Obsah (7)

§ 214§ 123§ 1231§ 138§ 143§ 119§ 137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 07.02.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-7

) § 214 lõike 3 alusel loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on 2 kohus lapse elukohaks määranud. Kuna kohus määras 18.01.2010 kokkuleppe alusel lapse elukohaks ema elukoha, sai ema lapse ainuhooldusõiguse, kuigi tegelikkuses osales avaldaja lapse elus emaga samaväärselt. Ema sai seaduse muudatuse tõttu lapse ainuhooldusõiguse, mis hõlmab lisaks kohtulahendiga kindlaksmääratud elukohale mh ka otsustusõigust määrata lapse viibimiskoht, otsustada haridus- ja terviseküsimusi, teostada varahooldusõigust, esindada ja kasvatada last ning otsustada muid lapsega seotud asju.

1. Lapse huvides on ühe kindla elukoha olemasolu. Avaldaja nõustus, et lapse elukohaks on ema elukoht. Hooldusõiguse üleandmine isale selliselt, et vanematel oleks ühine hooldusõigus ja säiliks ema otsustusõigus lapse elukoha määramisel, vastaks lapse tegelikele huvidele. Puudutatud isikute ja eestkosteasutuse seisukohad
2. Eestkosteasutuse arvamusest nähtuvalt on lapse ema ainuhooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse andmine mõlemale vanemale vastavuses lapse huvidega. Eestkosteasutus nõustus, et emale jääks ainuotsustusõigus lapse elukoha määramisel, kuid igakordse viibimiskoha osas ainuotsustusõiguse andmine emale piiraks liigselt isa õigusi ja oleks vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2016 määrusega asjas nr 2-09-61283 kinnitatud suhtlemise korra ning lapse parimate huvidega.
3. Lapse ema vaidles avaldusele vastu, märkides, et isa on krooniline alkohoolik, kelle alkoholismiga seotud vägivaldne käitumine põhjustas abielulahutuse ja selle, et lapse elukohaks on ema elukoht. Ainuhooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes ja hooldusõiguse andmine mõlemale vanemale ei saa olla vastavuses lapse huvidega, kuna lapse isa ei ole võimeline hooldusõigust teostama, olles aeg-ajalt joomahulluses ja lapsele ohtlik. Avaldaja on esitanud avalduse eesmärgiga vabaneda ülalpidamiskohustuse täitmisest. Lapse isale ei saa anda hooldusõigust, kuna see võib olla lapsele kahjulik ja ohtlik. Lapse isa tarvitab alkoholi, käitub ebaadekvaatselt, rikub suhtlemiskorda, ei arvesta ema arvamusega ega lapse vajaduste ja huvidega, kui võtab vastu last puudutavaid otsuseid. Isa viib last ema teadmata arsti juurde. Isale hooldusõiguse andmine toob kaasa vaid veel rohkem vaidlusi vanemate vahel, mis mõjub negatiivselt nii vanematele kui lapsele. Kuna juba 6 aastat kuulub ainuhooldusõigus

§ 214lõike 3 alusel emale, ei ole mõtet anda seda mõlemale vanemale.

Juhul, kui avaldajale antakse hooldusõigus, hakkab ta seda kuritarvitama ja sihipäraselt tekitama emale stressi ja probleeme, manipuleerides lapsega ja otsustades last puudutavate küsimuste üle lapse ema arvamust küsimata ja lapse heaolu arvestamata. Lapse ema oli veendumusel, et lepitus ei ole võimalik. Isegi kui kohus otsustab lõpetada ema ainuhooldusõiguse, on hädavajalik, et tal säiliks ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha, tervise ja hariduse osas, kuna avaldaja ei ole võimeline otsustama last puudutavate küsimuste üle.

