Obsah (7)

§ 49§ 113§ 109§ 117§ 35§ 541§ 148

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 17.04.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1377 Kohtuasi XX (pankroti

) § 113 lg 1 p-le 3 tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kusjuures kohustuse täitmine peab kahjustama võlausaldajate huve. Juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Praegusel juhul ei olnud võlgnikul ja kostjal ühist majanduslikku huvi, mis oleks muutnud kostja võlgniku lähikondseks. 30.04.2013 barterleping, ei sõlmitud võlgnikku kahjustavatel tingimustel ja huvist viia tootmine üle kostja ettevõttesse. Menetluses leidis tõendamist, et barterlepingu eesmärgiks oli hageja maadel kevadkülvi teostamine kostja vahenditega, s.t maa kasutusse andmine. Tänu sellele suutis hageja täita PRIA ees võetud viieaastase kohustuse maade harimiseks ja tal ei olnud ohtu, et PRIA esitab nõude toetuste tagastamiseks. Pelgalt asjaoludest, et võlgnik osutas kostjale ka mõningaid teenuseid ja sai sellest tulu, kusjuures see sattus aega, kui ta tegeles ettevõtluse lõpetamisega ja korraldas, et tema kasutuses olevad põllumaad ja tehnika oleks eesmärgipärases kasutuses, ei saanud järeldada, et võlgnikul ja kostjal oli ühine oluline majanduslik huvi. Kostja ei saanud olulist varalist kasu, kui võttis

1. aastal enda kasutusse tehnika, mida varem kasutas hageja. Seega ei nähtunud ka sellest asjaolust ühine oluline majanduslik huvi. Võlgnikul oli liisinguandjatega sõlmitud kaks liisingulepingut (kapitalirent). Lepingumaksete täielikul tasumisel pidi võlaõigusseaduse (VÕS) § 363 p-i 3 järgi minema võlgnikule üle 3 tehnika omandiõigus. Kuigi liisingulepingute lõpptähtaeg oli saabunud, oli hageja võlgnevuses põhiosa ja intressi tasumisega. Võlgniku avaldusest TBB LIISING AKTSIASELTS-ile nähtus, et liisingulepingu pooled leppisid kokku, et leping lõpeb ja tasumata maksed tasaarvestatakse tehnika üleandmisega liisinguandjale (praegusel juhul liisinguandja näidatud isikule). Siinkohal tuli arvestada, et hageja ei suutnud liisingumakseid tasuda. Võlgniku avaldust AS Nordea Finance Estoniale tuli mõista selliselt, et liisinguandja kulutused ja liisingueseme väärtus tagastamise hetkel olid võrdsed ja seega ei olnud pooltel üksteise vastu nõudeid VÕS § 367 lg 3 alusel. Seega võlgniku õigused liisinguvarale lõppesid ja edasi oli liisinguandja otsustada kellele ja millistel tingimustel vara võõrandada või rentida. Võlgnik ei loobunud liisingulepingute lõppemisel tasuta oma varalistest õigustest, sest liisinguesemete turuväärtus ei olnud suurem kui liisinguandja nõue hageja vastu. Liisinguandja nõue võlgniku vastu oli
2. aasta juuni seisuga kombaini osas 31 813,46 eurot (põhiosa jääk 31 063,13 eurot), randaali osas 2 017,97 eurot (põhiosa jääk 1 795,57 eurot) ja rapsiheedri osas 4 513,83 eurot (põhiosa jääk 4 408,85 eurot) ning traktori osas
3. aasta juuli seisuga 29 321,37 eurot. Asjatundjate arvamused masinate suurema väärtuse kohta ei tõendanud, et liisinguesemete turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Kummagi asjatundja hinnang ei põhinenud esemete vahetul uurimisel ja esimene neist baseerus moonutatud andmetel (arvamuse aluseks oli vale masinate vanus, uue masina ostuhind ja seisund). Masinate turuväärtusi tõendasid kostjaga sõlmitud liisingulepingud. Pealegi selgitas Konekesko Eesti AS, et müüs samalaadseid kasutatud kombaine 30 000-39 000 euroga ja AS Dotnuvos Projektai enne liisingulepingu sõlmimist koostatud hindamisakti järgi oli traktori turuhind 32 000 eurot. Õige oli asjaolu, et võlgnik andis eranditult kõikide
4. aastal tema kasutuses olnud põllumaade (36 põllumassiivi) kasutusõiguse
5. aastaks üle L OÜ-le, kes oli kostja lähikondne. Samas ei saanud sellest järeldada, et hageja ja kostja tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel. Põllumaid, mida võlgnik rentis, kasutas L OÜ
6. aasta jooksul tasu eest. Tasuta kasutas L OÜ vaid neid põlde, mida ka võlgnik ise tasuta kasutas. Asjaolu, et hageja ei saanud „maade loovutamise“ eest tasu, ei tähendanud, et hageja ja kostja tegutsesid kooskõlastatult ühistes majanduslikes huvides.
7. aastaks oli võlgniku tegevus muutunud kahjumlikuks ning hageja soovis ettevõtlustegevuse likvideerida. Seega oligi hageja huvides kiiresti kasutuses olnud maadest vabaneda ja puudus põhjus nõuda maade kasutamise loovutamise eest tasu. Võlgniku ja kostja 16.12.2013 ja 25.12.2013 laenulepingutest ei saanud järeldada, et pooltel oli ühine oluline majanduslik huvi. Tegu oli lühiajaliste laenudega ja summad ei olnud ettevõtluse mahtu arvestades suured. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 5 004 eurot, mis tuli hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus
8. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks raha tagasivõitmise korras välja 16 002 eurot ja viivised seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus tegi võlgniku ütlustest valed järeldused. Võlgniku ütlused olid vastuolulised, ebausaldusväärsed ja vastuolus kogutud kirjalike tõenditega. Kohtu järeldus, et kuigi hageja müügitulus oli suur osakaal kostjalt saadud tuludel, ei viidanud see poolte ühisele olulisele majanduslikule huvile. Kahe aasta jooksul toimus ulatuslik ühine koostegevus. Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. 4 Sellised isikud on kindlasti samasse kontserni kuuluvad tütarettevõtjad omavahel, samuti muud ettevõtjate ühendused, kus majanduslikult saavutatakse

