← Eesti

2-16-4582/98

Obsah (13)§ 657§ 654§ 232§ 436§ 5§ 173§ 162§ 163§ 207§ 165§ 175§ 174§ 177

Tsiviilasi nr: 2-16-4582 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-4582 Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ee

) mõttes.

  1. Kohus on ebaõigesti tõendeid hinnanud ja lugenud, et aktsiad vastasid müügilepingu tingimustele, sest VV ei kontrollinud ise piisavalt juhatuse liikmena aktsiaseltsi vara hulka.
  2. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjale II ei saa haagiste kadumise osas etteheiteid teha, sest tema ei olnud juhatuse liige. Kostja II müüs VV-le aktsiaid ja andis kinnituse, et AT varanimekiri on õige.
  3. Hageja hinnangul ei ole kohus põhjendanud, miks ülekannete selgitus ei tõenda laenuandmist. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja märgib, et seaduses ei ole reguleeritud, millal kohustub võlausaldaja oma laenunõudeid maksma panema ja millise taktika ta valib. Kostjad ei ole kohtule esitanud ühtegi kirjalikku tõendit (nt konto väljatrükid, kirjavahetus vms), mis kinnitaks nende vande all antud ütlusi. Kuivõrd kohus on laenu andmise või alusetu rikastumise seadnud kahtluse alla tuginedes pelgalt kostjate ütlustele, siis oleks kohus pidanud põhjalikult selgitama, mispärast on kostjate vande all antud ütlused kaalukamad kui muud tõendid, sh VV ütlused.
  4. Maakohus on ebaõigesti jätnud VÕS § 110 kohaldamata. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et hagejalt ei saa nõuda hüpoteegist suuremaid summasid, kuid ei ole teinud otsust, millega jätab hüpoteeki ületavate summade nõudmise rahuldamata. Hageja leiab, et kohtuotsus on vastuoluline, ebaselge ja kohus on ebaõigesti kohaldanud asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg-t
  5. Maakohtu järeldused, et tähtsust ei oma sissenõudja arvestuslik suurus ning hüpoteegisumma omandab oma põhilise tähenduse täitemenetluse käigus kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel, on ebaselged ja ebaõiged. Kohtu viide TMS § 174 lg 3 p-le 2 on ebaõige, sest nimetatud säte reguleerib tulemi jaotamist võlausaldajate vahel, kuid antud juhul käib vaidlus võlausaldajate nõuete suuruse üle. Vastustajate seisukohad
  6. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/500 jäeti 48 000 eurot ületavas osas ja sundtäitmine täiteasjas nr 023/2016/501 42 000 eurot ületavas osas lubamatuks tunnistamata, ning ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ning sundtäitmised täiteasjades märgitud summasid ületavas ulatuses lubamatuks tunnistada. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning jaotada uue otsusega menetluskulud teisiti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse 10

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

  1. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hageja kinnisasjale (korteriomandile) on kummagi kostja kasuks seatud hüpoteegid (koos kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele). Kostja I kasuks on seatud hüpoteek hüpoteegisummaga 42 000 eurot ning hüpoteegi realiseerimiseks on alustatud täiteasja nr 023/2016/
  2. Kostja II kasuks on seatud hüpoteek hüpoteegisummaga 48 000 eurot ja selle hüpoteegi realiseerimiseks on alustatud täiteasja nr 023/2016/
  4. Kolleegium märgib, et hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus saab tuleneda ka TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppest (nn kohese sundtäitmise kokkulepe), mis annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses. AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed.
  5. Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist, sõltumata sellest, kas koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik või mitte. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu 28.09.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). See kehtib mh täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Järelikult ei saa ka täituri tasunõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (vt ka Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17 ja 47).
  6. Vähemalt apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et täiteasjas nr 023/2016/501 täidetav nõue koos täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasuga on 50 050 eurot 95 senti. Täiteasjas nr 023/2016/500 on nõue koos täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasuga 49 470 eurot 1 sent (IV kd, tl 135 pöördel). Seega ületab sundtäidetav nõue täiteasjas nr 023/2016/501 hüpoteegisummat vähemalt 8050 euro 95 sendi võrra (50 050,95 – 42 000) ning täiteasjas nr 023/2016/500 vähemalt 1470 euro 1 sendi võrra (49 470,01 – 48 000).
  7. Ka maakohus on vaidlustatud otsuses nõustunud, et hüpoteekide realiseerimisel ei ole võimalik hagejalt koos täitekuludega nõuda hüpoteegisummasid ületavate summade 11

