suuremaid kulutusi ning et aktiivses kasvueas tütarlapsel vajadus riiete ja jalanõude järele üldiselt teadaolevalt pigem suureneb kui väheneb.
7. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt vajalikuks peetud toidukulud 100 eurot ja hügieenitarvete kulu 20 eurot, leides, et nimetatud kulude kogusumma on põhjendatud 103 euro ulatuses. Kostja tugineb keskmisele toidukorvi maksumusele ja statistikaameti kodulehel avaldatud andmetele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades hageja vanemate kujundatud elulaadi on kulutused toidule 100 eurot ja hügieenitarvetele 20 eurot kuus mõistlikud ja põhjendatud arvestades mh hageja ema poolt esile toodut, et hagejale on võimaldatud seni tervislikku ja tasakaalustatud toitu, samuti ökoloogiliselt puhtaid hügieenitarbeid (vt hageja 26.05.2017 menetlusdokument, t II kd lk 2-8 (punktid 11 ja 17)).
8. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt vajalikuks peetud muud kulud 20 eurot, leides, et põhjendatud on 15 eurot, tuginedes statistilisele keskmisele. Nagu ka eelnevalt märgitud, ei ole põhjendatud arvestada hageja kulusid lähtuvalt statistiliselt keskmisest, kuna hageja vanemad on talle võimaldanud keskmisest suuremaid kulutusi. Lisaks ei ole kolleegiumi hinnangul keskmiselt 20 eurot kuus teatrikülastustele, sõprade sünnipäevadele ja kingitustele, millised kulud on hageja muude kulude alla arvestanud, kulutamine ülemäärane summa ning see ei ole ka ülemäära suur, võrreldes kostja poolt esile toodud statistilise keskmisega 13.28 eurot. Arvestades, et ühel teatrikülastusele kui sünnipäevale võib kuluda ca 10-15 eurot ning et selliseid üritusi võib toimuda ca 2 x kolme kuu jooksul, on kohtu määratud summa mõistlik ja põhjendatud, arvestades, et selle summa hulka on arvatud ka kulu juukseklambritele ja ootamatutele ettenägematutele kulutustele. 17
9. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt vajalikuks peetud kulud mängutoale 18 eurot, leides, et nimetatud kulu ei ole üldse põhjendatud, kuna hageja läheb septembrist 2017 kooli. Kolleegiumi hinnangul ei ole algklassides käiva lapse puhul mängutoas ca 7h kuus veetmine ülemäärane, arvestades, et vanemad on lapsele sellist ajaveetmist varasemalt ka võimaldanud. Seoses väitega, et koolilapsel ei ole enam aega mängutuba külastada arvestades tema kõiki muid huvialaringe ja vaba aja veetmise viise, märgib ringkonnakohus, et ühes kuus nt neljal nädalavahetuse päeval mängutoa külastamine 1,5-2h on eelduslikult ka koolilapsele võimalik, millisel juhul saabki pidada vastavat kulu 18 eurot kuus põhjendatuks. Kostja tõi kaebuses esile, et detsembris 2016 peeti mängutoas hageja sünnipäeva. Samas sünnipäeva pidamise kulu eraldi ei ole hagetavate kulude hulgas välja toodud. Seega saab mängutoa kuluga katta ka mängutoas peetavat hageja iga-aastase sünnipäevakulu. Kostja ei ole toonud esile mõistlikku põhjust, miks ei peaks hageja sünnipäevi ka edaspidi (vähemalt algklassides) pidama mängutoas. Selliselt laste sünnipäevade korraldamine on Eestis juba mõnda aega tavapärane ning sõltub eelkõige vanemate materiaalsest võimekusest. Käesolevas asjas ei ole kostja taotlenud elatise suuruse vähendamist majanduslike võimaluste ebapiisavuse tõttu.
10. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt lasteaiale, logopeedile ja hiljem koolile vajalikuks peetud kulud kokku 80 eurot. Kostja vastuväide ei ole veenev, kuna ühelt poolt ta möönab, et raske on vaielda vastu nimetatud kulude vajalikkusele, samas aga leiab, et kohus ei ole arvestanud tema vastuväiteid mh selle kohta, et ta on lapse arenguga seotud kulude eest tasunud vabatahtlikult. Lisaks märgib kostja, et on üldteada, et koolides on eripedagoogid-logopeedid tasuta. Nagu eelnevalt märgitud, kohus ei saa edasiulatuva elatise nõude puhul arvestada kostja poolt vabatahtlikult lapsega seotud kulude tasumisega. Samas leiab kolleegium, et sellega, et kostja on kulutusi eraõpetajale ja logopeedile ise kandnud, on ta ka möönnud nende vajalikkust. Ka 13.06.2017 istungil on kostja kinnitanud, et õpetaja ja logopeediga seotud kulud on vajalikud (vt istungiprotokoll, t II kd lk 179). Kolleegium märgib, et isegi, kui hageja koolis pakutakse tasuta logopeediabi, siis kuivõrd varasemalt on võimaldatud hagejale tasulist teenust ning ka kostja ise on kinnitanud selle vajalikkust ja valmidust vastava kulu kandmiseks, on kulud logopeedile põhjendatud. Samuti tuleb arvestada kohtu poolt märgituga, et kuna pooled on seniste kulude arvestusest jätnud täielikult välja lapse lasteaiakulud ega ole arvestanud lapse edasisi kooliga seotud kulusid, on kulud 80 eurot põhjendatud 2017.a suvel lasteaiakulude, abiõpetaja ja logopeedi kulude katteks ning edaspidi kooli ja logopeediga seotud kulude katteks. Kaebuses ei ole vaidlustatud asjaolu, et eelduslikult tekivad hagejal ka kooliga seonduvalt täiendavad kulud, milliseid arvestades maakohus eeltoodud kogusumma 80 eurot kindlaks määras.
11. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt lapsehoidjateenusele vajalikuks peetud kulud 35 eurot, leides, et äärmisel vajadusel on põhjendatud 2.50 eurot kuus. Hageja ema on esile toonud, et lapsehoidjateenus maksab 2.50 eurot tunnis ning on vajalik, kuna ema käib õhtusel ajal treeninguid andmas, kui lasteaed on kinni. Kolleegium märgib, et lapsega kooselava vanemana on emal kohustus lapse igapäevast elu korraldada ja antud juhul on lapse ema teinud eluliselt usutavaks, et lapsehoidjateenus on lapse igapäevase elu korraldamisel lapse huvidest tulenevalt vajalik. Arvestades lapse vanust ei ole lähiaastatel mõistlik ega lubatav jätta teda õhtuti üksinda koju, kui ema on seotud treeningutega. Samuti on tõendatud nimetatud teenuse reaalne kasutamine (väljavõtted vestlustest lapsehoidjaga t II kd lk 35-38; lapsehoidja kirjalik kinnitus 18 teenuse osutamise kohta t I kd lk 123). Kostja ei ole kaebuses esile toonud, et tema ise või lapse vanavanemad oleks nõus regulaarselt last hoidma aegadel, kui lapse ema on nädala sees treeninguid andmas või vajab muul põhjusel õhtuti lapsehoidja abi. Seega tuleb nõustuda, et kohtu määratud lapsehoidjateenuse kulu 35 eurot kuus on lapse huvidega kooskõlas ning vajalik ja põhjendatud.
12. Kostja on vaidlustanud kohtu poolt tantsukoolile vajalikuks peetud kulu 15 eurot, leides, et nimetatud kulu ei ole põhjendatud, kuna hageja tantsukoolis ei käi ega soovigi käia. Hageja seaduslik esindaja on esile toonud, et varasemalt käis hageja tantsukoolis, kuid hetkel raha puudusel mitte. Olukorras, kus lapsega kooselava vanemana on lapse emal õigus ja kohustus lapse igapäevast elu korraldada ning ema on kinnitanud, et laps soovib tantsukoolis käia, ei oma tähendust kostja paljasõnaline väide, et temale teadaolevalt ei soovi hageja tantsukoolis käia. Kostja väited 22.03.2018 menetlusdokumendis peale maakohtu otsust hageja kulude vähenemise kohta seoses judo- ja tennisetreeningute ärajäämisega jätab ringkonnakohus