§ 49

lg 2 p-s 2 või 3 nimetatud suhe seda juriidiliselt vormistamata (Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Sellega, kui kostja võttis

1. ja
2. aastal üle võlgniku varad, toimus VÕS § 182 mõttes ettevõtte üleminek. Ettevõtte üleminek võib aset leida nii üleandja ja omandaja vaheliste tehingute tulemusena kui ka kolmandate isikute (liisinguettevõtte) vahendusel toimunud tehingute kaudu (Riigikohtu 15.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-89-11). Seega ei olnud oluline, et võlgniku ja kostja vahel ei olnud varade üleminemise kohta kokkulepet. Pealegi ei pea vara üleminek toimuma korraga (Riigikohtu 20.10.2010 otsus asjas nr 3-2-1-82-10). Kohtu järeldus, et liisinguandja otsustas, kellele ja missugustel tingimustel vara võõrandada, on vastuolus kirjalike tõenditega, sest võlgnik esitas liisinguandjatele avaldused, kus palus konkreetne vara üle anda konkreetsele isikule. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et menetluses oli tõendamata, et liisinguesemete turuväärtus ületas liisinguandja nõuded. Liisinguleping ei ole asjakohane ja usaldusväärne tõend konkreetse eseme turuväärtuse hindamiseks. Kohaseks olid eksperthinnangud. Esimene eksperthinnang ei põhinenud moonutatud andmetel ja teise eksperthinnangu järgi oli kostja võit liisinguesemete omandamisel veelgi suurem, kui esimese hinnangu järgi. Kostja sai kombani valduse saamisega väga suure rahalise kasu, sest samaväärse tehnika keskmine müügihind oli u 55 000 eurot kallim kui oli jääkväärtus ja võlgnevus liisanguandja ees. Konekesko Eesti AS-i kirjast nähtuv kombani võimalik väärtus 30 000-39 000 eurot (lisandub käibemaks), ei olnud usutav, sest ühing andis hinnangu
3. aastal valmistatud remonti vajavate kombainide kohta, kuid kõnealune kombain oli kaks aastat uuem ja ei olnud põhjust arvata, et see oli kasutamiskõlbmatu. Pealegi soetati kapitaalremonti iseloomustavaid varuosi alles
4. aastal. Maakohus ületas hagi piire, kui tuvastas kas ja missugustel tingimustel kasutas L OÜ
5. aastal võlgnikule kuulunud põllumaid
6. aastal. Samuti sedastas kohus valesti, et põllumaade kasutusele võtmine ei võimaldanud teha järeldusi, et võlgnik ja kostja tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel. Kohus tugines otsuses ebaõigesti laenulepingutele, kui kumbki menetluspooltest nendele kordagi ei tuginenud ja neid menetluses ei käsitletud. Maakohus mõistis ebaõigesti hagejalt välja käibemaksu menetluskuludelt. Pealegi olid kostja esindaja kulud ebamõistlikult suured. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuli arvestada sellega, et mitmed kostja esitatud tõendid olid ebakohased. Vastus kaebusele
7. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, v.a osas, milles hageja vaidlustas menetluskuludelt käibemaksu väljamõistmist. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normide oluliste rikkumiste tõttu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Muus osas kohaldas maakohus õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas õigesti tõendeid, käsitles otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks tuleb hagi jätta rahuldamata. Selles osas vastab maakohtu otsus TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus märkis õigesti, et rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on

