← Eesti

3-15-2538/26

Obsah (5)§ 30§ 20§ 4§ 8§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2017, Tallinn H

) § 20 lg 1 alusel. KKM algatas 25.04.2016 Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetluse. 8. OÜ Seapaju 1 Arendus esitas 07.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 21.02.2017) keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 tühistamiseks või alternatiivselt sundvõõrandamise hüvitise summas 2 200 000 eurot ning viivise 14 556,16 eurot ja sellele lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni kohustuse täitmiseni. Määruse nr 50 § 5 lg 1 kohaselt kuulub maa-ala sihtkaitsevööndisse. Seega on püsielupaigas keelatud nii majandustegevus kui ka loodusvarade kasutamine (

§ 30lg 2 p-d 1 ja 2).

Kaebajal ei ole määrusest tulenevalt võimalik kinnisasja sihtotstarbeliselt (põllumajanduslik tootmine, metsakasvatus) ega omanikule majanduslikult mõistlikult kasutada. Samuti on keelatud kaevandamine, mis oli kaebaja algne eesmärk maa kasutamisel. Püsielupaiga 2

(10)3-15-2538 määruse majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisele. Lubatavaid tegevusi ei saa äriühingu huve arvestades pidada piisavaks. Sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused tuleb lugeda faktiliseks sundvõõrandamiseks. Kinnistu eelmise omaniku taotlusel keelduti kinnistu väljaarvamisest kaevandamisalast põhjendusel, et tegemist on olulise maardlaga ning Tallinna ümbruses on ehituskillustiku puudus. Määrus on õigusvastane ja rikub kaebaja omandiõigust, kuna vastustaja ei ole sellega määranud kaebajale õiglast ja kohest hüvitist. Lisaks on

-s regulatsiooni puudumine sellise hüvitise määramiseks vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lausega.

-i regulatsioon on asjassepuutuv, kuna sellest on lähtutud määruse vastuvõtmisel ning sellele tuginedes on vastustaja keeldunud kaebaja kinnisasja omandamisest kohese ja õiglase hüvitise eest.

§ 20ei reguleeri sundvõõrandamise juhtumeid ega kohusta määrama kohest hüvitist.

Kinnisasja omandamise avaldused pannakse järjekorda ning omandamiseni võidakse jõuda alles aastate pärast. Õiguskantsler on 05.11.2012 arvamuses pidanud sellist olukorda põhiseadusevastaseks. Kaebaja ei pea hüvitist taotlema riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel, vaid vastustaja oleks pidanud selle ise PS § 32 lg 1 teisest lausest tulenevalt koheselt määrama. Kaebaja palub välja mõista hüvitis eksperthinnangus toodud kinnisasja väärtusele vastavas summas (2,2 miljonit eurot) ning viivis alates 07.09.2015, s.o püsielupaiga määruse kaebajale kättetoimetamisest kuni nõude täitmiseni. Olukorras, kus riigile kuulub ligikaudu 1,1 miljonit ha metsa, ei takista miski riigil metsamaad ümber kujundamast aasnelgi ja kuninga-kuuskjala kasvualaks ja see kaitse alla võtta. Praegusel juhul välistatakse eraomaniku kinnistul selle majanduslikel eesmärkidel kasutamine ning riik ei soostu ka maksma kohest ja õiglast hüvitist. Kinnisasja suhtes kohaldatavad meetmed on diskrimineerivad ega ole siiras soov kaitsta loodust. Kaebaja kinnistu kõrval on koostatud ja vastuvõetud detailplaneering, mille eesmärgiks on hoonestatud Seapaju kinnistu (katastritunnus 24504:003:0490, maakasutuse sihtotstarve - 100% maatulundusmaa) maa sihtotstarbe osaline muutmine eesmärgiga eraldada Seapaju kinnistust krunt üksikelamu ehitamiseks, maakasutuse sihtotstarbe, ehitusõiguse ja hoonestustingimuste määramine ning juurdepääsutee lahendamine. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et detailplaneering ulatub osaliselt samuti kaitsealusesse piirkonda, kus aasnelk ja kuninga-kuuskjalg kasvavad. 9. Keskkonnaminister palus jätta kaebuse rahuldamata. PS § 32 ei sätesta hüvitise maksmise viisi, vaid jätab seadusandjale kaalutlusruumi normi eesmärgi saavutamiseks. PS § 32 ei ole otsekohalduv. Maaomanikule looduskaitseliste kitsenduste talumise hüvitamine on reguleeritud