§ 331

lõike 1 alusel tähelepanuta, kuna kaebust sai vastavalt

§ 634lõikele 1 täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.

Menetlusdokumendi punktis 8 väidab apellant, et nendel treeningutel ei käinud laps pärast lasteaia lõpetamist 2017.a kevadel. Seega oli vastav väide võimalik esitada apellatsioonkaebuses.

1. Kostja on vaidlustanud maakohtus õigeksvõetud kulud eluasemele 150 eurot kuus, märkides, et nõustus nimetatud summaga arvestusega, et kulud jagati võrdselt hageja ja tema seadusliku esindaja vahel. Kostja sõnul kasutab praegu XXX korteriomandit oma elukohana lisaks hagejale ja tema emale ka viimase elukaaslane, seega võtab kostja õigeks kulud 100 eurot kuus. Kolleegium märgib, et kuna kostja vastav väide on tõendamata, ei saa ringkonnakohus kostja tõendamata väitega asja lahendamisel arvestada, mistõttu tuleb lähtuda kostja õigeksvõtust eluasemekulude osas 150 eurot kuus.
2. Kaebusega tuleb aga nõustuda osas, milles maakohus ei arvestanud väljamõistetava elatise suuruse määramisel perehüvitiste seaduse (PHS) alusel riigi poolt makstava lapsetoetusega. Lahendis nr 3-2-1-35-17 (punkt 20.3) on Riigikohus märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-174-16, punkt 11). Kostja tõi kaebuses esile, et vastava vastuväite esitas ta 13.06.2017 kohtuistungil (protokoll t II kd lk 181). Võib eeldada, et „vanematoetuse“ all pidas kostja silmas riiklikku lapsetoetust. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada, arvestades lapse igakuised vajadused esmalt osaliselt kaetuks riikliku toetusega (PHS § 17) ja vähendades selle võrra väljamõistetava igakuise elatise ja elatise võlgnevuse suurust. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud hageja põhjendatud ülalpidamiskulude suuruseks 640 eurot kuus. Maakohus mõistis elatise välja alates 01.07.2017 ning alates nimetatud kuupäevast oli PHS § 17 lõikest 3 tulenevalt lapsetoetuse suurus pere esimese lapse kohta 50 eurot kuus. Maakohtu 19 tuvastatud hageja igakuiste ülalpidamiskulude 640 euro puhul saab seega arvestada, et hageja vajadused on kaetud 50 euro ulatuses emale laekuva riikliku lapsetoetusega. Seega tuleb elatise suuruse arvestamisel võtta aluseks summa 590 (640-50), millest pool, s.o 295 eurot, tuleb kostjalt elatisena välja mõista.
3. Maakohus arvestas välja, et kostjalt väljamõistetud elatis moodustab 68% VV kehtestatud kuupalga alammäärast ja sidus otsuse resolutsioonis edasise elatise määra vastava protsendiga, millist otsustust kaebuses eraldiseisvalt vaidlustatud ei ole. Arvestades kaebuse piiridega, puudub kolleegiumil seega õigus muuta vastavas osas maakohtu otsustust. Kolleegium lähtub maakohtu loogikast ja märgib otsuse resolutsiooni, et igakuine elatusraha ei tohi olla väiksem kui vastavalt 68% VV kehtestatud kuupalga alammäär, millest tuleb maha arvata pool PHS § 17 lõike 3 alusel makstavast riiklikust lapsetoetusest pere esimesele lapsele.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust 02.10.2017 kokkulepe, mille kohaselt leppisid vanemad kokku, et laps viibib isa juures igal nädalal pühapäeva kella 12.00-st kuni teisipäeva kella 8.15-ni (või kui ei ole koolipäev, siis kella 12.00-ni). Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-165-13 (punktides 12, 13), et kui laps viibib olulise osa ajast lahus elava vanema juures, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, kui laps selle vanema juures viibib. Riigikohus lisas, et kohus saab kohustatud vanema väidet arvestada üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid (lapse vajaduste rahuldamist koosoldud aja jooksul) tõendab ning et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju ajast veedab laps ühe või teise vanema juures. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud tõendeid, millist osa maakohtu poolt tuvastatud lapse vajadustest on tema alates 02.10.2017 kandnud seoses sellega, et laps viibib kokkuleppeliselt osa ajast (kuni 2 ööpäeva nädalas) tema juures. 