← Eesti

2-16-5794/120

Obsah (4)§ 119§ 123§ 125§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Margo Klaar ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 6. märts 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-5794 Tsiviilasi XX (endine

) § 137 lg 1 mõttes on täidetud, kuna vanemad elavad lahus ega jõua ühist hooldusõigust teostades lastele olulistes asjades kokkuleppele. Vanematel on tõsised ja korduvad erimeelsused ning lepitus on seni ebaõnnestunud. Isa avaldus vahelduva elukoha süsteemi rakendamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest vanemad ei ole koostööaltid ja koolis käivate laste huvides on see, kui neil on üks kindel elukoht ja rutiin. Hooldusõigus tuleb vanemate koostöövalmiduse puudumise tõttu tervikuna üle vaadata, lähtudes laste parimatest huvidest ja sellest, kumb vanem faktiliselt hooldusõigust teostab. Laste igakülgset heaolu arvestades tuleb vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada laste viibimiskoha määramise õiguse, hariduse ja tervise osas ning anda laste emale ainuhooldusõigus nendes küsimustes. On vajalik, et ühel vanemal oleks ainuhooldusõigus eeltoodud küsimustes, sest vanemad ei suuda hooldusõigust üksmeeles teostada. Seejuures on oluline, et isa ei viibi regulaarselt Eestis. Ei ole tõendatud, et ema juures oleks lastel ebastabiilne elukorraldus. Ema suudab otsustada laste huvialaringide/trennide ja kooli valiku, lähtudes laste huvidest, vastupidiseid asjaolusid ei ole kohtule esitatud. Vanema lapse koolivaliku õigus anti tsiviilasjas nr 2-15-7784 isale ja vanem laps käib praegu YYY Koolis. Kuna muutub laste elukorraldus, on alus üle vaadata ka otsustusõigus haridusküsimustes. Maakohus nõustus emaga, et lapsed õpiksid JJJ koolis, sest seal lähenetakse igale lapsele individuaalselt, seal on hea õppemetoodika ja koolis on palju erinevaid sportimise võimalusi. Määrava tähendusega ei ole lapsele kooli säilitamine, kus laps on õppimist alustanud, kui puudub alus väita, et teised koolid oleks lapsele sobimatud või koolivahetus vastuvõetamatu. Asja materjalidest nähtuvalt ei kujuta võimalik koolivahetus vanemale lapsele probleemi. Ärakuulamisel kohtus avaldas vanem laps, et ta tahaks minna õppima JJJ kooli, sest seal saab käia ujumistrennis ja seal on sõbrad. Laste huvides on käia koolis nende elukoha lähedal. Terviseküsimustes näitavad vanemate vastastikused etteheiteid, et neil puudub teineteisega koostöövalmidus, ning kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ema jätab laste tervise hooletusse, kahjustades selliselt laste huve. Maakohus määras kindlaks isa ja laste suhtluskorra selliselt, et lapsed kohtuvad isaga üle kuu kahel nädalal ühe nädala kaupa, lähtudes mõlema poole ettepanekutest ja 7. detsembri 2016 kohtuistungil arutatust, sest see on kõige enam laste huve arvestav ja vanema võimalusi toetav. Puudub alus eeldada, et ema hakkab piirama laste suhtlemist isaga, ning ei ole tõendatud, et ta takistab laste suhtlust vanaemadega. MÄÄRUSKAEBUS Isa palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi uueks lahendamiseks või jätta ema avaldus rahuldamata ning anda isale haridus- ja huvialaringide küsimustes ainuhooldusõigus. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:  maakohus arvestas üksnes ema soove ning lähtunud asja lahendamisel tema paljasõnalistest seletustest ja lastekaitsespetsialistide arvamusest, millest nähtub erapoolikus ema kasuks. Kohus jättis isa esitatud tõendid ja laste esindaja arvamuse tähelepanuta; 5