-ga ning ta peab selleks ise haldusorgani poole pöörduma. Kinnistule määrusest tulenevad piirangud ei ole sellised, et kaebaja kaotaks omanikupositsiooni PS § 32 lg 1 teise lause mõttes. Seapaju 1 kinnistu on maakatastri andmetel 100% maatulundusmaa sihtotstarbega, pindalaga 12,04 ha ja kõlvikuline jaotus on looduslik rohumaa 7,30 ha, metsamaa 3,74 ha ning muu maa 1,00 ha, sh veealune maa 0,10 ha. Seapaju 1 kinnistu on valdavalt (61% kinnistust) loodusliku rohumaa kõlvik. 46% kinnistu pindalast on inventeeritud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992) I lisas nimetatud poolloodusliku koosluse ‒ elupaigatüüp kuivad niidud lubjarikkal mullal ‒ esinemine. 3

(10)3-15-2538 Vastavalt püsielupaiga määruse § 5 lg 5 p-le 1 on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Seapaju 1 kinnistu kasutamine antud tegevuseks vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Kaebaja esitas kohtumenetluse ajal üheaegselt vastustajale taotluse kinnisasja sundvõõrandamiseks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 2 alusel ja

alusel omandamiseks. Keskkonnaministeerium on käsitanud taotlust omandamise taotlusena, kuna algatas vastava menetluse. KASVS § 3 lg 2 puudutab olukordi, kus piirangud tulenevad planeeringutest ega ole kohaldatav kaebaja taotluse puhul. Kaebaja esitatud kinnisvara hindamise eksperthinnang lähtub kaevandamisväärtusest, kinnistut hinnatakse kui mäetööstusmaad ning tulumeetodil läbi saamata jääva tulu. Kaebajale kaevandamisluba väljastatud ei ole ja tal puudub õiguspärane ootus seda saada. 30.01.2017 jõustus maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 (määrus nr 39) „Natura 2000 erametsa toetus“ muudatus, millest tulenevalt hüvitatakse edaspidi kaitstava loodusobjekti (

§ 4

lg 1 p 1 ja 4) sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimine. 10. Tallinna Halduskohus jättis 11.04.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna puudub õiguslik alus, millest tulenevalt pidanuks haldusorgan kaevatavas määruses lahendama kaebajale hüvitise maksmise küsimuse, siis on määruse tühistamiseks esitatud kaebus alusetu. Isegi kui nõustuda seisukohaga, et määrus tekitab faktilise sundvõõrandamise olukorra, ei tulene ühestki õigusnormist kohustust otsustada õiglase ja kohese hüvitise maksmine määruses, millega kehtestatakse looduskaitselised piirangud. Kaebaja väited seoses riigi maareservi kasutamisega on asjatundmatud. Eesti punases nimestikus ohustatud liikide kategoorias olevate aasnelgi ja kuninga-kuuskjala populatsioon Loo püsielupaigas on ulatuslik (aasnelki kasvab nt üle 61 ha suurusel alal, määruse seletuskiri lk 2). Looduskaitsealuste taimede ümberistutamine on erand ning sellises ulatuses isendite ümberistutamine nt riigile kuuluvale maale on välistatud.