1. Lapsele määratud esindaja leidis esialgses arvamuses, et veenvalt ei ole tõendatud, et isa on lapsele ohtlik või et vanematel on nii tõsised erimeelsused, et ühine hooldusõigus oleks lapse huvidega vastuolus. Lõplikus seisukohas leidis esindaja, et kuivõrd vanemad ei saa omavahel läbi, on küsitav, kas nad on suutelised teostama ühist hooldusõigust. Esindaja nägi ühe võimalusena, et emal oleks ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramisel ning lapse tervisega seotud küsimustes, aga ülejäänud osas oleks vanematel ühine hooldusõigus. 3 Esimese astme kohtu määrus
2. 29.08.2017 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse osaliselt ja taastas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes. Kohus jättis rahuldamata avalduse osas, milles avaldaja soovis otsustusõiguse andmist lapse elu- ja viibimiskoha osas lapse emale. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
3. Kohus viitas

§ 123lõikele 1.

Avaldaja palus lõpetada lapse suhtes ema ainuhooldusõiguse, määrata lapse hooldusõigus kuuluvaks mõlemale vanemale ning anda emale üle otsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha osas. Avaldaja nõue tugineb olukorrale, mis on tekkinud

-i uue redaktsiooni vastuvõtmise tõttu. Kohus määras 18.01.2010 kokkuleppe alusel lapse elukohaks ema elukoha.

-i uus redaktsioon hakkas kehtima 01.07.2010.

§ 214

lõike 3 alusel, kui enne 01.07.2010 jõustunud

-i on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Avaldaja tugines viidatud sättele ja leidis, et kuna kohus määras 18.01.2010 kokkuleppe alusel lapse elukohaks ema elukoha, sai ema lapse ainuhooldusõiguse, kuigi tegelikkuses osales avaldaja lapse elus samaväärselt kui ema. Kohus leidis, et isa avaldust tuleb käsitleda kui

§ 1231

lõike 3 alusel esitatud vanema hooldusõiguse taastamise avaldust, mille rahuldamiseks peavad olema täidetud

§ 138

lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused.

§ 138

lõike 1 teise lause järgi rahuldatakse hooldusõiguse üleandmise avaldus, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. 10. Kohus tugines järgnevale.

-i seletuskirjas selgitatakse

§ 214

lõikes 3 sätestatud regulatsiooni järgmiselt: “Täiendus annab ühese lahenduse hooldusõiguse kuuluvuse küsimuses ja näeb ette, et kui vana seaduse alusel jõustunud kohtuotsuse kohaselt on kohus määranud lahuselavate vanemate puhul lapse elukohaks ühe vanema elukoha, siis uue seaduse jõustumisest alates loetakse, et vaid sellele vanemale kuulub ka lapse hooldusõigus.” (vt Riigikogu veebilehel: http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems2&emshelp=true&eid=678845&u=20 150407154910). Seletuskirjas ei sisaldu sisulist analüüsi, mida selline muudatus isiku põhiõiguste riive seisukohast kaasa toob ning kas varasem elukoha määramine on sisu poolest võrreldav hooldusõiguse täieliku äravõtmisega. Enne 01.07.2010 kehtinud

-i kohaselt ei eeldanud ühe vanema elukoha määramine lapse elukohaks kohtult igal juhul hinnangu andmist selle kohta, kuidas teine vanem saab hakkama hooldusõiguse teostamisega. Siiski on Riigikogu lisanud 11.06.2014

-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega

-i § 1231, mis sätestab sõnaselgelt vanema hooldusõiguse taastamise võimaluse, sh vanemate ühise hooldusõiguse taastamise võimaluse ühe vanema taotluse alusel. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kõikidel vanematel, ka neil, kes jäid hooldusõigusest ilma

§ 214

lõike 3 alusel, on võimalik pöörduda

§ 1231alusel kohtusse hooldusõiguse taastamiseks.

Kohus leidis, et lapse isa avaldus on hooldusõiguse taastamise avaldus. 11. Hooldusõiguse taastamise avalduse korral tuleb kohtul kontrollida, kas hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama (

§ 138lõike 1 teise lause).