(11) maakohus määras istungi ajale, millal kohtule teadaolevalt oli isa välismaal, kuigi isa teatas, et ta soovib kohtuistungist isiklikult osa võtta. Ärakuulamine in camera ilma pooli vastastamata ei ole asjaolude väljaselgitamiseks piisav. Kui kohus korraldab istungi, siis peab olema mõlemal poolel võimalik seal ka osaleda. Sellega sai laste ema ka menetlusliku eelise;  maakohus võttis
  1. detsembri 2016 istungil vastu vahetult enne istungit ema esitatud SMS tekstisõnumid, kuigi isa ei viibinud kohtuistungil ning ei saanud nende sisu suhtes oma seisukohti avaldada;  maakohus jättis arvestamata isa vastuväited eeskosteasutuste arvamustele ning laste vanaemade kirjalikud seletused. Selleks, et kõrvaldada vastuolud ema ja XX seisukohtades, oleks kohus pidanud XX tunnistajana üle kuulama. Kuigi II kinnitas kirjalikus seletuses, et laste ema takistab tal lastega suhtlemist, tegi kohus sellest hoopis vastupidise järelduse, esitades seda täiesti kontekstiväliselt. Isiku vahetust teadmisest saab kõige usaldusväärsemaid andmeid tema vahetul küsitlemisel, mistõttu oleks kohus pidanud ka II üle kuulama;  maakohus rikkus laste ärakuulamisel menetlusnorme. Vanem laps avaldas tahet asuda õppima JJJ kooli
  2. mail 2016, st ajal mil ta ei olnud veel YYY kooli õppima asunud. Lapse ütlused on selles kontekstis ka ebausaldusväärsed, sest ta ei olnud
  3. mai 2016 seisuga JJJ koolis käinud. Seega on laps selles osas kohtule edasi rääkinud ema juttu, kelle juures ta sellel ajal elas;  maakohus tugines alla 10-aastaste laste ütlustele olukorras, kus ülekuulamise juures ei viibinud vastavat erialaspetsialisti. Isale ja määratud esindajale avaldasid lapsed, et soovivad elada mõlema vanemaga. Selliste vastuolude esinemisel oleks kohus pidanud korraldama täiendava ärakuulamise ning kaasama sinna erialaspetsialisti, et tagada laste seisukohtade usaldusväärsus;  maakohus ei põhjendanud, kuidas kohtu määratud ühise hooldusõiguse äravõtmine tagab paremini laste huve kui nende senine elukorraldus. Kohtu seisukoht, et ühise hooldusõiguse teostamine on võimalik vaid sellisel juhul, kui vanemad teevad heatahtlikku koostööd, ei põhine seadusel ega ühelgi tõendil. Kohus ei ole tuvastanud, et laste huvid oleksid vaidlusalustes küsimustes kaitseta;  ebaõige on maakohtu käsitlus, mille järgi kui üks vanematest nõuab ühise hooldusõiguse lõpetamist, peab kohus seda tingimata tegema. See, et suhted on pingelised ja vanemad ei saa omavahel läbi, ei tähenda tingimata seda, et laste harjumuspärast elukorraldust oleks tingimata tarvis kardinaalselt muuta. Vanemate konfliktid, eeldusel, et need ei kandu üle lastele, ei pea kaasa tooma laste suhtluse vähenemist teise vanemaga. Lapsed on senise elukorraldusega harjunud ja nad soovivad mõlema vanemaga koos elada. Laste elukorralduse muutmiseks ei esine kaalukaid asjaolusid;  maakohus määras lastega suhtlemise korra selliselt, et laste ja isaga koosveedetud aeg väheneb kaks korda ning laste isaga järjestikku koosveedetud aeg väheneb neli korda, mis ei ole laste huvides;  vaidlustatud määrusest ei nähtu, mille alusel kohus järeldas, et vanema lapse äravõtmine YYY koolist ja õppima asumine JJJ kooli, on lapse parimates huvides. Vanema lapse judo trenni osas on ema käitunud isekalt, keeldudes last trenni viimast ajal, kui laps viibib tema juures. Isa kooli- ja huvialaringide valikud on olnud lapsele sobivad. Kohus ei tuvastanud mitte ühtegi probleemi laste huvialaringide või hariduse korraldamise osas. Asjaolu, et ema soovib teist, endale mugavamat elukorraldust, ei ole piisav laste elukorralduse muutmiseks; 6
(11) ainuhooldusõiguse andmine emale tervishoiuküsimustes ei ole laste parimates huvides. Ema ei käi lastega isegi hambaarsti juures. Ema jättis ka tähelepanuta, et nooremal lapsel kujunes välja kõõrdsilmsus ning lapsele kirjutati välja prillid alles siis, kui isa lastega arsti juurde läks. Isa ettepanekule lastele puugivaktsiini manustamiseks vastab ema, et tema ei luba oma lapsi „mürgitada“. Pärast vanemate lahkuminekut on isa püüdnud laste psühholoogilisi traumasid ravida psühholoogi abiga, millest ema on keeldunud, väites, et on ka erinevaid koduseid teraapiaid. Ema ei jälgi piisavalt ka laste hügieeni;  põhjendamatu ja vastuolus asjas esitatud tõenditega on maakohtu seisukoht, et ainuhooldusõiguse andmisel emale ei asu ema isa ja laste suhtlust piirama. Ema on mitmel korral rikkunud laste õigust suhelda isaga, blokeerides viimase telefoninumbri, peites lapsi isa eest, jättes kokkulepitud ajal lapsed isale üle andmata jne. Ema takistab lastel suhelda ka vanavanematega;  maakohus jättis tähelepanuta, et perelepitus nurjus mitte laste isast tulenevatel asjaoludel, vaid seetõttu, et laste ema ei soovinud perelepitusega jätkata. Laste ema otsib antud vaidluses konflikte ja käitub konfliktselt ka väljaspool kohtumenetlust ning teeb kõik endast sõltuva, et hoiduda laste isaga hooldusõigust puudutavates küsimustes kokku leppimast. MENETLUSE EDASINE KÄIK Tallinna Ringkonnakohus jättis
  1. aprilli 2016 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud määruse muutmata. Riigikohus tühistas