ei näe ette mitme ekspertiisi teostamist määruse andmise menetluses. Küll viitab ekspert ekspertiisi allikana Tõnu Ploompuu inventuurile. Seega on ala väärtuslikkuse tuvastanud vähemalt kaks vastava valdkonna spetsialisti. Kaebaja ei esitanud ühtegi põhistatud väidet, millises osas ta ekspertiisi ja miks kahtluse alla seab, rääkimata tõendite esitamisest. Kaebaja kinnitas, et oli ekspertiisist teadlik juba haldusmenetluse ajal. Sisutuid ja umbmääraseid väiteid ei ole võimalik sisuliselt käsitleda. Kohtuistungil kaebaja poolt esitatud rahandusministeeriumi 07.03.2015 kiri (tl 148), millega esitati ministeeriumi seisukoht püsielupaiga määruse kooskõlastamise käigus, ei tõenda praeguse vaidluse seisukohast ühtegi olulist asjaolu. See juhtis üksnes tähelepanu puudusele määruse seletuskirjas, kus tuleb esitada määruse rakendamise majanduslike mõjude hinnang. See kiri ei lükka ümber ekspertiisi järeldusi kaitse alla võtmise põhjendatusest ja otstarbekusest (

§ 8lg 3).

Püsielupaiga moodustamise otsus tugineb lisaks otstarbekuse kaalutlustele, mille osas on haldusorganil ulatuslik diskretsiooniõigus ning mitteõiguslike kaalutluste kohtulik kontroll on väga piiratud. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks ilmselge meelevaldsus ala püsielupaigana kaitse alla võtmisel. 4

(10)3-15-2538 Kaebaja ei ole täpsustanud tema kinnistu kõrval asuva Seapaju kinnistu planeeringu algatamise ja vastuvõtmise aega ega seda, kuhu on ette nähtud ehitusala. Samuti ei nähtu fotolt, kus või kas üldse antud kinnistul paiknevad kaitsealused taimed. Püsielupaiga ala hõlmab ka puhvriala, kus taimi ei pruugi olla, kuid mis on vajalik kaitse-eesmärkide täitmise tagamiseks. Kaebaja esitatud foto põhjal nähtub, et kinnistu külgneb juba hoonetega asustatud kinnistutega ning võib tõenäoliseks pidada, et hoone lubatakse püstitada olemasolevate hoonete kõrvale, st suurem osa kinnistust jääb hoonestamata. Üksikelamu püstitamine ei ole võrreldav kaevandusega. Kaebaja kinnistu paikneb tervikuna püsielupaiga alas. Kaebaja ei ole esitanud väiteid, mis seaks kahtluse alla määruse sisulise õiguspärasuse ning hüvitise maksmise mitteotsustamine määrusega ei muuda määrust sisuliselt õigusvastaseks ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks. Kinnistu riigile omandamist looduskaitseliste piirangute tõttu reguleerib

§ 20ning selleks viiakse läbi eraldi haldusmenetlus ja tehakse eraldi haldusakt.

KASVS alusel viiakse samuti läbi eraldi haldusmenetlus, mis lõppeb eraldi haldusaktiga. PS-s peetakse kohese hüvitise maksmise näol silmas seda, et hüvitist on õigus saada hiljemalt samal ajal sundvõõrandamise lõpuleviimisega (Riigikohtu lahend asjas nr 3-41-2-96), kuid see ei välista hüvitise maksmise otsustamist eraldi menetluses eraldi haldusaktiga. Kaebaja kinnisasjale tulenevad püsielupaiga määrusest looduskaitselised piirangud, mis on käsitletavad kinnisasja kasutamise kitsendusena PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist oleks de facto sundvõõrandamisega. Kaebaja lähtub omandiõiguse piirangu ulatuse hindamisel valedest eeldustest. Keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/373 (tl 64-65) algatati

§ 20

alusel kaitstavat loodusobjekti sisaldava Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetlus. Käskkiri on kaebajale kätte toimetatud. Käskkirja kohaselt vastab Seapaju 1 kinnistu poollooduslike koosluste esinemise ala 5,5 ha ulatuses (so 46% kinnistu pindalast) Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kinnitatud korra § 3 lg 2 p-s 1 toodud erandile, mille puhul ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Ülejäänud osa kinnistust (54% kinnistu pindalast) vastab korra § 3 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Menetluse algataja on leidnud, et kuna piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast, on Seapaju 1 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ja kinnistu omandamine lubatud. Seega on tuvastatud