Kohus kontrollis järgnevalt, kas hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele ning kas avaldaja on sobiv ja võimeline 4 hooldusõigust teostama. YY on 10-aastane ja kohus on ta isiklikult ära kuulanud 22.11.

2. Avaldaja tõi esile, et osales lapse elus tunduvalt rohkem võrreldes sellega, milles olid vanemad kompromissis kokku leppinud. Kui Y läks eelkooli, vastutas avaldaja lapse igapäevase elu toimimise, huviringide ja kooli eest. Isa ja lapse kodu vahemaa oli ca 200 meetrit ning laps veetis enamuse ajast isaga, tulles pärast kooli isa poole. Avaldaja aitas lapsel teha kooliga seotud ülesandeid, viis teda trenni ja huviringidesse ning vastutas nendega seotud rahaliste väljaminekute eest. Avaldaja selgitas, et tal on väga lähedane kiindumussuhe oma lapsega. Lapse perearst kinnitab, et avaldaja on alates lapsepõlvest käinud arsti vastuvõttudel koos avaldajaga ning, et avaldaja on olnud tütrega rahulik ja hoolitsev (t I kd lk 42). XXX spordiklubi judotreener on kirjeldanud, et Y treeningute ja laagritega tegeles isa, kes pidevalt tundis huvi nii lapse arengu kui käitumise vastu, viibis kõikidel koosolekutel ja ühisüritustel (t I kd lk 37). Selliselt on kohtul piisav alus tõdeda, et isa on osalenud tütre elus määral, mis kinnitab nendevahelist kiindumussuhet.
3. Siiski on avalduse esitamise põhjustanud see, et lapse ema hakkas 2015.a detsembris takistama lapse ja isa suhtlemist. Ema selgitas kohtule, et ainuhooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes ja hooldusõiguse andmine mõlemale vanemale ei saa mingil juhul olla vastavuses lapse huvidega, kuna isa ei ole võimeline hooldusõigust teostama, olles aeg-ajalt joomahulluses ja lapsele ohtlik. Samuti leidis ema, et avaldus on esitatud eesmärgiga vabaneda ülalpidamiskohustuse täitmisest ja on vastuolus lapse huvidega. Ema selgitas 21.11.2016 menetlusdokumendis, et kui avaldajale antakse hooldusõiguse lapse suhtes, hakkab ta seda kuritarvitama ja sihipäraselt tekitama emale stressi ja probleeme, manipuleerides lapsega ning otsustades last puudutavate küsimuste üle ema arvamust küsimata ja lapse heaolu arvestamata.
4. Kohtu hinnangul ei ole lapse ema kahtlustused avaldaja võimetuse kohta teostada hooldusõigust põhjendatud. Ema lähtub oma isiklikest tunnetest avaldaja vastu, kuid jätab kõrvale, et vanemana on tal kohustus tagada, et lapse ja isa suhtlus oleks toimiv, et avaldaja osalus lapse eest hoolitsemisel on olnud alati olemas ning et avaldaja soovib seda jätkata ka edaspidi.
5. Vastuseks lapse ema väitele, et avaldus on esitatud eesmärgiga vabaneda ülalpidamiskohustuse täitmisest, selgitas kohus, et ühise hooldusõiguse taastamine ei tähenda seda, et avaldaja vabaneks ülalpidamiskohustuse täitmisest. Pigem toob avaldaja esile, et emale võiks jääda ainuotsustusõigus lapse elukoha määramisel. See tähendab aga, et lahuselava vanemana peab avaldaja täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust.
6. Lapse ema esitas kohtule taotluse koguda tõendeid selle kohta, et avaldaja tarvitab XXX. Kohus nimetatud taotlust ei rahuldanud. Küll on avaldaja ise sellele väitele vastanud ja selgitanud, et ta pöördus perearsti poole saamaks nimetatud ravimit seetõttu, et lapsega suhtlemise takistamisel oli ta sunnitud pöörduma advokaadi poole ja kohtusse ning see kõik põhjustas talle tugevat pinget ja stressi. Kohus nõustus, et ärevusseisundeid esineb inimestel palju ning XXX tilgad on selle leevendamiseks üldtuntud ravim. 5
7. Lisaks nähtub K AS-i 05.10.2016 tõendist, et avaldajale tehtud vereproovid (maksanäitajad AST, ALT, GGT) tõestavad alkoholi kuritarvitamise puudumist. 17.03.2017 K AS-i tõendist nähtub, et avaldaja pöördus 16.01.2016 kaebusega tugeva närvilisuse kohta, mis võis olla tingitud alkoholi kuritarvitamisest. Spetsiifilist alkoholisõltuvuse ravi ei ole läbi viidud (t II kd lk 8). Avaldaja selgitas 06.04.2017 menetlusdokumendis, et tal esineb alkoholi talumatus, vähesest alkoholi kogusest hakkab tal halb ja seetõttu on ta varasemalt pöördunud K AS kliinikusse. Avaldaja on tarbinud alkoholi väga harva ning tal ei ole alkoholi tarbimise harjumust (t II kd lk 10).
8. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et lapse isa on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Samuti leidis kohus, et esitatud avaldus vastab lapse huvidele, kuivõrd lahuselav vanem on olnud 2015.a detsembrini lapsega heas kontaktis, otsustanud lapsesse puutuvaid küsimusi ning soovib seda teha ka edaspidi. Ka eestkosteasutus on seisukohal, et hooldusõiguse andmine mõlemale vanemale vastab lapse huvidele. Mõlema vanemaga suhtlemine on lapse huvides.