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 tasumist, ning viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale. Seejärel on aga maakohus asunud (otsuse p-s 60) seisukohale, et sundtäitmise lubatavuse hindamine hüpoteegi realiseerimisele suunatud täiteasjades ei tingi seda, et kohtul tuleks asja lahendamisel tunnustada sundtäitmise lubatavust üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas sundtäitmise lubamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu selline seisukoht ebaõige ning AÕS § 346 lg 1 alusel tuleb sundtäitmised täiteasjades hüpoteegisummasid ületavas osas lubamatuks tunnistada.
  1. Hageja väidete järgi on kostjad rikkunud VV-ga sõlmitud aktsiate müügilepingu p-dest 3.4.2 ja 3.6.1 tulenevat kinnitusi sellega, et VV-le pärast müügilepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaoludel on AT-l on bilansiväliseid rahalisi kohustusi Askersundi ja Optima ees vastavalt 52 471 eurot 81 senti ning 18 610 eurot 79 senti. Hageja leiab, et nende müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumisega on kostjad tekitanud VVle kahju, mille viimane on kostjate ostuhinna nõudega tasaarvestanud.
  2. VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Müüja vastutab selle eest, et müügiesemel oleksid kokkulepitud omadused VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi olema tõesed sõltumata müügiesemest. Läbirääkimistel asja omaduste kohta antud tõele mittevastav kinnitus muutub lepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavuseks VÕS § 217 lg 1 p 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12). Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda (vt ka Riigikohtu 28.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma.
  3. Maakohus on otsuses tuvastanud, et AT-l ei ole ega ole olnud Askersundi ees täitmata rahalisi kohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selle järelduse tegemisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuses pole selles küsimuses asjaolude ebaõiget tuvastamist või tõendamise menetluse normide olulist rikkumist maakohtule ka ette heidetud. Seega on alusetu hageja väide, et kostjad pidanuks väidetud Askersundi nõudest VV müügilepingu sõlmimisel teavitama. Ringkonnakohus küll ei nõustu maakohtu otsuse p-s 34 esitatud käsitlusega, nagu võinuks AT-l kahju tekkida ainult juhul, kui AT oleks Askersundile 22.01.2015 (otsuses ekslikult märgitud 22.01.2017) nõudekirjas märgitud kahju hüvitanud. Kolleegiumi hinnangul ei sõltu kahju tekkimine sellest, kas kahju on tegelikult hüvitatud, ning vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsuse p-st 34 välja jätta. See ei muuda siiski maakohtu kõnealuseid lõppjäreldusi ebaõigeks. 12
(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582
  1. Kolleegium leiab, et Optima nõuet puudutavas osas on kostjad andnud müügilepingus ebaõige kinnituse, kuid maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vastuta kostjad VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, kuna kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma Optima nõudega seonduvatest asjaoludest. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt muuta.
  2. Pooled ei ole menetluses väitnud, et AT raamatupidamisdokumentatsioon Optima nõuet kajastas, samuti ei ole väidetud, et kostjad oleksid VV AT võimalikust kohustusest Optima ees enne müügilepingu sõlmimist teavitanud. Samas, ei ole vaidlust, et VV oli AT juhatuse liige juba alates 06.11.
  3. Aktsiaseltsi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 315 lg 1). Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab seda, et ta peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides (vt ka Riigikohtu 02.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15, p 13). Aktsiaseltsi juhatuse ülesandeks on mh seltsi raamatupidamise korraldamine (ÄS § 306 lg 4) ning majandusaasta aruande koostamine (ÄS § 331). Juhul kui VV täitis AT juhatuse liikme ülesandeid temalt eeldatava hoolsusega, mida tuleb kolleegiumi hinnangul praegusel juhul eeldada, pidi ta aktsiate ostmise ajaks teadlik olema
  4. a-l alanud kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-11-20568 ning sellega seonduvast Optima võimalikust nõudest AT vastu.
  5. Maakohtu poolt otsuse p-des 37-41 käsitletud tõenditest järelduvalt VV aktsiate ostmisel ka tegelikult teadis Optima ja AT vahelisest kohtuvaidlusest ning sellest tulenevast võimalikust nõudest. Ringkonnakohus nõustub viidatud maakohtu põhjendustega, sh seisukohaga, et asjas ei ole oluline mitte VV teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid teadmine AT võimalikust kahju hüvitamise kohustusest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub praeguses asjas alus eeldada, et kostja I AT juhatuse liikmena varjas pahatahtlikult teise juhatuse liikme VV eest aktsiaseltsi vastu esitatud kahjunõudega seonduvat. Menetlusosaliste endi selgitustest võib järeldada, et suhted VV ja kostjate (kui AT kaasaktsionäride vahel) halvenesid kõige varem
  6. a lõpus. Optima oli esitanud vaidlusaluse nõude AT vastu oluliselt varem.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu kostjate vastutus müügilepingu rikkumise eest sellest, kas AT tekitas Optimale kahju tahtlikult või mitte. Maakohus on püüdnud vastata hageja väidetele tahtlikust kahju tekitamisest otsuse p-s 42, kuid kohtu põhjenduskäik ei ole lõpuni jälgitav. Lisaks on sellekohased põhjendused vastuolus otsuses varasemalt esitatud põhjendatud seisukohaga, et oluline ei ole mitte VV teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid teadmine AT võimalikust kahju hüvitamise kohustusest. Eelmärgitut arvestades tuleb p-s 42 esitatud põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. 13
(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 58. Hagis on kostjatele ette heidetud aktsiate müügilepingu rikkumist mh sellega, et AT vara hulgast puudub kolm haagist (koguväärtuses 15 000 eurot) ja nende eest ei ole AT ka raha saanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et ebaõige on maakohtu otsuse p-s 47 märgitu, nagu ei saaks kostjale II haagiste kadumise osas etteheiteid teha, sest tema ei olnud AT juhatuse liige. Kolleegium leiab, et AT juhatusse mitte kuulumine ei vabasta kostjat II iseenesest veel vastutusest kokkulepitud omadustele mittevastavate aktsiate müümise eest. Ebaõige on ka maakohtu otsuse p-s 46 sisalduv järeldus, et kostja I on haagiste eest saadud raha üleandmist AT-le kinnitanud. Maakohus on seejuures tuginenud kostja I seletusele, mis ei ole

