Obsah (5)

§ 399§ 197§ 186§ 162§ 113

2-16-11056 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2017, Tallinn

) § 76 lg-st 1, §-st 100, § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6, § 108 lg-st 1, § 396 lg-st 1 ja § 397 lg-st 1. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded muutuvad

§ 399

lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest ning nende nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg. Kostja oli laenulepingust nr 2005026806 tulenevate kohustuste täitmisega viivituses alates

1. aprillist 2009 ja laenulepingust nr 2008029346 tulenevate kohustuste täitmisega viivituses alates
2. aprillist
3. Seega tulenevalt TsÜS §-st 154 enne laenulepingute ülesütlemist tekkinud maksete aegumistähtaeg algas
4. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud
5. detsembril 2012 kell 24.
6. Hageja ütles laenulepingud üles
7. augusti 2009 teatega ning nõudis kogu võla tasumist hiljemalt
8. augustiks
9. Seega tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja TsÜS § 147 lg-st 1 algas laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg
10. augustil 2009 ja oleks lõppenud
11. augustil
12. Hageja leidis, et laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine katkes, kui hageja esitas
13. detsembril 2010 avalduse täitemenetluse alustamiseks. Kostja oli seisukohal, et aegumine ei katkenud TsÜS § 159 lg 1 järgi. Riigikohus leidis TsÜS § 159 lg 1 tõlgendamisel, et täitedokumendi täitmiseks esitamise tagajärjeks on nii n-ö algse nõude ehk praegusel juhul vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Seega katkestas hageja
14. detsembril 2010 esitatud täitemenetluse avaldus laenulepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks ka n-ö algsete nõuete, s.o laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja. Mistõttu katkes nii laenulepingute ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud nõuete kui ka laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine
15. detsembril 2010 ja algas uuesti. Laenulepingutest tulenevad nõuded oleks aegunud
16. detsembril
17. Kostja
18. oktoobril 2013 esitatud nõudeavalduses ja tasaarvestusavalduses tasaarvestas kostja oma kahjunõude 6 099 096 euro 35 senti vaidlusalustest laenulepingustest tuleneva hageja nõudega 6 099 096 35 senti. Nimetatud tasaarvestusavalduse esitamine on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõistes. Tegemist on kostja poolt selge teadvustamisega hageja nõude olemasolust 6 099 096 euro 35 sendi ulatuses.

§ 197lg 1 kohase tasaarvestuse tegemine eeldab üksteise vastu nõuete olemasolu.

Kui kostja ei oleks tunnustanud hageja nõuet, puudunuks kostjal vajadus teha tasaarvestusavaldust, vaid kostjal tulnuks esitada kahjunõue hageja vastu. Tegemist ei ole ka tingimuslikult tehtud 5 2-16-11056 tasaarvestusavaldusega juhuks kui kohus peaks näiteks hageja nõuet tunnustama. Kostja on oma vastuväidetes läbivalt olnud seisukohal, et ta on hageja nõude tasaarvestanud. Asjas ei oma tähendust see, et hageja esitas tasaarvestusavaldusele vastuväited