§ 143lõike 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

1. Avalduse esitamise üheks põhjuseks oli, et lapse ema on takistanud isa ja lapse suhtlemist. Avaldaja tõi esile, et esitas 01.02.2016 kohtule avalduse suhtlemiskorra muutmiseks. 07.03.2016 tegi Harju Maakohus määruse, millega määras lapse ja isa vahelise suhtluskorra. Kohus kohaldas ka esialgset õiguskaitset, mille järgi kuulus määratud suhtluskord viivitamatult täitmisele. Avaldaja tõi esile, et ema on tahtlikult kohtumäärust rikkunud ega ole lapse ja isa vahelisi kohtumisi lubanud ning tugineb kohtumenetluses sellele, et lapse hooldusõigus kuulub ainult talle ja tema otsustab kõiki lapsesse puutuvaid küsimusi.
2. Kohus nõustus avaldajaga, et lapse ema püüab avaldajat lapse elust eemale tõrjuda ning kuritarvitab selliselt oma ainuhooldusõigust. Avaldusest nähtub, et perearst andis lapsele saatekirja psühholoogi vastuvõtule (t I kd lk 57), sest laps on vanemate vahelisest erimeelsusest ilmselgelt häiritud. Avaldaja sai aja perekeskusesse, kuid kui oli aeg vastuvõtule minna, siis ema last ei lubanud (t I kd lk 58). Kohtu hinnangul ei käitu ema selliselt lapse huvides.
3. Tallinna Perekeskuse seisukohast (t I kd lk 90) nähtub, et lapse üldseisundit hinnates võib öelda, et tüdruk on pidevalt pinges (füüsilises ja vaimses), ärevuse tase on kõrge (mis väljendub liigses rääkimises, kohmakuses, motoorses rahutuses, vajaduses kontrollida olukorda). Lapse mängud ja ehitised liivakastis viitavad sellele, et hetke olukord on tema jaoks nagu sõda (ohtlik, ettearvamatu, pingeline). Vestluses oli tunda ärevust ja sageli ta ütles välja negatiivseid klišeesid või halvustavat infot isa kohta, vaatamata sellele, et vestluspartner selle kohta ei küsinud ja pärast seda väljaütlemist oli märgata lapses kergendust, füüsilise pinge langust ja lõdvestumist. Emaga mängides oli Y-l hea kontakt, nad suhtlesid vabalt ja samas esines ka ärevust. Puudutades suhtluses isa teemat, pinge suurenes, laps otsis pidevalt emalt mitteverbaalset kinnitust, et ta räägib ja tegutseb õigesti. Esinesid laused (nagu selgeks õpitud) sellest, et ta ei taha isa juurde minna, põhjuste kohta ei osanud Y midagi konkreetselt öelda, oli suur segadus. Projektiivse testi tulemused näitasid suurt vastuolu Y deklareeritud ja reaalsete suhete vahel. Ema oli idealiseeritud ja sellele lisandus ka ema ülihoolitsus. Isa aga sai vaid negatiivseid hinnanguid, mis on 6 vastuolus Y ja isa positiivse emotsionaalse kontaktiga ja seotusega reaalsel kohtumisel.