§-st 229 lähtudes hagimenetluses tõend. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks AT-le kõnealuse kolme haagise eest raha üle andnud. Nimetatud põhjendused tuleb maakohtu otsuse p-dest 46 ja 47 välja jätta.

  1. Kolleegium lisab samas, et esitatud tõenditest ei nähtu ka see, et kostja I oleks ise vaidlusaluse kolme haagise eest kolmandatelt isikutelt raha saanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX lõpetamise määrusest (I kd, tl-d 85–87) ebaõige järelduse, nagu oleks kolmas isik kostjale I haagiste eest sularahas tasutud. Määruse järgi on tuvastatud, et AT (kostja I isikus) ja kolmandate isikute vahel oli haagiste müümisel pikemajalisem koostöö ning vaidlusaluse kolme haagise eest kostjale I (sularahas) tasumise üle on "sõna-sõnavastu" olukord ning vaidlus tuli prokuröri hinnangul lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Ka on kostja I oma maakohtus esitatud väidete täpsustuseks ringkonnakohtu istungil märkinud, et vaidlusaluse kolme haagise eest ta raha saanud ei ole (VI kd, tl 136).
  2. Muus osas ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt otsuse p-des 43–46 tõenditele antud hinnanguga ning tuvastatud asjaoludest tehtud järeldustega. Kolleegium lisab nendele siiski õigusliku põhjenduse, mille kohaselt ei vastuta kostjad ka vara (haagiste) puudujääki puudutavas osas VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, kuna VV teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma vaidlusaluse kolme haagise puudumisest ja sellega seonduvatest asjaoludest.
  3. Kolleegium märgib, et hageja ei ole olnud väidetes järjekindel, kas ta seostab haagiste puudumist ainult müügieseme väidetavate puudustega (st kostjate müügilepingus antud ebaõigete kinnitustega) või ka kostja I poolt aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega, mis on tekitanud AT-le kahju (ja mille hüvitamise nõude on äriühing loovutanud VV-le, vt I kd, tl 49). Seetõttu märgib ringkonnakohus lisaks maakohtu seisukohtadele, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks AT-le kuulunud haagiste kolmanda isiku otsesesse valdusse andmisel rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sh üldist hoolsuskohustust, samuti ei ole tõendatud põhjusliku seos (VÕS § 127 lg 4) kostja I käitumise ja AT-l tekkinud kahju vahel. Seega ei saa lugeda AT väidetavat nõuet kostja I vastu (ning mis on looviutatud VV-le) tõendatuks. 14

