Obsah (10)

§ 185§ 84§ 312§ 15§ 331§ 339§ 7§ 30§ 175§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 23. märts 2018 Kriminaalasja number 1-17-5691 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Juhan Sarv, Aarne Sarjas Kriminaalasi Rainer Mü

§ 185lg 2 alusel jäävad punktis 2 nimetatud menetluskulud Rainer Müllersoni kanda.

Süüdistatav Rainer Müllersonil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus

1. Rainer Müllersonile esitati süüdistus KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis alkoholijoobes olles 04.10.2015 ajavahemikul kell 15.03-15.38 Lääne-Virumaal Sõmeru vallas Roodevälja külas AS HKSCAN Estonia (Rakvere Lihakombinaadi) territooriumil veoautot Scania R124 registreerimismärgiga XXX. Alkoholijoove tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARBK-0025, mõõtmisel oli alkoholi sisalduseks väljahingatavas õhus 1,30 mg/l. Sellise käitumisega rikkus R. Müllerson liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 (juht ei tohi olla joobeseisundis). Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) ning LS § 69 lg 2 p 1 (alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem) nõudeid. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Viru Maakohtu 12.01.2018 otsusega karistati R. Müllersoni KarS § 424 järgi 1 aasta vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust 29.01.2015 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel liideti mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 10.11.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 4 kuud vangistust ning loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus 04.10.2015 – 06.10.2015, s.o 3 päeva, karistusaja hulka ja lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 69 lg 1 ja 3 alusel asendati vangistus 537 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aastat. Üldkasuliku töö tegemise ajaks allutatakse R. Müllerson kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja kohustati teda järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid, elukohaga XXX, Saaremaa vald, Saaremaa. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustati R. Müllersoni käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võetakse R. Müllersonilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 10 kuuks. 2.
3. Maakohus analüüsis süüdistatava ütlusi ning tunnistajate T.V., A.A. ning M.L. ütlusi. Kirjalike tõenditena käsitles maakohus R. Müllersoni kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistust nr TTRC-15/00056, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust, ARK-i väljatrükki, rahvastikuregistri väljatrükki, asitõendi vaatlusprotokolli koos 2 plaadiga, kohtuotsuseid ja karistusregistri väljavõtet ja kaitsja esitatud sõidumeeriku ketta koopiat. 2.
4. Maakohtu hinnangul on KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu R. Müllersoni tegevuses tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt tuvastati R. Müllersonil 04.10.2015 kell 15.56-16.02 tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARBK - 0025 alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 1,30 mg/l kohta. Mootorsõiduki juhtimine R. Müllersoni poolt on tõendatud tunnistajate T.V. ja A.A. ütluste ning lihakombinaadi turvakaamerate salvestistega. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks R. Müllersoni ennastõigustavaid ütlusi, kuna ta on andnud omavahel vastuolus olevaid ütlusi, eitades algul üldse 04.10.2015 autojuhtimist, hiljem 2 tunnistas juhtimist, väites, et tegi seda kainena. R. Müllerson väitis kohtuistungil, et kuna taaraosakond oli suletud ja tal puudus võimalus taarat ära anda, otsustas ta, et annab taara ära järgmisel päeval, keeldus puhumast turvamehe alkomeetrisse ja soovitas viimasel soovi korral politsei kutsuda, parkis auto ja hakkas autos viina jooma. R. Müllersoni ütlused on ümber lükatud tunnistajate A.A. ja T.V. ütlustega. A.A. ütlustest nähtub, et taaraosakond oli avatud ja inimesed tööl, et just taaraosakonna töötajates oli R. Müllersoni sõidustiil tekitanud kahtlusi juhi kainuses ja nad olid teda sellest teavitanud. Ta palus T.V. l