4. Kohtumisel kohtunikuga selgitas Y, et kohtus rääkis isa ema kohta, et ema teeb musta tööd, st ei tööta ajuga ja et isa ei tule talle üldse järgi ja ei helista ka ning isa käitub nagu joodik. Selliselt oli aru saada, et Y edastas kohtunikule sõnu, mida ta oli kuulnud emalt. Kohus ei pidanud õigeks, et 9-aastane laps peab teadma, mida isa ema kohta kohtus rääkis. Isegi kui see väide vastaks tõele (et isa oleks halvustanud ema ametit), ei ole lapse huvides tema kaasamine vanemate vahelisse konflikti ja lapse teavitamine selle kohta, mis toimus kohtusaalis. Siiski rääkis Y ka oma suurimast soovist, milleks on see, et vanemad võiksid ära leppida, ta tahab isaga suhelda.
5. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et avaldaja hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele, sest lapsele on vaja, et teda kasvataksid mõlemad vanemad. Avaldaja on kohtule korduvalt selgitanud, et soovib osaleda lapse elus ja kasvatamisel ning hooldusõiguse teostamisel.
6. Siiski jättis kohus rahuldamata avalduse osas, milles avaldaja soovis otsustusõiguse andmist emale lapse elu- ja viibimiskoha osas. Kohus leidis, et nimetatud taotluse kohtule saab esitada üksnes isik, kes soovib otsustusõigust endale. Määruskaebus
7. Määruskaebuses palub lapse ema maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega määrata temale otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha osas, samuti hariduse ja tervise küsimustes, ning ülejäänud osas määrata hooldusõigus kuuluvaks mõlemale vanemale.
8. Vaatamata sellele, et vanemad soovisid, et kaebajal oleks ainuhooldusõigus lapse eluja viibimiskoha määramise osas, otsustas maakohus, et see õigus kuulub mõlemale vanemale. Avaldaja ei soovinud endale otsustusõigust selles osas, kaebaja aga soovis. Vastavalt avaldusele pidi kohus otsustama, milline otsustusõigus antakse avaldajale. Seega oli kohtul õigus jätta kaebajale otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha osas. Kaebaja viitab ka TsMS § 477 lõikele
10. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata

§ 119ja arvestamata kaebaja seisukohad.

Asjaoludest nähtuvalt ei jõua vanemad kokkuleppele lapsega seotud küsimustes. Selline olukord ei ole lapse huvides. Maakohtu määrus kahjustab lapse huve, kuna toob kaasa veel rohkem vaidlusi vanemate vahel.