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 62. VV poolt kostjale II ajavahemikul 11.06.2009-22.06.2010 üle kantud raha (kogusummas 45 156 eurot 5 senti) tagastamise kohustuse (puudumise) osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning

§ 654lg-st 6 lähtudes neid ei korda.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud hageja etteheide, et maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja -objektiivselt. Kolleegium leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning tehtud järeldusi

§ 436ja 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Maakohus on küll mh viidanud ka sellistele vastuoludele hageja väidetes, millele kostjad ei ole eelmenetluses tuginenud, kuid tõendite hindamisel on see kolleegiumi hinnangul lubatav ning menetlusosalise väidete elulisele usutavusele tuginemine on iseenesest vajalik olukorras, kus poolte poolt samade asjaolude kohta esitatud tõendid on oma sisult üksteisele vasturääkivad. Kolleegium märgib, et isegi kui lugeda VV kohtule antud ütlusi usaldusväärseteks, oleks nad teiste tõendite valguses ikkagi ebapiisavad laenusuhte olemasolu tõendamiseks.

  1. Taganemata ülalmärgitust, lisab kolleegium, et isegi kui VV-l oleks kostja II vastu ajavahemikul 11.06.2009-22.06.2010 üle kantud raha osas alusetu rikastumise nõue, ei saanuks VV seda aktsiate müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustusega VÕS § 200 lg 2 piirangu tõttu tasaarvestuseks kasutada. Hüpoteetiliselt tekkinuks nõuete tasaarvestamise õigus kõige varem aktsiate müügilepingu sõlmimisel 14.07.
  2. Selleks hetkeks olnuks VV nõue kostjale II ajavahemikul 11.06.200922.06.2010 väidetavalt alusetult üle kantud summade tagamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvestades aegunud.
  3. VV poolt kostjale I ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 kostjale I üle kantud raha (kogusummas 39 326 eurot 35 senti) tagastamise kohustuse (puudumise) osas nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi tuleb samas osaliselt muuta, sh täiendada.
  4. Maakohus on otsuses (p-s 56) järeldanud ka kostja I osas, et kõik AT-st välja viidud rahalised vahendid jõudsid tagasi AT-sse. Kostja I ei ole samas väitnud vande all antud seletuses ega muudes kohtule antud selgitustes, et VV poolt temale üle kantud summad pidanuks tagasi jõudma või on tagasi jõudnud AT-sse. Kostja I väidete järgi toimus sellisel viisil varjatud töötasu maksmine (IV kd, tl 35). Seega ei saanud maakohus rajada

§ 5lg-st 1 lähtudes otsust väidetele, mida kostja I ise ei ole esitanud.

