Obsah (10)

§ 76§ 100§ 101§ 108§ 396§ 397§ 399§ 197§ 200§ 113

2-16-11056 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-11056 Tsiviilasi A

§ 76lg 1, § 113 lg 1, § 396 lg 1.

1. Hageja märgib, et: • hageja nõue ei ole aegunud; • laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine katkest 03.12.2010 täitemenetluse algatamise avalduse esitamisega ja 08.10.2013, kui kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse; • kostja poolt tasaarvestusavalduse esitamist tuleb vaadelda nõude tunnustamisena, kuna nõude olemasolu eitamise korral ei oleks olnud kostjal põhjust tasaarvestusavalduse esitamiseks, vaid sellisel juhul oleks kostja pidanud pigem esitama oma nõude hagimenetluses kahju hüvitamiseks; • tasaarvestuse tegemise ajal ei olnud mingit vaidlust hageja nõude üle; • poolte vahel olid läbirääkimised alates 2009.a suvest kuni 2010.a detsembrini, mistõttu oli aegumine peatunud TsÜS § 167 alusel; • kohaldumisele tuleb TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev 10-aastane nõude aegumistähtaeg, kuna kostja rikkus oma laenulepingutest tulenevaid kohustusi tahtlikult; • kostja viiviste vähendamise taotlus ei ole põhjendatud; • hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud; • tsiviilasjas 2-13-46775 tuvastas kohus, et hageja ei ole oma kohustusi rikkunud ning kahjunõude puudumise kostjal, seega ei olnud kostjal võimalik ka oma nõuet tasaarvestada; • tsiviilasjas 2-11-1840 tuvastati, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Kostja leiab, et: • laenulepingutest tulenevatele nõuetele kohaldus kolmeaastane aegumistähtaeg ja nõuded aegusid 18.08.2012; • laenulepingust tulenevatele nõuetele ei kohaldu TsÜS § 159 lg 1; 3 2-16-11056 • hüpoteegilepingust tuleneva nõude täitmiseks esitamisel ei katke laenulepingust tuleneva nõude aegumine; • nõude aegumine ei saanud katkeda TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel tasaarvestusavalduse esitamisega, sest nõue oli selleks ajaks aegunud; • kostja poolt 08.10.2013 tasaarvestusavalduse esitamine ei tähenda nõude tunnustamist; • kostja tasaarvestusavalduse esitamise ainus eesmärk oli vältida hageja alustatud õigusvastast sundtäitmist; • tasaarvestuse asemel hagiavalduse esitamine ei oleks olnud majanduslikult mõistlik; • kostja poolt esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagid ei mõjuta kuidagi juba aegunud hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid; • vaidlused tsiviilasjades 2-11-1840 ja 2-13-46775 ei oma mõju laenulepingust tulenevate nõuete aegumisel; • hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb seda vähendada nullini; • hageja poolt oli pahauskne nõuda kostjalt viivist aja eest, mil ei olnud selge, kas refinantseerimine toimub või mitte; • kostja laenulepingute restruktureerimise küsimus oli ligi 1,5 aastat viivituses hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu; • kui hageja oleks kostjale andnud konkreetse vastuse 2009.a augustis, mil kostja esindaja hageja poole pöördus, ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud, kuivõrd kostja oleks asunud alates 2009.a septembrist täitma uuendatud tingimustel sõlmitud laenulepinguid; • hageja ei ole järginud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud kohustust ehk vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostjale tekkinud kahju ja kostja on kahjunõude tasaarvestanud hageja nõudega. Kohtuotsuse põhjendus
4. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg
5. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel.
6. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel.
7. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
8. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