§ 113

. Selle järgi tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti 5 ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni (

§ 113

lg 1 p 1); kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma (

§ 113

lg 1 p 2) või kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (

§ 113lg 1 p 3).

Arvestades rahalise kohustuse täitmise aega, sai kõne alla tulla üksnes

§ 113lg 1 p-s 3 sätestatud võimalus rahaülekande tagasivõitmiseks.

Seega tuli kohtul lisaks tuvastada, kas rahaline kohustus täideti lähikondsele ja tuvastades eelnevalt kirjeldatud eelduse esinemise, tuli kohtul välja selgitada, kas võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Samuti tuli

§ 109

lg-st 1 tulenevalt välja selgitada, kas toiming kahjustas võlausaldajate huve (vt ka Riigikohtu 29.05.2009 otsust asjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Praegusel juhul tuvastas maakohus, et võlgnik ja kostja ei olnud lähikondsed, mistõttu ei esinenud

§ 113

lg 1 p-s 3 kirjeldatud esimest eeldust rahaülekande tagasivõitmiseks ja puudus vajadus tuvastada järgmiste eelduste esinemine. Eelneva maakohtu järelduse vaidlustas apellatsioonkaebuses hageja, taasesitades samad väited, millele maakohus oli otsuses vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega ning tuginedes TsMS § 654 lgle 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Lähikondsete ringi sätestab

§ 117

, kusjuures kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka

§ 117

lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku (

§ 117lg 3).

Seega võis praegusel juhul olla füüsilisest isikust ettevõtjast võlgniku lähikondne juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi (

§ 117

lg 2 p 5 koosmõjus

§ 117lg-ga 3).

Iseenesest on õige, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Samas peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (Riigikohtu 20.05.2003 otsus asjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Maakohus, hinnanud tõendeid kogumis, jõudis õigele järeldusele, et menetluses ei leidnud tõendamist võlgnikul ja kostjal ühise olulise majanduslikku huvi olemasolu. Ühise olulise majandusliku huvi olemasolu ei saanud tuletada asjaoludest, et võlgnik ja kostja sõlmisid

