) §-s 10 sätestatud eeldused pankrotiavalduse rahuldamiseks. Maakohtu määrus 4. Harju Maakohus jättis 23.03.2018 määrusega puudutatud isikule (määruses ekslikult märgitud avaldajale) ajutise pankrotihalduri nimetamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis määruses, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Võlausaldaja on esitanud võlgniku vastu seltsingulepingust tuleneva nõude. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 591 sätestab, et seltsingu lõppemisel peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Puudutatud isik on kohtu hinnangul usutavalt selgitanud, miks praegusel juhul ei saa 28.06.2015 e-kirja pidada seltsingu tegevusaruandeks ja et avaldaja ei ole teinud korrektset ettepanekut kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks, mistõttu avaldaja nõue ei ole selge. Samuti on usutavad puudutatud isiku selgitused selle kohta, et 14 500 eurot jäi avaldajale tasumata poolte kokkuleppel tulenevalt sellest, et korterite müügist hakkas kogunema tulu, mille arvelt sai katta tööde teostamise kulu. Võlgniku esitatud asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine väljub aga pankrotimenetluse piirest. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes 2
lg 3 p 1 alusel nimetamata.
lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. 5. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et üldnormiks on
MS § 172 lg 1 teises lauses sätestatud erinorm. Ühelt poolt pidi avaldaja aru saama, et tegemist võib olla ebaselge nõudega puudutatud isiku suhtes, sest avaldaja on 28.06.2015 ekirja nimetanud vahekokkuvõtteks, milles ei tarvitsenud mh olla õigesti arvestatud seltsingukulud seoses korteriühistule tasutud summadega. Teisest küljest on ka puudutatud isik jäänud avaldajaga suhtlemisel passiivseks, mis kokkuvõttes võis tingida pankrotiavalduse esitamise ebaselgele nõudele tuginedes. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et pankrotiavalduse esitamise, mis päädib ajutise pankrotihalduri mitte nimetamisega, on põhjustanud mõlemad menetlusosalised ja õiglane on jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teises lause alusel poolte endi kanda. Määruskaebus 6. 09.04.2018 määruskaebuses palub puudutatud isik tühistada maakohtu määruses märgitud menetluskulude jaotus, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kaebaja hinnangul on kohus valesti kohaldanud seadust märkides, et
lg 6 on üldnormiks tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude normide suhtes. Kaebaja sellega ei nõustu ja leiab, et
lg 6 on just erinormiks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude normide suhtes. Menetluse edasine käik 7. 16.04.2018 seisukohas avaldaja määruskaebusega ei nõustu ja leiab, et kohtul on diskretsioon otsustada menetluskulude jaotus erinevalt kui
Seega on
sätted, sh
Seetõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas on põhjendatud
MS § 172 lg 1 kohaldamine. 11. Võlausaldaja kohustuse kanda menetluskulud näeb ette
lg 6, mis sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (
lg 7).
lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus otsustas pankrotimenetluse lõpetada, sest võlgniku esitatud asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine väljub pankrotimenetluse piirest, millisel 3
12. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et kohtul on diskretsiooniõigus
MS § 172 lg 1 teises lauses sätestatut ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et erinevalt hagimenetlusest pole pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk ühe konkreetse võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajale kuulub põhimõtteliselt küll valikuõigus, kas esitada hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega.
Samuti piirab regulatsioon pankrotiavalduse esitamist pelgalt võlgniku survestamise eesmärgil. Menetluskulude kandmise kohustus sellistel juhtudel on risk, millega tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel arvestada. 13. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium
MS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (vt RKTKo 3-2-1-142-15, p 21). 14.
lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.
lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saa (vt RKTKm nr 3-2-1-48-13, p 12). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.