1. Kaebaja esitas maakohtule taotlusi tõendite kogumiseks, kuid kohus jättis need rahuldamata. Kohus ei teinud ühtegi toimingut selleks, et välja selgitada, kas asjaolud ja kaebaja väited on õiged. Selline asja menetlemine on ebaseaduslik.
2. Avaldaja süstemaatiliselt ja hulgaliselt saadab Tallinna linna asutustele, kohtule, juristidele kirju ühe ja sama sisuga, kus valetab ja esitab väljamõeldisi kaebaja ja tema tütre psüühika kohta. Viidatud tegevus tõendab, et avaldaja psüühika on häiritud.
3. Avaldaja vastu on algatatud kriminaalmenetlus seoses sellega, et ta korraldas kaebaja suhtes jälitustegevust, paigaldades salaja korterisse mitu pealtkuulamisseadet. Esitatud 7 asjaolud tõendavad, milline on avaldaja iseloom ja käitumine. Sellises olukorras on väär taastada täielikult vanemate ühine hooldusõigus. Vastustajate seisukoht
4. Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlevad määruskaebusele vastu. Lapsele määratud esindaja leidis, et kaebus võib olla põhjendatud osas, milles kaebaja palub jätta endale otsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha osas. Menetluse edasine käik
5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 29.08.2017 määrus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis isa avalduse osaliselt rahuldamata ja taastas ühise hooldusõiguse ka lapse elu- ja viibimiskoha määramise otsustusõiguse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha TsMS § 667 lõike 2 esimese lause alusel ise uue määruse, millega rahuldab avalduse täielikult ja jätab lapse elu- ja viibimiskoha määramise otsustusõiguse osas vanemate ühise hooldusõiguse taastamata. Osas, milles maakohus taastas vanemate ühise hooldusõiguse, on määruse lõppjäreldus õige ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt. Lisaks võtab kolleegium seisukoha lapse ema avalduse kohta jätta talle ainuotsustusõigus ka lapse haridust ja tervist puudutavates küsimustes. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaebuse esitaja taotluste suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung ja võtta vastu täiendavad dokumentaalsed tõendid. Kolleegium istungi korraldamiseks vajadust ei näe. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik.
8. Ringkonnakohus keeldub tõenditena vastu võtmast määruskaebuse täiendusele lisatud Harju Maakohtu 22.11.2017 otsust kriminaalasjas nr XXX, avaldaja kirja ja väljavõtet lapse ütlustest. Kõnealused dokumendid (ja nendega seonduvalt esitatud väited ja asjaolud) puudutavad avaldaja, lapse ema ja tema uue elukaaslase vahelisi suhteid, mis käesolevas asjas tähtsust ei oma (TsMS § 238 lõige 1). Kuna viidatud dokumendid olid esitatud elektrooniliselt, siis need tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 32-1-68-14, punkt 19). Määruskaebusele ja selle täiendusele lisatud kaebaja poolt koostatud aruandeid lapse ja isa suhtlemise kohta 2017.a käsitleb kohus kaebuse ja selle täienduse osana, kuna need ei vasta tõendi mõistele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 229).
9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastamist leidnud asjaolude alusel tuleb taastada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes. Maakohus on esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid põhjalikult hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et avaldaja on sobiv ja võimeline ühist hooldusõigust teostama ning et avaldus vastab lapse huvidele 8 (

§ 138lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused).

Samuti on kohus hinnanud kõiki lapse ema vastuväiteid ning jõudnud õigesti järeldusele, et esile toodud kahtlused avaldajal võimekuse puudumise kohta teostada ühist hooldusõigust ei ole veenvalt põhjendatud. Kaebuses kordab ema suures osas varasemalt esitatud väiteid (mh seoses avaldaja väidetava alkoholisõltuvusega ning avaldaja ja kaebaja vaheliste suhetega), millele maakohus on kaevatavas määruses asjakohaselt vastanud. Kaebuses ei ole ema toonud esile uusi asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtust erinevale järeldusele jõudmiseks. Kolleegiumi hinnangul annab avaldaja sobivusest ühist hooldusõigust teostama tunnistust ka lapse ema enda poolt esile toodu - et ema on ise mitmeid kordi palunud avaldajal laps konkreetsel päeval enda juurde võtta (nt 15.05.2017, 19.05.2017, 01.06.2017, 08.06.2017, 09.06.2017 17.10.2017), mis nähtub 29.12.2017 esitatud menetlusdokumendist (t II kd lk 79-82). Eeltoodust saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et lapse ema tegelikkuses ei pea isa täielikult sobimatuks ühist hooldusõigust teostama ega lapsele ohtlikuks nagu ta kaebuses väidab. Kaebuses ja selle täienduses esile toodu seoses avaldaja ebaseadusliku jälitustegevusega lapse ema suhtes, ei anna alust asuda seisukohale, et avaldaja oleks ohtlik lapsele ega oleks sobilik vanemate ühise hooldusõiguse teostamiseks. Kaebusest nähtuvalt puudutas ebaseaduslik jälitustegevus avaldaja, lapse ema ja tema uue elukaaslase vahelisi suhteid, mitte aga avaldaja ja lapse vahelist suhet. Kaebaja väited lapsega suhtlemise korra rikkumise kohta isa poolt ei ole seotud ühise hooldusõiguse taastamise küsimusega. Ka hooldusõiguseta vanemal on