1. oktoobril
2. Eeltoodust tulenevalt katkes hageja laenulepingustest tulenevate nõuete aegumine ja algas uuesti
3. oktoobril 2013 kostja tasaarvestusavalduse esitamisega. Seega oleksid hageja nõuded aegunud
4. oktoobril
5. Hageja esitas hagi kohtule enne nõude aegumist. Kostja leidis, et hageja rikkus KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostjale tekkinud kahju ja kostja on kahjunõude tasaarvestanud hageja nõudega. Kostja kohustuste maht ja finantskulud kasvasid
6. aastal täiendava laenu võtmise tulemusel, kuid hageja ei võtnud neid asjaolusid nõutaval määral uue laenu andmisel arvesse. Tsiviilasjas nr 2-13-46775 tuvastas kohus kahjunõude puudumise kostjal ning selle, et hageja ei ole oma kohustusi rikkunud, seega ei olnud kostjal võimalik ka oma nõuet tasaarvestada. Kostja esile toodud asjaolude ja tõendite, s.o
7. septembri 2008 Analüütiku raporti ja
8. septembri 2008 riskianalüüsi alusel puudub alus järelduseks, et hageja on laenu andmisel rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kostja esitas tsiviilasjades nr 2-11-1840 ja nr 2-13-46775 nõude hageja vastu vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Tsiviilasjas nr 2-13-46775 leidis kohus, et hageja ei ole
9. aastal kostjale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtud leidsid nimetatud tsiviilasjas, et
10. aasta laenuga kostja kohustuste kogusumma ja laenukoormus ei suurenenud, kuna
11. novembril 2008 sõlmitud laenulepingu nr 2008029346 p 1.5 kohaselt oli laenu otstarve kostja ja AS Hansapanga ning kostja ja AS Tallinna Äripanga vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate laenude refinantseerimine ja kaubanduskeskuse Bravo ehituskulude tasumine omanikele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja oma väidetavat kahjunõuet tasaarvestanud hageja nõudega, sest hageja ei rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja saab kostja nõudele esitada vastuväiteid. Vaidlusalustest laenulepingutest tulenevalt oli kostjal laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus. Hageja palus välja mõista laenulepingust nr 2005026806 tuleneva põhinõude 1 894 237 eurot 61 senti ja intressi 44 595 eurot 95 senti ning laenulepingust nr 2008029346 tuleneva põhinõude 2 561 695 eurot 82 senti ja intressi 44 558 eurot 97 senti. Kostja ei ole laenulepingute põhi- ja intressinõuete suurustele vastu vaielnud ega tõendanud, et oleks laenud tagasi maksnud ja intressi tasunud suuremas ulatuses kui hageja esitatud laenumaksete aruannetelt nähtub. Seega on hageja põhinõuded ja intressinõuded põhjendatud. Laenulepingu nr 2005026806 p 12.5 järgi oli maksete tasumisega viivitamise korral hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Viivist arvutati tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Viivise arvestamine algas laenu või laenu osa tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõppes tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Laenulepingu nr 2008029346 p. 10.5 järgi oli maksete tasumisega viivitamise korral hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtaegselt tasumata makse summast iga viivitatud päeva ees. Viivise arvestamine algas makse tasumise tähtpäevale järgneval päeval ja lõppes tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Hageja arvestas laenulepingust nr 2005026806 tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel viivist 906 652 eurot 41 senti ja laenulepingust nr 2008029346 tulenevalt 1 226 829 eurot 6 2-16-11056 51 senti. Kostja palus vähendada viiviseid nullini, leides, et viivis on vastuolus hea usu põhimõttega ning et pahauskne on nõuda kostjalt viivist aja eest, mil ei olnud selge, kas refinantseerimine toimub või mitte. Hageja viiviste vähendamisega ei nõustunud. Kostja nõue viiviste nullini vähendamiseks on alusetu, kuna see tähendaks viivise nõudmise õiguse alusetuks tunnistamist. Asjakohatu on kostja väide, et kui hageja oleks kostjale andnud
