TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi 3-17-1723 12. aprill 2018, Jõhvi Ülle Polluks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosa

) § 51 lg 1, § 43 lg 2 tähenduses. 20. Teiseks esitas kaebaja tuvastamiskaebuse muu hulgas preventiivsel eesmärgil, mis tulenevalt kohtupraktikast on iseenesest lubatud. Tuvastamisnõude preventiivne eesmärk tähendab, et kaebaja soovib vältida tema suhtes vastustaja õigusvastast tegevust ka edaspidi.1 Kohtupraktikas on leitud, et preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.2 Tulenevalt haldusasja materjalidest ei välista kohus sellist ohtu. Kaebaja põhjendas, et järgmisel hooajal kavatseb uuesti taotleda kooskõlastuse saamist purjespordi treeningute läbiviimiseks Narva jõel. Samuti kohtul puudub alus arvata, et tuvastamisnõude sisuline läbivaatamine ei too kaebajale mingisugust kasu ega ole vajalik tema õiguste edaspidiseks kaitsmiseks. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kohus selgitab, et antud juhul preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab haldusorganit edaspidi lahendama taotlusi selleks kehtestatud korda järgides.3 Lisaks eelpoolnimetatule on kohus seisukohal, et vaidlusaluse haldusakti õiguspärasuse kontrollimine võib aidata vältida korduvat kohtusse pöördumist. 21.

§ 54

kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt on õigusvastane, kui see ei vasta vähemalt ühele eelpoolnimetatud kriteeriumile. 1 RKHKo 3-3-1-48-15, p

1. RKHKo 3-3-1-24-10, p
2. 3 RKHKo 3-3-1-49-10, p-d 13-
3. 2 4
4. Kaebuse kohaselt leidis kaebaja, et vaidlusaluse otsusega keelatakse purjetamine Narva jõel, mis ei ole õigusaktidega keelatud. Teised organisatsioonid ja isikud saavad vabalt purjetada Narva jõel. 22.
5. HKMS § 41 lg 1 kohaselt vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt käesoleva seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et kohus peab otsuse tegemisel ise tagama seaduse õige kohaldamise, sh hindama vaidlustatud haldusakti nii sisulisest, vormilisest kui ka menetluslikust küljest, olenemata selles, kas kaebaja ise sellele viitab.4 22.
6. Kohus märgib, et kaebaja etteheited on suunatud haldusakti materiaalsele ehk sisulisele õiguspärasusele. Kohus peab aga vajalikuks esmalt hinnata haldusakti vormilist ehk formaalset õiguspärasust. 22.
7. Vaidlusaluse haldusaktiga keeldus vastustaja kooskõlastuse andmisest kaebajale Narva jõel purjespordi treeningute korraldamiseks ajavahemikul 16.08.-30.09.2017, kuid lubas samal ajavahemikul korraldada purjespordi treeninguid Narva lahel. Vastuses kaebusele kinnitas vastustaja, et tal on Narva jõel tegevuse lubamiseks diskretsioon. Kooskõlastamise andmise küsimuse lahendamisel vastustajal diskretsiooni olemasolu kinnitab ka õigusnormi struktuur, mis volitab vastustajat kooskõlastama piirilähedast tegevust. Sellest tulenevalt peab vastustaja otsus vastama

§ 56lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetele.

22.4. Riigikohtu Halduskolleegium leidis, et õiguspärase haldusakti üheks formaalseks eelduseks on selle vastavus vorminõuetele. Nimelt sätestab