1. aastal barterlepingu, suur osa võlgniku
2. ja
3. aasta käibest kujunes kostjaga sõlmitud lepinguliste suhete kaudu, pärast võlgniku ja liisinguandjate vahel liisingusuhete lõppemist sõlmis samade asjade osas liisingulepingud liisinguandjatega kostja ning pärast võlgniku huvi kadumist renditud maade kasutamise järele, hakkas neid kasutama L OÜ, kelle üks osanikest kattus kostja enamusosanikuga. Eelnevalt kirjeldatud tegevused toimusid ajal, kui võlgnik hakkas oma tegevust lõpetama ja olid suuresti tingitud soovist vältida võlgade suurenemist. Nii sõlmis võlgnik kostjaga barterlepingu, et teostada kostja vahenditega kevadkülv ja vältida PRIA-l võimaliku toetuste tagastusnõude aluse tekkimist. L OÜ hakkas võlgniku kasutuses olnud maid kasutama ajal (
4. aastal), kui võlgnikul olid võlad lepingupartnerite ja liisinguandjate ees ning ta oli võlgade tõttu jäänud ilma töötavast liisitud tehnikast. Kostja sõlmis liisinguandjatega liisingulepingud seni võlgniku valduses olnud liisinguobjektide suhtes turutingimustel, olles sõltumatu võlgniku soovidest. Eelneva osas leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud asjatundjate arvamused ei olnud usaldusväärsed, sest põhinesid kas ebaõigetel baasandmetel või arvamused anti objekte vahetult uurimata. Masinate väärtuse väljaselgitamisel tuli lähtuda muudest tõenditest, sh liisingulepingus määratletud esemete väärtusest. Seega olid võlgniku ja kostja tegevuste kokkulangemiste 6 põhjused muud, kui soov ühist asja ajada, mistõttu tuli tagasivõitmise hagi jätta rahuldamata tagasivõitmise eelduste puudumise tõttu. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha koos apellatsioonkaebusega esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise kohta. Hageja esitas 21.12.2017 MTA kodulehe väljavõtte kostja käibemaksukohustuslaseks olemise kinnitamiseks. Tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2 võtab ringkonnakohus esitatud tõendi vastu. Menetluskulud
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu menetluskulude jaotus, kus maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, on ebatäpne. Nimelt alates 01.01.2010 on pankrotihalduril

§ 35

lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

§ 541

lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur (Riigikohtu 20.03.2013 määrus asjas nr 3-2-1-15-13, p 13). Samas on nõuded, mis tekivad halduri tegevusest pankrotimenetluse ajal, pankrotipesa massikohustused (