  2. novembri 2017 määrusega (edaspidi „Riigikohtu määrus“) ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata vaidlustatud määruse osas, millega maakohus rahuldas ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridust (v.a huvialaringe ja treeninguid) ja tervist puudutavates küsimustes ning määras kindlaks isa suhtluskorra lastega, ning menetluskulude jaotuse osas, ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus selgitas, et kohtumäärused on jõustunud osas, milles emale anti ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, huvialaringide ja treeningute määramiseks ja piirati laste ainuhooldusõigust viibimiskoha osas Eesti Vabariigi territooriumiga ning jäeti rahuldamata isa vastuväide kohtu tegevusele. Asja uuel menetlemisel andis ringkonnakohus vanematele võimaluse esitada omapoolne kirjeldus hetkeolukorrast ning kohustas laste esindajat ja eestkosteasutusi laste praeguse elukorraldusega ja probleemidega tutvuma ning andma vaidluse kohta kaasajastatud arvamused. Ema tõi välja, et lapsed viibivad temaga 4,5 nädalat järjest, kui isa viibib töö tõttu Eestist ära ning seejärel 3,5 nädalat isaga, kui isa viibib Eestis. Vanem laps käib hetkel YYY koolis ja noorem laps lasteaias XXX. Lapsed käivad judo ja jalgpalli trennis. Isa tõi välja, et lapsed veedavad temaga 4 järjestikkust nädalat, kui ta on Eestis. Vanem laps õpib YYY koolis teises klassis ja noorem laps käib seal eelkoolis. Rae valla esindaja märkis, et hariduse ja tervise küsimuses on keeruline üht kindlat seisukohta võtta, kuna mõlemad vanemad hoolivad lastest väga, kuid nendevaheline kommunikatsioon on tugevalt häiritud. Samas leidis valla esindaja, et lapsed peaksid käima ühes koolis. Tervise küsimuse osas tõi esindaja välja, et laste ema teostab hooldusõigust faktiliselt ja sisuliselt, mida teeb ka isa, kui ta on Eestis, kuid proportsionaalselt on laste isa töö tõttu pool aastat välismaal. Suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb tagada lastele turvaline ja stabiilne keskkond ning suured muutused lühikese aja jooksul ei lähtu laste huvidest. 7
(11)Tallinna linna esindaja ei toeta täies osas laste haridust ja tervist puudutavates küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ainuhoolduse andmist antud küsimustes kas emale või isale. Samas leiab ta, et mõlemad lapsed võiksid tulevikus käia ühes koolis. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhoolduse andmine kas emale või isale laste tervisega seonduvates küsimustes on eluliselt mõeldamatu olukorras, kus lapsed viibivad osa aega koos emaga ja osa aega koos isaga. Uue suhtluskorra määramisel tuleks arvestada esmalt laste igakülgset heaolu ja seejärel lapsevanemate õigustatud huvidega. Laste esindaja nõustus vanemate ja lastekaitsetöötajatega, et lapsed peaks käima samas koolis. Terviseküsimustes peaks mõlemad vanemad saama teha otsuseid, kuna lapsed veedavad suhteliselt pika perioodi kummagi vanema juures. Raviküsimustega peaks tegelema vanem, kelle juures laps parajasti haigestus. Puudub mõistlik põhjendus, miks raviküsimuste otsustamine anda ühele vanemale. Spetsiifilisemates küsimustes (nt vaktsineerimine jmt, mis ei seondu nö tavapärase haigestumisega) peaksid vanemad kuulama ka laste perearsti. Suhtluskorra osas leidis laste esindaja, et väljakujunenud kord, kus lapsed veedavad ligikaudu ühe kuu isaga ja seejärel sama perioodi emaga, on kestnud mitu aastat ja on lastele elukorralduslikus mõttes kõige vähem koormavam, kui kord, kus lapsed isa Eestis viibides peaksid üle nädala oma elukohta vahetama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridust (v.a huvialaringe ja treeninguid) ja tervist puudutavates küsimustes ning määras kindlaks isa suhtluskorra lastega. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab nii ema avalduse kui ka isa avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt, samuti tuleb muuta laste ja isa suhtluskorda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt ning vanemad ja eeskosteasutus kannavad ise oma menetluskulud. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Vaidlustatud määrus on Riigikohtu määruse kohaselt jõustunud osas, milles emale anti ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, huvialaringide ja treeningute määramiseks ja piirati laste ainuhooldusõigust viibimiskoha osas Eesti Vabariigi territooriumiga. Vaidluse all on laste hooldusõiguse lõpetamise küsimus haridust ja tervist puudutavas osas ning suhtluskorra määramine isa ja laste vahel. Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab kohus esmalt menetlusosaliste uued taotlused. Ema esitas koos hetkeolukorra kirjeldusega taotluse täiendavate tõendite (e-kirjad, tekstisõnumid ja fotod) vastuvõtmiseks. Samuti esitas isa koos hetkeolukorra kirjeldusega taotluse täiendavate tõendite (noorema lapse õpetaja kiri lapse õppeedukuse kohta ja Sotsiaalkindlustusameti otsus) vastuvõtmiseks. Kuivõrd kohus andis vanematele võimaluse esitada omapoolne kirjeldus hetkeolukorrast ja taotlused on tähtaegsed, siis puudub alus keelduda täiendavate tõendite vastuvõtmisest. Samuti annab TsMS § 662 lg 3 võimaluse esitada määruskaebemenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid. Lisaks esitas isa 5. märtsil 2018 taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, mille kohta kohus ei saa enam küsida teiste menetlusosaliste seisukohta, ilma et asja lahendamine viibiks. Seetõttu tuleb jätta isa taotlus TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Kõnealused tõendid esitati elektrooniliselt ja neid ei ole vaja tagastada.