§ 20

ja selle rakendamise korra kohaste oluliste piirangute esinemine, kuid sellest ei järeldu automaatselt, et kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on faktiliselt välistatud. Kaebaja järeldus, nagu oleks kinnistu sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes kaevandamiseks või sellele ehitamiseks või põllumajandusliku tootmise läbiviimiseks või metsakasvatuseks, on ekslik. Kaebaja eeldab, et kinnistu on sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes siis, kui see on äriliselt kasumlik. Kaebaja ei arvesta sealjuures asjaoluga, et tal puudus kaevandamisluba või muu riigi poolt antud siduv lubadus seal tulevikus kaevandada. Asjaolust, et tegemist oli aktiivse tarbevaruga maardla alale jääva kinnistuga ning kaevandamisloa taotluse alusel oli 2009. a-l menetlust alustatud, selliseid järeldusi ei tulene. Ehitamise välistab asjaolu, et kinnistu maapõues on maavara, mis kuulub riigile ja mille kättesaadavust ei tohi kahjustada. Loamenetluses tuleb alati arvestada asjaoludega, mis võivad loa andmise välistada, ehk praegusel juhul – kaitstavate liikide leidmisega kaevandamisloa menetluse ajal. Tegemist on ettevõtja jaoks äririskiga. Seega tuli kaebajal juba kinnistut soetades arvestada sellega, kas kinnistul on sihtotstarbest lähtuvat kasutust juhul, kui kaevandust avada ei saa. Riik ei pea hüvitama kaebaja äririske. 5

(10)3-15-2538 Seapaju 1 kinnistu kasutamine püsielupaiga määruse § 5 lg 5 p-ga 1 lubatud tegevuseks vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. See tegevus ei ole tulukuselt võrreldav kaevandamisega, kuid sellist võrdlust ei saa võtta aluseks hindamaks, kas kinnistu on maatulunduslikuks tegevuseks kasutatav. Kaebaja eesmärk kinnistu soetamisel ei oma maatulunduslikuks tegevuseks kasutamise võimalikkuse hindamisel tähtsust. Väide, et Seapaju 1 kinnistul ei ole maatulunduslik tegevus üldse võimalik, ei vasta seega tegelikkusele. Kaebajal puudus juba enne määruse vastuvõtmist õiguspärane ootus kinnistul kaevandamiseks või kaitstav vara kaevandamisväärtusena. Kuna kaebaja esitas avalduse

§ 20

alusel kinnistu riigile võõrandamiseks 19.01.2016, siis ei ole selle menetlemise mõistlik aeg möödunud. Omandiõiguse kitsenduse kompenseerimisele PS § 32 lg 1 teine lause ei kohaldu. Mõistlikuks võib pidada omandamise järjekorras olemist ehk avalduse läbivaatamist 2 aasta vältel. Nii kaua kulub vastustaja prognoosi kohaselt aega, arvestades, et kaebaja oli 01.03.2017 seisuga järjekorras

  1. kohal. Õiguskantsleri 07.09.2016 kirjas on ilmselgelt ebamõistlikuks peetud menetlusaega kestusega 8‒9 aastat. Seetõttu ei ole kaebajat pandud omandiõiguse kitsenduse kompensatsiooni (kinnistu võõrandamine riigi poolt) ootamisega põhiseadusevastasesse olukorda. Kaebaja saab senikaua tegeleda kinnistul lubatud maatulundusliku tegevusega, kasutada maamaksusoodustust ja riigi makstavaid toetusi. Samuti võib kaebaja kinnistu ise vabalt võõrandada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. OÜ Seapaju 1 Arendus palub 11.05.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.04.2017 otsus, kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Väär on halduskohtu järeldus, et kinnistut ei ole de facto sundvõõrandatud. Kaebajal ei ole võimalik oma kinnistul enam tulu teenida, looduskaitseliste tegevuste eest toetuste maksmine ei ole võrreldav maatulundusliku tegevuse kaudu saadava tuluga. Looduskaitseliste tööde eest toetuse maksmise eesmärgiks on tagada looduskoosluse säilimine. Maatulunduslike tegevuste puhul kasutatakse maad aga tulu teenimise eesmärgil.