1. Puudub vaidlus ning on tõendatud, et 27.10.2005 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 34 000 000 krooni, intressiga hageja Eesti krooni laenude 4 2-16-11056 baasintress + 1,6% aastas, lõpliku tagastamistähtajaga 27.10.
2. Laenu kasutamise otstarbeks oli punkti 3.3 järgi kinnistu, registriosa nr xxxx, asukohaga Xxxx, Tallinn ja kinnistu, registriosa nr xxxx, asukohaga Xxxx, Tallinn ostmine. 31.01.2006 sõlmiti laenulepingu lisa nr 01 ja 01.11.2007 lisa nr 02, milledega muudeti maksegraafikut. 05.11.2008 sõlmiti lisa nr 03, mille kohaselt muudeti laenu valuutaks euro, intressimääraks 6 kuu Euribor + 2,5% aastas ning laenutähtpäevaks 05.11.
3. Lisaks lepiti kokku laenu tagastamine ja intressi tasumine annuiteedi alusel arvestatud maksetena iga kuu
4. päeval (I kd tl 15-27). 27.10.2005 sõlmisid kostja, hageja, Ajaks Capital OÜ, AS Hansapank ja Tallinna Äripanga AS notariaalselt asjaõigusliku kokkuleppe kinnistute omandi üleandmiseks, avalduse pandimärke kustutamiseks, avalduse hüpoteekide kustutamiseks, eelmärgete kustutamiseks, ühishüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkti 6.1 järgi seati Tallinnas Xxxx ja xxxx asuvatele kinnistutele hageja kasuks ühishüpoteek hüpoteegisummaga 43 000 000 krooni kinnistute igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (III kd tl 46-58). 05.11.2008 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 2 588,420 eurot, intressiga 6 kuu Euribor + 2,5% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 05.11.
5. Lepingu punkti 1.5 järgi oli laenu kasutamise otstarbeks kostja ja Hansapanga ning kostja ja Tallinna Äripanga vahel sõlmitud laenulepingustest tulenevate laenude refinantseerimine ning kinnistul, registriosa nr xxxx, asukohaga Xxxx, Tallinn asuva kaubanduskeskuse Xxxx ehituskulude tasumine omanikele. Lepingu punkti 3.3 alusel kohustus kostja tasuma intressi ning tagastama laenu annuiteetmaksetena iga kuu
6. kuupäeval (I kd tl 2836). 05.11.2008 sõlmisid hageja, kostja, AS Hansapank ja Tallinna Äripanga AS notariaalselt hüpoteekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille punkti 2.1 järgi loovutas AS Hansapank Tallinnas Xxxx kinnistule seatud hüpoteegi summas 35 000 000 krooni hagejale. Lepingu punkti 2.4 järgi loovutas Tallinna Äripanga AS Tallinnas Xxxx kinnistule seatud hüpoteegi summas 15 000 000 krooni hagejale (III kd tl 59-66). 13.08.2009 esitas hageja kostjale teate laenulepingute nr xxxx ja nr xxxx erakorraliseks ülesütlemiseks tulenevalt kohutuste mittekohase täitmisega ja nõudis võla tasumist hiljemalt 18.08.2009 (I kd tl 37). 03.12.2010 esitas hageja avalduse täitemenetluse algatamiseks kostja suhtes eelnevalt nimetatud laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõudmiseks, kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe alusel (I kd tl 47-50). 08.10.2013 esitas kostja hagejale nõudeavalduse kahju hüvitamiseks ning tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas enda kahjunõude hagejaga sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuetega (I kd tl 95-103).
7. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja nõuded on aegunud, kas kostja on tasaarvestanud hageja nõude ja kas viivisenõue on põhjendatud.
8. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg-st 1 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
9. Riigikohus on 22.11.2011 otsuse nr 3-2-1-153-10 punktis 12 märkinud, et eristada tuleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded muutuvad

§ 399

lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja 5 2-16-11056 möödumisel lepingu ülesütlemisest (vt Riigikohtu 22.11.2011 otsus 3-2-1-153-10, p 12) ning nende nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg.