minna juhti kontrollima. T.V. ütluste kohaselt ei reageerinud R. Müllerson tema ettepanekule alkomeetrisse puhuda, ei allunud korraldustele, parkis auto ja jäi rooli taha magama, ta kinnitab, et ajal, mil oodati politseid ei tarvitanud R. Müllerson alkoholi. Tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et esiteks oleks poole pudeli viina ärajoomine ja selle käigus telefoni teel abikaasaga suhtlemine kindlasti äratanud auto kõrval seisva T.V. tähelepanu ja teiseks, sündmuste kulgu reastades nähtub, et selleks tegevuseks ei jätkunud ka piisavalt aega. Turvakaamera salvestite vaatlusest nähtub, et R. Müllersoni juhitud veok sisenes lihakombinaadi territooriumile kell 15.
5. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt fikseeriti politsei poolt R. Müllersoni joove sündmuskohal kell 15.
6. Arvestada tuleb seda, et indikaatorvahendi kasutamisele eelnes veoki sõit väravast taaraosakonda, veoki edasi-tagasi manööverdamine taaraosakonna värava juures, mis taaraosakonna töötajate tähelepanu äratas, taaraosakonna töötajate poolt müügiosakonna töötaja M.K. informeerimine, viimase poolt peavärava turvatöötaja A.A. informeerimine, viimase poolt T.V. le ülesande andmine juhi kontrollimiseks, T.V. poolt taaraosakonda minek ja R. Müllersoniga suhtlemine peale mida kutsuti politsei, kelle kohale jõudes R. Müllerson keeldus autost väljumast. Alles peale seda, kui R. Müllerson autost välja toimetati, kontrolliti tema joovet indikaatorvahendiga. Maakohtu arvates puudus igasugune mõistlik alus eeldada, et isik, kes on teinud turvamehele tema joobe kontrollimiseks ettepaneku politsei väljakutsumiseks, sulgeb ennast seejärel autosse ja joob kiirustades ära pool pudelit viina. Äärmiselt ebatõenäoline oleks selline käitumine kutselise autojuhi poolt joobes juhtimise eest mõistetud karistuse katseajal. Tähelepanu väärivad on ka sündmuskohale saabunud politseitöötaja ütlused. Politseitöötaja M. L ütlustest nähtub, et nad kontrollisid R. Müllersoni joovet sündmuskohal ja hiljem politseijaoskonnas, näidud vastavalt 1,29 mg/l kohta ja 1,30 mg/l kohta. Mõõteprotokollidest nähtuvalt fikseeriti need näidud kell 15.38 ja kell 15.56-16.
7. Oma väljaõppele ja kogemusele viidates väitis tunnistaja M. L, et olukorras, kus isik vahetult enne kontrollimist joob ära suure koguse viina, peaks joobe kõikumine kahe mõõtmise vahelist aega arvestades olema suurem. 2.
8. R. Müllersonile inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et R. Müllerson asus autot juhtima, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Vaieldamatult oli ta teadlik sellise tegevuse lubamatusest ja karistatavusest, ja pani seega kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. 2.
9. R. Müllersoni tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. 2.
10. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. R. Müllersoni tegevuses ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. R. Müllerson on varem kohtulikult karistatud ühel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ja pani uue kuriteo toime katseajal. Maakohus hindas R. Müllersoni süüd suureks. Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, R. Müllersonil vastav näit oli miinimumist oluliselt suurem – 1,30 mg/l kohta. R. Müllerson ei ole toimepandud kuritegu tunnistanud ega ka kahetsust avaldanud. Maakohtu 3 hinnangul ei ole R. Müllerson tänaseni mõistnud oma tegevuse lubamatust ja ohtlikkust, tema kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt suhtub ta üleolevalt ja halvustavalt tema tegevusse sekkunud turvatöötajasse. Maakohus leidis, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega oleks põhjendamatu. Maakohtu hinnangul tagab karistuse eesmärkide saavutamise R. Müllersoni karistamine vangistusega sanktsiooni keskmisest madalamas määras ja vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, milleks R. Müllerson kohtuistungil ka nõusoleku andis. 2.