12. aasta augustis konkreetse vastuse ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et pooled pidasid pikalt läbirääkimisi uue laenulepingu sõlmimiseks. Samas puudus kostjal subjektiivne õigus nõuda hagejalt laenu andmist ning uue laenulepingu sõlmimise läbirääkimistele kulunud aega ei saa pidada viiviste vähendamise aluseks. Kostjal oli kohustus täita eelmist laenulepingut sõltumata sellest, kas hageja nõustub sõlmima uue laenulepingu. Eeltoodu tõttu on hageja viivisenõue põhjendatud. Kostja, olles laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisega viivituses, pidi arvestama viiviste rakendumisega. Hageja palus välja mõista viivise kahekordses lepingujärgse intressi määras ehk 583 eurot 23 senti päevas alates
13. juulist 2016 kuni põhinõuete tasumiseni. Viivisenõue ei ole suurem seadusjärgsest viivisenõudest. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, s.o kuni
14. juuni 2017, lisandub viivis 343 päeva eest 200 047 eurot 89 senti (583,23x343) ja edasi viivis 583 eurot 23 senti päevas alates
15. juunist 2017 kuni põhinõuete 4 455 933 euro 43 sendi tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingutest nr 2005026806 ja nr 2008029346 tulenev põhinõue 4 455 933 eurot 43 senti, s.o 1 894 237,61+2 561 695,82, intressinõue 89 154 eurot 92 senti, s.o 44 595,95 + 44 558,97, viivised 2 333 529 eurot 81 senti, s.o 906 652,41+1 226 829,51+200 047,89 ja edasi viivised 583 eurot 23 senti päevas alates
16. juunist 2017 kuni põhinõude tasumiseni. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja tasus riigilõivu hagi esitamisel 3400 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik kulu ning tuleb kogu ulatuses kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
17. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata või juhul, kui hagi ei ole aegunud, vähendada viivist mõistliku suuruseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt TsÜS § 159 lg-t 1 ning leidis ekslikult, et täitedokumendi täitmiseks esitamise tõttu katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg. Viidatud sätte järgi katkeb üksnes TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud (täitedokumendist tuleneva) nõude aegumistähtaeg, mitte aga laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg. Täitmisavalduse esitamine katkestas seega hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppest tuleneva nõude aegumise, kuid ei mõjutanud laenulepingutest tulenevate nõuete aegumist. Seega lõppes hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg
18. augustil
19. Kuna laenulepingutest tulenevad nõuded olid aegunud alates
20. augustist 2012, ei saanud tasaarvestusavalduse tegemine
21. oktoobril 2013 aegumist katkestada. Juhul, kui nõude aegumine oleks täitemenetluse alustamise tõttu katkenud, on maakohus kohaldanud vääralt ka TsÜS § 158 lg-t 2 ja leidnud ekslikult, et kostja
22. oktoobri 2013 tasaarvestusavalduse 7 2-16-11056 tegemine on käsitatav nõude tunnustamisena. Tasaarvestusavaldus ei tähenda aegumise vastuväitest loobumist. Kostja esitas tasaarvestusavalduse üksnes selleks, et hageja nõuet vaidlustada ning täitemenetluse vältimisega oma vara kaitsta. Maakohus jättis käsitlemata kostja vastuväited ja põhjendamata, miks ei tule viivist vähendada, kuigi kostja tõi esile, et hageja nõutav viivisemäär (kuni 14,5% aastas) on mitmel perioodil ületanud seadusjärgset määra ning viivisesumma on objektiivselt sedavõrd suur (52% põhinõudest), et annab alust viivist vähendada. Samuti tuleb arvestada, et viivis kasvas ajal, mil pooled pidasid laenu refinantseerimise üle läbirääkimisi. Viivisenõude suurenemine on põhjustatud hageja käitumisest. Sellises suuruse viivise väljamõistmine koos põhivõla ja intressiga piirab oluliselt kostja võimalusi majandustegevusega jätkata ning majanduslikult toime tulla. Maakohus mõistis vääralt edasiulatuva viivise välja kindla summana päevas, kuigi pidanuks määrama selle %-na tasumata põhivõlast. Vastustaja seisukoht
23. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Viiviste vähendamisel kostja taotletud määrani tekiks olukord, kus kohustuse rikkuja peaks tasuma laenu vähem, kui oma kohustusi korrektselt täitnud laenusaaja tasub intressi. Kostja vastuväited edasiulatuva viivise väljamõistmise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole neid väiteid maakohtus esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb esiulatuvat viivist puudutavas osas rahuldada ja maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi selles osas muuta nii, et viivise summa päevas tuleb asendada viivisemääraga. Muus osas ei anna apellatsioonkaebus alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
25. Pooled vaidlevad asjas eelkõige selle üle, kas kostja peab täitma hagejale laenulepingust tulenevad rahalised kohustused või on hageja nõuded kostja vastu aegunud. Kui hageja nõue ei ole aegunud, on pooltel vaidlus ka selle üle, kas viivisenõuet tuleks vähendada. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuete aegumistähtaega (I) ja aegumistähtaja katkemist (II), seejärel hageja viivisenõuet (III) ning viimaks menetluskuludega seonduvat (IV). I
26. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja põhinõude aegumistähtaega arvutades tuleb eristada hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne 8 2-16-11056 laenulepingute ülesütlemist, ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks laenulepingute ülesütlemisega. Maakohus juhindus õigesti Riigikohtu praktikast, mille kohaselt tuleb enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud laenulepingu täitmise nõuete puhul kohaldada TsÜS §-s 154 korduvate kohustuse aegumise kohta sätestatut, kuid laenulepingu ülesütlemise tõttu sissenõutavaks muutunud nõuetele TsÜS § 146 lg-s 1 ja § 147 lg 1 esimeses lauses tehingust tulenevate nõuete aegumise kohta sätestatut (vt Riigikohtu
27. veebruari
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Sellest tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kuna kostja oli laenulepingust nr 2005026806 tulenevate kohustuste täitmisega viivituses alates
29. aprillist 2009 ja laenulepingust nr 2008029346 tulenevate kohustuste täitmisega alates
30. aprillist 2009, algas enne laenulepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi
31. jaanuaril 2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud
32. detsembril 2012 kell 24.
33. Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul lähtus maakohus aegumistähtaega arvutades sellest, et hageja ütles laenulepingud üles
34. augustil 2009 ja nõudis kostjalt kogu võla tasumist hiljemalt
35. augustil
36. Pooled ei ole kohtumenetluses seadnud kahtluse alla seda, et hageja antud täitmise tähtaeg oli mõistlik. Seega saab lähtuda sellest, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks
37. augustil 2009 ning nõuete aegumistähtaeg lõppenuks TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 järgi
38. augustil 2012 kell 24.00 (maakohtu hinnangul
39. augustil 2012). Kolleegium märgib, et Riigikohtu varasema praktika kohaselt sai lugeda hageja nõuete aegumistähtaja lõppenuks ka vastavalt
40. jaanuaril 2013 ja
41. augustil 2012 (vt Riigikohtu
42. aprilli
43. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 28–29 ja 33), kuid praeguses asjas ei oleks ühepäevasel aegumistähtaja erinevusel määravat tähtsust. Koos hageja põhikohustustest tulenevate nõuetega aeguvad TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded.
44. Kolleegiumi hinnangul ei ole õige hageja arusaam, et tema nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on selgitanud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Seega kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne (isik rikub kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega või tegevusetusega). Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu
45. septembri
46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevuse või tegevusetusega. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tahtlikult jätnud laenud tagasi maksmata, ei anna alust järeldada, et tegemist on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 9 2-16-11056 tähenduses. Seega ei saa asjas kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. II