22.03.2018 menetlusdokumendist ei selgu, mida peab kostja silmas lapsele igapäevaseks eluks vajalike vahendite all. Lapsele toa sisustamiseks, erinevate majapidamistarvete ostmiseks jmt olid isal kulutused tehtud aastal 2016 (t I kd lk 46) ja mh neid tehtud kulutusi arvestades jättis maakohus rahuldamata nõude hagi esitamisele eelnenud aasta eest. Mõistlikud vanemad lepivad omavahel kokku, milliseid riideid lapsel konkreetsetel päevadel vaja on ja vajalikud asjad võtab laps isa juurde kaasa. Kui isa soovib, võib ta teha täiendavaid kulutusi n-ö topeltriietele, kuid neid ei ole alust käsitleda maakohtu poolt tuvastatud lapse igapäevaste vajaduste rahuldamisena. Lisaks on kostja enda väidetega ja väljavõttega vanemate sõnumivahetusest veebruaris/märtsis 2018 (t III kd lk 45 pöördel, 48-50) tõendatud, et erinevatel põhjustel ei veeda laps mitte igal nädalal kogu kokkulepitud aega isa juures.
5. Kolleegium nõustub apellandi vastuväidetega maakohtu otsusele osas, milles need puudutavad elatise võlgnevuse väljamõistmist juunikuu 2017 eest. Maakohus luges isa poolt tehtud kulutustega ja emale makstud elatisega kaetuks elatise nõude kuni kohtuotsuse tegemiseni 22.06.2017, kuid mõistis elatise välja alates 01.07.
6. Selles osas maakohtu otsust ei ole vaidlustatud. Samas arvestas maakohus juunikuu 2017 eest kostjale võlgnevuse, kuna leidis, et tasutud oli vaid miinimummääras elatis ema kontole. Selliselt elatise nõuet lahendades oleks maakohus pidanud veenduma, kas isa tegi juunikuus veel vajalikke kulutusi lapse vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei andnud kostjale võimalust juunikuu kulutusi tõendada ega esitanud ka 13.06.2017 kohtuistungil vastavasisulisi täpsustavaid küsimusi. Kostja tõendas kaebusele lisatud konto väljavõttega, et tasus 15.06.2017 lasteaia arve 27.20 eurot (t III kd lk 15), ja 20 vanemate sõnumivahetusega, et tasus 21.06.2017 judolaagri eest 48 eurot (samas lk 11). Hageja ei ole nende summade tasumist vaidlustanud ja selgelt oli tegemist lapse jaoks vajalike kuludega. Seega puudus maakohtul alus tuvastada, et isa on juunikuu eest võlgnevuses ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada.
7. Kostja on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse, leides, et kulud tuleks jätta hageja seadusliku esindaja kanda, kes pahatahtlikult pöördus kohtusse enda ülalpidamiskohustuse vähendamiseks. Kuivõrd kolleegium leidis eelnevalt, et elatise tasumisega miinimummääras olukorras, kus hageja vajadused on miinimumist suuremad, on kostja rikkunud ülalpidamiskohustust, on tuvastatud, et hageja pöördumine kohtusse oli õigustatud. Seega puudub alus jaotada menetluskulusid teistmoodi kui maakohus, jättes kummagi poole kulud hagi osalisest rahuldamisest tulenevalt

§ 163lõike 1 kolmanda alternatiivi alusel vastava poole enda kanda.

Lisaks märgib kolleegium, et seadus ei võimalda isegi hagi rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulusid poole seadusjärgse esindaja kanda.

§ 162lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Elatiseasjas on poolteks elatist saama õigustatud isik (käesolevas asjas alaealine laps) ja elatist maksma kohustatud isik (käesolevas asjas lapse isa). 67. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jäävad kummagi poole apellatsioonimenetluse kulud samuti

§ 163lõike 1 kolmanda alternatiivi alusel vastava poole enda kanda.

Sama sätte esimest ega teist alternatiivi ei pea kolleegium mõistlikuks kohaldada, kuna hagejaks on alaealine laps, kellel iseseisev sissetulek vm vara ja seega ka võimalus isa menetluskulusid kasvõi mingis ulatuses hüvitada puudub. Kuna kumbki pool kulusid hüvitama ei pea, ei määra kolleegium kindlaks vajalike ja mõistlike menetluskulude suurust. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/