11. Maakohus leidis, et R. Müllersoni suhtes tuleb kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Lisakaristust kohaldas maakohus R. Müllersoni suhtes eelkõige eripreventiivsetel kaalutlustel aga ka süü täiendava heastamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise eesmärgil. R. Müllerson pani kuriteo toime samaliigilise kuriteo eest mõistetud karistuse katseajal, ta on maakohtus kinnitanud, et teda on korduvalt karistatud „jääknähtudega” mootorsõiduki juhtimise eest. Kutselise autojuhina suure veokiga igapäevaselt liikluses olles võib R. Müllerson olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Arvestades asjaolu, et arutatavast kuriteost möödunud suhteliselt pika ajavahemiku jooksul ei ole R. Müllerson maakohtule teadaolevalt joobeseisundis mootorsõidukit juhtinud, leidis maakohus, et piisavaks eripreventiivseks vahendiks on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 10-ks kuuks. 2.
12. Maakohus ei nõustunud kaitsja poolt kaitseaktis märgitud seisukohaga, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Maakohus möönis, et käesoleva kriminaalasja menetlus on olnud samaliigiliste asjade menetlusajast keskmisest mõnevõrra pikem aga vaatamata sellele pole rikutud süüdistatava õigust kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Maakohtu hinnangul on menetlusaja pikenemine olnud tingitud valdavalt süüdistatavast lähtuvatest subjektiivsetest ja objektiivsetest asjaoludest, tema erinevatest ja vastuolulistest kaitseversioonidest ja venitamisest menetlusliigi valimisel. Seega ei ole maakohtu hinnangul menetluses olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse perioode ja mõningased seisakud on olnud põhjendatud. Menetluse käigus ei ole riivatud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Apellatsioon
13. Viru Maakohtu 12.01.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav R. Müllersoni kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista R. Müllerson esitatud süüdistuses õigeks. 3.
14. R. Müllerson ei vaidlusta seda, et ta oli 04.10.2015 alkoholijoobe tõendusliku alkomeetriga mõõtmisel kell 15.38 alkoholijoobes, kuid süüdistatav ei nõustu sellega, et ta juhtis alkoholijoobes sõiduautot. 3.
15. 05.12.2017 kohtuistungil selgitas süüdistatav maakohtule seda, et ta soovis lihakombinaadi territooriumil maha laadida sõidukis olevat taarat, kuid kuna laouksed olid kinni ning laotöötajaid ei olnud, otsustas ta parkida sõiduauto samale territooriumile, et järgmise päeva hommikul taara maha laadida. Selleks parkis ta sõiduauto ning kuna 04.10.2015 oli puhkepäev, tähistas abikaasa sünnipäeva alkoholi tarvitamisega. R. Müllerson on kindel, et alkoholi tarvitamist pärast sõiduauto peatamist pidid nägema ka istungil üle kuulatud tunnistajad. Nimetatud tunnistajad seisid R. Müllersoni sõiduauto juures ning pahandasid ja nõudsid, et süüdistatav väljuks autost. Süüdistatavale jääb arusaamatuks, mis eesmärgil nimetatud tunnistajad ei avaldanud maakohtule ausalt seda, et nägid, kuidas R. Müllerson tarvitab alkoholi just pärast sõiduauto peatamist. R. Müllerson eeldab, et tunnistajad viisid sihilikult maakohut eksitusse, eesmärgiga halvustada süüdistatava mainet, esitades teda joodikuna, kellele ei tohi 4 sõiduki juhtimist usaldada. Üksnes tunnistajate ütluste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et süüdistatav juhtis sõiduautot alkoholijoobes. Nimelt viitavad tunnistajad sellele, et süüdistatava kontrollimise vajadus tulenes sellest, et müügiosakonna töötaja M.K. helistas tunnistaja A.A. le ning teavitas väidetavalt viimast sellest, et Scania autojuht olevat joobeseisundis. Kuid kriminaalasja arutamise käigus ei kuulatud M.-L. K tunnistajana üle, mille tõttu ei saanud R. Müllerson esitada võimalikule tunnistajale küsimust, mis alusel jõudis too järeldusele süüdistatava joobe kohta. Alkoholijoobe saab inimesel tuvastada üksnes nõuetekohaselt taadeldud tõendusliku alkomeetri vahendusel. Süüdistatav on kindel, et sel päeval, s.o 04.10.2015, ei näinud ega kuulnud ta M.-L. K, mis omakorda seab kahtluse alla tunnistaja A.A. kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse. 3.
16. Apellatsioonis palutakse pöörata tähelepanu asjaolule, et politseitöötajate saabumisel sündmuskohale ei otsinud viimased veoautot läbi ega teinud veoauto sees vaatlust