§ 119

esimene lause sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

(11)§ 137 lg 1 esimese lause alusel õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Otsustusõiguse üleandmine peab

§ 123lg 1 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi vastama lapse huvidele.

Seega on otsustusõiguse ühele vanemale andmise eeldused, et vanematel puudub vastavas osas kokkulepe ja lapse huvides on ühe vanema otsustusest juhindumine. Ühise hooldusõiguse (ka osaliselt) lõpetamise täiendav eeldus on vanemate lahuselu, mis käesoleval juhul on täidetud. Hooldusõiguse osaks olevatest isikuhoolduse küsimustest on käesolevas asjas veel vaidlus mõlema lapse hariduse- ja terviseküsimustes. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laste viibimiskoha määramise õiguse saanud emal peab olema ainuhooldusõigus ka laste hariduse küsimustes. Siiski on õige maakohtu järeldus, et ühine hooldusõigus haridusküsimuses tuleb lõpetada. Vanemad ei jõudnud ühisele seisukohale laste haridusküsimustes ka pikaleveninud kohtumenetluses. Lastele on eakohaseks arenguks ja kasvamiseks vaja stabiilset ning turvalist keskkonda, sh selgust küsimuses, millises haridusasutuses nad õpivad. Seega ei ole põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus haridust puudutavates küsimustes. Hariduse andmise asjades peavad vanemad

§ 125kohaselt arvestama ennekõike lapse võimeid ja kalduvusi.