§ 143lõike 1 teise lause järgi kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda.

Asjakohane ei ole kaebuse (tõendamata) väide avaldaja poolt väidetavalt Tallinna asutustele, kohtule ja juristidele kirjade saatmisest, kuna esile ei ole toodud, kuidas selline tegevus kahjustab lapse huve. 37. Maakohus on aga vääralt jätnud isa avalduse rahuldamata osas, milles ta palus jätta lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõiguse emale. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas tuli lapse emal vastavas osas ainuotsustusõiguse säilitamiseks esitada omapoolne avaldus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-159-15 punktis 29 selgitanud, et otsustusõiguse saamise (

§ 119

) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (

§ 137lõige 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (Ts

MS § 476 lõige 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Samuti märkis Riigikohus, et kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Praeguses asjas on isa esitanud avalduse ühise hooldusõiguse taastamiseks, seega oli emal senini ainuhooldusõigus ning selle säilitamiseks (ka osaliselt) ei ole kolleegiumi hinnangul vaja emal omapoolset avaldust esitada. Ringkonnakohus leiab, et lahendades avaldust ühise hooldusõiguse taastamiseks oli maakohtul võimalik jätta mingis osas ühine hooldusõigus taastamata, mille tulemusel säilib senisel ainuhooldusõiguslikul vanemal vastavas osas ainuotsustusõigus. Ka avaldusest nähtuvalt tegelikult avaldaja ise palus jätta lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõigus lapse emale ehk ka avaldaja nõustus selles osas ema ainuotsustusõiguse säilimisega. Lisaks nähtub 20.09.2016 menetlusosaliste ärakuulamise protokollist, et ka kohus ise oli algselt seisukohal, et vastavas osas ainuotsustusõiguse säilitamiseks ei pea ema omapoolset avaldust esitama (protokolli lk 3, t I kd lk 111). Seega on maakohus käitunud menetlusosalisi eksitavalt ja asunud kaevatavas lahendis üllatuslikule seisukohale, et lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõiguse saab jätta emale üksnes tema poolt vastava avalduse esitamisega. 9