1. Hagi täpsustuse kohaselt oli kostja laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmisega viivituses alates 08.04.2009 ja laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmisega viivituses alates 06.04.2009 (III kd tl 168). Seega tulenevalt TsÜS §-st 154 enne laenulepingute ülesütlemist 2009.a tekkinud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud 31.12.2012 kell 24.
2. Hageja ütles laenulepingud üles 13.08.2009 teatega ning nõudis kogu võla tasumist hiljemalt 18.08.2009 (I kd tl 37). Seega tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja TsÜS § 147 lg-st 1 algas laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg 19.08.2009 ja oleks lõppenud 19.08.
4. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Puudub vaidlus, et hageja esitas 03.12.2010 avalduse täitemenetluse algatamiseks kostja suhtes eelnevalt nimetatud laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõudmiseks, kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe alusel (I kd tl 47-50). Hageja leiab, et laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine katkes. Kostja on seisukohal, et aegumine ei katkenud.
5. Kohus märgib, et Riigikohus on TsÜS § 159 lg 1 tõlgendamise kohta andnud lahendites 3-21-153-10, 3-2-1-175-13 ja 3-2-1-45-15 üksteisele vastukäivaid selgitusi. Lahendi 3-2-1-153-10 punktis 13 märkis Riigikohus, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Lahendi 3-2-1-175-13 punktis 11 kinnitas Riigikohus lahendis 3-2-1-153-10 (p 13) sisalduvat seisukohta ja täpsustas, et kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
6. Puudub vaidlus, et vaidlusalused laenulepingud ei ole täitedokumendid TMS § 2 lg 1 mõistes. Samas on Riigikohus eelnevalt viidatud kahes lahendis asunud ühtsele seisukohale TsÜS § 159 lg 1 tõlgendamise osas ning leidnud, et täitedokumendi täitmiseks esitamise tagajärjeks on nii n-ö algse nõude ehk antud juhul vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.
7. Lahendi 3-2-1-45-15 punktis 16 on Riigikohus leidnud, et TsÜS § 159 lg 1 reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Riigikohus leidis, et täitmisavalduse esitamine katkestas vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaja. Riigikohus ei ole seejuures täpsustanud, kas soovitakse muuta senist korduvalt väljendatud seisukohta aegumise katkemise osas või mitte.
8. Kuivõrd Riigikohus ei ole 3-2-1-45-15 lahendis märkinud, et soovib muuta varasemalt lahendites 3-2-1-153-10 (p 13) ja 3-2-1-175-13 (p 11) väljendatud seisukohta TsÜS § 159 lg 1 kohaldamise osas, asub kohus seisukohale, et hageja poolt 03.12.2010 esitatud täitemenetluse avaldus laenulepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks katkestas ka n-ö algsete nõuete, so laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja. Seega katkes nii laenulepingute ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud nõuete kui ka laenulepingute ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine 03.12.2010 ja algas uuesti. Seega oleksid laenulepingutest tulenevad nõuded aegunud 03.12.
10. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lg 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja leiab, et nõude aegumine katkes kostja poolt 08.10.2013 esitatud nõude tasaarvestusavaldusega. Kostja sellega ei nõustu, märkides, et esitas tasaarvestusavalduse selleks, et vältida hageja alustatud õigusvastast sundtäitmist. 6 2-16-11056
11. TsÜS-i kommenteeritud väljaande (P. Varul jt. 2010, § 158 komm. p 3.1 ja p 3.2) kohaselt võib defineerida nõude tunnustamist aegumise peatamise alusena kui võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Oluline on, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, tehingut selleks vaja ei ole. Nõude tasaarvestusavalduse tegemine ei tähenda iseenesest nõude tunnustamist, eelkõige kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnustama. Nõude tunnustamisega aegumine katkeb ja algab uuesti tunnustamisele järgnevast päevast tervikuna. Määrav on avalduse tegemine, mitte võlausaldajani jõudmine.
12. Kostja poolt 08.10.2013 esitatud nõudeavalduses ja tasaarvestusavalduses tasaarvestas kostja oma 6 099 096,35-eurose kahjunõude vaidlusalustest laenulepingustest tuleneva hageja nõudega summas 6 099 096,35 eurot (I kd tl 95). Kohus leiab, et nimetatud tasaarvestusavalduse esitamine on käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõistes. Tegemist on kostja poolt selge teadvustamisega hageja nõude olemasolust 6 099 096,35 euro ulatuses.

§ 197lg 1 kohase tasaarvestuse tegemine eeldab üksteise vastu nõuete olemasolu.

Kui kostja ei oleks tunnustanud hageja nõuet, puudunuks kostjal vajadus teha tasaarvestusavaldust, vaid kostjal tulnuks esitada kahjunõue hageja vastu. Tegemist ei ole ka tingimuslikult tehtud tasaarvestusavaldusega juhuks kui kohus peaks näiteks hageja nõuet tunnustama. Kostja on oma vastuväidetes läbivalt olnud seisukohal, et ta on hageja nõude tasaarvestanud. Asjas ei oma tähendust see, et hageja esitas tasaarvestusavaldusele vastuväited 11.10.2013 (I kd tl 104-109). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja laenulepingustest tulenevate nõuete aegumine katkes ja algas uuesti 09.10.2013 kostja poolt 08.10.2013 tasaarvestusavalduse esitamisega. Seega oleksid hageja nõuded aegunud 09.10.