§ 84lg 1 tähenduses.

Nimetatu omab tähtsust, sest vaatluse käigus oleks olnud võimalik avastada näiteks alkoholipudel ja teha ekspertiisi kaudu kindlaks, kui palju aega tagasi oli pudelist alkoholi tarvitatud. 3.4. Apelleeritavast kohtuotsusest ei nähtu maakohtu siseveendumuse kujunemine, sest puuduvad põhjendused

§ 312

p 2 tähenduses, mille alusel maakohus jõudis järeldusele, et just nimetatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed R. Müllersoni süüdi tunnistamiseks KarS § 424 järgi. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlust tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde.
2. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioon ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale, mistõttu jääb esitatud apellatsioon edutuks. Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka

§ 15

lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 31-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub.

§ 331

lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). Etteruttavalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada järgmist, arvestades kaitsja väidet maakohtu otsuse põhjendamata jätmise kohta. Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega

§ 339

lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

(RKKKo nr 3-1-1-11-15) Seda käesoleval juhul tõdeda ei saa. Lisaks asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist (RKKKo nr 3-1-1-100-12). 5 Samuti selgitab ringkonnakohus in dubio pro reo põhimõtet, millele on apellant tähelepanu juhtinud. Oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul alust rakendada in dubio pro reo põhimõtet, sest ei esine põhjendatud kahtluse tekkeks ühtegi tõsiseltvõetavat tõenduslikku alust, mida apellant oleks esile toonud. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu menetluse toimumise ajaks enam vaidlust sellest, et süüdistatav oli alkoholijoobes, mis on tuvastatud maakohtu otsuses näidatud tõenditega, millel käesolevalt ei peatuta. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas on küllaldaselt tuvastamist leidnud, et R. Müllerson juhtis mootorsõidukit joobeseisundis tulenevalt KarS §-st