Vajaduse korral küsivad vanemad nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult. Seadusest ei tulene, et haridusküsimuse otsustamisel oleks määrav, kellel on lapse viibimiskoha määramise õigus, samuti ei pea haridusasutus tingimata olema lapse kodu lähedal. Vanema lapse osas lähtub ringkonnakohus Riigikohtu määruse juhisest ja kaalub, kas on põhjendatud muuta Harju Maakohtu

  1. novembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-7784 lapse koolivalikuks isale antud ainuotsustusõigust, mida kinnitati ka Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi 2016 määrusega samas asjas. Selleks tuleb kontrollida, kas kohtute tuvastatud asjaolud on vahepeal muutunud. Nähtuvalt vanemate esitatud hetkeolukorra kirjeldustest õpib vanem laps YYY kooli teises klassis. Rae valla esindaja ja laste esindaja arvamustest nähtub, et vanemale lapsele koolis meeldib ja tal on seal sõpru. Õppimine on korras ja hinded on viied. Kuivõrd vanema lapse puhul ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kooli valikut tuleb muuta, ei ole põhjendatud muuta senist otsustusõigust vanema lapse haridusküsimustes. Isa ei ole teostanud talle antud õigust vastuolus lapse huvidega. Ema esitatud täiendavad tõendid viitavad küll vanemate jätkuvatele suhtlemisprobleemidele, mitte aga sellele, et isa oleks valiku vanema lapse kooli osas langetanud vastuolus lapse huvidega või ei järgiks neid huve käesoleval ajal. Kooli ja trennikoha erinevus ei ole määrava tähtsusega kooli valikul, sest ka edaspidi võivad lapsed eelistada treeninguid aladel, mida sama kooli ruumides ei saa harjutada – see ei tingiks veel kooli vahetamist. Noorema lapse kooli valiku osas on vanemad samuti eriarvamusel. See nähtub nii eestkosteasutuste arvamustest kui ka vanemate avaldustest. Ema soovib, et mõlemad lapsed õpiksid tema elukoha lähedases XXX koolis. Isa arvates peaksid mõlemad lapsed käima YYY koolis. Nii eestkosteasutused kui ka laste esindaja leiavad, et lapsed võiksid käia ühes ja samas koolis. Ringkonnakohtu hinnangul on laste huvides käia samas koolis. See võimaldab neil rohkem koos olla, ühiseid sõpru leida ja vanem laps saab nooremat kooliteele asumisel sel viisil paremini toetada. Samuti on vanematel sel viisil hõlpsam lapsi vajadusel kooli saata. Kuna isa nägemus noorema lapse kooliteest ühtib sellega, et lapsed saavad jätkata õpinguid samas koolis, siis ei ole ka noorema lapse puhul õige määrata ainuhooldusõigus hariduse küsimuses emale. Kui vanema lapse praegune koolivalik on end kokkuvõttes õigustanud, siis puudub alus eeldada, et sama valik ei sobiks nooremale lapsele. 9

(11)Eelnevast tuleneb, et laste huvides on anda mõlema lapse haridust puudutavates küsimustes ainuhooldusõigus isale. Sel viisil on võimalik lõpetada vanemate vahelised vaidlused ja tülid kõnealuses küsimuses, samuti säästa lapsi ja tagada neile stabiilsem ja turvalisem arengukeskkond. Seda enam, et vanem laps õpib isa valitud YYY kooli teises klassis ja noorem sama kooli eelkoolis. Nii saab vältida elukorralduse muudatusega kaasnevat stressi, sest mõlemale lapsele on kool tuttav. Ringkonnakohus ei nõustu samuti maakohtu seisukohaga, et laste viibimiskoha määramise õiguse saanud emal peab olema ainuhooldusõigus laste tervise küsimustes. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (vt eespool p 22). Vanemate esitatud hetkeolukorra kirjelduste ning eestkosteasutuste ja laste esindaja esitatud arvamuste pinnalt saab teha järelduse, et laste tervist puudutavates küsimustes ei peaks kummalegi vanemale andma ainuhooldusõigust. Vajadust selleks ei teki pelgalt seetõttu, et isa viibib töökorralduse tõttu osa aega välismaal (Riigikohtu määruse p 16). Vanemate esitatud hetkeolukorra kirjeldustest nähtub, et lapsed viibivad vanemate kokkuleppel peaaegu võrdse aja kummagi vanema juures. Nii väidab ema, et lapsed viibivad temaga 4,5 nädalat järjest ning seejärel 3,5 nädalat järjest isaga. Isa kirjelduse kohaselt veedavad lapsed temaga 4 järjestikkust nädalat, kui ta on Eestis. Kuivõrd lapsed veedavad suhteliselt pika perioodi ühe vanema juures ja seejärel teise vanema juures, peaksid mõlemad vanemad saama laste tervist puudutavates küsimustes teha otsuseid. Ringkonnakohus määrab käesolevaga suhtluskorra sarnaselt seni toimuva ajakvaga (vt järgnevas p 28). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis viitaksid vanemate põhimõttelisele vaidlusele terviseküsimustes. Ühise hooldusõiguse jätkumist toetavad ka eestkosteasutused ja laste esindaja. Eeltoodust tulenevalt tuleb vanematele jätta ühine hooldusõigus laste tervisega seotud küsimustes. Nii saab laste raviküsimuse osas otsuseid vastu võtta see vanem, kelle juures lapsed parajasti viibivad. Spetsiifilistes küsimustes, mis ei seondu tavapärase haigestumisega, peaksid vanemad otsuseid vastu võtma üksmeeles, pidades silmas laste igakülgset heaolu. Kuna laste viibimiskoha osas on lahend jõustunud, on põhjendatud laste ja isa suhtluskorra kindlaksmääramine.