47. Hageja leiab, et tema nõuete aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti ajast, mil hageja esitas kohtutäiturile avalduse võlgniku vastu sundtäitemenetluse alustamiseks. Kostja hinnangul aga laenulepingust tulenevate nõuete aegumine ei saanud seetõttu katkeda.
48. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 järgi uuesti, kui võlausaldaja esitab hüpoteegi arvel nõude rahuldamiseks täitemenetluse algatamiseks avalduse. Aegumine katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 järgi uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu
49. veebruari
50. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13;
51. veebruari
52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 11). Hiljem on aga Riigikohus leidnud, et TsÜS § 159 lg 1 järgi katkeb täitmisavalduse esitamistega üksnes TsÜS § 157 tähenduses täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg (vt Riigikohtu
53. mai
54. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 16). Seejuures ei ole Riigikohus märkinud, et muudab oma varasemat praktikat, samuti ei ole hilisemat kohtulahendit teinud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis. Seega on Riigikohtu praktika nimetatud küsimuses vastuoluline ning vajab õigusselguse huvides ühtlustamist.
55. Kolleegiumi hinnangul saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid koosmõjus tõlgendades järeldada, et TsÜS § 159 lg 1 järgi saab katkeda üksnes TsÜS § 157 tähenduses täitedokumendist tuleneva nõude aegumine. Selline kitsas tõlgendus on kooskõlas ka õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne.
56. § 159 kommentaar, p 3.1.1). Sellise tõlgenduse kohaselt ei katkeks laenulepingust tulenevate hüpoteegiga tagatud nõuete aegumistähtaeg, kui võlausaldaja esitab aegumistähtaja jooksul võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise avalduse. Seega peaks võlausaldaja oma õiguste kaitseks esitama kohtule laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks hagi sageli ka siis, kui hüpoteegi arvel nõude rahuldamise täitemenetlus ei ole veel lõppenud ja ei ole teada, kas hüpoteegi arvel saab kogu võlausaldaja nõue rahuldatud. Kui võlausaldaja ei esita laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja jooksul hagi, siis tema nõue küll aegub, kuid võlausaldaja saab endiselt nõuda TsÜS § 145¹ lg 1 järgi põhinõude rahuldamist panditud eseme arvel, kaotades aga võimaluse kõrvalnõuete rahuldamiseks, samuti võimaluse oma nõuete rahuldamiseks võlgniku muu vara arvel, kui ta ei ole tavapärase aegumistähtaja jooksul hagi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks esitanud.
57. TsÜS § 159 lg 1 laiendava tõlgenduse korral katkeks laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja jooksul võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise avalduse esitamise korral ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumine. 10 2-16-11056 Laiendava tõlgenduse järgi algaks nii laenulepingust tuleneva põhinõude kui ka kõrvalnõuete aegumistähtaeg uuesti, st võlausaldaja laenulepingust tulenevad nõuded saaksid n-ö täiendava aegumistähtaja. Sellisel juhul kaoks vajadus kohaldada TsÜS § 145¹ lg-t 1 enne, kui ka katkenud aegumistähtaeg on möödas, ning võlausaldaja laenulepingust tulenev põhinõue ja ka kõrvalnõuded ei aeguks enne täitemenetluse alustamisest kolme aasta möödumist. Selline tõlgendus võimaldaks enamatel juhtudel toimida võlausaldajal majanduslikult mõistlikul (säästlikul) viisil, nõudes esmalt nõude rahuldamist hüpoteegi arvel ning pöördudes laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks kohtu poole üksnes juhul, kui hüpoteegi realiseerimise tulemusel jääb osa nõudest rahuldamata. Teisalt ei tagaks aga ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine igal juhul seda, et täitemenetlus lõppeb enne, kui lõppeb laenulepingust tulenevate nõuete uuesti alanud aegumistähtaeg. Seega ei tagaks ka laiem tõlgendus kõigil juhtudes seda, et võlausaldaja saab oma nõude esmalt pandiga tagatud nõude arvel rahuldada ning pöördub laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks kohtu poole alles pärast seda, kui on selgunud, et täitemenetluses ei ole õnnestunud kogu nõuet hüpoteegi arvel rahuldada. Nii ei ole ka hagejal õnnestunud tänaseni oma nõuet hüpoteegiga koormatud kinnisasjade arvel täitemenetluses rahuldada, kuigi ta esitas hüpoteegi arvel nõude rahuldamiseks kohtutäiturile avalduse juba