§ 18

ei käsitle looduslike koosluste hooldamist maatulundusliku tegevusena, vaid sätestab üksnes loodushoiutoetuse olukorras, kus avaliku võimu asemel teostab looduslike koosluste hooldustöid eraisik. Sellist tööd ei ole seotud tulundustegevusega ning seetõttu

kasutab ka terminit „toetus“, mitte „tasu“. Ekslik on halduskohtu väide, nagu oleks kaebajal võimalik maatulundustegevusega jätkata tänu määruses nr 39 kehtestatud regulatsioonile. Viidatud määruse alusel ei ole kaebajal tulu teenimine võimalik. Määruse kohaselt antakse toetust ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Kaebajal oleks määruse alusel võimalik saada toetust kõigest 311,3 eurot aastas, mis ei pruugi katta isegi kulutusi, mis kaasnevad poolloodusliku koosluse ilme ja liigikoosseisu tagamisega ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamisega. Lisaks eelneb toetuste maksmisele taotlusvoor ja toetuste määramise haldusmenetlus, mistõttu puudub kaebajal kindlus, kas talle toetust üldse määratakse ja kui, siis kas maksimaalses võimalikus ulatuses. Kaebaja kinnistule seatud piirangud riivavad kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Halduskohus on jätnud hindamata majandusliku olukorra muutumise kaebaja kinnistul ja eitanud formaalsete regulatsioonide kaudu tegelikku kinnistu turuhinna muutumist seoses looduskaitseliste piirangute seadmisega. Pärast piirangute seadmist ei ole kinnistu enam majanduslikult mõistlikult kasutatav – tegevused, mille eest toetust makstakse, ei ole 6

(10)3-15-2538 majanduslikud, vaid looduskaitselised. Kaebaja on esitanud Domus Kinnisvara hindajate eksperthinnangu nr 1512-15, mille kohaselt on kinnistu turuhind looduskaitseliste piiranguteta 2,2 miljonit eurot. Kaebaja kinnisasja turuväärtuse vähenemisel looduskaitselise piirangu tõttu nullini on tegemist de facto sundvõõrandamisega. Kinnistu majanduslikku väärtust ei saa tuletada sellest, kui kinnistul säilib võimalus tegeleda ühe vähetulusa tegevusega. Faktilisel sundvõõrandamisel ei tule hinnata mitte seda, kas mõni üksik tegevus on jätkuvalt võimalik, vaid seda, kas piirangud on piisavalt olulised. Piirang, mis jätab kinnisasja omanikule õiguse üksnes ühe vähetulusa maatulundusmaa sihtotstarbele vastava tegevusliigiga tegelemiseks, on de facto sundvõõrandamine. Halduskohus on jätnud hindamata asjaolu, et kinnistu eelmise omaniku kinnistu võõrandamise põhjuseks ja kaebaja kinnistu omandamise põhjuseks on olnud just asjaolu, et sellel oli võimalik alustada kaevandamisega. Keskkonnaminister on 23.04.2007 kirjas nr 13-4-18/15553-2 selgitanud, et kuna tegemist on Harjumaa ja Tallinna lähiümbruse jaoks väga olulise maardlaga ja jätkuvalt on päevakorral looduslike ehitusmaterjalide kriis, tuleb piirkonnas vajadusel lubjakivivaru väljata maksimaalsel võimalikul määral. 21.11.2007 kirjas nr 13-4-18/15553-4 on keskkonnaminister rõhutanud, et eriti terav probleem on ehituskillustiku puudus Tallinna ümbruses Harjumaal. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei pidanud vaidlustatud haldusaktiga lahendama hüvitise küsimust. PS §-ga 32 vastuolus olev haldusakt ei ole õiguspärane. Haldusaktiga, millega kehtestatakse de facto kohesed piirangud, ei saa jätta lahendamata hüvitise küsimust. Lihtseadusest tuleneb küll kinnistu riigile omandamise menetlus, kuid puudub kohese hüvitise määramise menetlus. Seetõttu esineb selge vastuolu PS §-dega 14 ja 32.