2. Apellatsioonis märgitakse, et tunnistajate ütlused selle kohta, et nad ei näinud, kuidas R. Müllersoni rooli taga istudes alkoholi jõi on väärad ning on antud tahtega eksitada kohut, halvustades süüdistatava mainet. Apellatsioonikohtu hinnangul ei ole alust kahelda tunnistajate T.V. ja A.A. ütlustes, et nemad ei näinud, kuidas R. Müllerson alates veoki parkimisest kuni politsei saabumiseni oleks alkoholi tarvitanud. Tunnistaja T.V. maakohtus antud ütlustest tuleneb üheselt, et seni kuni tunnistaja A. A. helistas peapääslast politseile, jäi süüdistatav rooli taha magama ning kuni politsei tulekuni süüdistatav tukkus ega teinud muud midagi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ka apellatsioonis tõstatatu, et tunnistajad viisid sihilikult kohut eksitusse eesmärgiga halvustada süüdistatava mainet. Jääb arusaamatuks, millisel eluliselt usutaval motiivil oleks pidanud tunnistajad süüdistatavat halvustama, sest kohtuistungi protokollist nähtub, et tunnistajate jaoks on süüdistatava näol tegemist sisuliselt võõra inimesega. Seega jääb selgusetuks, miks tunnistajatel peaks selline ebaterve eesmärk olema ning ka apellatsioonis ei põhjendata seda.
3. Apellatsiooni kohaselt ei ole üksnes tunnistajate ütluste alusel võimalik kindlaks teha, et R. Müllerson juhtis sõidukit alkoholijoobes. Info süüdistatava joobe kohta tuli M.-L. K, keda pole üle kuulatud ja kellele ei olnud võimalik küsimusi esitada. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millist eesmärki kannab kaitsja väide, et tunnistajate ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada, kas sõidukit juhiti joobeseisundis ja infot joobe olemasolu kohta ei ole kontrollitud ka M.-L. K ülekuulamisega. Joobeseisund on tuvastatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Asjaolu, kas M.K. teadis isiku joovet või mitte, ei muuda asjaolu, et hilisemalt tuvastati, et isik sõitis joobeseisundis. Fakt, et süüdistatav oli joobes, kui ta veoautot juhtis, on tõendatud tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks käesolevas asjas ei ole tunnistajate ütlustega võimalik tõendada joobeseisundis juhtimist ning apellatsioonis ei ole ka välja toodud, miks ja mille alusel tuleks sellisele seisukohale asuda.
4. Apellandi hinnangul aja jooksul, mil isik sisenes Rakvere lihakombinaadi territooriumile ning kuni alkoholijoobe fikseerimiseni, oli tal võimalus ära juua ükskõik milline kogus alkoholi. Nimetatud väide on ümber lükatud juba maakohtu otsuses osundatud tunnistaja T.V. ütlustega, mille kohaselt isik ei joonud ajavahemikul, mil politseid oodati, vaid tukkus roolis. Samuti on tunnistaja M. L ütluste kohaselt teoorias võimalik, et juues ära 0,5 liitrit viina ja 5 minuti pärast näitab joovet, aga kui võtta nüüd, tal kohapeal näitas joovet 1,29 mg ja sellest läks mööda mingi aeg, kui me läksime jaoskonda ja seal näitas 1,
5. Et see on selline suhteliselt stabiilne, et see joove peab olema varasem, et see ei saa olla niimoodi, et ta nüüd 5 minutiga 6 jõi selle joobe ja see joove jäi selline, et siis oleks pidanud see joobe kõikumine ma arvan, et suurem olema (KoTo, lk 50 pöördel). Apellant pole veel rahul, et politsei pole otsinud läbi sõidukit ega teinud vaatlust, millega oleks olnud võimalik avastada näiteks alkoholipudel ning ekspertiisiga tuvastada, kui kaua aega tagasi alkoholi tarvitati. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kohus ei saa ette kirjutada menetlejale, mida ta oleks tegema pidanud.

§ 30

lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Asjas on piisavaid tõendeid selleks, et asuda seisukohale, et R. Müllerson juhtis sõidukit joobeseisundis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sõiduki vaatlus ega ekspertiis vajalikud. 9. Kaitsja on esitanud koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 8 pooltunni ulatuses nõupidamise eest kaitsealusega, apellatsiooni sisu selgitamise (2 pooltundi) ja apellatsiooni koostamise eest (6 pooltundi) summas 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus apellatsiooni koostamise eest 6 pooltunni ulatuses ei ole põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades apellatsiooni seisukohtade kordusi ning põhistuste vähesust, on põhjendatud apellatsiooni koostamise eest rahuldada kaitsjatasu taotlus 3 pooltunni ulatuses. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja kaitsjatasu taotluse kohtuistungil osalemise eest 2 pooltunni ulatuses 60 eurot, sh käibemaks 10 eurot. Vähendamisele kuulub ka kaitsja osalemise eest ringkonnakohtu istungil kuuluv tasu (mitte 2 pooltundi, vaid 1 pooltund), s.o 30 eurot, sh käibemaks 5 eurot. Kokku kuulub kaitsjatasu taotlus rahuldamisele 6 pooltunni ulatuses, s.o summas 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Menetluskulude jätmisel süüdistatava kanda arvestab kohus, et tegemist on elujõus tööealise mehega ning ilmselgelt menetluskulude hüvitamine ei saa käia talle üle jõu, et osa peaks neist jätma riigi kanda.

§ 175lg 1 p 4 ja § 185 lg 1 alusel tuleb R.

Müllersonil hüvitada V. Murde kaitsjatasu 180 eurot. 10. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohtu 12.

jaanuari 2018 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Tiit Lõhmus Juhan Sarv /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Aarne Sarjas