§ 56

lg 1g 1, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

§ 56

lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta.5 Riigikohtu Halduskolleegium leidis, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus 4 5 RKHKo 3-3-1-6-17, p 9; 3-3-1-16-14, p 14. RKHKo 3-3-1-14-00, p 5; 3-3-1-54-03, p 36, 3-3-1-13-02, p 14. 5 seda ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. 6 22.5. Põhjendades kooskõlastamise mitteandmist, on vastustaja piirdunud vaid kokkuvõtliku järelduse välja toomisega, et arvestades piirirežiimi eeskirjadega kehtestatuid nõudeid ja kaebaja tegevuse eripära, leidis, et esineb reaalne oht piiriturvalisusele ja piiriveekogudel liiklejatele. Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb kaebaja tegevuse eripära. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse, et vastustajal on kooskõlastuse andmiseks või selleks keeldumiseks lai kaalutlusruum, aga samuti seda, et purjetamise korraldamiseks said vastustajalt kooskõlastuse teised organisatsioonid, ei ole selline haldusakti faktiline põhjendus piisav. Vaidlusaluses haldusaktis puudub õiguslik põhjendus üldse. Jälgitavad ei ole ka kaalutlused, mis räägiksid kooskõlastuse andmise poolt ja vastu. Järelikult ei vasta vastustaja 18.08.2017 vastus nr 2.1-3/22680-2

§ 56lg-tes 2 ja 3 kindlaksmääratud miinimumnõuetele.

Kohus märgib, et sellise motivatsiooniga ei ole vaidlusalune haldusakt kohtulikult kontrollitav. Üheselt ei ole selge, milles täpsemalt seisneb kaebaja kavandatava tegevuse eripära, mis võrreldes teiste purjespordi tegelevate organisatsiooniga on vastustaja arvates piirirahu häiriva tegevuse suhtes preventiivse meetme kohaldamist ehk kooskõlastuse mitteandmist väärt. 22.

1. Sellest tulenevalt on halduskohus seisukohal, et vastustaja 18.08.2017 vastus nr 2.13/22680-2 on formaalselt õigusvastane.
2. Kohus on seisukohal, et kuigi vastustaja ei ole esitanud vaidlusaluses haldusaktis õiguslikku põhjendust, eksisteerib sellise haldusakti väljastamiseks õiguslik alus. Kohus nõustub vastustajaga, et tal on tulenevalt riigipiiri seaduse (RiPS) § 8 lg-st 2 § 18 l-st 1 ja § 96 lg-st 1 õigus riigipiiri valvamist takistava või piirirahu häiriva tegevuse piiramiseks ning isikute liikumise ja viibimise piirilähedasel alal piiramiseks. Samuti RiPS § 8 lg 3 koostoimes Vabariigi Valitsuse poolt 17.09.1997 vastu võetud määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ §dega 52 ja 75annab vastustustajale õiguse kaaluda kooskõlastuse andmist tegevusele, mis võib takistada välispiiri valvamist või häirida piirirahu. Seega on olemas õiguslik alus, mis volitab vastustajat kasutades diskretsiooni otsustama välispiiri valvamist või piirirahu häiriva tegevuse kooskõlastamist või mitte. 24.

§ 4

lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus juba mainis käesoleva otsuse punktis 22.4, et vaidlusaluses haldusaktis puuduvad kaalutlused. Seega ei vasta vaidlusalune otsus

§ 4lg-s 2 sätestatud nõuetele.

Kohus märgib, et diskretsiooni teostamata jätmise tõttu puudub kohtult tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-tes 2 ja 3 võimalus hinnata, kas vastu ja poolt argumentidele on antud õige kaal, kas arvesse on võetud lubatud ja olulised asjaolud, kas on järgitud õiguse üldpõhimõtteid (antud juhul eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet). 24.