ja KASVS sätted, mis võimaldava hüvitist määrata mitte koheselt, on vastuolus PS §-ga 32. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt kohaldatud

ja KASVS sätted on asjakohased, palub kaebaja need kohaldamata jätta vastuolu tõttu PS-ga. Väär on kohtu järeldus, et kaitstavate liikide leidmine kaevandusloa menetluse käigus on kaebaja äririsk. Ettevõtja ei saa ega pea ette nägema tulevikus ilmnevaid asjaolusid, sh riigi soovi võtta kaitse alla mõni loodusobjekt, mis soetataval kinnistul asub. Kaebaja soetas kinnistu ajal, kui riigi poolt ei olnud esitatud veel mitte ühtegi indikatsiooni kinnistule looduskaitsealaste piirangute seadmise soovist. 12. Keskkonnaminister palub 14.06.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kui kinnisomandi kitsendamisega ei kaasne omandi vormilist või majanduslikku äravõtmist omanikult, ei ole tegemist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega PS § 32 lg 1 mõttes. Kaebaja väited kaevandustegevuse kohta vaidlusalusel kinnistul on asjakohatud. Esiteks ei ole kaebajale väljastatud kaevandamisluba. PS § 32 kaitseb üksnes olemasolevat vara, mitte lootust või võimalust vara saada. Teiseks ei ole tulenevalt kaebaja viidatud keskkonnaministri 23.04.2007 ja 21.11.2007 kirjadest kinnistu omanik soovinud kasutada kinnistut otstarbel seal kaevandada, vaid otstarbel seal ehitada. Seapaju 1 kinnistu sihtotstarbeks on maatulundusmaa ning looduslikul rohumaal on lubatud selle hooldamine, mille eest on ette nähtud toetused maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 38 (määrus nr 38) alusel. Metsamaal ei ole metsa majandamine lubatud, kuid selle piirangu kompenseerimiseks on võimalik taotleda metsatoetust määruse nr 39 alusel. Järelikult ei ole tegemist olukorraga, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda Seapaju 1 kinnistu kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. Kaebaja kinnisomandi kitsendamisega ei kaasne omandi vormilist või majanduslikku äravõtmist omanikult. Tegemist on muu omandikitsendusega PS § 32 lg 2 7