1. Hageja esitas hagi 19.07.2016, seega enne nõude aegumist. Hageja nõuded ei ole aegunud.
2. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et antud juhul kohaldub aegumisele TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev 10-aastane nõude aegumistähtaeg. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus laenulepingust tulenevata maksete tegemise kohustust tahtlikult ning soovis sellega õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi tagasimakse kohustuse rikkumine ei tähenda lepingu tahtlikku rikkumist.
3. Kostja leiab, et hagi ei ole põhjendatud, kuna hageja rikkus krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostjale tekkinud kahju ja kostja on kahjunõude tasaarvestanud 08.10.2013 hageja nõudega. Kostja leiab, et tema kohustuste maht ja finantskulud kasvasid
4. aastal täiendava laenu võtmise tulemusel, kuid hageja ei võtnud neid asjaolusid KAS § 83 lg-s 3 nõutaval määral uue laenu andmisel arvesse. Hageja märgib, et tsiviilasjas 2-13-46775 tuvastas kohus, et hageja ei ole oma kohustusi rikkunud ning kahjunõude puudumise kostjal, seega ei olnud kostjal võimalik ka oma nõuet tasaarvestada. 31.

§ 197

lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 200

lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

1. Kohus leiab, et kostja poolt esile toodud asjaolude ja tõendite, so 18.09.2008 Analüütiku raporti ja 19.09.2008 riskianalüüsi (III kd tl 100-144), pinnalt puudub alus järelduseks, et hageja on laenu andmisel rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kostja on varasemalt esitanud tsiviilasjades 2-11-1840 ja 2-13-46775 hageja vastu hagi vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (I kd tl 51-73 ja I kd tl 110-125). Tsiviilasjas 2-13-46775 on Harju Maakohus 17.09.2015 otsuses (I kd tl 126-135) ja Tallinna Ringkonnakohus 05.02.2016 otsuses (I kd tl 136-144) leidnud, et hageja ei ole 2008.a kostjale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus ei ole kostja 7 2-16-11056 kassatsioonkaebust 11.05.2016 määrusega menetlusse võtnud (I kd tl 145). Kohtud on nimetatud tsiviilasjas leidnud, et 2008.a laenuga kostja kohustuste kogusumma ja laenukoormus ei suurenenud, kuna 05.11.2008 sõlmitud laenulepingu nr xxxx punkti 1.5 kohaselt oli laenu otstarve kostja ja Hansapanga ning kostja ja Tallinna Äripanga vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate laenude refinantseerimine ja kaubanduskeskuse Xxxx ehituskulude tasumine omanikele (I kd tl 28).
2. Kohus leiab, et kostja ei ole oma väidetavat kahjunõuet tasaarvestanud hageja nõudega, kuna kohtud on tsiviilasjas 2-13-46775 tuvastanud, et hageja ei rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja saab kostja nõudele esitada vastuväiteid.
3. Vaidlusalustest laenulepingutest tulenevalt oli kostjal laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus. Hageja palub välja mõista laenulepingust nr xxxx tuleneva põhinõude 1 894 237,61 eurot ja intressinõude 44 595,95 eurot ning laenulepingust nr xxxx tuleneva põhinõude 2 561 695,82 eurot ja intressinõude 44 558,97 eurot. Kostja ei ole laenulepingute põhi- ja intressinõuete suurustele vastu vaielnud ega tõendanud, et kostja oleks laenusid tagasi maksnud ja intressi tasunud suuremas ulatuses kui hageja poolt esitatud laenumaksete aruannetelt nähtub (I kd tl 38-41, I kd tl 43-44). Kohus leiab, et hageja põhinõuded ja intressinõuded on põhjendatud. Hagi kuulub vastavas osas rahuldamisele. 35.

§ 101

lg 1 p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Enne 15.04.2013 oli

§ 113lg 1 teises lauses nimetatud protsent seitse protsenti aastas.