58. detsembril 2010, sest kostja on esitanud korduvalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja täitemenetlus on olnud seetõttu peatatud. Samuti on kolleegiumi hinnangul küsitav, kas hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse alustamisel saaks mõlema poole huve arvestades üldse olla sellist toimet, et katkeb hüpoteegiga tagatud nõuete aegumine ulatuses, mida hüpoteegi arvel ei õnnestu rahuldada või mis võivad koguni ületada hüpoteegisummat (eelkõige kõrvalnõuded).
59. Arvestades ülalmärgitud kaalutlusi, leiab kolleegium, et laiendatud tõlgendus ei ole üldjuhul põhjendatud, kuna see annaks küll pandiga tagatud nõuetele n-ö täiendava aegumistähtaja täitemenetluse alustamise korral, kuid võlausaldajale täiendava aegumistähtaja andmine ei oleks eesmärgipärane ja jätaks arvestamata võlgniku huvid, kes võib eeldada, et nõude esitamata jätmise korral vastutab ta oma kohustuse eest üksnes hüpoteegi ulatuses. Samuti tuleb arvestada, et aegumise katkemise regulatsioon on kantud hea usu põhimõttest, st aegumine peaks katkema eelkõige neil juhtudel, mil aegumise kulgemine oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja edasikulgemine hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse alustamiseks ei ole kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Seetõttu leiab kolleegium, et laenulepingust tulenevate nõuete aegumine ei katke üldjuhul TsÜS § 159 lg 1 alusel ega alga uuesti, kui võlausaldaja alustab pandi realiseerimiseks täitemenetlust.
60. Siiski märgib kolleegium, et maakohus lähtus praeguses asjas Riigikohtu vastuolulise praktika valguses Riigikohtu varasemast praktikast põhjendusel, et selline praktika oli õiguskäibes juurdunud. Kolleegium möönab, et olukorras, kus Riigikohus on andnud õigusnormile teatud sisuga tõlgenduse, võivad isikud lähtuda õiguspraktikas Riigikohtu tõlgendusest ning sellest juhindudes kujundada oma õigussuhteid ning otsustada oma õiguste maksmapaneku üle, sh hinnata oma nõuete aegumistähtaja kulgemist. Seega oli hagejal oma nõuete algse aegumistähtaja jooksul ja täitmisavalduse esitamise ajal Riigikohtu lahendite valguses õiguspärane ootus, et täitmisavalduse esitamine katkestab laenulepingust tulenevate nõuete 11 2-16-11056 aegumise. Kuigi üldjuhul peaks aegumise katkemise alused tulenema ammendavalt kehtivast seadusest ja kätkema endas hea usu põhimõtet, oleks praegusel juhul hageja suhtes laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kulgemine toona kehtinud õiguspraktikat arvestades hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, mistõttu tuleb lugeda hageja nõuete aegumine alates täitemenetluse avalduse esitamisest, s.o
61. detsembrist 2010 katkenuks ja uuesti alanuks. Eeltoodut arvestades algas hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg
62. detsembril 2010 uuesti ja kulges
63. detsembrini
65. Hageja väitel katkes laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg uuesti
66. oktoobril 2013, kui kostja tunnistas laenulepingustest tulenevaid nõudeid. Kostja sellega ei nõustu ja leiab, et tasaarvestusavaldust tehes ei tunnistanud kostja hageja nõuet. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja
67. oktoobri
68. a tasaarvestusavaldus on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgimist. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kolleegium nõustub kostja käsitusega, et iseenesest ei pruugi igasugune nõude tasaarvestamise avaldus tähendada automaatselt tasaarvestatava nõude tunnustamist. Nii ei tähenda kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse vastuväide seda, et menetlusosaline tunnustaks vastaspoole nõuet. Siiski saab kolleegiumi hinnangul pidada kohtumenetluse väliselt tasaarvestusavalduse tegemist üldjuhul nõude tunnustamiseks, sest tasaarvestusavaldust tehes teostab isik kujundusõigust, mille tagajärjel poolte nõuded teineteise vastu lõppevad (