1. Sõltumata eeltoodust, isegi kui nõustuda maakohtuga, et vajalik oleks olnud ema avaldus, on kohus rikkunud seadusest tulenevat selgitamiskohustust, sest ema 21.11.2016 täiendavas seisukohas on selgelt avaldatud tahet, et isegi kui kohus lõpetab tema ainuhooldusõiguse, tuleb talle jätta ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha, tervise ja hariduse küsimustes (t I kd lk 194). Kui kohus oli seisukohal, et vastavas osas ainuotsustusõiguse säilitamiseks tuli emal esitada muu vormi ja sisuga avaldus, tulnuks kohtul seda emale täiendavalt selgitada.
2. Eeltoodust tulenevalt on tsiviilasja materjalidest selgelt tuvastatav, et mõlemad vanemad olid avaldanud maakohtule tahet, et vähemalt lapse elu- ja viibimiskoha määramise otsustusõiguse osas säiliks emal ainuotsustusõigus, mistõttu tulnuks maakohtul isa avaldus ka selles osas rahuldada. Kuna maakohus jättis selles osas isa avalduse ebaõigesti rahuldamata, teeb ringkonnakohus ise uue määruse, millega jätab emale otsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas. Kolleegium märgib lisaks, et kuigi määruskaebuse vastuses vaidleb isa kaebusele täies ulatuses vastu, ei nähtu menetlusdokumendist, et avaldaja oleks 27.04.2016 avaldusest osaliselt loobunud või oleks lapse elu- ja viibimiskoha küsimuses asunud teistsugusele seisukohale kui maakohtus.
3. Nähtuvalt maakohtule esitatud 21.11.2016 menetlusdokumendist ja määruskaebusest palub ema jätta talle ainuotsustusõigus ka lapse tervise ja hariduse küsimustes. Kuna maakohus jättis selles osas ema väited tähelepanuta ja käsitlemata, teeb seda ringkonnakohus, asudes siiski seisukohale, et vastavas osas ainuotsustusõiguse andmiseks emale alus puudub.
4. Seoses hariduse küsimuses ainuotsustusõiguse säilitamisega ei ole ema maakohtus ega määruskaebuses toonud esile mistahes põhjendusi, miks isa ei ole suuteline selles osas ühist hooldusõigust teostama. Ka asja materjalide põhjal ei tuvastanud kolleegium selliseid asjaolusid, mis annaks aluse jätta emale ainuotsustusõiguse lapse haridusega seotud küsimustes. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt õpib laps alates 2014/
5. õppeaastast XXX ning koostöö perega on klassijuhataja hinnangul hea, sh tunnevad lapse toimetuleku vastu huvi nii ema kui isa (t I kd lk 24-25). Ka muudest tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vanemad ei suudaks teha mõistlikku koostööd lapse haridusega seonduvates küsimustes.
6. Seoses lapse tervise küsimustes ainuotsustusõiguse saamise sooviga on ema 10.10.2016 toonud esile, et avaldaja on ema teadmata käinud lapsega perearsti juures, et saada saatekiri psühholoogile, milleks aga ema hinnangul vajadus puudus. Samuti on ema väljendanud kahtlust, et isa tahab lapse ema teadmata psühhiaatriakliinikusse panna (t I kd lk 147-148). 21.11.2016 menetlusdokumendis on ema täiendavalt esile toonud, et avaldaja võttis ükskord haige lapse ema elukohast ja viis ta infektsiooniosakonda, mis on väikelapsele ohtlik, ja 2015.a detsembris ütles avaldaja emale, et viib lapse arsti juurde, tegelikkuses aga viis kaardimoori juurde, kellega kohtumisest on laps siiani hirmutatud (t I kd lk 194). Kolleegiumi hinnangul ei ole ema oma väiteid lapsele ohtliku isa käitumise kohta seoses lapse tervisega tõendanud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et 2015.a detsembrikuus andis ema loa isa emale (lapse vanaemale) viia laps arsti juurde (t I kd lk 204-205). 08.03.2016 andis perearst lapsele saatekirja kliinilise psühholoogi konsultatsioonile, märkides diagnoosiks täpsustamata käitumishäire ja põhjendades seda lapse emotsionaalse labiilsusega ning probleemidega kodus ja koolis (t I kd lk 17). Ema 16.06.2016 kirjast lastekaitse 10 töötajale selgub, et lapsega psühholoogi juures käis ema (t I kd lk 161-162). Lapse perearst on kinnitanud, et laps on käinud lapsepõlvest saadik isaga arsti vastuvõtul, isa on muretsenud ja hoolinud lapse tervisest ning laps on isa kõrval rahulik (t I kd lk 42). Muid isa toiminguid seoses lapse tervisega tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei ole esile toonud, et lapse tervisega seotud küsimuste ainuotsustusõiguse osas hooldusõiguse taastamine ei vasta lapse huvidele.
7. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt, jäävad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Seega puudub vajadus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu suuruse määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 11