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

§ 143

lg 2¹ sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu

  1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu
  2. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja
  3. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka
  4. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Suhtluskorra määramisel on esimese astme kohtul seega ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme. Lapse ja vanema suhtluskorra vaidluses saaks ringkonnakohus lisaks muuta maakohtu määratud suhtluskorda juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mille põhjal ei ole senine kord enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega. Lapsed veedavad hetkel vanematega peaaegu võrdse aja. Seega on põhjendatud isa määruskaebuse väide, et tema ja laste suhtlemise aeg väheneb vaidlustatud määruse järgi oluliselt. Lühendades isa ja laste koos veedetavat aega on maakohus kaalumispiire ületanud ja selles osas tuleb maakohtu määrust muuta. 10

(11)Riigikohus juhtis tähelepanu ema avaldusele, et tal ei ole kavas vähendada isa koosolemise aega lastega. Kui lastel on välja kujunenud kindel elurütm ja mõlemad vanemad on kokkuleppel sellest ka kinni pidanud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul laste huvides seda muuta. Seega ei ole alust määrata ema taotletud suhtluskorda, mille järgi lapsed peaks ühe kuu jooksul nädala kaupa vahetama elukohta ja end pidevalt ümber häälestama. Laste ja ka vanemate huvides on, et suhtluskorra kindlaksmääramisel arvestatakse mõlema vanema töörütmi. Kuivõrd isa eripärane töötsükkel võimaldab tal olla ligi kuu aega järjest lastega koos ja ta saab lastega tegeleda ka ajal, mil ema on täiskohaga tööl, tuleb sellega laste huvides arvestada. Seega tuleb vaidlustatud määrus tühistada osa, millega maakohus määras laste suhtluskorra isaga tema Eestis viibimise ajal (üle kuu 1-1,5 nädalat isaga, siis nädal emaga, siis jälle nädal isaga, resolutsiooni p-d 5.2-5.6). Ringkonnakohus leiab, et isa ja laste suhtluskord tuleb käesoleval juhul kindlaks määrata lähtudes isa Eestis viibimise ajakavast. Lapsed saavad selle järgi suhelda isaga ja ühtlasi viibida isa elukohas umbes iga teise kuu, mil isa viibib Eestis. Vahepealse aja, mis on samuti ca kuu aja pikkune, viibivad lapsed ema juures. Laste, aga ka vanemate elukorralduse kavandamiseks peab isa teatama emale e-kirjaga või tekstisõnumiga Tallinna saabumise päeva piisavalt ette. Kuivõrd isa Tallinna saabumise päev ja ka ärasõidu päev võivad muutuda, pole laste üleandmise päevi võimalik kindlaks määrata. Seetõttu on vajalik fikseerida, et isa peab emale vähemalt ühe nädala ette teatama päeva, millal ta Tallinna jõuab ja lapsed enda juurde võtab, samuti päeva, mil ta lapsed emale üle annab. Nende päevade vahe ei tohi ületada nelja nädalat, samuti ei tohi ema juures oldav aeg kujuneda lühemaks isaga veedetud perioodist. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määratud suhtluskorra sõnastust sellega, et ka muud vanemate vahelised teated tuleb edastada vähemalt kaks nädalat ette. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega (TsMS § 654 lg 6). Määruskaebuse sisulistele väidetele veel vaidlusaluses osas on kohus eelnevas juba vastanud. Võimalikud menetluslikud rikkumised, mida isa maakohtule ette heitis, oli sai kõrvaldada määruskaebemenetluses. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. See hõlmab kõiki senised määruskaebemenetlusi, st nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.