§ 186

p 2,

§ 197lg 2).

Seega tunnistab tasaarvestav pool teise poole nõuet ja soovib, et see lõppeks. Seda ei muuda praeguses asjas ka see, et kostja väitel ei soovinud ta nõuet tunnustada ning ta tegi tasaarvestusavalduse üksnes selleks, et vabaneda tema vastu alustatud sundtäitemenetlusest. Kolleegium märgib, et tasaarvestusel ei saa olla üksnes kostja soovitud (valitud) tagajärgi, s.o mõju üksnes sundtäitemenetlusele. Samuti ei saanud kostja soov olla hagejale kuidagi äratuntav ning hageja sai mõista kostja tehtud tasaarvestusavaldust selliselt, et kostja tunnustab hageja nõuet ning soovib selle lõpetada.

1. Ülalmärgitut arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi ja algas
2. oktoobril 2013 uuesti, kuna kostja tunnustas tasaarvestusavaldust tehes hageja nõuet. Seega kulges aegumistähtaeg
3. oktoobrini
4. Hageja esitas hagi
5. juulil 2016, mil aegumistähtaeg ei olnud veel möödunud. Seega ei ole hagi aegunud. III
6. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas hageja põhinõude ja intressinõude. Kostja arvates jättis aga maakohus põhjendamatult vähendamata viivise. Kolleegium sellega ei nõustu. Õige on küll see, et maakohus ei ole hinnanud kostja väidet selle kohta, et viiviseid tuleks vähendada, kuna viivisesumma on suur ning selle tasumine paneks kostja majanduslikult raskesse olukorda. Kolleegium parandab selle vea ja täiendab kohtuotsuse põhjendusi, kuid ei leia, et kostja väide annaks alust viivist vähendada. 12 2-16-11056 Kolleegium märgib, et kostja on jäänud alates
7. a aprillist laenu tagasimaksetega viivitusse ega ole pärast laenulepingute ülesütlemist
8. a augustis hagejale laenu tagastanud. Kostja põhivõlg on 4 455 933 eurot 43 senti, intressid 89 154 eurot 92 senti ja maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 2 333 529 eurot 81 senti. Kuigi viivisesumma on suur ja selle tasumine võib põhjustada kostjale raskusi, ei anna see asjaolu kolleegiumi hinnangul alust viivist vähendada. Hageja on nõudnud kostjalt alates
9. a augustist võla tasumist, kuid kostja on teinud kõik endast oleneva, et hageja nõuet mitte rahuldada, sh esitanud
10. detsembril 2010 alustatud sundtäitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks järjest erinevaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid ja taotlenud sundtäitemenetluse peatamist. Kuigi kostja on sel viisil teostanud oma seadusest tulenevat õigust, pidi kostja seda tehes arvestama, et sundtäitemenetluse peatamise tõttu jääb hageja nõue pikema aja jooksul rahuldamata ja sellest tulenevalt suureneb pidevalt ka temalt nõutav viivis. Arvestades kostja käitumist on kostja ise pannud end sellisesse olukorda, kus viivis on paisunud suureks. Seetõttu ei anna viivise suurus kolleegiumi hinnangul alust viivist

§ 162

lg 1 järgi koosmõjus

§ 113

lg-ga 8 vähendada hoolimata sellest, et see võib panna kostja majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks ei ole kostja ka viimast asjaolu tõendanud ega põhistanud. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega viivise vähendamata jätmise kohta ega korda maakohtu põhjendusi.