(10)3-15-2538 mõttes. Maaomanikele, kes on sunnitud looduskaitseliste kitsenduste tõttu omandiõiguse piiranguid taluma, on loodud tema õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid selle koostöö käigus tekitatud kahju eest. Poollooduslike koosluste hooldamise toetus ei peagi olema võrreldav majandustuluga. Toetus arvestab poollooduslike koosluste hooldamisest tulenevaid lisakulusid ja saamata jäänud tulu, mis tulenevad väärtuslike elupaikade ja liikide kaitseks kehtestatavatest täiendavatest piirangutest ja tingimustest. Lisaks on võimalik taotleda sihtkaitsevööndis olevale metsamaale metsatoetust määruse nr 39 alusel. Kaebaja on ajanud segamini Natura metsatoetuse (määrus nr 39) ja poollooduslike koosluste hooldamise toetuse (määrus nr 38). Ekslik on kaebaja toodud summa 311,3 eurot aastas. See, kui suur võiks olla poollooduslike koosluste hooldamise toetus, sõltub sellest, milliseid tegevusi ja missuguses ulatuses konkreetselt alale tehakse ning seda ei saa teoreetiliselt määruse alusel välja arvutada. Kui arvestada, et kaebajale kuuluva metsamaa pindala on 3,74 ha ja toetusmäär 110 eurot/ha, siis erametsatoetus oleks 411,4 eurot aastas. Toetus ei peagi katma kõiki kulutusi, vaid kompenseerima vähem saadud tulu. Kaebaja jätab tähelepanuta, et niitmine või karjatamine võib tuua ka tulu. Ekslik on kaebaja väide, et tema kinnisasja turuväärtus on vähenenud looduskaitselise piirangu tõttu nullini. Samuti on ekslik väide, et kohus ei ole hinnanud majandusliku olukorra muutumist kaebaja kinnistul. Määrusega nr 50 ei ole muudetud maa sihtotstarvet. Seapaju 1 kinnistu kasutamine vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Kaebaja käsitlus, justkui mõistlik majanduslik kasutamine tähendab vaid kaevandamist, on meelevaldne. Kaebaja esitatud eksperthinnang hindab kaebaja kinnistu väärtuseks 2,2 miljonit. Samas on kinnistu hüvitusväärtus arvestatud üksnes kaevandamisväärtusega. Kinnistut hinnatakse eksperthinnangus kui mäetööstusmaad, tulumeetodil läbi saamata jäänud tulu. Põhjendatud ei ole kinnisasja väärtuse sidumine sihtotstarbega, mis kinnistul puudub või seal asuva maavaraga, milleni kaebaja omandiõigus ei ulatu (maapõueseaduse § 11 lg 2). Ka ei ole kaebajale väljastatud kaevandamisluba, seega ei ole tal alust eeldada, et ta saab asuda maavara kaevandama. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on PS § 32 lg-s 2 sätestatud olukorraga ehk muu omandikitsendusega, millele ei laiene PS § 32 lg-st 1 tulenev kohese hüvitise nõue. PS ei sätesta, millisel viisil tuleb § 32 lg-s 2 sätestatud eesmärk saavutada. Seega on eesmärgi saavutamisel jäetud otsustajale ulatuslik kaalutlusruum. Määruse nr 50 eesmärgiks on püsielupaiga kaitse alla võtmine, mitte hüvitise määramine, milleks on seadusega kehtestatud teine menetluskord. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14. Kaebaja ei esita apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamisele, vaid leiab PS §-le 32 tuginedes, et keskkonnaministri määrusega nr 50 oleks kaebajale tulnud määrata ka kohene ja õiglane hüvitis talle kuuluvale kinnisasjale looduskaitseliste piirangute kehtestamise eest, sarnaselt kinnisasja sundvõõrandamisele. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Õige on halduskohtu positsioon, mille kohaselt ei näe kehtiv õigus ette loodukaitseliste piirangute kehtestamisega samaaegselt kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist ning seda põhjusel, et ehkki neil 8
(10)3-15-2538 kahel esineb sarnaseid jooni, ei ole looduskaitselise piirangu seadmine samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. Looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamiseks ja looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamiseks näevad õigusaktid ette konkreetse menetluskorra, mille järgimine ei ole kaebaja puhul jõudnud PS-ga vastuolus oleva olukorrani.
  1. Nagu eelnevalt öeldud, ei saa vähemalt praeguse vaidluse puhul võrdsustada kinnisasjale looduskaitseliste piirangute seadmist kinnisasja sundvõõrandamisega. Vastustaja on viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.04.2012 otsuse nr 3-4-1-25-11 p-le 35 õigesti märkinud, et omandipõhiõiguse riived jagunevad kaheks. PS § 32 lg 1 teine lause sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks, muid piiranguid reguleerib PS § 32 lg 2 teine lause. Kinnisasjale looduskaitseliste piirangute seadmine ongi omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. Selline kitsendus peab tulenema seadusest, kuid erinevalt kinnisasja sundvõõrandamisest ei näe PS siin ette kohese ja õiglase hüvituse määramise kohustust. Arusaadavalt on sellise vaheteo põhjuseks küsimus, kas isik kaotab omandi kinnisasjale või seatakse omandile küll piirangud, kuid kinnisasja faktiline käsutamisõigus säilib. Kinnisasjale piirangute seadmisel säilib isikul õigus kinnisasja vabalt võõrandada ning tegeleda ettevõtlusega piiratud ulatuses. Kuivõrd kinnisasja sundvõõrandamise puhul on riive omandiõigusele võrreldamatult intensiivsem kui kinnisasjale kitsenduste seadmisel, näevadki PS ja KASVS kinnisasja sundvõõrandamisel ette kohese ja õiglase hüvituse määramise kohustuse.
  2. Halduskohus ja vastustaja on õigesti leidnud, et aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamisega ei sundvõõrandatud kaebaja kinnistut faktiliselt. Seapaju 1 kinnistu oli ja on peale määruse nr 50 kehtestamist maakatastri andmetel 100% maatulundusmaa sihtotstarbega, millel on määruse nr 50 § 5 lg 5 p 1 kohaselt lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Niisiis vastab Seapaju 1 kinnistu kasutamine senisele maatulundusmaa sihtotstarbele ehk maa sihtotstarbeline kasutamine on võimalik. Looduskaitseliste piirangute talumise leevendusena on seadusandja näinud ette looduskaitselise piiranguga kinnisasja omandamise menetluse (