1. Vastustaja püüdis põhjendada vaidlusalast haldusakti kohtumenetluses. Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt võib kohus hinnata motiveerimata haldusakti sisulist õiguspärasust ka kohtumenetluses esitatud põhjenduste järgi. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et erandina võib siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel 6 RKHKo 3-3-1-49-02, p
2. 6 arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel.7 24.
3. Kohus tutvus vastustaja poolt vastuses kaebusele esitatud põhjendustega ja on seisukohal, et puudub alus arvata, et vaidlusaluse haldusakti väljastamisel ei juhindunud vastustaja halduskohtumenetluses esitatud põhjendustest. Seega, saab kohus hinnata vastustaja poolt halduskohtumenetluses esitatud põhjenduste asjakohasust. 24.
4. Vabariigi Valitsuse määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ § 52 ja § 75 eesmärgiks on piirirahu häirivate ja piirivalvamise segavate tegevuste keelamine. Vastustaja selgitas, et oht piiriturvalisusele seisneb kaebaja poolt taotluses mainitud tegevusest eelkõige selles, et vähese kogemusega juht võib navigeerimisel ebastabiilset vahendit kasutades sattuda üle piiri. Samuti on antud vahend (purjepaat) mõjutatud heitlikest ilmastikuoludest ning Narva jõe kitsusest ja kiirest veevoolust, mis koosmõjul võib kanda vahendi võõrriigi territooriumile. Seega, kaebaja poolt taotletav tegevus riigipiiri vahetus läheduses on oht isikute enda turvalisusele ja takistab välispiiri valvamist ning häirib piirirahu. Ühtlasi selgitas vastustaja, et kõik tegevused Narva jõel, kus on osalenud purjepaadid, on toimunud avalike ürituste raames ühekordse kooskõlastuse alusel. Nendel üritustel on politsei ettekirjutusega tagatud põhjalikud turvameetmed, sealhulgas professionaalsete merepäästjate kaasamine. 24.
5. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti hinnanud olukorda ja keeldunud kaebajale kooskõlastuse andmisest. Kohtu arvates on vastustaja keelduva otsuse langetamisel võtnud õigesti arvesse liikumisvahendi ebakindlat juhtivust sh ka halbadel ilmastikutingimustel ja selle potentsiaalse juhi oskuseid, aga samuti riigipiiri turvalisuse tagamise tähtsust. Kohus arvab, et vastustaja omistas eelpoolnimetatud asjaoludele ka õige kaalu. Kohtu arvates on vastustaja järginud ka võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna on veenvalt selgitanud, et purjespordi treeningud olid lubatud Narva veehoidlal ja purjepaatide liikumine Narva jõel kindlatel päevadel avalike ürituste raames. Kohtu arvates ei ole need olukorrad kaebaja poolt taotletava tegevusega siiski võrreldavad. Järelikult ei rikkunud vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet. Alternatiivseks variandiks on vastustaja pakkunud kaebajale purjespordi treeningute korraldamiseks Narva lahe territooriumi, kuhu on võimalik jõuda mööda Narva jõge. Kaebaja ei ole sellise võimaluse olemasolu suutnud ümber lükata. Seega on kaebaja liikmetel põhimõtteliselt olemas võimalus tegeleda purjespordiga. Kohus möönab, et Narva lahe treeningualasse jõudmine võtab kaebaja liikmetelt küll rohkem aega, kui see oleks toimunud vahetult Narva jõel, kuid selline kitsendus, arvestades piiriturvalisuse tagamise tähtsust, on proportsionaalne. 24.
6. Sellest tulenevalt on vastustaja 18.08.2017 vastus nr 2.1-3/22680-2 sisuliselt õiguspärane. Kohus märgib, et kuigi vastustaja 18.08.2017 vastus nr 2.1-3/22680-2 on formaalselt õigusvastane (vt käesoleva otsuse p-i 22), kuid sisuliselt õiguspärane, ei ole täidetud

§-s 51 kõik õiguspärase haldusakti eeldused.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 5 lg 1 p-st 6, rahuldab kohus kaebuse ja tunnistab 18.08.2017 vastuse nr 2.1-3/22680-2 osas, milles vastustaja keeldus kaebajale kooskõlastuse andmisest purjespordi treeningute korraldamiseks 16.08.-30.09.2017 Narva jõel, õigusvastaseks. 7 RKHKo 3-3-1-29-12, p
2. 7
3. Kohus selgitab täiendavalt, et kaebajal küll ei ole subjektiivset õigust nõuda vaba liikumist Narva jõel, kuid kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja poolt kooskõlastuse mitteandmise otsus, oleks nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud, kaalutlemisvigadeta ja kooskõlas õiguste üldpõhimõtetega. Menetluskulud
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamise eest tasutud 29.09.2017 riigilõiv summas 15 eurot. Muudest menetluskuludest ei ole kaebaja kohut teavitanud ega taotlenud nende väljamõistmist vastustajalt. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt välja kaebaja kasuks menetluskulud summas 15 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik 8