§ 148

), mistõttu tuleb pankrotimenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagides, mis jäetakse rahuldamata, menetluskulud reeglina jätta pankrotistunud isiku kanda ja need kantakse pankrotivara arvelt (vt ka TsMS § 162 lg-ga 1). Praegusel juhul oli korrektne menetluskulude jaotuse sõnastus selline, kus menetluskulud jäetakse XX (pankrotis) kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Otsustamaks, kas menetluskulude nimekirjas esitatud menetlusosalise lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud, tuleb kõrvutada esindaja tehtud tööd ja toimingud selleks menetluskulude nimekirja järgi kulunud ajaga ning võtta seisukoht, kas lepingulise esindaja tunnitasu määr vastab turusituatsioonile. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 hüvitatakse menetluskuludelt käibemaks, kui menetlusosaline kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Praegusel juhul sellekohast kinnitust kostja ei esitanud. Pealegi oli kostja käibemaksukohustuslane, mille kinnituseks esitas hageja kaebuse lisana tõendi (II kd, lk 53). Tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid ei esitanud. Kostja on kaebuse vastuse p-s 13 nõustunud kaebajaga, et menetluskulud tulnuks hagejalt välja mõista käibemaksuta (II kd, lk 58). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse esitaja väidetega, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis sisuliselt analüüsimata kostja põhjendatud menetluskulude suuruse ja mõistis menetluskulude hüvitise välja koos käibemaksuga. Kirjeldatud puudused on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja maakohtu menetlusega seoses õigusabikulu kokku 4 170 eurot (3 810 + 360). Selle raames õigusabi osutaja tutvus hagimaterjalidega ja koostas kostja kirjaliku vastuse (9 tundi 15 minutit), tutvus hageja 16.06.2017 täiendava seisukoha ja taotlusega (3 tundi 15 minutit), suhtles kliendiga ja koostas kostja teise kirjaliku vastuse (4 tundi 30 minutit), osales eelistungil (2 tundi), tutvus hageja 07.06.2017 tõenditaotlusega ja analüüsis eksperthinnangut (3 tundi 30 minutit), kogus täiendavaid tõendeid ja koostas sellekohase taotluse (4 tundi 45 minutit), koostas 30.08.2017 tõenditaotlust (1 tund 30 minutit), valmistus kohtuistungiks (3 tundi) ja osales istungil (3 tundi). Kokku osutas kostja esindaja esimeses astmes õigusteenust 34 tundi 45 minutit. Arvestades hagi mahukust ja lisade rohkust (27 lisa) ning kostja vastuse sisukust oli kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud kostja esindaja ajakulu hagimaterjalidega tutvumiseks ja 7 kostja vastuse koostamiseks kokku 9 tundi 15 minutit. Hageja 07.06.2017 menetlusdokumendi sisu ja sellele lisatud eksperthinnangut silmas pidades, oli täiel määral põhjendatud ka kostja esindaja ajakulu 3 tundi 30 minutit nendega tutvumiseks. Samuti oli istungite toimumisaegu arvestades põhjendatud kostja esindaja ajakulu 2 tundi eelistungil ja 3 tundi põhiistungil osalemiseks ning 3 tundi selle ettevalmistamiseks. Samas ei olnud täies ulatuses põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu hageja 16.06.2017 täiendava seisukoha ja taotlustega tutvumiseks. Arvestades dokumendi mahtu ja sellele lisatud uusi tõendeid, oli põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu 2 tundi. Ka ei olnud täiel määral põhjendatud kostja esindaja ajakulu 4 tundi 30 minutit suhtluseks kliendiga ja kostja teise kirjaliku vastuse koostamiseks. Kohtu hinnangul võis nendeks toiminguteks kuluda aega maksimaalselt 3 tundi. Vähendada tuli ka kostja põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu täiendavate tõendite kogumiseks ja tõenditaotluste koostamiseks 2017. aasta suvel. Taotlustes analüüsiti mh hageja eelnevaid menetlusdokumente ja eksperthinnangut, mille ajakulu kajastus samuti menetluskulude nimekirjas. Ringkonnakohtu hinnangul kulus kostja esindajal täiendavate tõendite kogumiseks ja taotluste koostamiseks kokku 4 tundi. Seega oli kohtu hinnangul põhjendatud kostja esindaja ajakulu esimese astme menetluses kokku 29 tundi 45 minutit. Kuivõrd kostjale osutati õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mis vastab keskmisele turuhinnale ja kostja oli käibemaksukohustuslane, tuli kostjale hüvitada esimese astme menetluses 3 570 euro (29,75 x 120) ulatuses menetluskulusid. Kuigi praegusel juhul rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, vähendades võlgnikult väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurust, oli kaebuse rahuldamise ulatus apellatsioonkaebuse piire arvestades vähene, mistõttu jätab kohus apellatsiooniastmes kantud menetluskulud XX (pankrotis) kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja järgi osutas kostja esindaja kostjale ringkonnakohtus õigusabi 14 tunni 30 minuti ulatuses, mille raames analüüsis kostja 9 tundi maakohtu otsust ja apellatsioonkaebust ning kujundas seisukoha ja koostas kaebusele vastuse 5 tundi 30 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul tuli asja vähest keerukust, dokumentide mahtu ja seisukohtade korduvust silmas pidades põhjendatud kostja õigusabi osutaja ajakulu apellatsiooniastmes vähendada 8 tunnini. Esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli vastavuses keskmise turuhinnaga. Eelneva tõttu tuli kostjale hüvitada 960 eurot (8 x 120) apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest. Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et menetlusosalisel ei ole kohustust esitada kohtule viimase nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuivõrd kostjat esindas menetluses vandeadvokaat, kes toimikust nähtuvalt teostas menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, ei olnud kohtul põhjust arvata, et kostjal ei tekkinud tegelikult õigusabi osutamisega kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 8