1. Laenulepingu nr xxxx punkti 12.5 kohaselt maksete tasumisega viivitamise korral oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Viivist arvutati tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Viivise arvestamine algas laenu või laenu osa tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõppes tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval (I kd tl 18). Laenulepingu nr xxxx punkti 10.5 kohaselt maksete tasumisega viivitamise korral oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtaegselt tasumata makse summast iga viivitatud päeva ees. Viivise arvestamine algas makse tasumise tähtpäevale järgneval päeval ja lõppes tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval (tl 32).
2. Hageja on arvestanud laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel viivist 906 652,41 eurot (I kd tl 2 ja tl 42) ja laenulepingust nr xxxx tulenevalt viivist 1 226 829,51 eurot (I kd tl 2 ja tl 45-46). Kostja on palunud vähendada viiviseid nullini, leides, et viivis on vastuolus hea usu põhimõttega ning et pahauskne on nõuda kostjalt viivist aja eest, mil ei olnud selge, kas refinantseerimine toimub või mitte. Kostja märgib, et kui hageja oleks kostjale andnud konkreetse vastuse 2009.a augustis, mil kostja esindaja hageja poole pöördus, ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud, kuivõrd kostja oleks asunud alates 2009.a septembrist täitma uuendatud tingimustel sõlmitud laenulepinguid. Hageja leiab, et puudub alus viiviste vähendamiseks nullini.
3. Kohus leiab, et kostja nõue viiviste nullini vähendamiseks on alusetu, kuna see tähendaks viivise nõudmise õiguse alusetuks tunnistamist.

§ 113

lg 8 ja § 162 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõude viiviste vähendamist, mitte aga vähendamist nullini. Kohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide, et kui hageja oleks kostjale andnud 2009.a augustis konkreetse vastuse ja sõlminud uued laenulepingud, ei oleks hagejal kostja vastu viivisenõuet tekkinud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et pooled pidasid pikalt läbirääkimis uue 8 2-16-11056 laenulepingu sõlmimiseks (III kd tl 78-88). Samas puudus kostjal subjektiivne õigus nõuda hagejalt laenu andmist ning uue laenulepingu sõlmimise läbirääkimistele kulunud aega ei saa pidada viiviste vähendamise aluseks. Kostjal oli kohustus täita eelmist laenulepingut sõltumata sellest, kas hageja nõustus sõlmima uue laenulepingu. Seda, et poolte vahel peetud läbirääkimised ei ole aluseks viivise vähendamiseks on leidnud kohtud ka tsiviilasjas 2-11-1840 (I kd tl 74-94). Kohus leiab, et kostja väited ei anna alust viiviseid vähendada.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja viivisenõue laenulepingust xxxx tulenevalt summas 906 652,41 eurot on põhjendatud ja viivisenõue laenulepingust nr xxxx tulenevalt summas 1 226 829,51 eurot on põhjendatud. Kostja, olles laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisega viivituses, pidi arvestama viiviste rakendumisega. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivise kahekordses lepingujärgse intressi määras ehk 583,23 eurot päevas alates 19.07.2016 kuni põhinõuete tasumiseni. Vastav viivisenõue ei ole suurem seadusjärgsest viivisenõudest. Seega kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, so kuni 26.06.2017 lisandub viivis 343 päeva eest 200 047,89 eurot, so 583,23x343 ja edasi viivis 583,23 eurot päevas alates 27.06.2017 kuni põhinõuete 4 455 933,43 euro tasumiseni.
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tuleneva põhinõude 4 455 933,43 eurot, so 1 894 237,61+2 561 695,82, intressinõude 89 154,92 eurot, so 44 595,95 + 44 558,97, viivised 2 333 529,81 eurot, so 906 652,41+1 226 829,51+200 047,89 ja edasi viivised 583,23 eurot päevas alates 27.06.2017 kuni põhinõuete 4 455 933,43 euro tasumiseni.
3. Otsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid (I kd tl 146-200, II kd tl 1-177, III kd tl 67-77, III kd tl III kd tl 99) ei oma kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähendust, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. Menetluskulud
4. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud 100% ulatuses kostja kanda.
5. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
6. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagilt 3 400 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot (II kd tl 178). Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik kulu ning see kuulub summas 3 450 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 9