1. Kostja hinnangul tuleb maakohtu otsus igal juhul tühistada osas, milles maakohus mõistis edasiulatuva viivise välja kindla summana iga viivitatud päeva eest, mitte viivisemäärana. Selles osas nõustub kolleegium kostjaga ja muudab maakohtu otsust selliselt, et rahuldab hageja edasiulatuva viivisenõude alates maakohtu otsuse tegemisest vastavalt hagis taotletule kahekordses lepingujärgses intressi määras, mitte kindla summana (583 eurot 23 senti) päevas. Kolleegiumi hinnangul määras maakohus ekslikult edasiulatuva viivise suuruse kindla summana päevas ega arvestanud otsust tehes sellega, et viivise summa võib tulevikus sõltuda sellest, kui suur on tasumata põhivõla osa. Hageja väitel tuleks kostja apellatsioonkaebuse väide jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole maakohtus sellist väidet esitanud. Kolleegiumi hinnangul saab siiski kostja väitega arvestada, sest hagiavalduses sisalduvat nõuet sai mõista ka selliselt, et hageja taotleb viivist kokkulepitud määras. Hageja hagi ja täpsustatud haginõude kohaselt soovis hageja saada viivist kahekordses lepingujärgse intressi määras ehk 583 eurot 23 senti päevas. Laenulepingu nr 2005026806 p 12.5 järgi oli hagejal õigus nõuda viivist intressimäära kahekordses määras tähtaegselt tasumata summalt ja laenulepingu lisa nr 3 järgi oli lepingu p-s 4.1 sätestatud intressimääraks 6 kuu EURIBOR+2,5% aastas. Laenulepingu nr 2008029346 p 10.5 järgi oli hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas, kuid hageja soovis hagis kogu põhivõlalt viivist kahekordses intressimääras, mis on teise laenulepingu puhul oluliselt väiksem kokkulepitud viivisemäärast. Seetõttu tuleb hagi viivisenõude osas rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla tasumisega viivitamise tõttu edasiulatuvalt kuni põhivõla tasumiseni tasumata põhivõlalt viivis suurusega (6 kuu EURIBOR+2,5% aastas)*
2. 13 2-16-11056
3. Kolleegium selgitab, et kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja arusaadavuse huvides muudab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ka muus osas, muutmata selle sisu. IV
4. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kostja apellatsioonkaebus rahuldada edasiulatuva viivise määra puudutavas osas, kuid ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus ei anna alust jätta edasiulatuvat viivist välja mõistmata ja selle alusel muudab ringkonnakohus üksnes väljamõistetud viivise summa viivisemääraks, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel täielikult kostja kanda, sest tehtav muudatus on marginaalne.
5. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta ei ole apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.05.2018 otsusega RESOLUTSIOON
6. Tühistada Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056 osas, millega maakohus mõistis osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja viivise 1 554 007 eurot ületavas osas (sh edasiulatuvalt) ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata (
11. juuniks 2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas). Samuti tühistada nimetatud ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas ja tegi uue otsuse, mõistes osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja viivise alates
12. juunist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, ning menetluskulude jaotuse osas.
13. Lõpetada menetlus osas, milles AS SEB Pank nõuab osaühingult Hexanor 1 554 007 eurot ületava viivise tasumist.
14. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikku põhjendust.
15. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „
16. Rahuldada AS-i SEB Pank hagi osaühingu Hexanor vastu osaliselt.
17. Mõista osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks välja 6 099 095 eurot 35 senti (sh põhivõlg 4 455 933 eurot 43 senti, intress 89 154 eurot 92 senti ja viivis 1 554 007 eurot)."
18. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
19. Menetluskuludest kõigis kohtuastmetes jätta 88,5% osaühingu Hexanor kanda ja 11,5% AS-i SEB Pank kanda, välja arvatud hagi tagamisega seotud AS-i SEB Pank kulud, mis jäävad tema enda kanda. Mõista tasaarvestuse tulemusena osaühingult Hexanor AS-i SEB Pank kasuks menetluskulude katteks välja 1818 eurot 75 senti. 14 2-16-11056
20. Tagastada osaühingule Hexanor Haldus osaühingu Hexanor kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. 15