66. Samas saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda tõendatuks kostja I väited, mille kohaselt oli VV poolt kostjale I ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 üle kantu AT-st saada oleva töötasu varjatud maksmine. Seda kinnitab kostja I vande alla antud seletus (IV kd, tl 35). VV ütluse põhjal oli seevastu tegemist tähtajatu laenuna üle kantud summadega (IV kd, tl 33). Muid tõendeid poolte väidete kohta esitatud ei ole. Samas muudab kostja I seletuse usutavamaks hageja enda poolt välja toodud asjaolu, 15

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 et alates
  1. a-st kostjate AT-st saadav töötasu vähenes ca 3-4 korda, sest äriühingu majandusnäitajad halvenesid (vt nt hageja 24.11.2016 seisukoht, p 3; II kd, tl 148). Lisaks on ka ringkonnakohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et kui juhul VV-l oli kostja I vastu vaidlusaluste maksete osas (laenulepingutest, alusetust rikastumisest vm õiguslikul alusel) nõudeid, siis ei arvestatud neid aktsiate müügilepingu sõlmimisel (sh ei tehtud tasaarvestust ostuhinna tasumise nõudega), samas kui kostja II osas tehti müügilepingu p-des 5.7-5.9 tasaarvestusi VV nõuetega (I kd, tl 38).
  2. Eelmärgitud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, kuid nõustub samas järeldusega, et VV-l puudub õigus ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 kostjale I üle kantud raha tagasi nõuda.
  3. Hageja hinnangul muudab kostjate vande all antud seletused ebausutavaks muu hulgas see, et seletused on omavahel vastuolus. Kolleegium nõustub, et kostjate vande all antud seletused (IV kd, tl-d 35 ja 37) ei ole kõikides punktides kokkulangevad ning maakohtu järeldus seletuste kokkulangevusest (p-s 56) on osaliselt ebaõige. Samas on ka kostjate vastuväited (menetluslik positsioon) olnud VV poolt saadud summade (st soorituse) õigusliku aluse osas erinevad. Lisaks ei ole VV poolt kostjale I ja kostjale II ülekannete tegemise ajavahemikud kattuvad. Seega ei ole põhjendatud hageja eeldus, et kostjate seletused peaksid omavahel täiel määral kokku langema. Tuleb ka lisada, et mõlemad kostjad on vande all kinnitanud laenusuhte puudumist VV-ga.
  4. Muude apellatsioonkaebuse tõendite hindamist puudutavate etteheidete osas märgib kolleegium, et ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaolude põhjal maakohtust erinevaid õiguslikke järeldusi. Hageja mittenõustumine maakohtu tõenditest tehtud järeldustega ei anna veel alust pidada neid järeldusi ebaõigeteks. Menetluskulude jaotus
  5. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 173

lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada menetluskulud

§ 163lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Kolleegium märgib, et hageja nõudeid sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 023/2016/501 ja nr 023/2016/500 on praegusel juhul lahendatud küll samas tsiviilasjas, kuid sisult on hageja õiguslikud suhted kostjaga I ja kostjaga II teineteisest eraldisesisvad ning

§ 207

lg-s 2 ja § 438 lg 1 teises lauses sätestatut arvestades

§ 165seega asjas ei kohaldu.

71. Kostja I avalduse põhjal alustatud täiteasjas nr 023/2016/501 oli hagi kohaselt sundtäidetava nõude suuruseks 50 050 eurot 95 senti. Arvestades, et käesoleva 16

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-4582 otsusega tunnistatakse sundtäitmine selles täiteasjas lubamatuks 42 000 eurot ületavas ulatuses, rahuldab kohus hagi ligikaudu 16,1% ulatuses. Kostja II avalduse alusel alustatud täiteasjas nr 023/2016/500 oli hagi kohaselt sundtäidetava nõude suurus 49 470 eurot 1 sent ning sundtäitmine tunnistatakse asjas lubamatuks 48 000 eurot ületavas ulatuses. Seega rahuldab ringkonnakohus hagi ligikaudu 3% ulatuses. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium põhjendatuks jätta

§ 163

lg-st 1 lähtudes nii maakohtu menetluses kantud kui apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagis kostja I vastu 16,1% ulatuses kostja I kanda ja 83,9% ulatuses hageja kanda ning hagis kostja II vastu 3% ulatuses kostja II kanda ning 97% ulatuses hageja kanda. 72. Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (

§ 175

lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse pdes 19-22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.