§ 20

lg 1), määruste nr 38 ja 39 kohaste toetuste saamise võimaluse ning maamaksuvabastuse. Lisaks on kaebajal säilinud võimalus kinnisasi soovi korral võõrandada. 17. Rahaliselt ei ole isiku jaoks kinnisasja sundvõõrandamisel ja kinnisasja omandamisel riigi poolt (

§ 20

lg 1 alusel) vahet, sest ka riigi poolt kinnisasja omandamisel on ette nähtud kinnistu eest turuhinna maksmine ‒ kinnisasja hinna määramisel ei võeta arvesse kinnisasjal lasuvaid looduskaitselisi kitsendusi (vt Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 § 71 lgd 1 ja 2). Vahe isiku jaoks seisneb selles, et kinnisasja omandamismenetluses on n-ö ooteaeg hüvituse saamisel pikem, kuid nagu öeldud, saab isik vahepealsel perioodil taotleda kitsenduste talumisest tulenevaid toetusi ja maamaksuvabastust. Kaebaja on 19.01.2016 esitanud Keskkonnaametile taotluse Seapaju 1 kinnistu riigile võõrandamiseks. Vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil öeldu kohaselt jõuab järjekord kaebaja kinnisasja võõrandamise otsustamiseni

  1. või
  2. a-l. Seega kujuneb kaebaja n-ö ooteaeg ca 3-aastaseks, mida ei saa pidada ebaproportsionaalselt pikaks ega PS-ga vastuolus olevaks. Kui kaebaja leiab, et vastustaja on olnud maa omandamise menetluses õigusvastases viivituses ja talle on sellega tekitatud kahju, on kohaseks õiguskaitsevahendiks õigusvastasest viivitusest tulenev kahju hüvitamise kaebus.
  3. Õige on ka see vastustaja seisukoht, et kaebajal ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust Seapaju 1 kinnistul kaevandamiseks. Kaebaja on 26.06.2009 esitanud maavara kaevandamise loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks. Loataotluse esitamisest ei tulene subjektiivset 9

(10)3-15-2538 õigust luba saada. Loamenetluses kaitstavate liikide tuvastamise puhul rakendub liikmesriigile Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kohta (loodusdirektiiv) art 6 lg-st 2 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenev kohustus võtta kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või kaitstavate liikide mis tahes häirimist. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole pärast kaitstavate liikide tuvastamist majanduslikud argumendid enam määravad. Nii on Euroopa Kohus lahendi C-209/04 p-s 40 viitega varasemale kohtupraktikale märkinud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta arvesse majanduslikke nõudmisi ei linnudirektiivis sätestatud ökoloogilisest eesmärgist tähtsama üldise huvina ega üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustena, nagu need on loetletud loodusdirektiivi art 6 lg 4 esimeses lõigus (11.07.1996 otsus kohtuasjas C-44/95: Royal Society for the Protection of Birds, p-d 31 ja 42). Ehkki haldusorganil puudus kohustus arvestada

alusel püsielupaiga moodustamise menetluses kaebaja huviga saada kaevandamisluba, nähtub püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja seletuskirjast, et kaebaja ettevõtlushuvi on kaalutud (vt seletuskirja lk 6

  1. lõik, lk 7
  2. lõik ja lk-d 11‒12).
  3. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata HKMS § 200 p 1 alusel. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.